2017

2017 on olnud minu jaoks üks äääärmiselt veider ja omanäoline aasta. Sõit ameerikamägedel. 365 päeva sisse on mahtunud nii palju emotsioone ja sündmusi, mis on mind läbi pisikeste murdumiste tegelikult päris tublisti muutnud. Võimalik, et on juurde tulnud paar halli karva, võib-olla ka kortsu, kindlasti paar armi (nii hingelist kui füüsilist), paarist hambast olen ka nüüd ilma.. Kuid väga palju on juurde tulnud ka siirast rõõmu ja tänutunnet. Ja vot seda ma muutumise all silmas peangi. Tunnen, et hakkan vaikselt seda jama, mida olen aastaid endaga abitult ja vastikustundega kaasas kandnud, lõpuks maha raputama. Lisaks kasvanud suuremaks. Vaimselt. Hingeliselt.

Nagu fööniks saputan oma tuhaseid tiibu :)

Juba aasta algul tundsin, et sel aastal tahan teha asju kasvõi natukenegi teistmoodi. Lubasin endale, et üritan iga kuu midagi uut proovida. Vahet ei ole, kas siis proovida uusi maitseid, lugeda uusi raamatuid, külastada uusi kohti vms. 

100% ma oma lubadust pidada ei suutnud, kuid sellegipoolest - uut sai rohkem, kui algul loota julgesin.

Paneme siis selle hea, mitte nii hea, kõik uue ning pisikesed tehtud julgustükid ritta. Kõike ilmselt ei jõua, aga olulisemad.

1.01.2017 algas ametlikult halvasti. Ärkasin ilma igasuguse hoiatuseta paduhaigena. Ei, ei läinud pidu pikale ega käest ära. Isegi ei mäleta, et oleks külma saanud. Lihtsalt tegin silmad lahti ja BOOM - surnud. Kokku olin haige (kodus) u 1,5 kuud, mille jooksul põdesin läbi raske kõri- ja hingetoru põletiku ning ka bronhiidi.

Tänu haigusele jäi ports eksameid ülikoolis tegemata, sest vaatamata arstitõenditele ei andnud osad õppejõud mulle eksamite tegemiseks pikendust. Sattusin nõmedasse ja abitusse olukorda, kus minu õnnetusest oleks kool napilt hunniku kasu teeninud. Lõpp hea, kõik hea - olukord lahenes mõistlikult. Lõpetamine lükkub küll edasi, kuid sain teada, et vajadusel ronin ka väga pingelisest ja nõmedast olukorrast võidukalt välja. Ja mis peamine sõnum iseendale - lõpeta palun igasuguse jama pärast põdemine! Mitttte kedagi ei koti.

18.02.2017 käisin esimest korda Rootsis, Stockholmis! 

Ma ei tea kuidas mul on õnnestunud nii vanaks elada ja mitte Rootsis käia. 

Ühtlasi oli see ka minu esimene kruiis ning esimene ruleti mängimine. 

PS! Rootsit tahaksin kindlasti veel avastada, kuid siis juba pisemaid ja armsamaid kohti. Stockholm polnud päris mulle.

Fotod: Erakogu/ instagram

08.03.2017 selle aasta esimesed kirsiõied. Ma ei tea kuidas teiega, aga mul on lapsepõlvest selline armas mälestus, kus vanaema tõi alati keset talve kirsioksad tuppa vaasi. Selles on minu jaoks mingi eriline võlu, kui juba veebruaris-märtsis kirsid toas õitsevad :) Meenub muinasjutt "12 kuud". 

Sel aastal tõin üle väga pika aja ise kevade varem tuppa. Kavatsen selle traditsiooniks muuta, sest kirsiõied märtsikuus on minu jaoks midagi tõeliselt erilist.

20.05.2017 esimest korda Maijooksul! 

Vahva oli. Muidugi..olen aus ja ütlen, et peamiselt motiveeris mind sinna minema juubeliaasta medal. Harakas, you know. Seega ma ei ole kindel, kas ma rohkem sellele jooksuüritusele satun. Kuid sel aastal seal osalemist ma kohe kindlasti ei kahetse. Uskumatu kui palju on hakkajaid ja sportlikke naisi. Puhas rõõm!

27.05.2017 minu esimene järvejooks - jooks ümber Harkujärve. Läheb kordamisele!! Vaatamata sellele, et stardinumber oli 13 ning joosta oli kohutavalt raske, korjasin ma kuskilt sealt järve äärest oma motivatsiooni uuesti üles ning siiani on see vaid kasvanud. Ma lihtsalt armastan jooksmist. Ilmselt oli seda vahepealset puhkeaega vaja, et uue energia ja palju parema motivatsiooniga uuesti treenimist alustada.

07.06.2017 kellegi vana on kellegi uus. Omastasin oma elukaaslase vana maanteeratta ning hakkasin asfaltteedel vurama. Mõnus vaheldus jooksmisele. Kui lõpuks ujuma ka õpin, siis kindlalt tahan triatloni läbi teha. Võib öelda, et see on minu päris esimene maanteeratas. Päris minu oma :) Nii, et ka selle võib millegi "uue" alla kirja panna.

22.06.2017 Austria. Huh! Minu elu esimene nii pikk roadtrip autoga ja esimene kord Austrias. Mul lihtsalt ei ole sõnu, mis emotsioonid ma sealt sain ja kuidas tagasi kibelen. Kahe nädalaga sõitsime kokku üle 5000km, kuid ma ei värista õudustundest õlgu, vaid tahaks uuesti minna, olla, sõita, näha.. Jah, kasvõi autoga! Olen avastanud endas tõelise rännusell-junky. Mäed võlusid mind viimse südamesopini ja ilmselt ahmin neid vaateid endasse ka teisel, kolmandal ja viieteistkümnendal korral.

02.07.2017 esimest korda juulikuus lume peal, esimest korda 3200m kõrgusel ja esimest korda ehitasime suvel lumememme. Elus üldse! Minu jaoks oli esimene kord sõita ka gondlitega mäkke. Ma muideks vandusin, et sinna kohutavasse trosside küljes rippuvasse kasti mina oma jalga ei tõsta, sest ma kardan kõrgust ja kuskil maa ja taeva vahel rippumist, kuid.. Siit sündis minu selle aasta moto "ahhhh, fck it! Teeme ära!". Kaalusin plusse ja miinuseid ning jõudsin kiirelt järeldusele, kui paljust ma ilma jään, kui enda lollile hirmule lihtsalt alla annan. Mis eriti rumal. Lõppkokkuvõttes ei olnudki üldse hirmus. Vahva oli! Ainult läbi paksu pilve sõites tuli korraks klaustrofoobia peale, aga see oli pisike tilk tõrva meepotis kogu selle ägeduse kõrval, mida ma seal üleval nägin ja kogesin. 

03.07.2017 esimest korda elus Saksamaal! Meie tee tagasi kulges läbi Saksamaa. Enamasti ma läbisõiduriike külastatud riikide listi ei nimeta, kuid leppisime elukaaslasega kokku, et kui riigist midagi ostad või mõnd vaatamisväärsust külastad, siis läheb arvesse küll. No vähemalt üks pisike peatus. Meie käisime ja vaatasime üle Neuschwanstein'i lossi. Kellel pole aimu, mis lossist jutt käib, siis palun googeldage. Enamus pilte sellest lossist on lihtsalt muinasjutulised. Mina tegin telefoniga ühe klõpsu mälestuseks. Ei midagi erilist, aga hey - pics or didn't happen! ;)

28.07.2017 katsetasin esimest korda tossukatega pildistada. Idee modellilt, minu poolt teostus. Sai väga palju nalja ja väga palju targemaks :)) Noh, et...tuulise ilmaga pole mõtet tossuga jamada vms. Praeguseks on kogunenud veel väga palju ideid, mida võiks proovida teostada.

12.08.2017 Ööjooks. Appi! See on kindlalt siiani üks kõige kreisimaid jookse, mis ma elus jooksnud olen. Esimene jooks äikesemarus. Selle 21,1km jooksul sai ennast nii mitmel moel ja tasandil ületatud, et kaela saadud medalil on samuti väga eriline tähendus. Did it!

19.08.2017 minu esimene Tartu Skechersi Suvejooks. 

Kohutavalt palav oli. Olin päris kindel, et rohkem kunagi enam joosta ei taha. Õnneks läks kiirelt üle :D Stardinumber oli ka kift - 404 error. Varem ei teadnudki, et selline üritus toimub. Nüüd tahaks kindlasti uuesti osaleda.

22.08.2017 reis Lapimaale. 

Teine kord külastada armsat Saariselkät. Nüüd on kaks korda Lapimaa sügist nähtud, järgmisel korral tahaks lumes mütata! Ma peaaegu mõistan neid inimesi, kes oma asjad kokku pakivad, kõik seljataha jätavad ning kaugele põhja kolivad. Pean end küll rohkem soojalembeliseks, kuid seal kaugel on nii eriline vibe, et kui keegi ettepaneku teeks, siis pakiks ka praegu asjad ja paneks uuesti põhjapoole ajama. Küll ajutiselt ja tahaks ikka koju tagasi, kuid sinna tahan ma ka. Virmalisi, põhjapõtru ja lund imetlema.

10.09.2017 Jooksin poolmaratoni alla 2h :) 

Jap, jap, suutsin lõpuks loobuda mõttest, et mu kiireim aeg on 1:51:48 ning tegin endale selgeks, et minevikus elada on pointless. Eesmärgid sean vastavalt vormile. See pisike võit rõõmustas mind tegelikult palju! Näitas, et ma suudan ja, et olenemata sellest, et areng on aeglane, on ta ikkagi olemas. Varsti on aeg panna 2018 eesmärgid kirja.

24.09.2017 Esimene ja viimane kord imetleda kaunist graffityt, mis maha pesti :( Arvamusi on küll erinevaid, kuid minu silmis oli tegemist tõelise kunstiga, millest oleks võinud saada omamoodi turistide magnet. 

13.10.2017 Sünnimärkide eemaldus, millega läks nõmedalt lappama. Plaanis oli kiire ja valutu paranemine, kuid läks vähe teisiti. Õmblus läks lahti, põletik, mädanemine.. Esimest korda elus õmmeldi mind ilma tuimestuseta. Pole küll asi, mida siin eraldi välja tuua, aga kui kunagi peaks uuesti juhtuma, siis tean, et elan üle. Võehh! Jalast mädanes ka lõpuks niidijupp välja. 

Praeguseks olen paranenud. Näol on ilus roosa arm, jalal tumelilla väike latakas. PS! Kui kellelgi on ideid, kuidas see heledaks saada, siis olen üks suur silm/kõrv. 24€ maksnud armikreem sellega siiani imet teha ei ole suutnud.

28.10.2017 esimest korda hiina massaažis. 

Pean tunnistama, et ma ei ole väga suur massaaži fänn. Olen proovinud erinevaid massööre, kes kõik vähemal või rohkemal määral kiidetud, kuid alati lahkun ma massaažist räige peavaluga. Mõned on öelnud, et see tähendab, et mürgid hakkasid kehas liikuma, kuid minu teooria on, et nad lihtsalt masseerivad mu õlavöötme kinni. Miks? Sest see peavalu on täpselt selline nagu siis, kui olen laua taga oma turja kinni kössutanud.

Hiina massöör, kelle juurde sattusin, suutis mu täitsa valust vabaks masseerida. Minu jaoks oli see uskumatu kogemus, sest valutasin siin vahepeal pea kaks kuud oma pead (ikka see kaela-turja-selja probleem) ning hakkasin juba lootust ja mõistust kaotama. Tegin paari kuuga läbi terve kuuri ning kogemus on lihtsalt nii positiivne, et kavatsen uuest aastast veel ühe kuuri läbi teha ning siis edasi kord kuus käima jääda. 

Olen massaaži ka peavaluga läinud ning sealt 50min hiljem selge pea ja energilisena lahkunud. Ma ei tea, võib-olla aitab mind usk, aga lõppude lõpuks loeb hea enesetunne, eks?!

09.11.-12.11.2017 Itaalia, baby! Kuna elukaaslase sünnipäev on 4.11 ja minul 8.11, võttis ta nõuks meid pikale nädalalõpule Itaaliasse lennutada. Jälle - minu esimene kord Itaalias. Esimese poole päevast avastasime Milanot, teisel päeval kihutasime rendiautoga Milanost Šveitsi ja tagasi, kolmandal päeval Milanost Veneetsiasse ja tagasi ning neljandal päeval emotsioonidest ja elamustest silmini pungil, koju tagasi. Lihtsalt I-M-E-L-I-N-E. Ka Šveitsis ja Veneetsias olin esimest korda! Veneetsias meil kahjuks ilmaga üldse ei vedanud. Alates Milanost oli selline paks udu, et kohati oli nähtavus nullilähedane. Üldpilt oli nukker ja hall. Kindlasti tahan sinna ka tagasi, sest usun, et päikseline Veneetsia on hoopis teine muusika. 

Šveitsis saime süüa kõige kallimaid friikaid, mida siiani kunagi söönud oleme, ja natuke trahvi saime ka. Natuke siis selles mõttes, et oleks võinud minna 3x hullemini.  

Nii Itaalias kui Šveitsis oli sügis oma täies ilus. Šveitsis kuldkollased lehised mägede ja lume taustal ning Itaalias värvilised vahtrad ja muud lehtpuud. 

Kahe päevaga sõitsime autoga umbes 1200km..

16.11.2017 Sai minust uuesti MyFitnessi klient. Juhhei! Olen selle otsuse üle nii õnnelik ja kohe kui mu hambad ära paranevad, olen uuesti kohal nagu 5 kopikat ;) Kartsin küll, et pean end vitsaga klubisse sundima, kuid juba esimeses trennis tundsin, et pagan, vot sellest olen ma puudust tundnud.

20.11.2017 Sain oma kilpnäärme analüüside vastused teada ja üle 15a olid mul lõpuks täiesti terve inimese näidud. Kujutate ette?? TSH oli 2,35!!!!!!! Siiani on mind (alates sellest, kui tabletivabaks sain) hoitud (TSH 4+) ülemise piiri ääres, aga nüüd olid analüüsid korras. Kujutate ette??? Mul on diagnoosiks pandud Hašimoto türeotiit, millega ma olen aaaaaastaid vaevelnud ja nüüd..... korras!!! Ma küll ei tea kas see on püsiv, kuid see annab lootust, et olen oma toitumise ja elustiiliga õigel teel. See kõik nõuab lihtsalt veidi vaeva ja kannatust.

07.12.2017 otsustasin olla rebel ja lasin kaks tarkusehammast korraga eemaldada. Kartsin meeletult tõmbamise protsessi, kuid asjata. Panoraampildi tegemise, jutustamise, kahe hamba tõmbamise ja õmblemise peale kulus 50min. Kukepea! Niikaua kui tuimestus kestis, niikaua oli ka veel kukepea. Aga sealt edasi.. Oh mannnn! Olen selle nädala jooksul ära söönud paki paracetamoli, paki ibukat, paki solpadeinei, paki dolmeni ja võibolla veel midagi. Võib-olla isegi kaks pakki ibukat ja poolteist paracetamoli. Ja paki antibiootikume. Paistes ma väga ei olnud, palavikku ei tulnud ja haavavalu tundsin vaid esimesel päeval. Aga....see...kuradi...lõualuu...valu... Mul ei ole sõnu!!!! Ma ei ole oma elus varem sellist valu tundnud. Muidu olla ei saanud, kui iga nelja tunni tagant läks paracetamol+ibukas sisse. Kui tableti võtmise aja üle lasin, siis kiikusin vaikselt nagu hullumeelne diivaniserval ja valasin pisaraid, sest valu oli ebainimlik. Ma isegi ei tahtnud nutta, need lihtsalt voooooooolasid. 

15ndal võeti niidid välja ning arsti sõnul pidi kõik ilusti paranema. Kõik peale selle, et mu lõualuu ikka valutab. Või lihased. Või kõik kokku. Või siis peidab ennast kogu kurjajuur hoopis kolmiknärvis.

Eile öösel ärkasin küll valu peale ja võtsin tabletti, kuid täna on esimene päev, kui tablettide võtmise vahele on jäänud juba rohkem kui 16h. 100% valuvaba küll ei ole, aga laseb elada. 

Siiski, see oli esimene kord, kus ma olin nii rebel, et lasin kaks tarkusehammast korraga teha :)) Lihtsalt mõtlesin "ahhhh, fck it!" ja võtsin ennast kokku. Isegi praegu siin vingudes olen iseenda üle natuke uhke, sest ma olen muidu ikka hull jänespüks.

18.12.2017 uus töökoht. Kõik käis nii ootamatult ja kiiresti, et ma siiani ei suuda seda uskuda. Alustan täiesti uues kohas, uute inimeste ja uute tööülesannetega. Ma olen PÕNEVIL! Ja natuke hirmul ka. Siinkohal võin jälle vist tänulik olla oma aasta 2017 motole, et end kätte võtsin ja mugavustsoonist välja julgesin astuda. Esmapilgul mulle tundus, et sinna ametikohale ma küll ei kvalifitseeru, kuid elu on täis üllatusi. Kui kahtled, siis tee ära! Üritan seda endale ka edaspidi meelde tuletada.

Mis kortsudesse ja armidesse puutub, siis 2017sse mahtus mõttetult palju draamat. Oli reetmist, oli valesid ja arusaamatusi, oli pettumist ja oli ka mingile arusaamisele jõudmist, et lõputult ei saa endast ära anda. Ja, et kõiki inimesi ei saa ega olegi vaja oma elus hoida. 

Teisalt sain teada, et olen mõistlikum, kui arvasin. Et ma suudan andestada või siis jääda viisakaks ka nendega, kellele mul ei ole kavaski nende käitumist andeks anda. 

Proovisin palju uusi toite (ka ise teha) ning tutvusin paljude uute inimestega.

Ma vist ei ole ühelgi aastal nii palju reisinud (4 uut riiki! + mitmed, kus juba käinud) ja kohe kindlasti ei ole minult nii palju käsitöökaarte ja pildistamisi tellitud.

Nii, et jah. 2017 oli....midagi. Rohkem kui need sõnad ja pildid siin edasi annavad.

Kümme päeva Austriat

Pildid: Erakogu - Rohkem pilte instas!

Iga kord, kui kuhugi uude kohta satun, kasvab minu reisikirg natukene veel suuremaks :) Nälg näha, kogeda, klõpsida pilte ja teinekord öelda "jah" asjadele, millele ma enne mõttes vähemalt kolm korda "ei" olen öelnud (nt sõit gondliga :)).

Suunda Austria poole võttes puudusid mul igasugused ootused. Mitte, et ma poleks seda kohta juba ette ilusaks või avastamisväärseks pidanud, vaid mulle meeldib anda igale kohale võimalus end üllatada. Jah, mõnikord on tõesti mõistlik juba enne reisi plaan kokku panna, kuid see ei olnud selline reis. See pidi olema seiklus.

21.06 pakkisime viimased asjad autosse ning sõit võis alata. Mõtled küll, et mis selles autoreisile asjade kaasa pakkimises nii rasket saab olla (noh, et ega käsipagasiga ei lähe), kuid kui sihtkohas on ilm suvest talveni, siis tundub, et vaja võib minna kõike ja selgus, et auto ei olegi kummist :) Täitsa imelik lugu.

Minu kõige pikem autoreis on siiani olnud Eestist Tšehhi, kus ma põhimõtteliselt alates Pärnust kuni sihtpunkti kohale jõudmiseni ainult oksendasin. Kutsuge mind teinekordki autoreisile. Minuga on fun! :)) Õnneks ülejäänud kogemused on olnud positiivsed ja seepärast ma eesseisvat roadtrippi nii väga ei peljanud. Mis siis, et nii kaugele ei olegi kunagi varem autoga vuranud.

Sõidu peale oli planeeritud kaks päeva, mis sisaldas ööbimist Poolas. Mida lähemale sihtkohale, seda enam panid vaated mind ahhetama. Oi, ja Tšehhi oleks napilt mu ühe väikese unistuse täitnud. Olen alati tahtnud näha suurt päevalilli täis põldu. Peaaegu, siis selles mõttes, et põldu nägin, päevalilli ka, aga ainult üks neist õitses :) Üks päevalill sellest lõpmatust põllust.. Close enough või mis selle kohta öeldaksegi. Et siis..järgmine kord. 

Aga Austria. Oeh! Need mäed lummasid mind küll igas suuruses ja nurga alt. Mäetippe neelavad pilved ja lehmakellahelin igal pool. Täitsa nagu filmis. Parem kui filmis, sest ma sain olla selle ilu sees, mitte näljase näoga ekraani taga. Avastasin ennast päris tihti lihtsalt totakalt iseendale naeratamas.

Klõpsisin nagu hull igast vaatest endale pilte mälestuseks. Mine tea, äkki oli esimene ja viimane kord. Kuigi loodan, et pigem mitte.

Kui muid täpseid plaane ei olnud paika pandud, siis matkamine oli meil koos mehisema poolega kindlalt kavas. Kuid nii nagu  nööril on kaks otsa, on ka sellel imevahval reisil kaks täiesti vastandlikku poolt. Üks on see ilusate piltide pool, mida läbi instagrammi sai jagatud, teine loo pool hõlmab endas mitte nii toredat telefonikõnet kuskilt mägedest ja 23.juunil EMOs istumist ning veel korduvaid edaspidiseid haiglakülastusi. Säästan internetti ja ei hakka siia koledaid pilte postitama, kuid kui jalgupidi ühe koleda metallresti vahele pudeneda, siis ei saa sellest head lugu sündida. See oli kole. Ausalt! Ma pole elus nii paistes ja lillat jalga näinud. Varvastest kuni põlveni.. Ma ei julgenud küsida, mis mõtteid asjaosaline ise sel kõige kriitilisemal ajal peas keerutas, kuid mina, hirmu ja murega võideldes, kartsin küll vahepeal siiralt, et see jalg kukub lihtsalt otsast ära.

EMO arstid mingeid ravivariante otseselt välja ei pakkunud. Paranemiseks läheb pikem aeg.. Põhiline, et infektsiooni ei teki ning seda on oluline jälgida siiani.

Et vereringe oleks normaalne ja põletik ja paistetus alla saada, oli meil igal õhtul rituaal punase tiigrisalviga ja kapsalehtede mähisega. Kuna keegi häid mõtteid ei jaganud, tuli doktor Google appi ning proovisime kõike, mis vähegi mõistlik tundus. Woodoo koos rahvameditsiiniga toimisid ning paistetus taandus koos jõhkrama lillaga. Siiski....mingite tüsistuste oht püsib siiani. Vat sulle vahvat reisi! Siinkohal tuletan meelde kõigile neile, kes Euroopa Liidu liikmesriikidesse reisivad - võtke kaasa oma ravikindlustuskaart. Kui pole olemas, siis tehke! Kunagi ei tea, millal seda vaja võib minna.

Kui ma siin vahepeal olen uutele olukordadele "jah" ütlemisega veidi ära vajunud, siis selle reisi jooksul sai küll väga palju "esimesi kordi" ära tehtud. Alustades juba Austriasse minemisest. Näiteks sai käidud järjest kõrgemate mägede otsas - 1950m, 2350m ja lõpuks 3250m. Sai sõidetud mitu korda gondliga (pidin ennast pikemalt veenma, et mul ikka on vaja sinna mäe otsa minna). Sai käidud juulikuus lume peal ja ehitatud üks lumememm :) Sõime sõna otseses mõttes pilvedes hommikust ja nuusutasime mägede hõredat õhku jne jne jne.

Tobe öelda, aga neid pilte uuesti ja uuesti vaadates, mis seal tehtud sai, olen ma natuke iseenda peale kade. Noh, et ma seal olin ja... et ma seal enam ei ole.

Kuidas saab üks koht isegi vihmaga fantastiline olla?? Isegi vähe tummisema vihmaga sai kilejope selga aetud ning rõõmuga trenni mindud. (Nii omavahel öeldes, siis tegelikult ilusa ilmaga vist ei olekski suutnud mäkke ronida. Kole raske oli :))

Õnneks ei varjutanud tumelillad sündmused tervet reisi ning natuke ikka sai matkatud ka. Välja nägi see nii, et sõitsime koos härraga autoga nii kõrgele kui sai ja ma siis läksin tippisin jalgsi natuke kõrgemale ja kaugemale. Korra proovis härra küll kangelast mängida, kuid selle tulemus oli natuke veel rohkem paistes ja lillam jalg (ei kommenteeri. Mehed!).

Reisi kõige vingem osa oli loomulikult lume peale minek. "Juulikuus lumi on maas" oli lihtsalt nii sürr vaatepilt, et seda kogemust on raske sõnadesse panna. Muidugi oli meil mäkke mineku planeerimine ajastatud kõige pilvisemale päevale (nähtavus oli ümmargune null). Kahjuks muid valikuvariante ei olnud, sest sellest järgmisel päeval algas sõit tagasi koju. Mis seal siis ikka. Kui pilves, siis pilves. Olematute küngaste vahelt kohale sõitnud väike eestlane vaimustub ka pilvedest. Või sellest kui reaalselt saabki pea pilvedes seista.

Kui gondliga sõidust rääkida (jah, ma räägin sellest nii palju, sest minu jaoks oli sinna sisse minek ja mäkke sõitmine paras eneseületus), siis on pilt eemalt (ehk siis mäe alt üles vaadates) kindlalt õudsem, kui ise selles kastis istuda. Istuks nagu trammis. Naljakal kombel ei friikinud ma ära kõrguse või natukese kõikumise peale, vaid hoopis siis, kui pilvedesse jõudsime ja kõik ümberringi piimjas valgeks läks. Tundsin, et õhk saab otsa ja nüüd ongi kõik. Täiesti absurdne vaatepilt. Vaatad paremale - valge vatt. Vaatad vasakule - valge vatt. Vaatad otse - ikka sama. Nagu ulmefilmis. Mäe otsa jõudes oli sama vaade. Ehk siis vaadet ei olnud :) Nägid paari meetri kaugusele, tundsid, et lund sajab ja kuulsid, et kuskil lähedal inimesed räägivad. Ma ausalt ei tea, kuidas seal suusatada või lauatada oli võimalik, sest kui nõlvalt laskuma hakkasid, võisid vaid oletada, kuhu sõidad.

Valgus murdus lume peal imelikult. Näete seda sinist lumememme küljes? See pole töötlus. See paistiski silmale sinine.

Vahepeal pilt veidi selgines, st nägid natuke kaugemale, kui enda kõrvale, kuid lumised nõlvad sinise taeva taustal jäid seekord nägemata.

Üks gondli peatus allpool, ehk 2600m kõrgusel, oli restoran, kus sai ära proovitud Austria õunastruudel. Struudel oli hiigelsuur ja maitses imehästi. Meeldis, et see koosnes 90% õuntest ja tainast oli ümber imevähe. Kui aga struudel välja jätta, siis Austria köök üleüldises mõttes millegi erilisega ei jahmatanud. Sellest pole aga hullu, sest juba maeiteamitmendat korda - need mäed noh! Lihtsalt vau :)

Veel, mis tänavapildis vahvat silma jäi, olid käsikäes jalutavad juba kuldses eas paarid, kes nägid kõik väga sportlikud ja vitaalsed välja. Sain kohe treenimiseks motivatsiooni juurde. Tahan ka 70-aastasena nii püss ja reibas olla. Ja kohe kindlasti tahan tagasi sinna matkaradadele!

Kümme päeva Austrias kadus häbiväärselt ruttu, kuid sinna sisse mahtus temperatuuri -0,5 kuni 34 soojakraadini, päikesest äikesevihmani ja seiklusi rohkem, kui oleks küsida julgenud.

Tagasisõit oli loomulikult palju väsitavam kui minek, sest kodu veel ei kutsunud ja hirmus kahju oli ära tulla.

Nüüd juba tagasi töölainel. Kui aga ausalt tunnistada, siis sellisest puhkusest oleks vaja omakorda veel eraldi puhkust :)

Kõik pildid on tehtud iphoneiga ja on 100% minu omad. Küsimata näppamise eest saab vastu  näppe!

Sellest, mis, kas, millist ja kui palju ma seal trenni jõudsin teha, sellest teen eraldi postituse. Ei ole veel tosse nurka visanud ;)

Õhus on....elektrit!

Meie treenimisest, koos hr Hundiga, on saanud mõnus rutiin. Oleme saavutanud toreda rütmi tänu millele ei pea enam pikalt hoogu võtma, et uksest välja astuda. Vahet siis polegi, kas lähme hoogsale jalutuskäigule või matkastiilis jooksule. Seltsis on kindlalt segasem! Samuti oleme enam-vähem mõistlikud kompromissid saavutanud, milline post on peatust väärt ja millise peale pole mõtet aega raisata. 

Kuid rääkides postidest... Paar päeva tagasi leidsime posti, millest poleks pidanud mööda jooksma. Rääkimata siis veel väikesest peatusest. 

Minu eestvedamisel(hea küll, sabas sörkides, kuid hr Hunti juhtides) otsustasime tavapärasest teistsuguse ringi valida. Küll ikka Nõmmel, aga natuke teises suunas. Igal pool on lihtsalt nii meeletult libe, et jookseme seal, kus vähegi kannatab. Eesmärk on, et koju tagasi jõuame samuti tervete kepsudega. 

Jalg oli kerge, õhk värske, enesetunne hea, mõlemil mõnus jooksusamm sees.. Hingasin sügavalt sisse, vaatasin korraks kõrvale ja järsku lõikas selle mõnusa heaolutunde läbi MEELETU koera valukisa. Hr Hunt oli küll jalgadel, kuid üleni kõveras ja röökis meeletult. Kartsin, et asi on tema esikäppades ja, et koormust neilt ära saada, võtsin tal ümbert kinni ning tõstsin esikäpad maast lahti. Valukisa hetkeks vaibus, kuid kui sammu edasi tegime, kordus kõik hullemini ning valukisast sai vihane lõrin. Talutasin koera eemale, haarasin värisevate kätega telefoni ja kutsusin meile auto järele. Jäime ootama. Jätsin koera eemale istuma ning valgustasin telefoniga kohta, kus hirmus nutt lahti läks. Mitte midagi kahtlast ei leidnud. Auto peale kõndis koer normaalselt nagu ei oleks midagi juhtunud. Ka lapsik rõõm oli tagasi. Minul värisesid ehmatusest käed veel tükkaega. 

Foto: Erakogu/instagr: Zakulleh

Kaalusin veidi veel võimalikku käpa nikastamist, kuid siis hakkas meenuma, et see reaktsioon on mulle tegelikult tuttav. Olen näinud, kuidas sõnakuulmatuid koeri elektriga dresseeritakse ning mõned koerad reageerivad just täpselt samamoodi. Sellele ei eelne ehk nii meeletut nuttu, kuid vihane urin on just selline. 

Mu koer sai elektrit!!

Ühe ja teise koeraomanikuga lugu jagades tuli välja, et see pole üldse tavapäratu juhtum, et elektripostide juurest võib surakat saada. Enamasti on sutsakas minimaanlne ning koer lihtsalt hüppab hetkeks naljakalt. Inimesed seda ei tunne, sest enamasti on neil kummitallaga jalanõud jalas, kuid loomad lippavad ju "paljajalu". No ja niiske ilm ka otsa.. Ei oska öelda, kas asi oli konkreetses elektripostis või kuskil lähedal katki kaevatud kaablis, sest väidetavalt võib niiske ilmaga 300m raadiuses surakat saada, kui kuskil miskit lühises. Igal juhul edastasin info Elektrilevisse, sest samas aias, kus aia taga see juhtus, haukusid eemal koerad. Mine tea, mis mõne pisema loomaga juhtuda oleks võinud, sest surakas paistis olevat päris tugev.

Kui kellelgi peaks sama juhtuma, siis soovitan loomaga kindlasti igaks juhuks arsti juurde pöörduda. Või siis kindlasti käpad üle uurida ega põletushaavu pole ning kindlasti tuleks ka looma enesetundel silm peal hoida. Väidetavalt võivad sellise juhtumi tagajärjel veel paar tundi hiljem rütmihäired välja lüüa.  

Kui koer rõõmus ja roosa, siis vist läks õnneks. Nagu meil.

Peab vist Eddiele ka tossud muretsema..

Tere 2015!

Huh, mulle üldse ei meeldi haige olla või end haigena tunda! Kuid nüüd, kus see on pigem harv nähtus, võtan neid "kukkumisi" kui restarte, ilma milleta ei saaks mingist punktist kuidagi edasi liikuda. 

Noh näiteks... täna teeme blogimisele restardi :)

Aasta 2014 oli minu jaoks küllaltki omanäoline. Silmini täis ootamatusi ja õppimist, nii head kui ka halba. Vaatamata sellele, et paljud harjumused ja mõttelaadid istuvad veel tugevalt küljes, tunnen ma paljuski ennast hoopis uue inimesena. Rahulikuma ja julgemana.

On vist piisavalt materjali kogunenud "Elu õpetab" vol kaheks :) (Esimese leiat SIIT!)

Kuna elu surub mind alatihti enda plaanidesse, siis ma mingeid suuri eesmärke siin välja ei hakka kuulutama. On nipet-näpet, mida teha tahaks, kuid eks ole näha, kas sellest ka miskit välja tuleb. 

Kui möödunud kuid vaatan, siis on põhilised liigutamised olnud kas koeraga jalutamised või pilates/seljaharjutused. Aga ma ei kurda. Ma ju millalgi ütlesin, et edaspidi treenime koos hundiga ja olgugi, et põhirõhk on olnud temal, on minu jaoks jalutamine siiski parem, kui toolil tagumiku laiaks istumine :) 

Foto: Erakogu/ instagr: Zakulleh

Oleme käppade masseerimise, ujumise ja venitamisega jõudnud nii kaugele, et mõnesaja meetristest vaevalistest lonkamistest on kasvanud lausa kuni 8km hoogsad jalutuskäigud. Ei mingit lääpamist enam! Puusad on korras ning vasak käpp düsplaasiast prii. Parem jääb küll tema nõrgemaks käpaks, kuid niikaua kui liigume ja masseerime ning koormus hr Hunti lonkama ei pane, on kõik super. Areng on olnud hüppeline ning tulemus minu jaoks siiras ja ülisuur rõõm. (Jälle üks teema, millest peaks pikemalt kirjutama, et sama probleemiga koeraomanikud kohe koera magama ei tõttaks panema, nagu meie juhtumi puhul soovitati, või muud hullu..)Kui kennelköhast ka lõpuks lahti saab, hakkame vaikselt sörgisammu harjutama :) 

Tundub, et ma ikkagi sain endale treeningpartneri ;)

Möödunud hooajal üritasin kangekaelselt pooleliolevast kohast alustada, kuid ei õnnestunud ning tulemus oli alati üks - motivatsiooni kadumine. Nüüd olen peaaegu, et nulli tagasi kukkunud ja leian, et see on parim algus, mis üldse olla saab. Saan ilma süümepiinadeta endale ja oma seljale aega anda ning rahulikult koormust kasvatada. Tunnen, et jooks on see, millega edasi tahaks minna. Esialgu mõõdutunde järgi ja mõnuga ning sealt siis edasi eesmärkide poole. Olgem ausad, ma võin ju siin kummi venitada, aga ega ma enne alla ei anna, kui oma ammu seatud eesmärgid täitnud olen :) 

Kuid siiski. Midagi ma sooviks ja midagi ma lubaks. 

Üks tähtsaim ja keeruliseimalt teostatav tarkus, mida olen alati teadnud, kuid mille tähendust miskipärast südames kunagi omaks ei ole osanud võtta on, et oma õnnes ja õnnetundes ei tohi kedagi teist vastutavaks teha. Vot selle tahaksin selgeks õppida. Et minu tujud ei sõltu teiste omadest, vaid suudan olla see rõõmuallikas, kes teise, natuke pilvisema päeva, särama paneb :) Oskan rõõmu tunda pisiasjadest, olgugi, et mõni suurem mure istub raskelt kukil. Usun ja usaldan rohkem ning ei muretse ülehomsete asjade pärast, mis täna pole isegi veel halvaks hakanud minema. 

Ja need mõned kilod, mida ma siin plaaninud kaotada olen, need lähevad kontolt maha lõpuks.

Kindlalt! :))

Olen äärmiselt tänulik neile, kes olid, kes uude aastasse kaasa tulid, edasi on ja/või kes lihtsalt kaasa viitsivad elada.

Soovin teile võrratuid uusi eesmärke, jõudu ja jaksu nende täitmiseks ning oskust näha seda pisikest rõõmustavat õnne igas päevas! :)

Sportfoto/Karju appi..

Pean ennast küllaltki tolerantseks inimeseks. Kohati lausa ükskõikseks tegelikult, kui nüüd faktiliselt täpne olla. Mind ei huvita kes kellega koos elab, palju teenib, millisest poest piima ostab või muu selline. Mind jätab külmaks, kui keegi räägib minust alusetult halvasti või kui ma kellelegi ei meeldi. Samuti jätsid mind külmaks minu viimased dokumendifotod, kuigi on oht, et mõne nõrganärvilisema võivad need vabalt õudusest nutma ajada. 

Ei jaksa kõigele reageerida. Vähem stressi. 

Vähemalt enne tänast ei huvitanud.

Foto: Internet

Jõudsin juba oma veidi ülemäärase emotsioonituse pärast muret tundma hakata, kui Sportfoto mu emotsionaalsest talveunest üles raputas. Vaatasin neid pilte ja (endalegi üllatuseks) midagi minus kihvatas. Üldsegi mitte seetõttu, et ma ühelgi pildil higise ja vaevatuna Miss Estonia mõõtu välja ei andnud, vaid ärritavaks osutus fotode kvaliteet. 

Alusetult kedagi kritiseerima ei kipu. Mõni tulnukas sünnib võibolla tõesti uskumatult andekana, kuid enamus meist saavad heaks ikkagi ainult harjutades ning seda protsessi ei saa kellelegi pahaks panna. Nii, et andkem harjutajatele armu, eksole. Kuid harjutamiseks on oma aeg ja koht. 

Tagasi Sportfoto juurde. Minu tagasihoidlik arvamus leiab, et sellise mastaabi ja ideega portaal ei tohiks endale lubada ülejala tehtud sulaselge kräpi avaldamist. Mingi kontroll ja tsensuur võiks ikka peal olla. Hea küll, paar pixlit siia sinna. Kuid kui inimene pildil meenutab rohkem marutõbist rebast, kellel on õnnetuseks samaaegselt veel epilepsiahoog peale tulnud, võiks kõiki osapooli säästa ning selle foto "delete-YES!" kombinatsiooniga kõigi mälust igaveseks kustutada. Võiks. Ideaalis..

Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks "fotograafide" idee ja tagamõte, kes sedalaadi pilte järjekindlalt üles laevad. Usun, et mu passipilt on piisavalt õudne karistus järgnevaks viieks aastaks, et veel lisaks mingid õudused interneti piiritusse avarusse rippuma jätta.  

Ma ei tea, kas minus ajas ennast tagajalgadele naiselik edevus, häbitunne või tulihingeline fotograafiahuviline, kuid ükskõikseks jäämise asemel  otsustasin neile kirjutada. Viisakalt. Võtke maha ja ruttu!

Ainult, et... Sportfotol on selline tore süsteem, et kogu kompotist saavad nad kustutada vaid 5 pilti või siis kõik. Mida kuradit? Et siis robustselt öeldes pannakse inimene sundolukorda. Miks ma ise neid hallata ei saa? Ei mitte tasuta alla laadida, aga kasvõi kuskil ära märkida, et ma ei kavatse neid õuduseid mitte kunagi tellida ning autor võib rahumeelselt kogu jama ise maha võtta, sest ma ei taha, et potentsiaalne tööandja kogemata nende otsa koperdab ning mu seetõttu välja praagib, et paistan pildil mitme vaimse ja füüsilise puudega olevat.  

Kulla "fotograaf", ei osta ei mina, ega keegi kolmas seda jama 2.99€ eest! Kvaliteet ületab iga kell kvantiteedi. Nii, et kui midagi teha, siis korralikult.

Oeh... Elagu loll süsteem, mis edevaid nuhtleb.

Lugupidamisega,
Teie Edevuselaat

E-treening/päev 1/Läksime!

Foto: Erakogu

Minu käest mõnikord küsitakse, et miks ma ikka nii palju trenni teen, kui ma juba piisavalt vormis olen. Pisut kohmetuks tegev küsimus, sest kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ma kunagi kaalulangetamise eesmärgiga trenni teinudki. Tennises on mulle algusest peale meeldinud kogu mängu ilu, uisutamises kiirus, suusatamises koordinatsioon, rattaga jõuab lihtsalt kiiremini kaugemale ning jooksust on saanud minu jaoks midagi niivõrd vabastavat, et kui ma ei jookseks, saaks minust minu enda mõtete ja emotsioonide vang. Nii, et ma liigun, sest läbi selle ma elan. Ükskõik siis kas välja või sisse.

Küllaltki raske on mõõta iseenda silmaringi laiust või mõttelaadi pikkust. Füüsiliste parameetrite mõõtmisega aga nii kergelt hätta ei jää. Sead endale eesmärgi ning selle püstitamisel võid küllaltki kindel olla, et oled sammukese jälle edasi astunud. Ja vot see mulle meeldibki - silmaga nähtav areng!  Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes nii mõtleb või kellele läbi kõrgele hüppamise ning kaugele maandumise (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) areneda meeldib. 

Mõnikord on aga nii, et pinguta palju tahad, enda mõistus jääb väikeseks ning jalad lühikeseks. Noh, et kuhugi edasi jõudmise asemel tallad tühja tuult ning siis võibki juhtuda nii nagu minuga - motivatsioon kaob. 

Täna ma enam sellele ei keskendu, sest täna pole eile ja mul on plaan! ;) 

Et siis kuidas läbida poolmaraton tšempionina?

Esimene samm selleks on tehtud. Jooks/50-60min/SLS130-140. Ja emotsioon?

Kas te teate kui raske on aeglaselt joosta? Olen harjunud erinevatel ratastel arutult kihutama ning lausa arusaamatu võib olla teo sammul jalg jala ette löntsimine. Õnneks olen sellest rumalast valehäbist üle saanud, et äkki kõik vaatavad ning naeravad kui nõrk ma olen. Keegi ei vaata ja keegi ei naera! Aga kui mõni ikka tunneb, et spordirajal on kõik pilgud temal ning samm tahab paratamatult kiireks minna, tänu millele pulss juba viimased viis kilomeetrit kõrvust välja taob, on minul selleks puhuks üks nipp, kuidas ma ennast kõigest välja lülitan ning sammu tagasi aeglaseks sunnin - muusika! Valin mõne äärmiselt aeglase loo ning süvenen selle rütmi ja sõnadesse. Kui sõnad peas, siis laulan mõttes kaasa, kui mitte, ümisen viisi. Sammu üritan sättida aeglase loo rütmi järgi  ning selle kõige saatel hingan ma sügavalt ja rahulikult.  Tänu sellele ei huvita mind enam, kes minust mööda sõidab, vastu tuleb, hindavalt vaatab või mõttes kommenteerib. On ainult mina ja minu maailm, kus puuduvad spordiraja mees- ja naissoost "konkurendid", kes minu jooksutempo kuidagi sassi võiksid ajada. See on ka põhjus miks mõnikord jäävad tuttavad vastu teretamata ning (tegelikult üldsegi mitte) ülbelt oma teed lähen. 

Nii, et valehäbist rahuliku sammuga üle joostes ja ilusat ilma nautides, tuli täna kokku 60min ja 7.80km/SLS avg 140 ja max 160. Ma ei muretse, kas seda on vähe või palju, sest keegi koduväravas diplomeid ega medaleid ei jaganud.

Ja ma ei näe põhjust miks Sinagi peaksid muretsema. Olgu trenn raske või kerge, kiire või naeruväärselt aeglane, liikumine võiks ja peaks tegema meele rõõmsaks ning kehale head. Kui ei, siis äkki pole Sa enda vastu ikkagi päris aus olnud ning tuleb käik madalamaks vahetada..?
Suur soov üle oma võimete treenida võib selle tähelepaneku küll esialgu üsnagi tähtsusetuks muuta, kuid mõnikord viib just aeglaselt kiirustamine eesmärgile rutemini lähemale. Targemad räägivad ;)

Motivace/Adršpach

Juba mõnda aega on mul tunne, et olen omadega reaalsusest ära kolinud. Head asjad tunduvad liiga head, et tõsi olla ja halvad liiga halvad, et nad päriselt juhtuda võiks. Nii, et kalkuleerin omadega kuskil seal vahepeal. Mingis kummalises vines, kus aeg kiirustab aeglaselt. Loodan mitte üles ärgata ja samas mitte täitsa magama jääda. 

..nagu see oleks peast terve inimese jutt või midagi :)

Motivatsiooni leidsin vahepeal üles Tšehhit väisates. Ma pole kindel, kui palju ma teda sealt kaasa endale krahmasin ning kauaks teda jätkub, kuid hetkel tundub, et kui päris liikuma ei saa, siis veidi rohkem vedama küll. Eile jooksin ja puha! :) Ja see nädal mitme mäe ja piiri taga möödus ka küllaltki sportlikult. Ilus oli. Tore oli!

Fotod: Erakogu/ instagr: Zakulleh 
(- siia mahutasin hunnikus rohkem pilte!)

Mõne päevaga trampisin trepist üles-trepist alla matkates oma sääremarjad nii valusaks, et niisama olla oli valus. Kuid need vaated ja ümbrus olid kõik seda väärt. Imeline! 

Seljaga arved ära saaks õiendatud, siis oleks täitsa super. Praegu on jätkuvalt tunne nagu keegi tugevam kärbiks mu tiibu ja suruks jõuga küüru selga.

Ahjaa, suvi on lõpuks Eesti üles leidnud, nii, et ruttu õue päikse kätte rõõmustama! Kui ilmataat vihmaga ei üllata, siis saab vist täna uisudki jalga. Seda ei ole ammu juhtunud. 

Isegi nagu väike õhin on sees :)

"SIIA!"

Koera treenimine on nagu tandemiga sõitmine. Sina annad oma panuse, partner oma ning teie liikumise edukus, kiirus ja teekond sõltuvad omavahelisest koostööst. Peale selle, et sul peavad olema oskused duot püsti hoida, peavad sinna vahele ära mahtuma veel hunnik kannatlikkust, palju usaldust ning suur tahe koostööd teha. 

Tegelikult just mõlemapoolsest soovist kõik alguse saabki.

Koostöö ning omavaheliste suhete loomine algab päevast, millal koer oma uude koju tuuakse. Nunnutamisest mängimiseni ning mängimisest esimeste õppetükkideni - iga liigutus on pusletükk suurde pilti, mis peegeldab teie omavahelisi suhteid ning on alustalaks nendele isikuomadustele, milliseks kutsikas kasvab.

Foto: Erakogu - "Lugupeetud kohtunik!.."/Instagr: Zakulleh

On oluline teada, et kogu  protsess ei seisne vaid kileda häälega platsil ringi kargamises ja koera patsutamises, vaid tähtis on tasakaalu hoidmine keelatu ja lubatu ning kiitmise ja karistamise vahel. Kõik peab tulema teenitult ning olema parasjagu. 

Selle kõige käigus selgub, kui palju tegelikult hoopis ise peab õppima. Ka enda kohta.

Eile sai hr Hundiga kuulekuskoolituse eksamit sooritades esimese taseme õppetükkidele ametlik punkt pandud. 

Tegelikult kahtlesin eelnevalt ikka väga sügavalt, kas mässava pubekaga on mõtet üldse platsile lolli minna mängima. Koolitaja suutis mu siiski pehmeks rääkida, et on, ja nii ma siis meid kiirelt ära registreerisingi. Sellele järgnev (nädal enne eksamit) oli muidugi sünonüüm katastroofile. Koer ei allunud pea ühelegi käsklusele ning improviseeris ise, mis tema arvates kõige õigem teha oleks. Igapäevast trennidest saadud emotsiooni kirjeldas hästi sõna "ahastus".. 

Viimased omavahelised mõttevahetused ja motiveeriv jutuajamine ning minek platsile.. Esimestena loomulikult, kuidas üldse õnn saaks teistmoodi naeratada (iroonia). Alati esimene..

Mina tegin oma väikesed vead, hunt omad, kuid vaatamata kõigele teenisime kokku 82 punkti 100st ning hindeks "hea". Arvestades seda, mis tsirkus seal peale meid lahti läks, siis nende läbikukkumiste, väga heade, rahuldavate ja heade keskel, oleme me oma soorituse üle ikka VÄGA õnnelikud! :) KK-1 tehtud! Ja noh, teenisime vist oma väikese mõisa ikka välja :P

Meil(ja mul) on küll veel väga palju õppida, kuid palju on juba selgeks saanud ja see motiveerib aktiivselt edasi treenima :)

Täitsa naljakas, kuidas eilne väike edukas sooritus oli palju rohkem rahuldust pakkuv ja hasarti tekitav, kui näiteks enda sportlike eesmärkide saavutamine. Ma vist olen nii tüütult kaua üksi mööda spordiradu nühkinud, et vahelduseks on mõnus jälle meeskonnas koostööd teha :)

Kõrvemaa-Ruila-Rõuge-Tallinn-Rõuge-Tallinn

Fotod: Erakogu /instagr: Zakulleh

Kui ma Endomondosse kiikan, siis haigutab sealt suuremalt osalt jätkuvalt kurb tühjus, kuid mõned erksamad ja ärksamad märgid on siia ja sinna ikka maha pandud. 

Näiteks sattusin ma sõitma Estonian Cup'i Tallinna maratoni avatud raja lühikest distantsi. Nii, et võib öelda, et pool lubadusest olen ma täitsa juba täitnud. Ok, võistlusel ma ei osalenud, aga et juba avatud rajale jõudsin, on võit omaette. Mingit eufooriat ei tekkinud ning motivatsioon kah ei kasvanud, kuid laheda trennina läks sõit kirja. Rada oli igati jõukohane ja mõnus. 

Oleks juba siis rehvid olnud siledamate vastu vahetatud, oleks palju kergem sõita olnud. Aga Oleksile on juba ammu üks keretäis tappa soolas.. :)

Järgmisena läks kirja Marimetsa Kapp/Ruila rattamaraton, kus otsustasin lõbu mõttes pika distantsi läbi loksuda. Kuskil poole peal hakkas mulle koitma, miks valdav enamus naisi lühikese distantsi numbritega kirjas olid.. :) No pole lugu. Võitma ei läinud, ei võitnud ka. Kõik mõisad jäid teistele. Motivatsioon kah pigem kahanes, kui kasvas, ja kõige tipuks otsustas puuk mind näost pureda. Siit moraal: vänta kiiremini! 

Rõugel pole küll võistlemisega midagi pistmist, kuid sinna kanti sattudes, otsustasin teha ühe pikema trenni. Nii, et mäest üles-mäest alla sai lipatud Haanjasse ja tagasi ning sutike peale. Kokku 18km. Suuremad tõusud kõndisin. 

Ilm oli palav, vesi sai otsa. Esimene tund oli kohati lausa ebameeldiv, kuid trenni teises pooles oli juba täitsa mõnus ning jooksu lõpetasin hea enesetundega. 

Sellele trennile moraali ei järgne. Lihtsalt tähelepanek, et pehme joogipudeliga on täitsa mugav joosta. Mul küll taskuid pole, kuhu seda toppida, aga mind ta ei sega ka käes hoides. 

Vaheapeal jõudsin paar jooksu ka Tallinnas teha. Mõlemal korral sain sahmaka paduvihma kaela. 

Laupäeval olin jälle Rõuges ning niikaua kui usinamad metsas ratastel higistasid, tegin mina joostes aega parajaks ning võtsin suuna uuesti Haanjasse. Seekord mööda teist teed ning joostes selgus, et ka palju laugemat. Tõsi, tõuse jagus sinnagi, kuid kõik nad olid sörgitavad. Mõnus ilm, mõnus muusika ja mõnusad 17km. Tundsin ennast motiveeritumana kui viimased kuud kokku. 

Pole moraali ega muid tähelepanekuid, kui vana tõdemus, et Lõuna-Eesti mulle meeldib ja väga!

No ja täna jooksin ka. 

Muusikat polnud, sest järgmised klapid läksid hingekarja, ja jalad olid nagu tinast. Lihtsalt sörkisin. Tuimalt. 

Tagasi koju oli tore jõuda :)

Ilmataat võiks nüüd vihmakraanid tagasi kinni keerata. Küll siis uisutaks. Vähemalt korra :)

Piiter ja kevad

Fotod: Erakogu

Kevades on midagi niivõrd meeliülendavat, mida ükski teine aastaaeg ei paku. Jah, sügis on küll võluv oma värivilise lehevaibaga, esimesed lumehelbed, mis on sissejuhatuseks pehmele talvele ning suvi, mille soojusest ei saa üle ega ümber.. Kuid kevad...see on alati justkui täiesti uus algus! Võimalus kõik vana sügavale mulda jätta ning otsast alustada.

Muidugi ei tohi soojas päiksesäras ära unustada teravaid hundi hambaid, mis igas varjus ja tuuleiilis nautijaid varitsevad! :) Kuid, kui sall korralikult kaela ümber ja jalad soojas, oleks vale mitte päikesele vastu naeratada. ..varje endast seljataha jättes.

Ma ei tea, kuidas teiega, kuid mina kipun iseendale küll kevadeti rohkem lubadusi andma, kui 1.jaanuari saabudes. Valgemad hommikud ja õhtud tekitavad sellise lollilt motiveeritud tunde, et täpselt ei teagi mille suhtes, aga tahaks teha ja tegutseda. Tahaks olla igas mõttes parem ja tublim.

Trenniga soojenevad meil samuti suhted aina enam ja enam. Vähemalt ei ole igakord nii kibedat maitset suus, kui tossupaelu kinni seon. Kuigi väike auk jäi eelmisel nädalal neljapäevast kuni pühapäevani jälle sisse. Kultuurimaiguline mikroreis Peterburgi, kus sai hommikust õhtuni ainult jalgadel ringi tambitud ja kunsti nauditud, röövisid minult nii maksimaalselt energiat, et puhkehetkedel jõudsin vaid süüa ja tukkudes energiat koguda. Nii palju siis pilatesest, mida ma suure suuga teha lubasin.. Aga tunnistan, et see päevast päeva kõmpimine väsitas tõesti rohkem, kui ühe poolmaratoni läbimine. Jalad olid päeva lõpuks ümmargused ja lõid tuld välja. Kohe kahju, et sammulugeja samme ei loendanud. Neid sai kogutud hulgim.

Möödaminnes sai kalendrisse märgitud ka poolmaratonid, mis ma sel aastal läbida soovin.

1) Tartu jooksumaraton - 11.mai 2014  - 23km

2) Narva energiajooks - 15.juuni 2014  - 21,1km

3) Rakvere ööjooks - 16.august 2014  - 21,1km

4) SEB Tallinna maraton - 14.september 2014  - 21,1km

5) Tartu linnamaraton - 4.oktoober 2014  - 21,1km

Üks, mis kindel, Tartu rattamaraton (89km) on samuti taaskord plaanis (21.september 2014), kuid kõik ülejäänud on veel täitsa lahtine. 

Lumi on sulanud, linnud laulavad, rumalast koerabeebist on sirgunud iseteadev ja asjalik hr Hunt ning iga päev on täis ootamatusi ja üllatusi. Ootan huviga, mida homne toob!

Päikest! :)

Hellu ratsutab

Miskipärast viimasel ajal jutt lihtsalt ei jookse ja kõik. Tundub, et sügisene kaamos on minu ajutegevuse aeglasemaks muutnud ning mõttelennu seiskama pannud.
Minu enda liikumist see siiski täitsa seisanud õnneks ei ole, sest nii palju kui aega on, nii palju ikka proovin sportida. Kui mitte just spetsiaalne trenn, siis koeraga jalutama jõuan ikka. Oktoobris võtan rahulikult! 

Foto: Erakogu - Hobune armsale Norale :)

Nii nagu paljudele teistelegi väikestele tüdrukutele, on ka minule alati hobused väga meeldinud. Väike tüdruk on küll lõpuks suureks saanud, kui hobused ei ole südamest välja kasvanud. Ja nii ma satungi mingi aja tagant ratsutama. Nüüd, peale pühapäevast kahe tunnist ratsutamist, mõtlesin, et võtaks selle asja mõnusamalt ette. Noh, et läheks kohe päris ratsatrenni või nii. Olgem ausad, tennise treenerile mul käsi lihtsalt ei tõuse maksma ja eks seda ole aastate jooksul juba tehtud kah. Golf? Kammoon, mina ja mängin golfi :) Aga midagi uut ja teistsugust tahaks teha ning ratsutamine tundub kõikidest võimalustest kõige õigem!!! See hindamatult mõnus emotsioon, mille ma sealt alati saan.. Ma ei ole ennast ammu nii hästi ja õnnelikuna tundnud kui pühapäeval. 

Peabki nüüd natuke vaatama ja planeerima, millal ja kuhu oleks kõige õigem sammud seada. Hinnad küll veidi varieeruvad, kui samuti kaugused ja asukoht kodust.

Tunnen, et on viimane aeg oma vaba hing päriselt vabaks lasta ning teha midagi  mõnusat otse südamest. Ja lõpuks täita need väikese tüdruku senini täitumata unistused :)
See ei ole muidugi ainuke muutus. Aga kõigest järgemööda ;)

Mis teie sel sügisel uut ja põnevat teete? Aga vana?

Kuidas kasvatada hunti!?

Samal ajal, kui minu treeningpäevikus laiutab ebaregulaarne treeningrütm ja kohati haigutab ka tühjus/puhkus, ei istu ma siiski niisama käed rüpes ja jalad rippus, vaid kasvatan oma beebihundist korralikku koerteriigi kodanikku. Ok, kõrgusesse laiusesse kasvab ta küll usinalt ise, kuid mälumahu ja selle täitmise eest olen vastutav mina. 

Fotod: Erakogu - 
Saame sõpradeks!?

Natuke imelik mõelda, et uue pereliikme saabumisest on möödas vaid 1,5 kuud, sest aeg tundub palju pikem. Ehk loob petliku illusiooni see, et selle lühikese ajaga on saanud pisikesest beebist täitsa korralik hunt. Jaurab küll tite moodi ja eks ta jätkuvalt käitub ka nagu titt, aga kui poiss vaja sülle vinnata, ei ole tegemist enam beebikilodega. 

Augu, mille vana koera surm südamesse jättis, on ajaliiv nüüd kinni katnud. Eks ta natuke torgib, aga Eddie suhtes on ebaaus sellele tähelepanu pöörata. Treeningvesti küljest sai ära harutatud ka "Helina&Rocky". Aeg liigub edasi.. 

Minu vaba aeg kuulub koerale. Kuna hundikoer on üks äärmiselt kangekaelne ja isepäine tegelane(eriti konkreetne juurikas!), on mõeldamatu lasta tal ise kasvada. Koguaeg peavad olema käpad tööd täis antud, sest kui sellega tegeleda ei viitsi, leiab ta ise endale tegevust. Kõlab ju hästi, et koer saab ise oma aja sisustatud? Ainult, et kui see aeg sisustatakse asjade närimise, lõhkumise või näiteks kaevamisega, on kõigil tuju rikutud. Peremees arvab ülbelt, et koer on eksinud, karistab tehtu eest ning.... siit saab alguse rappa kasvamine. Endalgi on sisse juurdunud harjumusi raske välja kaevata, mis me siis karvakoonust räägime. 

Igasugune "ma praegu ei taha" ja "ei viitsi" tuleb heaga ära unustada. Koer ei saa sellest aru. See tegelikult distsiplineerib tugevalt ka teiste asjadega. Kui ei viitsi trenni minna või muude kohustustega kohe tegeleda, siis lülitad oma laisad mõtted välja ja teed lihtsalt ära. 

Piirid tuleb karmilt paika panna juba maast madalast. Minu käest on algusest peale küsitud, et kuidas ma raatsin sellele armsale pisikesele ei öelda ja asju keelata. Lihtne! Ma olen näinud kasvatamatuid koeri, kes on oma omanikule nelja käpaga pähe astunud ja see on kole vaatepilt. Kergem on pisikesest peale mõista anda, mis on lubatud ja mis keelatud. Lapsi ju ka õpetatakse selle eesmärgiga. 

Kannatlikkust ja kindlameelsust on vaja. Kuhjaga! Mitte ükski loom ei ole loll, temaga tuleb lihtsalt tegeleda. Kui koer ei saa kohe aru, ei ole see koera süü, vaid omaniku tegemata töö. Närvilisus ajab koera segadusse ja lõpuks ei saa keegi aru, mida teha ei tohi või tegema peab. Samuti tuleb endale aru anda, et tegemist on "lapsega". Talle on kõik uus, seega tuleb uusi käsklusi ja korraldusi kannatlikult korrutada niikaua kuni uus sõna selgeks saab. Ma mäletan, et kirjutama oli umbes sama keeruline õppida. Eriti kirjatähti :) 

Aga see kõik on nii põnev. Isegi kui mõnikord on närv päris must, siis iga uue saavutuse pärast tahaks käsi totakalt kokku taguda ning kindel on see, et beebihunt oma kiitusest ilma ei jää. Kohustusliku õppekava kõrvale õpime ka muid trikke ja nippe, millega ajumahtu suurendada. 

Tähtis on olla oma looma suhtes tähelepanelik. Siis jäävad pahandused tegemata ning ajaga luuakse suhtlemiseks oma keel, mida ehk teised ei mõista, kuid asjaosalised ise teavad, millest jutt käib :) 

Koolis oleme ka juba kaks korda käinud ja tundub, et titele väga meeldib. Esimene kord oli küll pea koos kõrvadega laiali otsas, aga teisel korral oli nii asjalik nagu oleks teise koera vastu vahetatud. Enam ei mingit haukumist ega urisemist teiste usinate õpilaste peale ja keskendus käsklustele ning minule. 

Olgugi, et ma ei saa valimatult iga hetk tulla ja minna nii nagu mõte tuleb ja unekontol ripub magamata öödest üks suur võlg, ei kaalu mitte miski üle neid sabaliputusi, rõõmsaid kutseid mängule ning silmnähtav areng ja kasv. Kasvamine sõpradeks. 

Ei, ma ei võta oma sõnu tagasi, et ma pole koerainimene. Võõrad koerad ongi minu jaoks võõrad ja neid ma ei nunnuta. Aga minu oma on minu jaoks teine süda, mis lööb ja hingab minuga samas rütmis :) 

Ja kui kõigest kopa ette viskab, siis ei ole vaja teha muud, kui hunt autosse pakkida ning sõita randa või loodusesse värsket õhku nuusutama. Ja möllama. Positiivne emotsioon on garanteeritud!

PS! Andke andeks, kui kellegi peale ebaviisakalt haukuma juhtume. See on lihtsalt see jänkufaas(ilmselt kaasneb kõrvade kasvuga), kus kõik võõrad on nii hirmsad, et tuleb karv ohtlikult turri ajada ja märku anda, et "Hey, sina seal! Tegelikult olen ma hirmus!". See on lihtsalt süütu beebimöla, mille ühel hetkel välja juurime :) 

Sellest, mida päkapikuga koolis käimine päriselt endast kujutab, kirjutan eraldi postituse. Ma ju ütlesin, et ma ei treeni enam üksi!

Aga kui juba jutt trennile läks, siis....ennast treenida on kohe kindlasti palju-palju lihtsam ;)

Ja täiesti random, aga ohh, kui mul oleks kaamera, millega filmida, siis ma vist ei panekski seda käest :)