Rullbiskviit maasikatega

Kõik retseptid, mida blogis jagan, on gluteeni- ja laktoosivabad(või vähendatud laktoosisisaldusega), pärmita ning enamasti ka ilma valge suhkruta valmistatud. Kõik need toiduained on mulle vähemal või rohkemal määral keelatud!

Foto: Erakogu

Vaja läheb:
6 muna (toasooja)
½ tl vaniljesuhkrut 
6 spl maisitärklist
näpuotsatäis soola
6spl palmisuhkrut (kasutada võib ka mett või soovi korral tavalist suhkrut)
1 vanilje laktoosivaba koorejogurt 
maasikaid(mina kasutasin värskeid)

Munad jagada kollased ühte ja valged teise kaussi. Kollastele lisada vaniljesuhkur ja suhkur(Mina piirdusin 1spl, aga ainult tervislikel põhjustel. Kui tohite suhkrut süüa, pange õige kogus, muidu jääb biskviidi maitse tuimaks ja pisut maitsetuks!) ning valgetele näpuotsatäis soola.
Vahustatud munakollastele lisada 6spl maisitärklist.

Nüüd vahusta valged. Kui valged vahus, lisa väike kogus munavalget kollastele juurde. Sega! See aitab maisitärklisel ühtlasemalt ära seguneda, et taignasse tükke ei jääks. Kui maisitärklis ja munad korralikult segunenud, lisa ülejäänud munavalged ning sega veelkord segu kergelt läbi. 

Küpsetuspaber plaadile, taigen peale ning 180 kraadiga umbes 15minutiks ahju. (Soovitan jälgida, sest ahjud võivad erinevalt küpsetada!)

Samal ajal, kui põhi ahjus, haki ära maasikad. Kogus vali ise.

Tegelikult võib rullile vahele keerata mida iganes. Nt banaane, hautatud õunu kaneeli ja meega, moosi.. Kui soolikad kannatavad, siis kohupiima või miks mitte ka vähendatud laktoosisisaldusega vahukoort. See maitseb muideks paremini kui päris!

PS! Põhi tuleb rulli keerata soojana, sest muidu võib ta murenema ja murduma hakata. Nii, et kohe kui biskviit ahjust välja võetud, hakka tegutsema.

(Väike tip, kui rull ei taha rullis püsida! - Võta umbes kolm hambaorki ja torka ots kolmest kohast kinni.) Nüüd meistriteos paariks tunniks külmikusse ja paari tunni pärast võib hakata teed või kohvi  keetma.

Niisutage biskviiti kindlasti millegagi(mahl või mis iganes muu kaval nipp  pähe tuleb :)), muidu jääb rull kuivaks!

Äärmiselt lihtne valmistada, maitsev! ning võib öelda, et ka päris tervislik :)

Kui keegi katsetab, siis andke teada, mida teie rullile vahele keerasite. Võimalusi on ju niiiniiiii palju!

C'est la vie - Mida sa teeksid, kui teaksid..?

Mida sa teeksid,  kui teaksid, et sul on vaid paar kuud elada? Veedaksid selle aja oma lähedastega? Reisiksid?! Avaldaksid kellelegi armastust, mille jaoks siiani julgust on nappinud? Teeksid midagi meeletut või annaksid alla ja nutaksid hoopis? 

Kas siis enam üldse millekski jõudu jätkuks või just vastupidi? Just nüüd tahaks elada nii nagu ei kunagi varem..

Inimesed võtavad endilt  vabatahtlikult elu, kui kellegi teise suurim soov samal ajal ei ole midagi muud, kui saada veel mõned tunnid oma elupäevade kontole.

Mõnikord tunduvad väikesed asjad maailmalõpuna, kui tegelikult on need vaid uue alguse stardilavaks. Me lihtsalt ei oska end põhjast lahti tõugata või ei jätku selleks jõudu. Oskust?!

Kardame tundmatust ja tundmatut, tänu millele jääb nii palju asju tegemata. Kuid niikaua kuni see hirm pole seotud punktiga ühe elu lõpus, on rumal ennast tagasi hoida. 

                                                                           

Ma ei kortsuta enam küsivalt kulmu nende peale, kes jalutavad paljajalu läbi elu ning tunnevad suurimat rõõmu lillede noppimisest või varahommikusest linnulaulust, sest olen aru saanud, et elus ongi kõige olulisem olla õnnelik ja tunda rõõmu väikestest asjadest. See ei ole rumal naiivsus või lapsik muretus, see on oskus valida jalutuskäiguks just selline rada, kus varjud jäävad seljataha. Oskus end säästa ja hoida.
Sellega võib minna kaua aega. Mõnel terve elu       ..või mitu.

Milline õnn on omada oma elus inimesi, kes hoiavad su  käest, kui sa ei julge astuda järgmist sammu  või usuvad sinu unistustesse ning nende teostamisse rohkem kui sa ise, sest nad teavad, et sa saad hakkama. Nad teavad, et armastus ja poolehoid teevad imesid ja muudavad maailma. Sinu maailma.

Kui tobe on oodata ja aega raisata, kõrvus kell tiksumas, kui tead, et alustada võiks kohe ja praegu. Ükskõik millega. 

Ja kui jälle tuleb nutuklomp kurku, et elu on nii halb ja raske ja otseloomulikult ka täiesti ebaõiglane, on aeg vaadata seda tüüpi videot, mis paneb kõik kaardid ümber mängima. 

Jah, ma tean seda särgi juttu, kuidas oma särk on ihule kõige lähemal ning alati on keegi, kellel on hullem. Aga vahel peab korra kellegi teise särki proovima. Kasvõi niimoodi kaugelt. Korra pilguga puudutama. Et mõista teisi paremini ning hinnata seda kõike, mis sul on, mitte nutta asjade pärast, mida pole ja mida sa ehk enam ei vajagi.

Minu siiras austus nende vastu, kes julgevad, usuvad ja suudavad!
C'est la vie - võta või jäta..

Tervislikud trühvlid magusasõpradele

Ma olen enne ka kuulnud trühvlitest(kommidest) ja nende valmistamisest, kuid olen kogu info kõrvust alati ükskõikselt mööda lasknud. Ei teagi miks. Nüüd, mõni aeg tagasi, kui sattusin Kätu blogisse, sain inspiratsiooni ja motivatsiooni, et ise need maitsvad ja tervislikud ampsud järele proovida. 

Banaani-pähkli trühvlid/kookospallid

Foto: Erakogu

Üks võimalus on valmistada neid nii nagu Kätu tegi. 

Vaja läheb pähkleid, mandleid, datleid, tumedat šokolaadi, banaani ja kookoshelbeid. 

Kõige mugavam on, kui valada mõned peotäied pähkleid(omal valikul, mina kasutasin metsapähkleid, india pähkleid ja mandleid) koos datlitega(5-6) blenderisse, seejärel lisada juba eelnevalt purustatud banaan(proovisin ka banaani koos pähklitega blenderisse ajada, aga tulemus oli see, et banaan ei püreestunud ning mass keeldus segunemast. Nii, et tee see trikk kahvliga ära :)). 

Banaaniga on sellised lood, et parem olgu teda vähem kui rohkem, sest muidu tuleb mass liiga vedel ja maitse liialt intensiivne. 

Nüüd võiks sekka lisada veel riivitud tumedat šokolaadi(u 50g - raudselt kõige tüütum töö kogu protseduuri jooksul) ja saabki hakata palle veeretama. Mina kasutasin massist sobivate "tükkide" võtmiseks teelusikat, et need pallideks voolida ning seejärel kookoshelvestes veeretada. 

Valmis! Laske neil natuke külmikus seista, nii muutuvad nad veel maitsvamaks!
PS! Kes ei taha tumedat šokolaadi kasutada, võib massi sisse panna hoopis kakaopulbrit(tumedat), mis on 100% laktoosivaba, aga siis peaks sekka ka mett või suhkrut lisama, muidu on liiga mõru.

Teisel korral tegin trühvleid avokaadoga.

Pähkli-avokaado trühvlid

Blenderisse läksid datlid, pistaatsia pähklid, mandlid ja metsapähklid. Seejärel lisasin püreestatud avokaado(olen proovinud teha nii rohelise kui ka krobelise koorega avokaadoga ja kes soovib vähemintensiivset maitset, valige esimene, kuid avokaado peab olema hästi pehme ning peab maitsema kreemjalt, mitte nagu parfüüm või seep!). Mass võiks olla jällegi täpselt selline, et on võimalik käte vahel palle veeretada. Seekord šokolaadi trühvlitesse ei läinud, vaid veeretasin valmis iludused hoopis riivitud tumedast šokolaadist läbi. 

Esimesed on väga head, kuid teised on raudselt lemmikud! Ei ole nii intensiivse maitsega, samas on väga hõrgud ja mõnusad :))

Kes soovib, võib juurde lisada veel näiteks rosinaid või kuivatatud puuvilju. Pähklite valik on meil ka ju päris lai. Olge loovad :)

Proovige kindlasti!

SEB 31.Tartu jooksumaraton - 2:13:13, kl 13:13, 2013

See oli minu viies SEB Tartu jooksumaraton! Juubel, millega võib ühtlasi kokku võtta ka kogu minu jooksmise teekonna vihkamisest armastuseni. 

2009a käis 23km stardipauk ja ma.. .. ... .. ..kõndisin. Distants stardist finishini oli üüratu ning üle finishijoone astudes olid jalad villis ning lõid tuld välja. Kummalisel kombel ei andnud ma endale lubadust, et ma ei tee seda enam mitte kunagi, vaid vandusin, et teen kindlalt veel, aga paremini! Ja tegingi! Tegin paremini ja siis väikese tagasilöögi tõttu halvemini, siis jälle paremini jne. Aga kuna kasvamise protsess on pikk ja häid tulemusi tuleb kasta kannatlikkusega, võin ma täna öelda, et ma jäin 2013a sooritusega väga rahule. Muidugi oleks võinud rohkem pingutada ja selleks oleks isegi jaksu olnud, aga kui nüüd analüüsida kogu enesetunnet, tulemust ning emotsiooni, siis võitsin ma sel päeval rohkem, kui läikiva osavõtumedali ja parema tulemuse. Mis peamine - ma tean, et ma suudan ja tean, et olen treeninud õigesti! 

Aga, et kuskilt üldse oma jutuga pale hakata, alustan laupäevast, sest laupäeval toimus Heateo jooks, kuhu oli kohale tulnud arvestatav kogus inimesi. Kõik head tegema ja ilma nautima :)

Ma loodan, et see raha läheb kõik ilusti õigesse kohta ning sellisest ilusast üritusest saab traditsioon. Väga uhke tunne oli seal soisel pinnasel "Minu tegu loeb" silt rinnal silgata. Ainult raske. Paganama raske! Jalad olid kinni, õhku ei olnud ja peas arenes õudust täis stsenaarium järgmise päeva jooksust. "Kui need 4.3km juba 43na tunduvad, siis..". Kõige tipuks hakkas jälle see puusa-põlve kombo meelde ennast tuletama ja sellega koos läks tööle häirekell. Ülemäära siiski ei muretsenud. Panin kõik panused õhtusele ja hommikusele venitamisele, sest see on tavaliselt ainuke asi, mis selle valu puusast-reiest-põlvest ära võtab(ortopeedi soe soovitus, et kõik lühenenud pisikesed lihased tagasi töökorda saada). 

Eesmärk - 2h15min!

Kui tavaliselt on enne starti ikka kerge ärevus sees, siis seekord olin täiesti rahulik. Lugesin jooksupartnerile sõnad peale, et esimesed kilomeetrid võtame rahulikult ja siis vaatame edasi. Kahest sai õige varsti viis ja nii me lõbusas seltskonnas naljade ja naeru saatel kulgesime. Olin päris üllatunud, kui esimene tõus mind ei murdnud. Ega teine. Ega kolmas.. Üldse tundusid need "mäed" võrreldes eelmiste aastatega palju väiksemad olevat. Imelikult kerge oli. Suures hirmus vältisin seda muretut mõtet, sest kartsin, et haamer saabub järsku ja hoobiga. 

Tempo tundus vaatamata sellele rahulik, et kõik kilomeetrid said alla 6min/km läbitud(va esimene, siis ei pääsenud kohe liikuma). 

Kilomeeter kilomeetri järel püüdsime sprintereid, kes olid liiga suure kimaga startinud ja nüüd gruppidena selg ees vastu tulid. 

Joogipunktides sai kõigis jooki krabatud ja korralikult tangitud :) Nii see matkamine meil kulges. 

17km oli joostud ja mul oli ikka täitsa okei enesetunne. Natuke küll ähkisin, et hakkan väsima, aga mitte rohkem kui mõnikord mõnes pikemas trennis, kui enam ei viitsi. Olin võimeline kaasa rääkima ja nalja tegema, naerma. Kõik oli super ja tuju hea! 

Tempo jätsime samaks, sest minna oli veel omajagu. Põlv ja puus käitusid korralikult, ei mingit valu. 

Raskeks läks 19ndal kilomeetril(5:21min/km). Siis tundsin, et tahaks korraks seisma jääda või veel parem, istuda ja kogu selle jama pooleli jätta :) Meelitasin ennast mõttega "natuke veel" ja jätkasin sörkimist.

21 oli täiesti surm. Emotsionaalselt rohkem kui füüsiliselt. Aga see, et poolmaratoni aeg alla kahe tunni tuli, motiveeris reipalt edasi silkama. 

Viimasel kilomeetril tõstsin tempot. Püüdsime kinni ühe grupiliikme, kes vahepeal putku oli pannud ning lippasime veel peotäiest inimestest mööda. Jalad olid kerged. 

Enne finishi viimast kurvi lõikas aga ninna nii räige okse hais, et ajas minul ka südame pahaks. Nii, et viimase lõigu kappasin okserefleksidega võideldes. Üle finishijoone jõudes, panin käed põlvedele ja võtsin hetke iseenda jaoks. Läks paremaks. 

Fotod: Erakogu

Tervitan kõiki jooksukaaslasi ja muhedat kaelkirjakut, kes päris pikalt samas tempos kulges :)) Vapper tegelane!

Aeg: 2h13min13sek ja finisheerusin kl 13:13 (2013). Kas pole mitte ilus? :)

Avg 162/max 179

Kcal 1648

Viimase kilomeetri aeg tuli 5.01min/km. Kõige kiirem!

Kuna sel aastal jaksu jagus, siis järgmise aasta eesmärgiks sean joosta alla 2h10min. Äkki õnnestub?! 2h05min oleks ideaal ja 2h unistus. Alla selle juba pisut ulme, kuid ilmselt mitte võimatu. 

Aga enne kui 2014 oma uute eesmärkidega kätte jõuab, on siin mõned jooksud veel, mis ma joosta kavatsen. Järgmisena Ööjooksu poolmaraton. Ei tea, kas pigistab 1h55min välja? See oleks priima ;)