Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Wednesday, August 30, 2017

Lapimaa 2017

Lapimaal käidud nigu niuhti. Sel aastal läks aeg veel kiiremini kui eelmisel. Kurb. Aga järelikult oli lõbus.

Startisime Eestist 22.08 lõuna paiku. Kõigepealt laevaga Helsingisse ning edasi autorongi peale, mis logistas meid hommikul kella 7ks Rovaniemisse. Rovaniemist kütsime autoga 250km edasi põhjapoole, kus tervitasid meid vihmane ning juba pooleldi kuldses rüüs Saariselkä ja põhjapõdrad. 
Tegelikult esimese hooga sõitsime üldse oma sihtkohast lihtsalt läbi. Tegime aega parajaks, sest majutusse pääsesime alles peale lõunat. Uudistasime võileibu süües kiviseid jõevaateid ning üks peatus sai tehtud ka omamoodi matkaraja juures, kus puidust trepid viisid keset kivist metsa otse mäkke. Mäe otsas avanes võimalus pugeda väikse ava kaudu ühe eriti suure kivi sisse, mis pealtnäha oli nagu iga teine tavaline hiigelsuur kivi, kuid seest täitsa tühi. Nii, et nüüd võin öelda, et olen käinud ka kivi sees :)

Kuna rongis magada väga ei saanud (kõrval kupee naaber norskas ja peeretas vaheldumisi pool ööd nii valjult, et vähemalt meie seinad värisesid ning vastu seina koputamisele (loe: tagumisele) ta ei reageerinud), siis olime magamatusest veidi tagurpidi. 

Pildid: Erakogu - Kõiki pilte ei hakanud siia lisama, nii et tšeki INSTAGRAM'i ka! :)

Saariselkä asub Helsingist u 1200km kaugusel päris-päris põhjas. Ma ei oska öelda, kui suur see koht maa-alalt võib olla, kuid väidetavalt on seal elanikke umbkaudu 7700. Koht, kus me olime, on tegelikult Soome kõige põhjapoolsem suusakeskus, kus on talvel võimalik sõita mäesuuska või murdmaad, lauatada, uhada koera- või põdrarakendiga, teha lumesõda või lihtsalt lamada lume sees ning nautida kõiki neid talvevõlusid ja -mõnusid, mida meil ei ole võimalik olnud juba aastaid nautida. Muideks, sealkandis asuvad ka need klaasist iglud, kus on võimalik voodis lesida ja läbi klaasist katuse virmalisi või tähistaevast imetleda (vaata pilte SIIT!). 
Praegusel aastaajal võib seal aga ennast ogaraks matkata, ilusa ilma korral virmalistest kaela kangeks vahtida või minna hoopis väikse papi eest kullakülasse kulda sõeluma. Jap, seal tõesti võib siiani kulda leida. Muidugi võib seda ka metsikult ja salaja kuskil ojas/jões teha, kuid siis peab arvestama kuuli või trahvi saamise võimalusega. Kõik kullaotsijad peavad omale maalapi rentima, et võiks ametlikult labida maasse lüüa. No ja võite arvata, kui oluline iga kullaotsija jaoks tema maalapp on.


Päris naljakas oli enne reisi asju pakkida. Hmmhmmm, mis siis kaasa?! Talvesaapad, müts, kindad, sulejope, villased sokid, soe pesu... ja neid kõiki asju läks reaalselt vaja muideks :) Augustikuus!

Kui Eestist tuli vahepeal veidi rahulolematuid sõnumeid, kuidas rannailmadega on selleks korraks lõpp ning õhk on sügisene, siis meil kõikus tunnetatav temperatuur koguaeg seal kuskil 0 ja 4 soojakraadi vahel ning 90% ajast lihtsalt ladistas vihma ja puhus halastamatult külm põhjatuul.. Nagu piltidelt näha, siis oli koguaeg ühtlaselt hall ja udune. 
Praegu on seal muidugi kuni 15 kraadi sooja ja päike. Ma ei tea miks see ilmataat meie vastu nii õel otsustas olla.

Jaheda temperatuuriga olime tegelikult arvestanud (eelmise aasta kogemus), kuid vihma ei lootnud. Nädal enne oli ilus ja loomulikult läks ilm uuesti ilusaks siis, kui olime kotid kokku pakkinud ning sättisime tagasi kodu poole. Vahepeal tuli lihtsalt paratamatusega leppida.

Läbi udu 438m ülespoole..
Ütlen ausalt, et jooksule ma väga rõhku ei pannud (jõudsin jooksma 2x). Peale Ööjooksu ja Tartu Suvejooksul feilimist tundsin, et nüüd on see hetk, kus ma pean laskma jalgadel veidi puhata. Kuna Saariselkäs voolab rada pidevalt kas tõusust üles või alla, siis nende kahe korra jooksmise ja ma ei tea mitme korra jalutamise ja matkamisega sain oma sääred tulivalusaks. Treppe vältisin nii palju kui sain. Muidu lihtsalt ägisesin.

Vajalikud kükid ja kummardused said tehtud mustikaid noppides. Kõik taimed ja puud on seal küllaltki väikesed ja kidurad, kuid mustikad olid suured ja maitsvad. Ja mis peamine - neid oli Eestiga võrreldes palju! Pohli oli samuti lademetes, kuid need mind oma maitselt nii väga ei tõmba. Neid on lihtsalt mõnus mätastel punetamas imetleda.

Nämmm!

Kaasa virutasin veel erinevas suuruses omapäraseid kive. Paar tükki vanematele aeda peenrasse kaunistuseks ja paar pisemat võtsin endale. Mingist hetkest tabas mind see pisike hullus, et nopin igalt reisilt omale mälestuseks ühe omapärase kivi koju kaasa (seekord läksin ahneks). Mälestused ja pildid on kiftid, aga füüsilisel kujul võtta tükike külastatud kohast kaasa, see on hoopis midagi erilisemat :) Minu väike kiiks ühesõnaga :)

Üks nendest iludustest tuli minuga koju :)

Kui kividest rääkida, siis Soomet on üldse eriti vinge loodusega õnnistatud. Ma ei tea, kuidas meil nende naabrina nii kehvasti on läinud. Vahemaa on khm...kiviga visata, aga miskipärast on ainult nende kapsaaed kive täis. Ja mäed, mis näevad ikka juba mäe moodi välja, mitte nagu meie Munamäe muhk.

Mida põhjapoole, seda kivisemaks läheb. Kohati on metsaalused nii kivised, et ma ei kujuta ette kui suur tahtejõud peab nendel puudel ja taimedel olema, et seal kivide keskel ja peal kangekaelselt kasvada. Proovisin pilti ka teha, kuid pilt ei anna üldse seda muinasjutumetsa võlu edasi. Kahjuks. 


Põtradega on lood täpselt nii nagu kõik räägivad, kes seal käinud :) Nad lihtsalt jalutavad tänavatel nagu kassid. Või ma ei teagi mis parem võrdlus oleks. Tuvid pargis?! Vahivad kraavis, külitavad maja taga, seisavad keset teed jne. Osad on küll arglikumad, kuid nendel Saariselkä omadel oli küll jumala kama, kas sa vahid neid lähedalt või kaugelt. Kui sammal vajas mälumist ja kuhugi kiiret ei olnud, siis ei hakanud ennast keegi liigutama.

Väike mõttepaus.

Viimasel päeval ilmataat lõpuks halastas ja näitas meile veidi päikest. Ilma see küll soojemaks ei teinud, kuid juba see, et vihmasadu lõppes, oli piisavalt suur rõõm. Selge taevas andis lootust ja võimaluse ka virmaliste ilu nautimiseks ja seda vist võibki pidada selle reisi kirsiks tordil. Ei kunagi varem ei ole ma nii vinget virmaliste showd näinud, kus terve taevas virvendab. Mõned korrad olid virvendused eriti kirkad ja teravad. Väriseva käega üritasin midagi ka pildile saada, kuid kuna kogemus virmaliste pildistamisel puudub (ja puudus ka statiiv), puudub piltidel ka kõrgem kunstiline väärtus ja kvaliteet. Sellest on kahju :( Aga vähemalt midagigi sai mälestuseks (lisaks vägevale mälupildile).

Esimene õnnetu katsetus virmalistest.
Kohe kindlasti tahaksin ma kunagi veel tagasi minna. Ma ei tea mis selles pisikeses kohas on, mis mind võlub, kuid ma tunnen end seal eriti ästi. Õhk on nii puhas ja värske ning loodus lihtsalt imeilus. Kui ükskord näeks selle punase tundra kah ära ja saaks lume sees sumbata, siis on seoses Lapimaaga kõik väikesed salaunistused täidetud :)
Lisaks tahaks nii 300-400km veel põhjapoole sõita, kus loodus juba päris kiviseks muutub. Ning kindlasti ka Urho Kekkoneni rahvuspargis matkates looduspärleid avastada. Googel andis aimu, et vaatamist ja imetlemist seal jätkub.

28.08 võtsime suuna tagasi Rovaniemisse. Kuna rong väljus õhtul, oli meil veel terve päev aega Lapimaa imelist loodust endasse ahmida, mustikaid noppida ja pildistada kõike, mis ette jäi. Terve öö sai jälle rongis logistada ning lõunaks olime kodus, Tallinnas. Tukkusin küll rongis nii palju kui sai, kuid koguaeg oli mingi müra ning padi just magamisele kaasa ei aidanud. Oli plaan, et kuna puhkus pidi reedeni kestma, saan veel 2 päeva reisist puhata ja korralikult magada, kuid selle plaani lõi sassi töökaaslase ootamatu asendamise vajadus ning siin ma siis nüüd olen. Tööl. Tööd hetkel otseselt ei ole, mis teeb selle laua taga nokkimise veel keerulisemaks. Juba proovisin kohviga pilti sirgemaks saada, kuid ei midagi. Oleks vist pidanud kofeiini otse silma tilgutama.

Kohustuslik "käed üleval" mäe otsas pilt :)
Kui kõik hästi läheb, siis järgmine peatus on Itaalia. Aga seda novembris ;) Vahepeal jõuab veel nii mõnegi jooksu joosta ja töö ning kooliga askeldada.

No comments: