Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Monday, September 18, 2017

SEB'i poolmaraton 2017

Alustasin selle postituse kirjutamist kohe järgmisel päeval peale poolmaratoni, kui emotsioonid veel värsked olid. Miskipärast jäi kirjutamine venima ja kõigetipuks jäin täiesti ootamatult paduhaigeks. Haigena oli aga arvuti viimane asi, mida näha tahtsin.

Uus nädal, uus algus - ma loodan! Ikka jätkuvalt tõbine, kuid olude sunnil tuli jalad alla ajada ja tööle minna. Sama seis selle postituse lõpetamisega.

***

Olen end viimase pooleteise kuu jooksul kehvasti tundnud. Lausa nii kehvasti, et otsustasin loobuda Pärnu Kahe Silla jooksust ning kahtluse alla seadsin ka SEB poolmaratonil osalemise.
Tänu erinevatele sümptomitele (katastroofiliselt virvendav pilt, jõuetus, kehv meeleolu, keskendumisraskused, ebameeldiv lihasnõrkus, peavalu jne), mis tulevad ja lähevad, arvan, et asi oli/on jälle kilpnäärmes, kuid 100% kindel ei ole. Eks tõde selgub analüüsidest.

Kuna ma selle kilpnäärmega olen juba pea pool oma elust armastuse-vihkamise suhtes olnud, siis otsustasin, et saagu mis saab, enne lõpliku otsuse tegemist annan endast maksimumi ning vähemalt üritan, kas õnnestub olukord paremaks tuunida. Vaatasin üle oma menüü, kuhjasin vaheldumisi sisse värsket greibi ja peedi mahla, määrisin nahale joodi ning omal kohal olid ka vitamiinid.
Nädalaga läks olemine küll märgatavalt paremaks, kuid nii kui poolmaratoni peale mõtlesin, hakkas uuesti topelt paha. Psühholoogiliselt. Olin lihtsalt täiesti kindel, et seekord katkestan.

Laupäeval otsustasin siiski jalad lahti joosta ning pealaest jalatallani läbi venitada.
Jooks: 32min ja 50sek - 5.32km
Jooksin 2km soojenduseks, 1km vaheldumisi kiirendusi ning nati üle 2km lõdvestusjooksu peale. Umbes nii ma igakord päev enne võistlust toimetan.

Pühapäeva hommikul ärkasin kl 8.15. Akna taga krabistas vihm ja parema meelega oleksin voodisse jäänud, sest teki all oli lihtsalt nii mõnus soe. Ma ei oska  öelda, kas mul oli rohkem uni või pigem hirm eesootava ees, mis teki alla jääma meelitas. Kahtlustan viimast. Vastumeelselt ajasin end püsti ning suundusin putru keetma.

Pudrukausi taga istusin nagu laps, kes jonnib ja ei taha oma sööki süüa. Suurema osa sellest portsust sõin ära, kuid viimase lõpu kallasin prügikasti. Lihtsalt ei läinud alla. Samamoodi ei läinud alla vesi, mida end jooma sundisin.

Kuna mõnest kohast olid lihased valusad ja kanged, määrisin pool oma kaelast, selja ja eest sääred capsicamiga kokku, et igasugusele potentsiaalsele jamale juba eos kriips peale tõmmata.
Viimased jooksud olen seda praktiseerinud ja siiani on see parim nipp, et selg joosta laseks. Vähemalt nii tugevaid valu-lihaskrampe ei ole enam tekkinud.

Kell 10.30 olin linnas. Parkisin auto ära ning löntsisin võistluskeskusesse numbrit jahtima. Kartsin sooja ilma nagu lubas, kuid üllatuseks oli nii külm, et algul oli isegi pikkades riietes jahe. Õnneks varsti hakkas Capsicam seljal ja säärtel oma tööd tegema ning külmatunne asendus mõnusa kuuma surinaga.

***
Kuna olukord oli nagu oli, siis olin võistluseks valmistumisel eriti hoolas.

Esiteks - peedimahla joomine.
Teiseks - korraliku soojenduse tegemine. Tavaliselt olen selle etapi lõdvalt vahele jätnud või siis väga kergelt teinud. Seekord sörkisin end soojaks ja venitasin probleemsemad kohad lahti.
Kolmandaks - otsustasin seekord kompressioonidega joosta. Mul on üks varasem kogemus, mis oli niivõrd ebameeldiv, et olen kõikidest säärtest siiani kaarega mööda käinud. kuid riskisin, andsin oma triibulistele kaunitaridele võimaluse ja nad ei vedanud mind alt. Algul oli veidi palav, kuid edasi tundsin ainult säärte nurrumist. Uus ja mõnus kogemus!
Neljandaks - andsin endale lubaduse, et ei lähe alguse hullusega kaasa ning jooksen AINULT enda jooksu. Panin paika vahemiku, kus ma püsin ning peale kategoorilise keelu end rihmaks tõmmata. Seadistasin oma kellal ekraanile kolm näitu: "pace", "avg pace" ja "pulss" ning terve jooksu vältel ei vaadanud ma mitte kordagi ei aega ega kilometraaži. Viimast hakkasin lõpupoole muidugi kilomeetripostidelt jälgima, kuid kuni 13nda kilomeetrini ei olnud mul tõesti suurt aimu kui palju ma jooksnud olen.
Viiendaks - Seekord lahjendasin geelituubi veega pisikesse pehmesse pudelisse, et vältida Ööjooksul juhtunut, kus paks geeliplöga kurgust alla ei läinud. Töötas! Manustamine oli igas mõttes mugavam. Ainuke miinus on pudeli kaasa lohistamine, aga õnneks see nii väga mind ei häirinud.
***

Esimesel kilomeetril jälgisin enesetunnet ning sättisin paika kiiruse, millega võiksin kulgeda. 5:30-5:40min/km tundus täitsa okei, mis vahemikus joosta. Nii nagu kiirus kuhugi sinna 5:20min/km juurde tõusis, nii tundsin, et on oht end kinni joosta ja võtsin tempo maha.
Sundisin ennast jõuga rahulikuks, sest suure ja kihutava rahvamassi sees on raske aru saada, kui kiiresti (ja üle oma võimete) sa tegelikult liigud. Vaatasin ilma, kuulasin muusikat ja keskendusin hingamisele. 
Niimoodi omaette mediteerides suutsin nii hea rütmi saavutada, et oleksin esimese joogipunkti äärepealt maha maganud. Märkasin täitsa viimasel hetkel. 

Igas joogipunktis võtsin kaks topsi. Ühe rüüpasin tühjaks, teisega kastsin käsi ja igaks juhuks kallasin veidi ka kaelale. Palav küll ei olnud, kuid tundsin, et see teeb olemise värskemaks. 

Kuni 10nda kilomeetrini oli jooks üllatavalt lihtne. Lausa liiga lihtne. Ei lasknud ennast sellest enesetundest petta, sest tavaliselt saabub esimene minihaamer kuskil 14-15 kilomeetri peal. Nii ka seekord. Paar lonksu geeli pani korraks küll jalad kiiremini liikuma, kuid seda tõesti vaid korraks. Edasi algas agoonia.

16ndal kilomeetril lippas minust 2h tempomeister kamba jooksuentusiastidega mööda. Sel hetkel tuli klomp kurku. Ma ei olnud siiani kordagi kella vaadanud või pead pööranud, et uurida, mis minust tagapool toimub. 2h tempomeistri nägemine oli kui hoop reaalsusega kõige valusamasse kohta. KURAT! Jälle 2h... No ei saa siis kiiremini või?

Võtsin jonniga oma viimased jõuvarud kokku ja läksin oma teed. Tagasi ei vaadanud. Lihtsalt lohisesin finishi poole. Jooksuks seda nimetada ei saa :)

Viimased kaks kilomeetrit olid piin! Viimane kilomeeter totaalne katastroof. Pilt virvendas ja pea käis ringi. Vist esimene jooks, kus ei jõudnud ka finishisirgel kiiremaid liigutusi teha.

Lõpuaeg 1.59.12

Pettunud olin täpselt nii kaua, kui hakkasin kodus igavusest oma eelnevaid poolmaratonide aegu sirvima. Avastasin, et see on mu viimaste aastate kõige kiirem aeg. Ja lausa 6min kiirem, kui eelmise aasta SEB.
Heh, ma olen lihtsalt nii kinni oma 2013ndal joostud 1.51.51 ajas, et väikseid arenguid ei märka enam üldse.

Lõpetan siinkohal endale tuha pähe raputamise.  Hästi läks ju! :)

Kõik kokku võtta, siis - ilm meeldis, rada meeldis, korraldus meeldis. Tore, et põnnama ei löönud ja ikka kohale läksin :)

***

Siit edasi üritan ma nüüd terveks saada. Nii, et hetkel olen ma aja täitsa maha võtnud, et ei korduks jaanuari õudus, kus väikesest haigusest sai peaaegu 2 kuu pikkune tubane voodirežiim. Iseenesest olen ma kirjas ka Tartu linnajooksu poolmaratonil, kuid praeguse seisuga ma kardan, et pigem sinna vist ei jõua :(  Aga eks näis.