Elu õpetab

„Mis on kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib?“, küsin ma mõnikord endalt, kui hirm tegutsemisvõime halvab.  Surm?! Aga siis pole ju enam vahet. Kõik muud asjad ja olukorrad paistavad lühema või pikema aja jooksul lahendatavad ja teostatavad olevat.

Elu on üks paganama kummaline sündmuste jada, kus lõpuks võivad ka valed valikud sind ikkagi õigesse kohta välja juhatada. Selle jaoks on vist isegi oma kindel termin olemas – saatus.

Muretseda asjade pärast, mille üle puudub kontroll, on tarbetu, põdeda millegi pärast, mida enam niikuinii muuta ei saa, on mõttetu ajaraisk.

Enesekindlus on laias plaanis õnnelikkuse võti. Kuid sellega on nagu toidu maitsestamisega. Lisad vähe soola ja pipart, on toit sama maitsetu, maitsestad üle, muutub kõigile vastikuks. Et kogu kompotti tasakaalus hoida, peab mõnikord võimlema nagu pärdik üherattalisel.

Mis kukkumisse puutub, siis varem või hiljem kukume me kõik. Tõenäoliselt lausa mitu korda. Üksteisest erineme vaid selle poolest, kes jääbki näoli mutta lamama või kes pöörab ennast selili ning imetleb niikaua tähti, kuni leiab endas uuesti jaksu jalad alla ajada.

„Kannatlikkus on voorus!“, õpetab elu kärsitutele. Miks ta just voorus on, ei oska ma öelda, sest kipun tihti isegi pea laiali otsas rapsima, kuid kui nüüd mõtlema hakata, siis ehk on kaua nokitsetud kaunikene tõesti väärtuslikum ja kindlam, kui  heintest kiiruga ehitatud kolme põrsakese onn.

Ühiskond ja kogemused kujundavad meie maailmapilti ning me ise omakorda endast pilti teistele. Fakt on see, et üle varju ei hüppa meist keegi. Saame vaid muretseda selle eest, et teised meie varjude kõrval ka valgust näeksid, mis jääma meelitaks.  Tuleb meeles pidada, et kõikide uste hooletu ja mõtlematu kinni löömine võib ühel hetkel sulgeda ka kõik aknad. Pimedus ja kõrvulukustav vaikus on aga nauditavad vaid lühiajaliselt.

Mõistlikkus tuleb lapsikust jonnist võimalikult kaugele lahus hoida. Viimane teeb küll mõnikord kasulikku koostööd sihikindlusega, kuid siingi sõltub kõik vaatenurgast. Erinevad olukorrad nõuavad erinevat lähenemist ning erinevad inimesed erinevat kohtlemist. On äärmiselt totter loota, et meeldime kõigile, kui on siililegi selge, et me isegi ei jaksa kõike ja kõiki võrdselt hästi taluda. 

Ei tohi unustada, et mitte ühtegi lendu lastud sõna ei saa tagasi püüda, kuid rääkimata jätmine, mis tekitab hinges tormi, võib kiirelt kainelt kalkuleeriva analüüsivõime hukule viia.
Kõik tehtud teod jäävad tolmuna meie ümber keerlema ning tõenäoliselt jõuavad varem või hiljem kuskilt kaudu tagasi. Kui hea eest vastu pead said, olid järelikult ise loll ja panustasid valesse kohta või liiga vähe. Kuid nagu alguses sai mainitud, siis ei pea eksimused alati halvad olema.  

Päikesejänkude püüdmine võib olla tobe. Ma ju näen seda iga päev hr Hundi pealt, kes neid järjekindlalt tabada üritab. Kuid, kui see ikka siirast rõõmu pakub ja kedagi õnnelikuks teeb, siis kes olen mina või keegi kolmas ütlema, et see vale on? Erinevus rikastab ning mõistvus on selle krooniks. Eks me ju kõik püüdleme rahu ja õnnelikkuse poole.

No ja kuna kõik siin maailmas on omavahel naljakalt seotud, siis spordiga on nagu suhetega. Pead olema kannatlik, andma hingamisruumi, olema sihi- ja enesekindel,  võtma asja mõistusega, kuid usaldama oma südant, mõnikord laskma jalgadel viia just sinna, kus nad sibada tahavad, mitte kartma kaotusi ning aegajalt endale meelde tuletama, mis on see miski, mis meid selle "ühe" nimel niimoodi pingutama paneb. 

..sest, mis on kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib? 
Seda minagi! ;)

SEB 32.Tartu jooksumaraton 2014

Ma arvan, et minu üks kõige lemmikumaid ütlusi jooksmise kohta on "Run like you stole something!". Ei mingit erilist ülepingutatud sügavmõttelisust, lihtsalt lihtne ja lööv. Tänane jooks umbes nii hoogsalt alguse saigi. Nagu oleks miskit keelatut pätsanud. 

Vaatasin eile terve päev närviliselt aknast välja ja nõidusin ilma. Sellist oavarrest sadu pole tükkaega näinud. Õnneks hommikune pilt oli juba hoopis midagi muud. Ei mingit sadu, ei liiga külm, ei liiga palav. 

Venitasin oma puusapainutajad lahti ning  loivasin starti. 

Kõik oli vahva. Enesetunne oli hea, jalad tundusid kerged, kõrvaklappidest mängis järjest muss, mis meeleolu üleval hoidis. Lausa nii vastikult suurepärane, et see oleks pidanud olema ohumärk, et mõned kilomeetrid eemal saabub pill pika ilu peale. 

Aga mis me ikka siin ilusatest asjadest pikalt heietame. Alustame kohe tüüpilise eestlasliku halaga, kuidas kärss oli kärnas ja maa täiesti läbikülmunud. Ühesõnaga, umbes kaheksandal kilomeetril jõudis mulle koos hirmsa väsimuse ja raskustundega jalgades kohale, et ei varastanud ma midagi ja pole mul kiiret kuhugi. Kümnendaks kilomeetriks oli olukord nii hull, et seisin raja ääres, hoidsin kord kõhust, kord seljast kinni ja üritasin kohutavast pistmisest lahti saada. Ei aidanud ei käed üleval, kõrval ega all jooksmine. Tuligi lihtsalt seista ja rahulikult hingata, kuni uuesti kõndima sai hakata. Jõudsin sildini, mis näitas, et 11km on veel jäänud ning nutt tahtis peale tulla. Jalad ei liikunud, pistmine polnud ka kuhugi kadunud ning kõige tipuks käisid lainetena külmavärinad üle keha. Võtsin geeli, kuid loodetud energialaks läks kuhugi kaduma. Tunne oli sant. 

Peas keerlesid magusad mõtted katkestamisest, kuid veensin end kiiresti mõistusele tulema ning koos mõistusega saabus tagasi ka tükike motivatsiooni ning osake jaksust, mida mõneks kilomeetriks jätkus. Ja jälle, pistab kurat! Kokku seisin kolm korda raja ääres ja tundsin, kuidas surm eemalt kuklasse hingas. Tunne oli nagu algklassides, kui ümber koolimaja aia kihutamine tahtis hinge seest rebida. 

Imelikult kombel ei ajanud isegi vihale. Lihtsalt natuke hale oli endast. Selge oli see, et 2.06'ga finishisse jõudmiseks oleks pidanud juhtuma ime, kuid kuna imedega on lood nagu on, siis pigem lootsin, et finisheeruks kasvõi eelmise aasta ajaga. 

Seitse kilomeetrit veel, kuus kilomeetrit veel, viis kilomeetrit.......kolm kilomeetrit.. Vältisin mõtteid, kui palju ma juba jooksnud olen ning keskendusin väikestele numbritele. Kaks viimast kilomeetrit oli lihtsalt reis kuule. Ausalt. Ma ei ole elus pikemaid kilomeetreid jooksnud. 

Viimasel kilomeetril motiveeris mind mõte sellest, et peale lõpetamist ei pea ma enam sammugi kuhugi jooksma. Võin kasvõi raja kõrvale pikali visata kui tahan. See oli minu 23km kõige ilusam mõte. 

Teine motiveerija oli neiu, kes oli enne starti parfüümivanne võtnud ning tema sappa sörkima jäädes, oleksin lihtsalt lämbunud. Läksin autopiloodi peale ja andsin jalgadele valu. 

Kui ma 2h 13min ja 45sek hiljem finisheerusin, ei olnud ma mitte kübetki pettunud, et ma oma Tartu jooksumaratoni senist parimat aega ei parandanud või naabrist parem ei olnud. Üldiselt kipub nii olema, et kui trenni ei tee, siis ei jõuagi. Imelik, eks?! :) Aga arvestades, kui mitu korda ma ikkagi seisin ja kui palju jalutasin, siis eelmise aastaga võrreldes oli see isegi edukam kulgemine, sest eelmisel aastal jooksin ma kõik need 23km. 

Aga, et ikka väike eneseõigustus kah enne lõppu jutu sisse ära mahuks, siis maastikul jookse ma ei naudi!

Muid vabandusi ei ole. Nõrk olen. 

Jooksu lõpetamisest meeldivam oli hoopis tagasi koju jõuda ning hr Hundiga kevadises vihmasabinas ja linnulaulu saatel üks väike jalutuskäik teha. 

Kodus on mõnus :)