Essumagnet

Täitsa loll värk. Alates viimasest korrast, kui hästi minemise kohta hõiskasin, olen vaikse hooga hoopis allamäge kelgutanud.

Lühidalt. Mu üks seitsmest näoõmblusest rebenes lahti ja tekkis põletik. Haav läks mädanema. Tore, eksole! Olen käinud iga 4-5 päeva tagant õmblust haiglas näitamas. Algselt määrati joodikreem, kuid kuna see tegi asja juba järgmiseks päevaks väga palju hullemaks, hakkasin end ravima miski põletikuvastase pulbriga. Arst kiitis heaks. Mäda ja põletiku sain välja, kuid niidid on ikka sees. St jälle. Eelmisel neljapäeval läksin arsti juurde teadmisega, et niidid võetakse välja, kuid tutkit. Võeti välja ja tehti kohe kaks uut. Ilma tuimestuseta! Põtkisin küll veidi sellele ideele vastu, et mis me nüüd õmbleme ja pole vaja, kuid arst jäi endale kindlaks. Ikka selleks, et väiksem arm jääks.

Lähme nüüd selle osa juurde tagasi, kus ma mainisin, et seda tehti ilma tuimestuseta. Jap! Arst arvas, et tuimestusega on topelt torkimine :)) Algul oli ok. Ei midagi kohutavalt valusat. Vähemalt mitte võrreldes süstidega reie siseküljele. Aga vot kui niiti läbi naha hakati sikutama, flippis mul ära. Väga ebamugav (pehmelt öeldes). Sundisin end küll julge olema ja hingasin õega sügavalt sisse-välja, kuid järsku läks süda nii pahaks, et ajas oksele. Surusin hambad kõvasti kokku ja õnneks ei oksendanud. Küll aga oleks napilt ära minestanud. Nägin arsti ja õe veidi kohkunud nägu. Ruttu lonks vett, tooli seljatugi alla ja nuuskpiiritus nina alla.Vaikselt imbus vaim kehasse tagasi. Peale veidikest kogumist võtsime jala pealt niidid välja ja sain lõpuks koju.

Ütleme nii, et ei olnud kõige toredam kogemus. Mis mind aga kurvemaks teeb, on see, et minu trenni tegemine lükkub muudkui edasi ja edasi :( Kõndimas tohin käia, kuid ma nii väga tahaks ju joosta. Oijah. Rääkimata shindo venituste tegemisest. Viimastega saan aga alles paari nädala pärast alustada, sest jalga ei ole soovitatav venitada.

Uurisin ka, et miks mu haav mädanema läks. Õmblused ma ilmselt aevastasin lahti, kuna kogu see jama on mul põsesarna päris liikuva koha peal. Aga mädanema võis haava ajada sisemise õmbluse niit, mille vastu mu organism jonnima hakkas. Kuhugi ära ta ei sulanud, tuli koos koorikuga ära. Kogu asja juures on eriti tobe see, et arst tahtis head ja seepärast tegigi sisemise õmbluse. Ikka, et väiksem arm jääks :) Aga no eks me kõik teame, kuidas need "tee teisele head" asjad lõppevad.

13 ja reede, ma ütlen..

Eks siis neljapäeval kuuleb, kas saan oma niitidest lõpuks lahti või tuleb veel üllatusi. Pöidlad pihku!