Minu sporditee on olnud küllaltki käänuline ja okkaline. Seda kõike tänu logisevale tervisele. Vaim on olnud motivatsioonist pingul kui pillikeel, kuid tervis on alati paar sammu tahapoole jäänud. Enda arvates tegin kõik õigesti. Toitusin tervislikult, ei pingutanud üle, kuid vaatamata sellele jäid edusammud tulemata. Jälle haige, jälle vigastus, jälle antibiootikumid – lõputu nõiaring ei paistnud lõppevat.
Motivatsioon kadus, tekkis tahtmine kõigele käega lüüa ning uksele koputas depressioon. Kehv tervis ei häirinud enam ainult sportimist, vaid oli tunginud ka igapäevaellu. Lõpuks kannatas juba koolis käimine, sest ainus, mida suutsin, oli voodis lamamine. Energia oli täiesti otsas, ei suutnud meenutada päeva, mil ennast viimati hästi tundsin. Kaua võib, tõesti?? Olin kõikvõimalike hädadega igasugused erinevad arstid läbi käinud, aga kõik teed viisid ikka antibiootikumideni. Manustasin neid aastas rohkem kui mõni inimene terve elu jooksul.
2010aastal tundsin, et enam ei suuda. Otsustasin abi otsida hiina meditsiinist. Soovitused viisid mind hiina meditsiini magistri Toomas Tiik’i ukse taha. Tunnistan, et olin skeptiline, aga kuna rohkem võimalusi mul enam ei olnud, siis avasin oma meeled ja uskusin.
Sain teada, et minu seis on tõesti kehv. Lõpututest peotäitest antibiootikumide neelamisest olid mu sooled täiesti ära räsitud. Üldse oli organism nii nutuses seisus, et ei teadnud kust putitamist alustada. Algatuseks keelati ära kõik toidud, mis sisaldavad nisu, otra, kaera, pärmi, piimatooteid ja suhkrut(Kahjuks mitte ajutiselt, vaid need toiduained lihtsalt ei sobigi mulle ja teevad mind haigeks!). Pea valgus küsimusi täis – „Aga mida ma siis üldse söön?“, „Kuidas ma hakkama saan?“, „Kas see üldse aitab mind?“ jne. Kohe alustasin ka nõelraviga ning taimsete ravimite neelamisega. Esimesed nädalad olid rasked. Lausa hirmrasked. Mõtlesin koguaeg keelatud süsivesikutest, kuid hirm tervise halvenemise ees ei lubanud mul sammugi tagasi astuda. Korrutasin endale, et mida tublim ma olen, seda kiiremini hakkab kõik uuesti ülesmäge veerema. Paari nädalaga tulid esimesed edusammud. Kadus painav kõhuvalu, millele ükski arst varem seletust ei osanud leida. Enam ei ärganud hommikul üleni higisena ning kägaras. Iga uue nädalaga voolas minusse rohkem energiat ja rohkem tervist, kogunenud lisakilod kadusid. Möödus kuu, kui ma ei olnud päevagi haige. See tundus lausa unenäona, sest juba mitu aastat olid mööda voolanud iga kuu vähemalt korra haigevoodis lebades.
Tagasilööke muidugi oli, aga nendest tuli üle olla. Jõuga! Ma teadsin, et kõik läheb paremaks, sest eneselegi üllatuseks oli skeptilisest mõtteviisist saanud siiras usk paremasse homsesse ja veel paremasse tervisesse.
Võin täiesti ausalt ja kindlalt väita, et 8.märts 2010 algas minu elu uuesti. Tunnen, et olen suure töö ära teinud, kuid oma kõige suurema tänu võlgnen ikkagi just nimetatud härrale.
Muidugi on ka neid, kes sellesse „hookus-pookusesse“ ei usu ning väidavad, et hiina meditsiin pole muud kui üks soolapuhumine. Mina lükkan selle väite jalaga ümber!
Kui lääne meditsiin tegeleb sümptomitega, siis hiina meditsiin tungib sügavamale. Võluvitsaga seal ei ravita, ise tuleb suur osa tööst ära teha, kuid kui oled valmis ennast aitama, jõuab ka soovitud abi õigesse kohta!
Kes on juba pikka aega võidelnud kõhuvalu, puhituste, seedehäirete või muu ebamugavustundega kõhus, vaadake üle oma menüü. Paljud täiskasvanud põevad laktoositalumatust(ise seda teadmata), kuid probleemi võivad tekitada ka pärm, gluteen või suhkur. Kuigi piimatooted sisaldavad palju valku ja kaltsiumi, ei tohiks neid(halba enesetunnet ignoreerides) omale lõptutes kogustes näost sisse ajada. Mis on ühele kasulik, ei ole seda kohe kindlasti kõigile!
Hiina meditsiinist ja nõelravist tuleb tulevikus veel juttu. Praegu lihtsalt tegin otsa lahti! :)
