Küüslaugused krevetid mõnusa salatiga

Mulle maitsevad lihtsad toidud. Näiteks lemmik on kartulipuder hakklihakastmega(glut-laktoosivabas versioonis), millele seltsiks väike suts peedisalatit või hoopis hapukurk – imeline! Aga vahel on nii, et tavaline tüütab ära ning maitsemeeled nõuavad häälekalt oma. Niisiis, täna menüüs – küüslaugused (koorimata)tiigerkrevetid koos värske salatiga.

Ma ütleks, et kõige tüütum osa selle mõnusa ampsu valmistamise juures oli pomelo koorimine(alustades poes selle valimisest), sest peale välise koore, tuleb vabaneda ka viljaliha ümbritsevast valgest „nahast“.

Foto: Erakogu

Vaja läheb:

Koorimata tiigerkrevetid

Omal vabal valikul valitud marinaad(mina kasutasin tex-mex maitselist, sest see oli kapis viimane)

Küüslauk! 

Või(laktoosivaba)

Õli

Pomelo

Tomat

Kurk

Avokaado

Jääsalat

Parmesani juust (sobib ka laktoositalumatuse korral)

Kõige parem oleks, kui alustaks väikese ettevalmistusega juba eelmisel õhtul. See ei nõua üldse palju aega, tuleb lihtsalt marinaadi pakk lahti  lõigata, krevettidele peale valada, veenduda, et marinaadi jagunes kõigile ning kogu kupatus kappi seisma jätta. Kel kannatust vähe või lihtsalt kiire, siis on ka paar tundi parem kui üldse ilma marinaadita!

Tavaliselt alustan ma salati hakkimisest, sest krevettide praadimine on justkui i’le täpi panemine, peale mida saab kohe toitu nautima hakata.

Salati hakkimisega saavad vast kõik hakkama. Igaüks valib kui palju ta mingeid komponente salatisse lisada soovib(Ärge jätke pomelot välja, kuna mõne jaoks tundub see ehk imeliku komponendina. Kui valite välja parajalt küpse vilja ning doseerite parasjagu, annab see mereandidele juurde alati mõnusa meki.) ning kui suureks või väikseks need hakkida. Lihtsalt – pomelo ja avokaado on kohustuslikud maitse aktsendid! Parmesan riivida peeneks ja salatisse segada või laastudena salatile puistata.

Nüüd krevettide juurde. See protsess on palju põnevam! Valmistada oli mul 500g suuri koorimata tiigerkrevette. Seltsiks läks 1 suurem küüslauk, mille hästi peeneks hakkisin(kes soovib küüslaugusemaid, pange poolteist või kaks, sest isegi mina tundsin, et maitse jääb pisut nõrgaks. Aga igaüks oma südametunnistuse ning mao tundlikkuse järgi!).

Kõigepealt võiks pannil õli kuumaks lasta ning seejärel praadimistöödega alustada. Krevetid ajavad ise  ka pisut vedelikku välja, aga mina lisasin juurde veel törtsu vett, et nad pigem pisut „hauduksid“, kui kärssama hakkaksid. Kui värv hakkas roosakaks muutuma, lisasin supilusikatäie(võib ka rohkem) laktoosivaba võid ning keerasin tüübid pannil ümber. Puistasin peale hunniku küüslauku, ootasin kuni värv täitsa roosa oli ning pannile läks järgmine ports krevette, millega protseduuri kordasin. 

Kindlasti on selle jaoks oma nipp, kuidas küüslauku mitte kärssama lasta, kuid mina olen selle lihtsalt alles siis lisanud, kui krevettide teist külge hakkan küpsetama.

Foto: Erakogu

Roosa värv reedabki nende söömiskõlbulikkuse ja valmisoleku. Üle ei tasu küpsetada, sest muidu muutuvad nad vintskeks ning koor ei taha kere küljest hästi lahti tulla.

Kel kõht ja soolikad lubavad, siis juurde sobib mõni majoneesisem kaste. Eriti hea on Vertigo Caesari salati kaste! No tõesti, patt on proovimata jätta!

PS! Kes marinaadi mõttest ei vaimustu või soovib lihtsalt ilma(marinaadi ja küüslauguta) valmistada, siis maitsestada võib lihtsalt soola ja pipraga ning praadida õli ja törtsu võiga! Imehea, ausalt ka! :)

Ahjaa! Ja alati on oluline võiga praadimisel pannile pisut õli lisada, sest siis ei lähe või kärssama!

Head isu! :)

Punnid õlgadel

Ilmselt kõigil on olnud nooruses probleeme punnide ja/või aknega. Kui mitte kõigil, siis enamusel kindlasti ja kellel pole olnud isiklikku kogemust, teab vast seda kurba story’t läbi oma mõne sõbra/sõbranna.

Kahjuks ei kao paljudel tüütu vistrikuprobleem koos noorusega, vaid kipub ennast ka hiljem meelde tuletama. Oh, mis rõõm oleks visata hommikul lihtsalt peoga külma vett näkku, põsed roosaks näpistada ning uksest välja lipata. Reaalsuses tuleb hoopis meigikott avada ning ebatasasused ja kergelt punetavad laigud puuderkreemi või peitepulgaga katta. Suvel on muidugi lihtsam, kui nahk jumekam, kuid talvel karjuvad iluvead palju silmatorkavamalt siit ja sealt vastu. Ja mehed, nemad ei saa isegi puudri taha oma muresid peita.

Kuid, mis teha siis, kui punnid ei ole vallutanud mitte ainult näonaha, vaid laiendavad oma territooriumi ka selja, õlgade ning rinnaesise arvelt?

Surfasin foorumites ja peale minu jäid ka teised nõutuks. Minna nahaarsti juurde? – kuid millise? Hakata võtma antibeebipille? – aga kui need ei sobi mulle? Külastada kosmeetikut? – aga kui ka tema käed jäävad selle mure juures seotuks ning lahendust probleemile ei tule või on mõju lühiajaline?

Kuna põhjuseid punnide tekkeks on palju, on ka lahendusi erinevaid. Kõige esimesena tuleb üle vaadata oma menüü. Aknet soodustavad kõik nisutooted, suhkur ning mõningal juhul ka piimatooted. Kui olete need oma menüüst eemaldanud, kuid tulemust ei mingisugust, tehke kindlaks, kui rasvaseid toite te sööte. Rasvane toit ei pea tähendama või hunniku sees praetud pekiribasid, piisab ka näiteks liigsest juustuga maiustamisest. Kui katsute oma nahka ning näpud jäävad kergelt õliseks, on selge, et punnid tekivad pooride ummistumise tagajärjel ning rasvade hulka menüüs tuleb tublisti vähendada. Soovitatav on süüa rohkem mahlaseid puuvilju ning juua vett. (Nii ei pea organism kogu jama läbi naha väljutama, vaid suurem osa sellest lippab koos veega välja :) Ja tähtis on juua just vett, mitte magusaid jooke või teesid.)

Aga, aga, aga.. Kui olete teinud kõikvõimaliku korrastustöö oma menüüs, kuid punnid ikka ei kao?? Põhjus võib olla ka pesupulbris või –loputusvahendis, mida pesu pesemisel kasutate! Samuti ka materjalis, mida nahk lihtsalt ei kannata. Või hoopis hormoonides! Kui olukord hullemast hullem, ei tasuks kätt kohe pimedalt hormoontablettide järele sirutada, mida peaaegu iga arst tänapäeval väga lahkelt välja on valmis kirjutama, vaid soovitatav on teha hoopis erinevate hormoonide kohta analüüsid, mis nende tasakaalu või tasakaalutuse ära määravad. Alles siis mõelda edasi, kas tabletid on vajalikud või mitte.

Mida saab ise oma naha jaoks ära teha

Tähtis on põletikulist ala vähemalt 2x päevas millegi desinfitseerivaga puhastada. Minule isiklikult meeldib ja sobib Puhas Loodus sarjast saialille rahustav näovesi, mis on rasusele ja tundlikule nahale ning pärsib vistrike teket. Kuid kes soovib, võib ka vesiniku või viinaga desinfitseerida.

Kindlasti tuleb nahale õhku anda! Kui on külm või õhku anda ei ole võimalik, on tähtis, et riie, mis naha vastas, oleks puhas(vahetada särki iga päev). Samuti ei ole soovitatav ka ühte voodipesu liiga kaua voodis hoida. Nii nagu must padjapüür soodustab bakterite möllu näos, nii panevad ka kauem voodis hoitud tekikott ja voodilina kehal põletikukolded oma elu elama.

Põhjus, miks ma sellest üldse rääkima hakkasin, on imelihtne. Varasemalt võõraks jäänud probleem, jõudis lõpuks ka minuni. Ma ei tea, kas süüdi oli stress(kui keegi süüdi ei taha olla või kedagi süüdistada ei oska, siis on kõige parem kõik stressi kaela ajada), talvine kuiv kliima, sobimatud pesuvahendid või midagi vale minu menüüs, kuid olukord õlgadel muutus ühel hetkel problemaatilisest murettekitavaks. Uue menüü järgi toitumine on teinud minu näonahaga imet, kuidas siis nüüd järsku ime õlgadele ei laienenud?

Selge oli see, et ainult naha puhastamisest jääb väheks. Vaja oli midagi, mis põletikku vähendaks. Proovisin Nutriancei Aloe Vera geeli, mis hoiab näonaha kontrolli all ning aitab ka kergemate põletuste korral nahal kiiremini paraneda, kuid õlgade puhul jäi heast sõbrast väheks. Järgmiseks proovisin Lumene Natural Code „Keep it cool“ Redness Reducing Moisturizer kreemi, mis pidavat punetavaid laike nahal vähendama. Ei oska öelda, kas asi minus, kuid  mulle ei sobinud. Vaatamata väidetavalt kergele koostisele, jäi nahk peale kreemitamist imelikuks ning pigem oli tunne, et see tekitab ummistusi juurde, kui midagi positiivset korda saadab.

Siis kuulsin soovitusest, millesse algul skeptiliselt suhtusin, kuid kui peale katsetamist olukord õlgadel normaliseerus, pani pead vangutama.

Vaja läheb täiesti tavalist söögiäädikat ning mineraalvett(mina kasutasin Borjomi’t). Ega keerulisemat trikki polegi, kui tuleb äädikat ja mineraalvett võrdses koguses klaasi valada ning ära segada(palju ei ole mõtet korraga teha, sest segu sobib 1-2x kasutamiseks. Nagu aru saan, siis on oluline osa mulli ja äädika koostööl ning reageeringul.). Sealt edasi vatitups vette pista ning problemaatilised kohad üle käia.

Mina puhastasin nahka 2-5x päevas. Vastavalt sellele, kuidas meelde tuli või aega/võimalust oli.

Ma usun, et möödunud võis olla paar nädalat, kui järsku avastasin, et punetavatest põletikukolletest on alles jäänud heleroosad laigud minu heledal nahal(Hele nahk on eriti suureks kontrastiks kõikvõimalikele roosadele või punetavatele laikudele :( ).

Rahvameditsiin ruulis jälle!

Näonahal selle lahuse kasutamisega mul kogemust ei ole, kuid kes proovida tahab, tehke igaks juhuks lahjem segu, kuna näonahk on palju õrnem.

Ainsad negatiivsed küljed selle protseduuri tegemise juures olid: 1) äädika lõhn nahal, mis küll päris kiiresti kadus, kuid siiski pisut häiris ja 2) mõningane sügelus-/kipitustunne lahuse kasutamisel, kuid ka see kadus kiiresti.

Kui tunnete, et teie nahk on liiga tundlik ning sellist katsetamist ei talu, siis jumala eest, palun ärge endale liiga tehke! Aga minu nahaga tegid need kaks koos, Borjomi ja söögiäädikas, imet!

Natuke peab kannatlik ja järjepidev olema seda protseduuri tehes/korrates, aga kes katsetavad, siis andke julgelt tagasisidet, kas aitas.

Gluteeni- ja laktoosivabad Provena šokolaadimuffinid

Foto: www.provena.fi

Mingid päevad tagasi oli jube magusaisu. Mõtted vaarikamoosiga leivast või magusast teest jätsid mind absoluutselt külmaks ning mõrušokolaad ei saanud samuti minu veetlemisega hakkama. 

Tahtsin kooki!

Šokolaadikoogi jaoks oli šokolaadi siiski liiga vähe ning muid komponente kippus ka kapis nappima. Küll aga põrnitses kapist mind üks gluteeni- ja laktoosivaba šokolaadimuffinsipulber, millel seltsiks veel šokolaaditükid. Miskipärast olin teda siiani pigem sügavamale kappi lükanud, kui mõelnud pulbri realiseerimisele. 

Mingit usku mul sellesse pulbrisse polnud, sest kord katsetatud sojajahust topsikoogid olid...imelikud. Magusaisu sai siiski põlgusest võitu ning uurisin, mis imevigureid vaja teha, et pulbrist väiksed keeksid saaksid. 

Toimetamine imelihtne! Sulatada umbes 150g margariini(mina panin laktoosivaba võid) ning sekka 3 muna(minul oli kapis vaid kaks). Kuna mass tuli pisut liiga paks, lisasin juurde ka törtsu õli(usun, et võib panna ka sutsu vett või nt (laktoosivaba)piima. 

Kokku sai 9 keskmise suurusega muffinit, millele tegin katteks peale mõrušokolaadi(täpset protsenti ei tea, aga üle 80% kakaosisaldusega peaks olema)glasuuri. 

Koguseid ei oska öelda, kuid segusse läks väike tükk laktoosivaba võid, allesjäänud mõrušokolaad, 2tl palmisuhkrut(mõnus suhkruasendaja/magusaine diabeetikutele, kaalujälgijatele või neile, kes valget suhkrut või suhkrut üldse ei tarbi) ning pigistasin poolikust apelsinist mahla sisse. 

Kaunistuseks peale pandud sarapuupähklid andsid juurde nii mõnusa meki, et järgmine kord puistan neid kindlasti taignasse kah. 

Foto: Erakogu

Muideks, väiksed šokolaadikeeksid maitsesid imeliselt! Kaera- ja riisijahu annavad muffinitele mõnusa õhulisuse ja nad ei ole puised nagu saepuru. Väga mõnusad ja maitsvad! Nagu päris!

Palmisuhkur - saadakse palmiõite kristalliseerunud nektarist. See on väga toitainete rikas, sisaldades elutähtsaid vitamiine, mineraale ja fütotoitaineid, sealhulgas kaaliumi, tsinki, rauda, vitamiine B1, B2, B3 ja B6. Maitseomadustelt sarnaneb toor-roo suhkrule, kuid on veelgi karamellisem. Väga madala glükeemilise indeksiga, mille tulemusel glükoos vabaneb verre aeglasemalt, hoides ära ka veresuhkru kiire tõusu. Sobib ideaalselt tee või kohvi sisse, magustoitudesse, küpsetistesse jne. 

Kel huvi, siis uurige SIIT või SIIT! :)

Saadaval mahepoodides!

Tartu (pool)maraton 2013

Minu 17nda veebruari suusasõidu võtavad lühidalt kokku 3h 13min, kuhu sisse mahtusid 4 kukkumist, natukene halba enesetunnet, jutuajamised kaaslasega, pisut hirmu, söömised ja joomised igas toidupunktis, palju naeru, veel rohkem positiivseid emotsioone ning õnnelik finišeerumine. 

Ütlen kohe, et ma ei viitsi sellistele negatiivsetele alapunktidele alljärgnevat kirjutades keskenduda nagu: inimeste ebaviisakus, vähesed teadmised suusatamisest või suusatehnikast, ohtlikud olukorrad(nagu kepid laiali laskumine või keset laskumist vedelemine), korraldatud ürituse plussid ja miinused jne. See on mõne teise korra jutt. Pealegi, need kes käisid, need teavad isegi, mis seal toimus ja kes mitte, nendel on aeg lõpuks ise suusapidu läbi teha ning veenduda, kui toredaks või mitte toredaks see nende jaoks kujuneb!! (Kui kellegi  muidugi küsimusi on, siis küsige julgesti. Eraldi vastamise vastu ei ole mul midagi :))

Aga kõigest pikemalt NÜÜD!

Poslaka tõus. Ühel päeval alistan selle ka suuskadega! (PS! Pildistamise
käigus ükski rajajupp kahjustada ei saanud!) Foto: Erakogu

Kuigi olin endale selgeks teinud, et sel aastal ei oota sellelt sõidult ega endalt mitte midagi, oli närv enne starti ikkagi sees. Päris korralik, kui aus olla. Ilmselt jätkuvalt nende laskumiste pärast, mis tegelikult üldse nii hullud ei ole, ja hirmsad tundusid ka teised suusatajad(Neid on vist suurem põhjus peljata, kui süütuid laskumisi!?).

Nii nagu puudus mul füüsiline ettevalmistus(1kuu põdemist + 1kuu otsa enda hoidmist ja minimaalset liigutamist), ei valmistanud ma ennast sel korral ka kuidagi (üle)süües või juues ette. Eelmisel õhtul ja järgneval hommikul sõin portsu maisimakarone, aga sellega mugimine piirdus. Eelnevad päevad sõin kuidas juhtus ja seda, mis ette jäi(kõike kokku oli aga ilmselgelt liiga vähe).

Klassika kilomeetreid sain kokku kuhugi 25km kanti. Üks pikem(12km) sõit ja teised 8km kanti. Tunne ei olnud tugev..

Ülejäänud kokkupuuted klassikaga piirdusid teiste suuski vaadates ja/või neid pakkides.

Niisiis! Number seljas stardikoridoris seistes, kus ma sel aastal olin lausa 1 grupp eespool, tundsin, kuidas miski mu sees ebameeldivalt närve kõditas.

Stardipauk käis ootamatult ning peale seda hajus kõik ühtlaseks massiks – nii inimesed kui ka emotsioonid. Kõik oli kuidagi kergem(vähemalt alguses), kui eelmisel aastal ja kui ma kartsin. Liikuma sai kiiremini, mass tundus väiksem(kuigi tegelikult oli osalejaid ju rohkem), langused ei olnud nii hirmsad.. Lihtsalt sõitsin. 

Mingist hetkest hakkas aga raske. Tundus nagu liiguksin, aga kilomeetrid möödusid teosammul. Enda arvates olin juba sõidu peaaegu, et teinud, kui selgus, et läbitud on vaid mõned kilomeetrid. Järsku hakkas veel raskem: süda läks pahaks, pilt hakkas silme-ees ujuma ja õhku jäi väheks. Viimased kaks kuud nöörisid kõri ning pitsitasid igalt poolt. Oleksin tahtnud oksendada. Vähemalt tundus, et see teeks enesetunde märgatavalt kergemaks.

Tegin joogipausi ja ukerdasin edasi, kuid enesetunne jäi samaks. Tundsin, et maa jalge all pehmeneb ning käed ja jalad koos nendega. Nüüd sain aru, et asi on hoopis veresuhkrus, mis on omadega liiga madalale langenud.Vastumeelselt loputasin suutäie ülimagusat geeli leige veega kurgust alla. Mõne aja möödudes tundsin, kuidas see magus plögin minusse veidi energiat juurde süstis. 

Tõeliselt paranes mu enesetunne alles peale esimest toitlustuspunkti, kus sai mõnuga rosinaid ja hapukurki pistetud ning tops sooja spordijooki alla kulistatud, mis maitses nagu Coldrex, mida ma senini kunagi juua ei ole suutnud, kuid mis sel hetkel kõige mõnusama joogina tundus!

Peale 12ndat kilomeetrit oli elu minusse täiesti tagasi tulnud ning nautisin igat paaris või vahelduvat tõuget keppidega ja demonstreerisin seda meeldivat enesetunnet enda sees naeratusega näol. 

Ahjaa, need kukkumised.. Kuna ma seda rada nii hästi ei tunne ja laskumiste nimed on võõrad, siis räägime sellest lihtsalt kui ühest suuremast laskumisest, mis gruppide viisi inimesi niitis. Ei pääsenud ka mina.. Napilt oleksin, kuid vältimaks võimalust, et võin kellegi varustuse katki sõita või maaslamajale haiget teha, olin sunnitud ise ka pikali viskama. Reaalselt ei olnud kuhugi minna, sest terve tee oli „langenuid“ täis. Sain just püsti, kui keegi mulle uuesti ette prantsatas ning olin sunnitud koos temaga hetkeks aja maha võtma ning lumeolusid korra veel lähemalt uurima. Varustusele pilk peale visatud ning juba teist korda veendutud, et pääsesin ilma kadudeta, hakkasin just püsti tõusma, kui kahest sai järsku kolmene kohtu seadus ning mind seljatagant pauguga maha sõideti. Õnneks ei saanud ka sel korral keegi viga ning kõik läksid sõpradena oma teed.

Neljas kukkumine oli eriti totakas(ja valus!). Kõik oli ok, tundsin ennast hästi ja julgelt, asend oli sees, jõudsin just mõttes rõõmustada, et saab jälle natuke puhata, kui jäätükk rajas mu jala välja viskas, ootamatult tasakaalu kaotasin ning valusalt külili kukkusin. Kiirelt krahmasin suusad ja kepid kokku, tõmbasin ennast täpiks ning üritasn kiirelt püsti saada. Võeh, peale seda tuli väike hirm naha vahele tagasi, aga õnneks sain sellest suhteliselt kiiresti jagu.

Viimased kilomeetrid läksid lennates. Kui finišisse jõudsin ning medali kaela sain, oli tunne hea ning olin endaga rahul, et vaatamata kõigele osaleda otsustasin.

Ei vaevanud end mõttes, et ettevalmistus puudus, et kukkusin, tehtud puhkepausid või rahulik tempo, sest ma ei läinud sinna kellegi teisega võistlema peale iseenda ja seegi võistlus oli mitteametlik! 

Muideks, omavahel öeldes võin öelda, et lahingus iseendaga, tulin ma siiski võitjaks, sest kuigi ma eesmärke ei püstitanud, sõitsin ma sel aastal mõned minutid kiiremini kui eelmisel! Aga mitte ainult see, vaid ma tean, kui palju ma andsin endast eelmisel aastal(tegemata ühtki puhke- või söögipausi) ning kui palju sel ja kui palju paremas vormis pean ma olema vaatamata vahepealsele haigusele. Vohh! Nii, et ma ei viitsi üldse kuulata neid jutte „Milleks maksta 20-30€, et minna lihtsalt kulgema, kui seda saab teha ka üksi ja tasuta metsas?“. Jah, saabki, ma ei vaidle üldse vastu! Aga siis võiks iga asja kohta küsida, et milleks osta ajalehti, kui neid saab tasuta netist lugeda või milleks süüa maiustusi, kui ainuke „nauding ja hea“, mis me neist saame, on magus maitse keele peal, mitte midagi kasulikku jne.

Minu Tartu Maraton 2013 - 31km - Foto: Erakogu

Leidus üle 8000 hullu, kellega koos pidasin vajalikuks number seljas need kilomeetrid läbida(kes pikal, kes lühikesel). Tunne? – väga hea! Emotsioon? – hindamatu!

Jah, ka metsas üksi või sõbraga sõites võib hindamatu emotsiooni kinni püüda, kuid see on teistmoodi, see on teise kategooria ja kuupäeva emotsioon!

Kel materiaalselt võimalik, soov olemas, kuid senini osalemata jäänud vaid hirmu pärast(ükskõik millisest maratonist või võistlusest me räägime), siis visake hirm võssa, registreerige end mõnele võistlusele ja te mõistate paremini, millest ma räägin.

Seltsis on segasem! Uskuge mind, see motiveerib ka mõnusamalt ja korralikumalt edaspidi trenni tegema. Ei pea sõbrast, naabrimehest või kõikidest kontvõõrastest peajagu üle olema, kuid kui me veendume, et oleme iseendaga võrreldes täna tublimad kui eile või eelmisel aastal, on ka motivatsiooni palju kergem kõrgel hoida!

Küsimusele „Kas järgmisel aastal pikale?“ ma vastata ei oska.. Enne tahaksin lühikese ajaga 2h 30-45min enda jaoks alistada. Plaane ei tee, eks seda otsustan järgmisel suusahooajal jooksvalt :) 

Aga lühikest või pikka, selge on see, et suusapidu läheb kordamisele!

Nii, et siis järgmisel aastal rajal näeme?!