Tervislik toitumine = tasakaalustatud toitumine

Kui juba tervisespordist sai kirjutatud, ongi sellele ainus loogiline jätk arutleda pisut tervisliku toitumise teemadel. Rangelt isiklik arvamus taaskord!

Minu arvamus tervislikust toitumisest piirdus aastaid primitiivse infoga, mida igal pool pasundatakse. Et vormis püsida, siis uha aga rohelist salatit, lihased saad kohupiimast ja kodujuustust ning liha tarbi pigem minimaalselt, sest see on raskesti seeditav ja inimese organismile pole liha üldse vaja(tõsi, mõnele tõesti polegi, kuid põhjused on erinevad.). Olin ma vormis? Noh, kui leppida faktiga, et ka ring on vorm, siis küll jah. Olukord muidugi nii katastroofiline ei olnud, kuid vaatamata aktiivsele sportimisele olin ma ikkagi kuidagi pisut liiga pehme. 

Ma mäletan väga hästi, kui käisin endokrinoloogi vastuvõtul(autoimmuunne türeotiit, mis vajab jälgimist) ning kurtsin talle pidevat kaalutõusu, millest jagu ei saa. Arst vaatas sügavalt silma ning leierdas nagu lindilt, et esiteks on kilpnäärme probleemidega inimestel kaalutõus paratamatu ja teiseks tuleks ikka võimalikult tervislikult toituda. No shit :) Kilpnäärme kaela kirjutati ka kehv immuunsus. (Kogu sellest saagast saab lugeda SIIT!)

Ühesõnaga, kui lugu uuesti väga lühidalt kokku võtta, siis oli mu tervis täiesti pekkis ja perearst väljendas oma meeletut hoolivust minu tervise suhtes sellega, et kirjutas mulle iga hädaga antibiootikume, millest ma keelduda ei osanud või ei julgenud. Ja kuidas sa suurte põletikega keeldudki, millest ise enam jagu ei saa. 

See kõik viis kokkuvõtvalt selleni, et ma sain püsiva sooltekahjustuse. Win!

Ja nüüd jõuame me tagasi toitumiseni ning selleni, mida 'tervislik toitumine' minu jaoks õieti tähendab. 

Sellest on möödas 3 aastat ja 7 kuud tagasi, kui karm tõde mind halastamatult läbi raputas. Istusin pead kätele toetades oma hiina meditsiini arsti juures ja ei teadnud kas naerda või nutta. "Menüüst tuleb välja jätta suhkur, nisu, oder, kaer, pärm ja piimatooted!" (Ja nipet-näpet veel, millega tuleb piiri pidada.) Ma ei hakanud täiendavaid küsimusi üldse küsima. Olin lihtsalt kõikvõimalikest ja aastaid kestnud terviseprobleemidest nii räsitud ja väsinud, et haarasin oma viimasest õlekõrrest ja mõtlesin, et kui see ka ei aita, siis ei aita mind miski. 

Aga aitas. Lihtne see ei olnud, kuid kaal langes ning tervis paranes. Minust sai uus inimene.

Muutused muutsid mind uudishimulikuks ja ma ahmisin sisse erinevat kirjandust, mis kõik toitumisega seotud. Ph-dieet, veregrupideet, hiinameditsiin, taimetoitlus, paastumine, kuidas elada toidutalumatusega, söö end terveks jne jne jne. Mul oli nii palju küsimusi, mida ma sõnastada ei osanud, kuid teadsin, et mul on vaja see toitumise teema enda jaoks selgemaks ja loogilisemaks saada. Just see, et mis see tervislik toitumine siis päriselt ikkagi endast kujutab ja kas see mis on ühe jaoks tervislik, on seda ka kellegi teise jaoks. (Juba seetõttu, et sõbranna sai toitumise kohta hoopis teistsugused soovitused.)
Otsisin vist lihtsalt ka lohutust, et see kõik on mulle ainuõige valik.

Igasuguseid äärmuslikke elustiile ma ei seedi ja ilmselt ei teeks seda ka minu magu ja soolestik. Ehk kellelegi sobib 100% taimetoitlus ideaalselt või muud äärmuslikud dieedid, kuid minu jaoks tähendab tervislik toitumine pigem tasakaalustatud ja mitmekülgset toitumist. 

Eelkõige on toitumise juures oluline, kas tarbitud toit annab piisavalt energiat, vajalikke vitamiine ja mineraale, ei muuda inimest haigeks jne. Kuid selle kõigega ei tasu hulluks minna. (Jälle üks punkt, millest kirjutamine nõuaks eraldi postitust.)

Loobusin eelpool nimetatud toiduainetest, sest need teevad mind haigeks. Muidugi ei juhtu ühekordse söömisega midagi, kuid juba peale paari korda hakkavad ilmnema erinevad probleemid. Kõhuvalu on neist väikseim muideks :) Näiteks, kui söön keelatud toiduaineid, siis läheb mul suu ville täis. See ei ole otsene allergiline reaktsioon gluteenile, piimavalgule või -suhkrule, vaid mälestus sellest, kuidas antibiootikumid on minu mikrofloora täiesti ära rikkunud. Jäädavalt.

See on ka märk sellest, et immuunsüsteem kukub kohe kokku ja järgmine samm sellest edasi on haigestumine.

Kuid tegelikult on ka sellisel toitumisel omad miinused. See võib olla tervislik, kuid mõneti on ta siiski äärmuslik. Vähemalt tunnen, et minule kui sportivale inimesele on ta paras peavalu. Menüüsse jäävad alles kõik toiduained, mis liiga kiirelt energiaks ära põlevad. Ma pean pidevalt kalkuleerima, mida ja kuidas süüa, et pikemad trennid üle kuidagi elada. Või siis lihtsalt, et menüüst ära ei tüdine. Ja muidugi see ka, et liiga suurt kalorivõlga ei teki. Seda pole ka vaja, et keha hakkaks peki näol varusid koguma.
Oh, ja päris kulukaks läheb ka. Võrrelge poes maisimakaronide ja nisumakaronide hinda!
Tänu nendele muudatustele pidin õppima armastama ka söögitegemist. Valmistoit poest ei ole valik.

Muidugi on ka minu toitumise juures "aga'sid". Ma näiteks ei ole loobunud praetud toitudest. Tihtipeale joon toidu kõrvale(jah, olen kursis miks see kasulik pole. Moraali pole vaja lugeda.). Tuleb ette, et söön vastikult rasvaseid asju. Ja eks neid ebatervislikke nüansse ole teisigi. Näiteks õgin enne magamaminekut vms. Ja vahel patustan Snickersiga, kui hakkan diivaks muutuma :) Kuid selle kõige juures rõhutan taaskord sõna tasakaal. Selle tasakaalu värgi pärast söön ma aegajalt ka laktoosivabu piimatooteid. Need on küll veidi süütumad minu jaoks kui tavalised piimatooted, kuid pikemas perspektiivis on tagajärjed samad. Põhjus lihtsalt selles, et kui loobun täielikult piimatoodetest, lagunevad hambad suhu ära. Olen proovinud kaltsiumit eraldi juurde süüa ning muu kaltsiumirikkaga tühja kohta asendada, kuid tulutult. Mõnesid asju ei saa alternatiividega asendada. 

Nii nagu tervisesport, ei ole ka tervislik toitumine must-valge maailm. Mõlemist on kirjutatud juba hunnik raamatuid ning võiks kirjutada veelgi, sest jutt lihtsalt ei lõppe. Siin on peaaegu, et võimatu kuskilt alustada ja kuhugi kindlasse kohta välja jõuda. Selleks, et mingit pilti kokku saada, ongi vaja võtta erinev info teadmiseks ning leida enda jaoks see kõige õigem. Kuid moe pärast sobimatut sobivaks pressida on vale.

Tagasi minu juurde. 

Tänaseks on nii, et ma reguleeringi oma enesetunnet toiduga. Minust ei ole saanud küll metsamoori, kes ainult marju sööb ja allikavett joob, kuid tähelepanu pööran ma sellele küll. Kui tunnen ennast kehvasti, siis ei siruta ma esimese asjana oma kätt apteegis riiulitel laiutava keemia järele, vaid katsetan kõigepealt toidu ja ravimteedega. Mulle meeldib hiina meditsiini filosoofia tervise ja toitumise kohta. Kirja on see pandud küll mõneti lapselikult lihtsa loogikaga, kuid õigete soovituste taga peitub võimas vägi. Lihtsalt kannatlikkust on vaja ja kindlasti tähelepanelikkust iseenda suhtes. Siiani on see hästi toiminud, seega minu jaoks ei saa see vale olla. (Kui kedagi huvitab, kuidas erineval aastaajal toitun või millist toitumist mingite haigustega praktiseerin, siis andke märku ja teen sellest eraldi postituse.)

Dieeditades või toitudes ei sobi kindlasti 1:1'le maha viksida kellegi teise soovitusi. Banaani-kaerahelbe pannkoogid või neljaviljapuder hommikuks on tervislikud ja toitainerikkad. Ma pole nii kindel, kui tugeva kõhutäiega kaasneb kõhuvalu ning kaal ei alane soovitud numbri suunas. Söö palju rohelist salatit ja tervis tuleb. Kindel? Kui külmal perioodil süüa liiga palju töötlemata toite(salatid, toored köögiviljad jne), siis produtseerivad need organismi samasugust lima nagu nt piimatooted või muud sobimatud toiduained. Organimsi kogunenud lima tekitab aga erinevaid terviseprobleeme alates kaalutõusust kuni paanikahoogudeni välja. See on hirmus, mis sinna vahele veel jääb!

Kui tervisega probleeme pole, siis mingeid ekstreemdieete ma küll ei soovitaks. Ma mõtlen, et noh katsetada lihtsalt seepärast, et keegi oma blogis kirjutab ja siis järgmine mõtleb, et  ohhhh, ma tahan ka, sest näed tema teeb. Kuid kui oled hädas kaalu või muude terviseprobleemidega, siis suure tõenäosusega on su menüüs midagi, mis su organismile lihtsalt ei sobi. 

Ahjaaa, mis siis minu elus ikkagi muutunud on nende aastate jooksul, kui iga suhupistetud amps hakkas menüüs järsku mõtet omama. Noh, ma näiteks sõin ennast 12kg kergemaks. Ilma näljutamata! Ok, lihaste arvelt on mõni kilo tagasi tulnud, sest sinna perioodi jäi ka see aeg, kui ma muud trenni peale pilatese teha ei saanud ega tohtinud, aga riideid kannan samas numbris. Ma ei ole enam iga kuu haige, vaid aastas kord või paar ja needki põdemised on siiani läinud pigem kergemalt. Kohe kindlasti on paranenud minu taastumine füüsilisest koormusest. Kilpnäärme- ja muud verenäidud püsivad stabiilselt normis või esineb ainult väga väikseid kõikumisi(varasemalt oli see üks peavalu). Mul on kõvasti rohkem energiat(vaatamata sellele, et ma söön liha ja päris palju. Mõned väidavad, et liha väsitab organismi.). Kadusid ka paanikahood. Mu enesetunne on hea ja seda on veider öelda, sest vahepealsete aastatega oli see juba normaalseks muutunud, et tundsin ennast koguaeg halvasti.

Ja muidugi olen ma jälle palju-palju targem, kuidas ennast hoida ja kuidas hävitada.

Mitte ükski asi, mille suhu pistate, ei ole päris süütu. Seega ühtselt mõistetavat tervislikku toitumist ei ole olemas, on tasakaalustatud toitumine, kus millegagi liialdamine ning äärmused ei ole soovituslikud. 

Ahjaa vol 2. Tihtipeale tuleb ette, kuidas keegi ahhetades ja ohhetades arvamust avaldab, et issand jumal, mis sul viga vormis püsida, kui sa niikuinii saia, koogikesi ja kommi süüa ei või. Kullakesed, viga ei ole, aga ma ei ütle, et see kerge ka on. Vaatamata sellele, et väikesed kuradid on menüüst keelatud, ei ole isu nende järele aastatega kuhugi kadunud. Mõnikord tahan rohkem, mõnikord vähem....aga tahan! Ma olen lihtsalt teinud omad valikud ja nendeks on hea enesetunne ning tugevam immuunsüsteem.

Kuidas kasvatada hunti!?

Samal ajal, kui minu treeningpäevikus laiutab ebaregulaarne treeningrütm ja kohati haigutab ka tühjus/puhkus, ei istu ma siiski niisama käed rüpes ja jalad rippus, vaid kasvatan oma beebihundist korralikku koerteriigi kodanikku. Ok, kõrgusesse laiusesse kasvab ta küll usinalt ise, kuid mälumahu ja selle täitmise eest olen vastutav mina. 

Fotod: Erakogu - 
Saame sõpradeks!?

Natuke imelik mõelda, et uue pereliikme saabumisest on möödas vaid 1,5 kuud, sest aeg tundub palju pikem. Ehk loob petliku illusiooni see, et selle lühikese ajaga on saanud pisikesest beebist täitsa korralik hunt. Jaurab küll tite moodi ja eks ta jätkuvalt käitub ka nagu titt, aga kui poiss vaja sülle vinnata, ei ole tegemist enam beebikilodega. 

Augu, mille vana koera surm südamesse jättis, on ajaliiv nüüd kinni katnud. Eks ta natuke torgib, aga Eddie suhtes on ebaaus sellele tähelepanu pöörata. Treeningvesti küljest sai ära harutatud ka "Helina&Rocky". Aeg liigub edasi.. 

Minu vaba aeg kuulub koerale. Kuna hundikoer on üks äärmiselt kangekaelne ja isepäine tegelane(eriti konkreetne juurikas!), on mõeldamatu lasta tal ise kasvada. Koguaeg peavad olema käpad tööd täis antud, sest kui sellega tegeleda ei viitsi, leiab ta ise endale tegevust. Kõlab ju hästi, et koer saab ise oma aja sisustatud? Ainult, et kui see aeg sisustatakse asjade närimise, lõhkumise või näiteks kaevamisega, on kõigil tuju rikutud. Peremees arvab ülbelt, et koer on eksinud, karistab tehtu eest ning.... siit saab alguse rappa kasvamine. Endalgi on sisse juurdunud harjumusi raske välja kaevata, mis me siis karvakoonust räägime. 

Igasugune "ma praegu ei taha" ja "ei viitsi" tuleb heaga ära unustada. Koer ei saa sellest aru. See tegelikult distsiplineerib tugevalt ka teiste asjadega. Kui ei viitsi trenni minna või muude kohustustega kohe tegeleda, siis lülitad oma laisad mõtted välja ja teed lihtsalt ära. 

Piirid tuleb karmilt paika panna juba maast madalast. Minu käest on algusest peale küsitud, et kuidas ma raatsin sellele armsale pisikesele ei öelda ja asju keelata. Lihtne! Ma olen näinud kasvatamatuid koeri, kes on oma omanikule nelja käpaga pähe astunud ja see on kole vaatepilt. Kergem on pisikesest peale mõista anda, mis on lubatud ja mis keelatud. Lapsi ju ka õpetatakse selle eesmärgiga. 

Kannatlikkust ja kindlameelsust on vaja. Kuhjaga! Mitte ükski loom ei ole loll, temaga tuleb lihtsalt tegeleda. Kui koer ei saa kohe aru, ei ole see koera süü, vaid omaniku tegemata töö. Närvilisus ajab koera segadusse ja lõpuks ei saa keegi aru, mida teha ei tohi või tegema peab. Samuti tuleb endale aru anda, et tegemist on "lapsega". Talle on kõik uus, seega tuleb uusi käsklusi ja korraldusi kannatlikult korrutada niikaua kuni uus sõna selgeks saab. Ma mäletan, et kirjutama oli umbes sama keeruline õppida. Eriti kirjatähti :) 

Aga see kõik on nii põnev. Isegi kui mõnikord on närv päris must, siis iga uue saavutuse pärast tahaks käsi totakalt kokku taguda ning kindel on see, et beebihunt oma kiitusest ilma ei jää. Kohustusliku õppekava kõrvale õpime ka muid trikke ja nippe, millega ajumahtu suurendada. 

Tähtis on olla oma looma suhtes tähelepanelik. Siis jäävad pahandused tegemata ning ajaga luuakse suhtlemiseks oma keel, mida ehk teised ei mõista, kuid asjaosalised ise teavad, millest jutt käib :) 

Koolis oleme ka juba kaks korda käinud ja tundub, et titele väga meeldib. Esimene kord oli küll pea koos kõrvadega laiali otsas, aga teisel korral oli nii asjalik nagu oleks teise koera vastu vahetatud. Enam ei mingit haukumist ega urisemist teiste usinate õpilaste peale ja keskendus käsklustele ning minule. 

Olgugi, et ma ei saa valimatult iga hetk tulla ja minna nii nagu mõte tuleb ja unekontol ripub magamata öödest üks suur võlg, ei kaalu mitte miski üle neid sabaliputusi, rõõmsaid kutseid mängule ning silmnähtav areng ja kasv. Kasvamine sõpradeks. 

Ei, ma ei võta oma sõnu tagasi, et ma pole koerainimene. Võõrad koerad ongi minu jaoks võõrad ja neid ma ei nunnuta. Aga minu oma on minu jaoks teine süda, mis lööb ja hingab minuga samas rütmis :) 

Ja kui kõigest kopa ette viskab, siis ei ole vaja teha muud, kui hunt autosse pakkida ning sõita randa või loodusesse värsket õhku nuusutama. Ja möllama. Positiivne emotsioon on garanteeritud!

PS! Andke andeks, kui kellegi peale ebaviisakalt haukuma juhtume. See on lihtsalt see jänkufaas(ilmselt kaasneb kõrvade kasvuga), kus kõik võõrad on nii hirmsad, et tuleb karv ohtlikult turri ajada ja märku anda, et "Hey, sina seal! Tegelikult olen ma hirmus!". See on lihtsalt süütu beebimöla, mille ühel hetkel välja juurime :) 

Sellest, mida päkapikuga koolis käimine päriselt endast kujutab, kirjutan eraldi postituse. Ma ju ütlesin, et ma ei treeni enam üksi!

Aga kui juba jutt trennile läks, siis....ennast treenida on kohe kindlasti palju-palju lihtsam ;)

Ja täiesti random, aga ohh, kui mul oleks kaamera, millega filmida, siis ma vist ei panekski seda käest :)

Julge olla õnnelik

Julged?! 

Hommikul koeraga metsas väikest jalutuskäiku tehes, tabasin end analüüsimas valikute tegemise üle. Noh, et mille järgi või mis põhjusel me neid teeme. Ok, see on selge, et muutma hakkame me midagi siis, kui vana on oma aja ükskõik mis mõttes ära elanud, aga mille järgi me uue asja või tee valime? Uue elukoha? Töökoha? (Elu)kaaslase? Ja, neile, kes on siia tulnud ikkagi ainult spordist lugema, siis mille järgi te endale uued tossud või ratta valite? :) Näitajad võivad ju paljudel ühtmoodi head olla. Mis aga teeb ühest õigest kõige õigema?

Foto: Erakogu - 
Mitte kunagi päris üksi..

Mõnikord on ka kõige lihtsamaid otsuseid raske vastu võtta. Eristada südame häält mõistuse kisast ning astuda külma närvi ja kõva südamega tundmatusse, omamata vähimatki aimu, mis sind ees ootab. Kerge see ei ole. Eriti kui oled korra juba eksinud ja peaga vastu seina põrutanud. 

Mitu korda võib üldse sama viga korrata? Niikaua kuni seinast läbi põrutad ja õnnestud või on mõned seinad ka kangekaelsetele läbimatud ning ikkagi on olemas kõrgem saatuse sõrm, mis meid ühelt teelt teisele juhib? 

Elu on kohati nagu hasartmäng. Seadusega küll alaealistele keelatud, kuid tegelikult jagatakse juba sünnihetkel lehed kätte ja edasi ei oska keegi öelda, kui palju võite laualt korjad või millal kõik mängu pannes varbad mullas lõpetad.

Aga ehk ei olegi sellel kõigel üldse vahet. Äkki peabki vähem mõtlema ja rohkem panustama, sest lõppkokkuvõttes on igale asjale antud oma aeg. Kogemused vahetuvad uute vastu, valed valikud kaotavad varem või hiljem oma tähenduse ning valu pudeneb tuhaks ja kaob koos järgmise tuuleiiliga.                                                          ..varem või hiljem! 

Olen õppinud olema inimeste arvamuse suhtes ükskõikne. Korda läheb vaid põhjendatud kriitika. Ma ei ole kuldmünt ning mulle sobib, et ma kõigile ei meeldi. See eraldab terad sõkaldest ning jätab need, kes on minuga minu pärast. Kvaliteet seljatab kvantiteedi - alati! Olen õppinud vähem muretsema, rohkem hoolima ning minu suurim õpitu on vist julgus lasta lõpuks ometi südamel otsustada. Julgeda olla 100% mina ise.

Ainult, et ühte asja ei ole ma veel selgeks suutnud õppida. Ma tegelikult ei teagi, kas sellel on õppimisega midagi pistmist, pigem sündmustega kaugest minevikust..

Ma ei julge olla õnnelik. Kardan, et kui lasen meele vabaks, võrdub see "all in"'ga ja ma võin kaotada kõik, millele siiani oma põhimõtted ja -tõed rajanud olen.. Huvitav kui palju on neid hulljulgeid, kes haaravad hetkest ning naudivad rõõmu siis ja sel määral, mis neile kätte jagatakse ning kui palju on minusuguseid argpükse? Ja kui paljud neist tunnistada julgevad, et nende hundinahas elab tegelikult armas lammas?

Kuid olenemata minu totakatele ja vähem totakatele hirmudele, õpitule ning kontrastiks veel täiesti tundmata maale, hakkan ma vist lõpuks vaikselt taipama, mida ja kui palju ma elult tahan ning milliseks puuks mulle kasvada meeldiks. 

Oleneb vaid minust, kui palju mul päeva lõpuks julgust on, et riskida järjekordse kukkumise või peaga vastu seina põrkamisega.  Või miks mitte õnnestumisega. Aitab küll pooltühja klaasi passimisest!

Tegelikult tean ma ühte asja veel. Ma ei ole mitte kunagi päris üksi, sest mu süda on õiges kohas - paremal ja vasakul :)

Ja hetkeks julgen ma olla......õnnelik.

Tartu rattamaraton - 89km

16.Tartu rattamaraton oli minu teine rattavõistlus üldse. Esimene oli eelmisel aastal samal ajal. Ei kõla eriti paljutõotavalt või mis?

Kas ettevõtmine oli õnnestumine, läbikukkumine või paigalseis, selle jätan teie otsustada, sest mina ei ole siiani suutnud seisukohta võtta.

Foto: Erakogu

Aeg Otepääl lendas liiga kiirelt. Reede kadus silmapilguga ning laupäev samamoodi takkaotsa. Ei mingit närvi. Ka eile õhtul oli olemine nii rahulik, et kustusin põhimõtteliselt poolelt sõnalt ja palju varem kui tavaliselt. Aga siis hakkas kõik järsku viltu kiskuma. Ärkasin öösel kella nelja paiku meeletu peavaluga. Täpsemalt öeldes koos peavalu ja iiveldusega. Nii paha oli olla, et kuidagi sain tablettideni kakerdatud, need sisse võetud ja tagasi diivanile. Ei läinud paremaks.. Unelesin kuni kella 7ni ja siis hakkasin kella vahtima ning närv puges sisse. Rohkem vist paanika, sest enesetunne oli eluhull ja paremaks ei paistnud minevat. Mõtlesin veel Kätu sõnade peale, et loodetavasti läheb see üritus paremini kui SEB sügisjooks.. Klomp tõusis kurku. 

Sõin kolm viinamarja ja tegin teed. Üritasin kõrvale ka võileibu näksida, aga tühipaljas võikude lõhn ajas oksele. Tere migreen.. Nii, et ma piirdusin poole tassi tee ja pooliku banaaniga. Rohkem midagi kurgust alla ei pigistanud. Lonkisin stardi poole, onu Robert visalt kannul.

Tõotasin sõbrannale pühalikult, et kui ikka surm silme ees, siis jätan katki. Ei mingeid hullusi ega enda asjatut tapmist.

Aga täiesti starti minemata ei saanud ma lihtsalt jätta, kuna mu ratas oli nii viimse vindini vingeks tuunitud, et..

Seisin stardikoridoris nagu tõeline tšainik. Loe viimase lõigu viimast lauset ning liida sinna juurde eelviimane stardikoridor ja mina. No ja siis minu "meeletu" kogemus rattarajal. Kuulsin seljatagant kedagi rehvi ja jooksude teemal kommenteerimas ning tahtsin maa alla vajuda. Koos oma kahvliga, mis on siiani nii maha tehtud, et oioioi. Väidetavalt peab selleks maru tugev olema, et maastikul sõita. Well..

Stardiga kaovad alati kõik mõtted ja algab ellujäämiskursus. Unustasin isegi oma halva enesetunde.

Esimesed tüübid olevat kohe stardis külakuhja teinud ja eks neid tuli seal järjest vastu, kelle sõit oli paari kilomeetriga piirdunud. Neid tee ääres lamajaid oli õõvastavalt palju. Kukkumisi niisamuti. Pääsesin nii mõnestki päris napilt. 

Kilomeetrid veeresid ja tunne oli juba päris timm, kui mingil hetkel mulle tundus laskudes, et ratas loksub veidralt. Ei pööranud sellele suurt tähelepanu, kuni maastikul rappudes olukord juba päris imelikuks läks. Peatudes selgus, et mu esiratas on lahti. Täiesti..! Beat that. Kaitseingel, kui sa mu blogi loed, siis mõtle välja, mis sa vastutasuks soovid, sest......siit edasi ei taha ma väga mõelda, mis juhtuda oleks võinud. 

Edasi kulges sõit rahulikult, sest mul vasardas peas vaid mõte, et pean uuel nädalal tervelt ja ühes tükis kokkulepitud töövestlusele jõudma.

Kui tõusud läksid kergelt, siis langustel pidurdasin ja põdesin igat liivast ja kruusasemat kohta. No mis sa teed, kogemusest ja hulljulgusest jääb puudu. Kahjuks kaotasin ma täna tänu sellele hunnikus väärtuslikke minuteid.

Siinkohal ütlen etteruttavalt, et järgmisel aastal võtan rattasõidu tõsisemalt käsile, sest muidu jääbki see 4h piir alistamata. Ja eriti kurb, kui ta jääb alistamata mitte seetõttu, et ma ei jaksa, vaid seetõttu, et ma lihtsalt ei julge sõita. Ei oska noh.

Olgugi, et tegelikult ma täitsin oma eesmärgi 4h 30min, ei ole ma üldse rahul :-/ Laskumised ja jänes püksis painavad. Ma saan aru, et see kõik tuleb kogemusega jne, aga kuidagi piinlik oli sakkida nii hea ratta seljas :)

Ja teie, kes te minu kahvlit algusest peale siunanud olete ja üritanud selgeks teha, et kõngen sellega ka Tartu rattamaratoni rajal, peate krõbinal oma sõnu sööma, sest ei kõngenud ma midagi. Käed on jumala ok ja mingist meeletust väristamisest polnud juttugi. Muidugi oma suure töö tegi ära ka tubeless, aga ikkagi. Julgen soovitada küll ja väita, et hea kahvel+tubeless on parem kombinatsioon kui halb amort. Nii, et paneme selle teema nüüd lukku ära, eks!

Sellest, millised enesetappurid paljud asjaarmastajad on ning kuidas nad sellega ka teiste turvalisuse ja tervise ohtu seavad, ei viitsi ma hetkel kirjutada. See väärib eraldi postitust. Hetkel lihtsalt ei jaksa.

Finišeerusin tervelt ja suurepärase enesetundega(kui väike peavalu kõrvale jätta).

Suur aitäh kõikidele, kes pöialt hoidsid ning mu heade soovidega rajale saatsin. Ja eriti suur aitäh läheb Tartu A&T Spordi poistele, sest ilma nii khuuli taustameeskonnata oleksin ma veel hullemini sakkinud :)

Kokku: 89km
Aeg: 4h 22min 44sek (ilusad ajad jätkuvad! :))
Koht: 2539/3115 (seda ka ei parandanud. Sucks..)
Koht N: 103/209
Koht N21: 103/53

Pulss: avg 162/max 182 (selle järgi juba näha, et oli suht mõõdukas kelgutamine)


Konarliku lauseehituse kannan väsimuse arvele. Seekord tundus lihtsalt mõistlik kohe emotsioonid kirja panna, mitte kuuaega hiljem.

SEB Tallinna Maraton 2013 (poolmaraton)

Ma olen päris kindel, et Tallinna sügisjooksu medal on üks kõige ilusamaid, mille ma kuskilt kaela olen korjanud. Täitsa nagu kohe olekski võitnud :) Näeb stiilne välja, on kõvasti teistsugusem kui teised ning pole mingi odava väljanägemisega metallist plönn. Ilus mälestus ühele harakast spordiarmastajale.

Võit iseenda üle jäi aga seekord saavutamata. Või no kuidas võtta. Iseenesest võib ka seda võiduks pidada, et ma ennast üldse finišisse jaksasin lohistada.

Alateadlikult aimasin juba ette, et head nahka sellest jooksust ei tule. Nii ka läks. Alustasin viimasest stardikoridorist(kui keegi oligi seal tagapool, siis oli neid vähe). Mu ees oli MASS! Tundus, et enesetunne on rahulik. Natuke närviliseks läks siis kui kell lihtsalt keeldus gps'i signaali leidmast. Proovisin päris pikalt ja mitu korda, aga ei miskit. Lõpuks kõrgemad satelliitide jõud siiski halastasid mulle ning andsid mu signaali täpselt stardipaugu ajaks. Väga viis ajastus! Sealt edasi läks ainult hullemaks. Enesetunne muidugi, sest keegi oli jõudnud mu jalad vahepeal betooni valada. Panin lootused esimesele viiele kilomeetrile, et küll siis läheb kergeks. Ei läinud. Hoopis pea hakkas valutama. Ka peale kümpsi oli sama nutune seis. Ehk nutusemgi. Aeg, mida kellalt nägin (57:43) ajas tuju täiesti põõsasse. MIS MÕTTES??? Ma ei jookse isegi kiiremates trennides kümmet nii aeglaselt. Õudselt oleks tahtnud kõik kukele saata ja bussiga koju sõita. Siis tuli meelde, et ma ei ole see esikohti ja eurosid noppiv kerge jalaga Etioopiast pärit poiss, vaid täiesti tavaline rahvasportlane, kes on tulnud liikumisest rõõmu tundma.

Nii ma siis tšillisin. Igas joogipunktis jõin ja täitsin oma väikest pudelit. Mingi hetk proovisin ennast ka geeliga turgutada, aga ka selle võlujõud jäi seekord toimimata. Keerutasin peas mõtteid, mis juhtuda võis, et jooks nii pekki kukkus.. 1) Hooaja lõpp ja lõputult ei saagi vormis olla, 2) halb päev, 3) ettevalmistus rattamaratoniks ja pikad rattatrennid metsas on laastavalt mõjunud, 4) liiga vähe jooksu of course, 5) võimalik väike haigusevimm sees, sest kõik on ümberringi tõbised ja tunnen end ka pisut tatiselt, 6) hommikune pingutus, mis pole mulle kunagi sobinud, 7) väga soe ilm.. No kärss kärnas ühesõnaga ja kohe täiesti. Lõpuks hakkas põlve tagant ka jälle kiskuma ja siis ma andsin vist täiesti alla.

Üritasin läbikukkumisest viimast head emotsiooni välja pigistada ning lihtsalt jooksupidu ja ilusat ilma nautida. See peaaegu, et õnnestus.

Kui finishikoridoris kiirendades ühe härraga võidu hakkasime ajama, sain aru, et tegelikult jaksu ikkagi nagu oli ja ehk oleks pidanud lihtsalt paar kiiremat lõiku vahele tegema, et jalad lahti saada. Aga no mis lõpus enam spekuleerida, kuidas oleks võinud ja kuidas mitte. 

Pealegi! Kui avg pulssi hakkasin vaatama, siis oli selge, et kuskilt ikka midagi logises ja kõvasti. Paar nädalat tagasi sai kiire tunnine jooks tehtud ajaga 5:15min/km ja avg pulss oli 165, eilse aeglase tempsiga oli avg pulss 170(tavaliselt on sellise tempoga ehk kuhugi 150 kanti). Nii, et siinkohal lõppebki minu ving ja hala ning järgmisel aastal on võimalus parem sooritus teha. Kõik on minu enda...jalgades.

Kell läks kinni 2h 1min ja 11sek'i ning hiljem finišiprotokolli sirvides selgus, et selline minu ametlik lõpuaeg oligi :)

Aeg: 2:1:11

Koht: 1112/2440

Koht N: 216/959

Koht vkl: 137/642

10km koht oli 1111 Selle lihtsalt pidi ära mainima, sest tundub, et ma jätkan ilusate numbrite jooksmist(lõpuaeg ja koht :))
Kiireim kilomeeter oli 4:57 ja aeglaseim 6:12.
Kui kogu jooks nüüd lihtsalt lausega kokku võtta, siis ma julgen väita, et raskeks ei läinudki, sest kohe algusest lõpuni oli ühtmoodi ja ühtlaselt nõme :)

Aitäh, kes tulid, olid, elasid kaasa ja pöialt hoidsid! :)

Et siis....järgmisel aastal uuesti!