Meelekindlus - You tell me, don’t try it, I’m warning you that I won’t buy it!

Kõige raskem siin elus ei ole ronida maailma kõige kõrgema mäe tippu, ületada oma hirme või püüda unistusi, mis esmapilgul lootusetult kättesaamatud tunduvad. Ma muidugi ei tea, kuidas teistega on, kuid enda puhul olen aru saanud, et kõige raskem on meelekindluse ja enesekindluse säilitamine. See ju tegelikult kõige alus ongi. Inimene vaimustub millestki, vaimustub nii, et sellest saab tema unistus ning selleks on vaja meelekindlust, enesekindlust ja järjepidevust, et soovitu lõpuks kättesaadavaks muuta. Right!? Aga alati on keegi, kes ütleb, et sa ei saa hakkama, su unistus on mõttetu, tegele millegi targemaga, sul ei ole seda vaja jms, mis meid paar sammu tagasi astuma paneb(või lausa suunda muutma).

On neid, kes lähevad oma unistusi täites läbi tule ja vee, ükskõik siis kui suured või väiksed need eesmärgid ka ei oleks. Püüdjale on need elulise tähtsusega ja teiste asi ei ole kritiseerida. Kuid paljud meist lihtsalt väsivad ja löövad käega. Pigem näeme põhjuseid miks me ei peaks enda aega raiskama ning hoopis tegelema millegi „tähtsamaga“ või milleks üldse üritama hakata, kui lõpptulemus on ette teada – läbikukkumine. Näiteks võtame kasvõi kaalulangetamise. Seisame peegli ees ning vastu vaatavad lisakilod, mis on ennast õige mugavalt puusadele ja igale poole mujale istutanud. Pilt on lausa vastik. Sätime miskit poppi selga, mis üldpildi pisut nauditavamaks muudab, kuid tõde on kusagil seal riidekuhja all jätkuvalt olemas. Nina kirtsutades ütleme, et armastame ennast sellisena nagu oleme ja kõik ei peagi peenikesed olema. Ja ei peagi! Ausalt ei pea, aga ma räägin neist, kes seda ütlevad, kuid tegelikult ei mõtle. Peas painab edasi mõte, kuidas järgmiseks jõulupeoks või rannahooajaks oleks vaja pekk maha saada ning lõpuks ometi endaga rahul olla. Selle asemel möödub aasta ning lisanduvad uued „lõbusad“ kilod. Jah, pidin ennast eelmisel hooajal kätte lõpuks võtma, aga alati on järgmine aasta ja järgmine rannahooaeg ja... Tõsi..

Kindlasti ei tohi unistuste täideviimist alustada mõttega „Ma niikuinii ei saa hakkama..“. See on nagu sõtta minek ilma relvadeta. Ei saagi võita, kui puudub õige varustus – 100% siirast tahet segatuna meelekindlusega!

Sõbrad, ärge kartke vaimustuda mõttest, kui te olete alati tahtnud osaleda mõnel rahvaspordiüritusel, kuid pole julgenud seda teha, sest olete kartnud viimaseks jääda. Kaotajad on need, kes üldse ei proovigi, mitte need, kes on andnud endast parima! Ärge öelge, et need kilod ei kao niikuinii mitte kunagi, kui te ei ole proovinud erinevaid võimalikke võimalusi(Ja näljutamine ei ole lahendus!!!). Ja kindlasti ärge öelge oma sõbrale, et maailma kõige kõrgema mäe otsa ronimine on puhas rumalus, kui ta on selle endale pähe võtnud. Me kõik oleme kõigest inimesed, kes elavad oma lihtsat igapäevast elu. Mõned on meist lihtsalt julgemad ning jäänud vaatamata kriitikale meelekindlaks. See on imetlusväärne, kas teate :)

Mina jäin ka enesele kindlaks(vaatamata kõhklustele ja kahtlustele) ning tänase seisuga olen registreeritud 16.septembril toimuvale Tartu Rattamaratoni 89km sõidule(minu kõige, kõige esimene rattavõistlus!!). Miks mul seda ilmtingimata vaja teha on? Ausalt öeldes ei oskagi ma täpselt öelda. Lihtsalt aastaid on olnud soov kõik SEB Tartu maraton klubi poolt korraldatud spordivõistlused läbi teha. Mulle tohutult meeldib see positiivne emotsioon, mida nendelt rahvaspordiüritustelt alati saan. Ma saan sportida koos sadade või lausa tuhandete spordisõpradega, saan ennast ületada ning proovile panna ning see meeliülendav emotsioon, kui oled jõudnud üle finišijoone ja kaela riputatakse medal, mille oled auga ära teeninud. See ei ole tobe, see on oskus rõõmu tunda pisikestest asjadest :) Sport paneb keha elama ja teeb meeled erksaks. See ei ole tüütu kohustus, vaid elustiil, mille olen vabatahtlikult valinud.

'Sina' seda ehk ei mõista, aga proovi sport ja spordivõistlused kõrvale jätte. Mõtle, mis just 'Sulle' meeldib ja mida alati oled tahtnud teha, kuid pole julgenud.

Täna säilitan meelekindlust pisikestes asjades ja niimoodi ma kasvan!

Toidutalumatus - kuidas elate?

Kas keegi teab kui palju toidutalumatusega inimesi on Eestis? Kui paljud üldse teavad, et neil on mingi kindla toidu suhtes talumatus? Kui palju on neid, kes ei talu korraga ei laktoosi ega gluteeni sisaldavaid toite või toiduaineid? Ja kui palju on terveid söödikuid, kes ei mõista neid, kes selle probleemiga silmitsi seisavad?

Mina olen üks nendest „õnnetutest“, kellel on nii gluteeni kui ka laktoosi suhtes talumatus, kuid keelatud on ka pärm ja suhkur(ning mingil kummalisel põhjusel ei saa ma süüa ka riisi. Halb hakkab!). Seega on minu menüü eriti piiratud.

Põhjus, miks ma sellest üldse kirjutama hakkasin on imelihtne.  Kus käivad toidutalumatusega inimesed väljas söömas? Tervisekohvikutes(tervis=öko, toidutalumatusega inimestel ei ole seal suurt midagi teha)? Tavalistes toidukohtades? Jah, ma saan aru, et igast normaalsest toidukohast on võimalik tellida salatit ja suppi, kuid kui ma soovin minna õhtusöögile ja süüa midagi muud peale salati ja supi? Tegelikult, kui aus olla, siis on normaalselt aurutatud või küpsetatud köögiviljad puhas luksus. Enamasti on nad vesised, maitsetud ja näevad mannetud välja. Või hullem veel – neid ei olegi menüüs!

Väljas söömas käies on mul alati pisut piinlik. Piinlik kaaslaste ees, kellega parasjagu toidukohta valin ning piinlik ka toidukoha personali ees. Ei ole ju meeldiv, kui keegi nina kirtsutades menüüd uurib ning vabandades minema marsib, sest „siin ei ole midagi süüa“!

Nii, et tihti seisan ma silmitsi probleemiga, kus ma pean paluma, et midagi minu taldrikult eemaldataks või võimalusel asendataks. Reaktsioon palvele on enamasti pigem negatiivne. Siiani olen hoidnud madalat profiili, kuid olen mõelnud, et peaks julgemalt küsima ning vajadusel ka probleemi selgitama. Minu eesmärk ei ole tekitada tüli või teha sääsest elevanti. Pigem on minu siiras soov einestada sõpradega valitud kohas ning saada söödust ka kõht täis. 

Kas oleks imelik paluda võimalust tellida aurutatud ning kergelt praetud/wokitud köögivilju tükikese kala või lihaga? Kui menüüs on nad valikus, siis idee poolest peaks saama ka endale portsu kombineerida. Hinna dikteerivad niikuinii ju nemad. Jah, ma saan ideaalselt aru, et kõigi soovidele ning kapriisidele ei saa ega peagi vastu tulema, kuid minu „kõhumuret“ jagavad ju nii paljud inimesed veel. Teadlikkus toidutalumatusest vaikselt tõuseb, kuid miks söögikohad sellega kaasa ei lähe? Pakkuge kasvõi võimalust ja teie söögikohta kiidetakse taevani ja külastatavus tõueb!

Minu menüü koosnebki igapäevaselt peamiselt aurutatud köögi- ja juurviljadest, mille kergelt pannilt üle lasen, lihast(kala, kana, lammas, siga), salatitest ja puuviljadest. Vahelduseks vahel ka maisimakaronid.

Jah, mulle on lubatud laktoosivaba piim, juust ja jogurtid, kuid ka nende tarbimine on piiratud, sest ületarbimisel põhjustavad need samuti kõhuvalu.

Tulemuseks on küll ilus sale figuur, kuid eelmise postituse jätkuks võin öelda, et vaatamata sellele, et selline minu igapäevaelu köögis ongi, on jätkuvalt raske vaadata inimesi, kes ajavad endale piiramatult kooke või komme näost sisse. Ma tahan ka! Ja ma ei räägi nendest kookidest, mida ma kodus ise küpsetan. Tahan minna poodi ja süüa mida iganes ma soovin. Seega, iga toidukord pean ma endale sisendama, et toidu eesmärk on toita kõhtu ning toidust saadav nauding tuleb meeltele korjata kuskilt mujalt. See nõuab tugevat tahet ja enesepiitsutamist. Palju lihtsam oleks surra õnnelikuna ja suu kooki täis.. 

Põnev oleks suhelda teiste toidutalumatuse käes kannatavate inimestega. Mida teie sööte, kuidas pere teie toidutalumatusse suhtub, kui palju erineb ülejäänud pere menüü teie omast, on teil nippe või trikke ja kuidas olete leppinud oma „saatusega“? Nii, et kui keegi sama murega inimene satub seda postitust lugema, siis palun võtke ühendust!