Maijooks ja jooksuga ümber Harku järve

Käisin maijooksul. Tahtsin kohe peale üritust jubedalt muljetada, aga muud asjad (loe: töö ja kool) lendasid julmalt vahele. Ei jõudnud.

Jooksin ümber Harku järve. Tahtsin muljetada, aga... (loe ülemist rida). No ja need kõige paremad mõtted tulevad ju ikka alati siis, kui arvutit läheduses ei ole. Peamiselt trennis. Pisut hiljem on nad läinud ja siis kisu neid muljeid tangidega välja.

Siin ma siis nüüd istun ja mõtlen, et kuidas oli ja kas tahaks veel.

Maijooksule sattusin ma muideks täiesti esimest korda! Ma olen tükkaega hoogu võtnud, et võiks, aga kuna registreerimistasu distantsi pikkusega võrreldes üsna krõbe ja harakas on kindlalt medali peale väljas, siis jäi minemata. Niisama võib ju metsas ka joosta. Ja see kingikott ei eruta mind üldse. 

Sel aastal meelitati aga 30nda juubeliaasta medaliga ja loomulikult registreeris end harakas kohe ära. Sellist medalit ju enam ei tule. (naerge, naerge...see on lubatud)

Kuna starti oodati rekordarv inimesi ja ega ma väga kimamise konditsioonis ei olnud, leppisime sõbrannaga kokku, et sellest tuleb lihtsalt üks fun üritus ning tempo valib tema. Noh, et naudime ilma, melu, spordiüritust ja teeme ühe mõnusa veidi kiirema trenni. 

Ilm oli tõesti ilus. Lausa nii ilus, et sain omale esimese "joodiku päevituse" :) 

Ürituse kohta ei ole ühtegi halba sõna öelda. Mind lausa hämmastas, kuidas nii suure rahvahulgaga kõik toimima oli pandud. Numbri saime kätte kiirelt, starti sai normaalselt, joostud sai ka ilma, et keegi oleks laiaks tatsanud ning peale finishit polnud mingit probleemi medalit ja kingikotti kätte saada. Selline lahe ja muretu kulgemine. Suts siia ja suts koju tagasi.

Suud panid kõverdama hoopis vinguviiulitest preilnade kommentaarid internetiavarustes, millele juhuslikult silm peale jäi. Nt, et miks inimesed regavad ennast jooksule, kuid jooksmise asemel hoopis teistel jalus jalutavad? Naljakad mured inimestel. Kui sa registreerid ennast sellisele massiüritusele, siis pisikese kalkulatsiooni ja analüüsi tulemusel võib aru saada, et mingit 7km rekordit on sellises massis suht raske teha. See polegi ju selline VÕISTLUS üldse. St, see polegi võistlus. Igaüks valib oma tempo ja igaühe enda asi kuhu või misiganes põhjusel ta end registreerib. Ei?! Eks igale indiviidile jääb tema enda arvamus, aga massiliselt vinguviiuldama hakata on lihtsalt narr ja tobe. 

AEG: 41min 52 sek - 7km - avg HR 156 

Emotsioon: Hindamatu ;)

Ümber Harku järve oli samuti au esimest korda joosta. Veidi kohkusin, kui stardinumbrile järgi minnes ulatati mulle haaknõelad ja nr 13 rinnanumber, aga mis seal ikka. Kõige ebausklikum inimene just ei ole, kuid kombekohaselt kinnitasin stardinumbri tagurpidi särgile ja jooks võis alata. Tundub, et saatan sörkis mul terve see maa kannul, sest kui kella kinni panin, vaatas displaylt vastu number 6.66 :)

Kole raske oli. Natuke oli palav ja natuke rohkem olid jalad maa küljes kinni. Ilmselgelt on kannilihas nii nõrk, et lihtsalt ei jaksa jalgu kiiremini liigutada. Võhma juba nagu oleks, aga palgid ei liigu. Võtsin nüüd igasugused kükid, plangud ja jalgadega vehkimised uuesti kavasse. Nii lihtsalt ma alla ei anna :) Eriti kus ma nüüd end nii mööda-minnes ka Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksule kirja panin. Ja vist satun veel kuhugi.. Varasemalt ma pelgasin neid lühikesi distantse. Meeldis joosta poolmaratone, kuna need olid väljakutse. Nüüd on saanud väljakutsest eesmärk ning lühikesed kiiremad sutsakad täidavad selles plaanis oma eesmärki (lisaks sellele, et lihtsalt fun on).

Ilm oli palav, rada kohati kitsas, aga nurisemiseks põhjust ei ole, sest omamoodi ületasin ma ennast ikka. Seekord suutsin juba kõik kilomeetrid sinna 5:30min/km kanti joosta. Aega kaotasin esimesel kilomeetril mõttetult umbes minuti - algul stardis viimasest reast liikuma hakates ning seal kus rada kitsaks läks ja tuli üle oja kalpsata. Ei hakanud kuhugi trügima ega läbi võsa pressima. Ootasin viksilt ja viisakalt. 

Muidu ju täitsa tip-top! 

AEG: 37min 16sek (neto: 36min 35sek) - 6,6km - avg HR 168

Emotsioon: Natuke vingusin ja kortsutasin kulmu, sest raske oli, aga üle finishijoone astudes tuli päike uuesti välja. 

Kõige rohkem meeldib mulle kogu selle asja juures see, et mu motivatsioon on tagasi. Ma ei julge väga kõva häälega hõisata, äkki kaotan jälle ära (olen siin ju ennegi hõisanud), aga vähemalt täna hommikul oli mul motti kl 6:30 tõusta, et enne tööd väike hommikuvõimlemine (plangud ja venitused) ära teha. Minu puhul nõuab see tublit piitsa, sest liiga vara ärkamine ei ole jätkuvalt minu lemmik.

Reedel külastasin üle väga pika aja massöör-füsioterapeuti, kes mu alaselja konditsiooni kohta ainult "oi-oi-oi" tegi ning andis loa joosta ausõna vastu, et ma hakkan uuesti korralikult 4x nädalas planke tegema. Eks ma sain sellest valust ise ka aru, et olukord võib "oi-oi-oi" olla, aga kui asjatundja kinnitab, on see nagu pitser ametlikul dokumendil. Järgmine kord lähen juulis. Loodetavasti siis on pisike edasiminek toimunud. Eeldusel, et ma rööbastelt maha ei sõida..

Rattasõiduhooaega alustasin ka. Parem hilja kui leida :) Korra kimasime metsas ja korra maanteel. Suure heameele ja uhkusega teatan, et mul on ka nüüd maanteeratas. Küll kellegi vana ja ei midagi über fancyt, aga fancyks saab ta siis, kui mul natuke vaba aega tekib ja raami ära tuunin. 

Mulle igati paras kruiisimiseks. Ja vahelduseks! Seda viimast kohe eriti :) Super õnnelik!
Täna aga jalutan hoopis hr Hundiga :) vot nii.