Veidi rohkem päris

Tänaseks on mul hääl tagasi, mu kael ei meenuta enam jõehobu oma ja tunne on vist parem kui nädal tagasi. Siiski. Köhimisega on jätkuvalt läänerindel muutusteta ning alles paar päeva tagasi näitas kraadiklaas ikka keskmisest kuumema naise temperatuuri. Antibiootikumid said otsa, hiina rohtusid jätkub veel vast nädalaks. Reedel on uuesti arst, uued analüüsid. Kardan, et nädala pean veel kodus istuma, kuid see on ka viimane piir. Tunnen, et hakkan siin väikse mulli sees hulluks minema. Söön, vedelen, ketran mõtteid ja lappan õppematerjale. No ja köhin.

Kuna mul on ilmselgelt liiga palju aega mõelda, olen ma oma elu üht- ja teistpidi algosadeni läbi analüüsinud. Kahtlen, kui tervislik tegevus see on.. Eriti, kui arvestada, KUI põhjalik ma selles analüüsimises (loe: enese materdamises) tavaliselt olen.

Olen läbinud kõik toredad ja vähem toredad peatükid oma elus, mis on mind välja toonud tänasesse päeva, millega ma kahjuks üldse rahul ei ole. Alles mõniaeg tagasi oli mul seda piinlik tunnistada, kuid nüüd voolab see tõdemus peaaegu, et vägisi üle huulte. Kulm kortsus torisen - ma ei ole rahul!

Enne keskkooli lõppu oli mul oma tulevikust peaaegu, et perfektne visioon. Kuna 30s eluaasta oli valgusaastate kaugusel, olin ma veendunud, et selleks ajaks olen ma lõpetanud ülikooli, teinud karjääri, tõenäoliselt olen ma abielus, mul on laps(ed) ja olen korda saatnud midagi erakordset. Mul ei olnud õrna aimugi, et elul võivad minuga sootuks teised plaanid olla. Et ma istun siin, 31a vana, ja enamus mu unistusi on ikka veel lihtsalt...unistused. Et ülikool on jätkuvalt pooleli ning karjääriga on mul täpselt nii palju pistmist, kui mitu korda suvel seal koeraga ujumas käisime.

Ja see pole üldse see karjäär, kurat.

Eks kõigel on kindlasti oma põhjus, kuid see ei tähenda, et see kõik mind vähem rusuks või närviliseks teeks.

Ma ei uskunud, et on selline asi nagu keskeakriis, kuid kui ma 30 sain, hakkas mul kuskil kuklas reaalselt kell tiksuma. Õhku jäi väheks, rääkimata ajast. On see siis nii või mitte, siiani ma pole sellest tiksumisest lahti suutnud ennast mõelda.

Mina, kes ma alati olen rääkinud, et vanus on kõigest number.. Väga silmakirjalik. Väga!

Võib-olla ma ei peaks sellest üldse kirjutama. Võib-olla oleks õige jätta jätkuvalt mulje, et minuga on kõik alati hästi, roosa ja fluffy, nagu täna sotsiaalmeedias kombeks. Aga teisest küljest.. võib-olla ei ole ma ainus, kes nii tunneb. Võib-olla on nii mõnegi naeratava ja muretu kesta sees sama segaduses hing, kes ikka veel "oma kohta" otsib. Vahet ei ole mis põhjusel.

Teeme klubi? Jagame muret?!

Ma olen alati kadestanud inimesi, kes on julged ja pealehakkajad. Kes lihtsalt võtavad kätte ja teevad ära. Olgu selleks siis raamatu kirjutamine, teise riiki kolimine, mingi hoopis uue suuna võtmine või näiteks fotograafia. Toon fotograafia näiteks, sest südames olen tahtnud sellega alati tõsisemalt tegeleda, kuid kui tegelemiseks läheb, siis veenab negatiivne hääl mu sees mind loobuma, sest tundub nagu kõik kohad oleksid fotograafe juba täis. Ilmselt ongi. Isegi mu töötukassa konsultant tõmbas ideele solinal vee peale, kui ma veel seal laua taga istumas käisin.

Teha kunsti, õppida midagi uut, proovida midagi uut..

Jah, ma võin olla nagu teised, kuid ei pruugi. Võib juhtuda, et olen parem. Teistsugusem. Kuid selle asemel, et päriselt proovida, kuulan ma neid, kellele lihtsalt rääkida meeldib ning usun juba ette, et mu käed on härjal sarvist haaramiseks liiga nõrgad.

Kas madal enesehinnang on meie geneetilisse koodi kuidagi juba sündides sisse kirjutatud või soodustab seda keskkond, kus me kasvame?

Kas ainult mulle tundub või kui ringi vaadata, on igal sammul pigem need, kes nahaalselt küsimata kohe tiibu hakkavad kärpima, samal ajal hüpnotiseerivalt sosistades "mitte miski pole võimalik"?

Piinlik tunnistada, kuid ka mina olen lasknud oma tiivad ära kärpida. Kas see näitab, et ma olen nõrk või lihtsalt..kõigest inimene? Esimest ei tahaks üldsegi mitte tunnistada, kuid ega teinegi valik antud kontekstis mingi uhkuseasi ole.

Jah. Olen lasknud ennast ära rikkuda. Uskuma jäänud, et on üleüldised standardid, millele peame vastama, et kuhugi kvalifitseeruda. Selle asemel, et olla enda moodi, olen märkamatult muutunud kellekski teiseks, sulandudes nii hoopis halli massi, mis ei sära, vaid kuivalt eksisteerib.

Muutus, muutus, muutus.. See eeldab kuskilt otsast alustamist, kuid ma kardan juba ette, et mu tiivad ei kanna. Ja siinkohal ei ütle ma aitäh kõigile neile, kes on võtnud vaevaks oma suu lahti teha seal, kus polnud õige aeg ega koht. Nõrkus ja argus on muidugi lõppkokkuvõttes minu enda süü, kuid näpuga tahan ma ikkagi näidata.. Kasvõi selleks, et tähelepanu tõmmates ütlejale sõrmega viibutada ning märku anda "nii ei ole õige!".

Nii, et tänaseks olen ringiga jõudnud tagasi punkti, kus vana ja turvaline teeb mind pigem närviliseks. See pole rutiin, millest ma räägin. See on enda argusest tingitud vähemaga leppimine.

Positiivset muutust on vaja, sest nii enam ei saa. St ma ei taha enam nii.

See on tuttav punkt, ma olen siin enne ka olnud, kuid peale paari sügavat hingetõmmet täpselt samamoodi jätkanud. Sest nii on turvaline.

Kuid seekord peale paari sügavat hingetõmmet seda ajutist rahu enam saabunud ei ole.

Arvan, et see on märk. Mul on päriselt vaja midagi uut. Midagi uut, mis on rohkem minu moodi. Midagi, mis paneb silmad särama. Midagi, mis lükkaks käima selle ratta ja annaks mulle enesekindlust, et oma unistustele lõpuks reaalne kuju anda.

Elu õpetab

„Mis on kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib?“, küsin ma mõnikord endalt, kui hirm tegutsemisvõime halvab.  Surm?! Aga siis pole ju enam vahet. Kõik muud asjad ja olukorrad paistavad lühema või pikema aja jooksul lahendatavad ja teostatavad olevat.

Elu on üks paganama kummaline sündmuste jada, kus lõpuks võivad ka valed valikud sind ikkagi õigesse kohta välja juhatada. Selle jaoks on vist isegi oma kindel termin olemas – saatus.

Muretseda asjade pärast, mille üle puudub kontroll, on tarbetu, põdeda millegi pärast, mida enam niikuinii muuta ei saa, on mõttetu ajaraisk.

Enesekindlus on laias plaanis õnnelikkuse võti. Kuid sellega on nagu toidu maitsestamisega. Lisad vähe soola ja pipart, on toit sama maitsetu, maitsestad üle, muutub kõigile vastikuks. Et kogu kompotti tasakaalus hoida, peab mõnikord võimlema nagu pärdik üherattalisel.

Mis kukkumisse puutub, siis varem või hiljem kukume me kõik. Tõenäoliselt lausa mitu korda. Üksteisest erineme vaid selle poolest, kes jääbki näoli mutta lamama või kes pöörab ennast selili ning imetleb niikaua tähti, kuni leiab endas uuesti jaksu jalad alla ajada.

„Kannatlikkus on voorus!“, õpetab elu kärsitutele. Miks ta just voorus on, ei oska ma öelda, sest kipun tihti isegi pea laiali otsas rapsima, kuid kui nüüd mõtlema hakata, siis ehk on kaua nokitsetud kaunikene tõesti väärtuslikum ja kindlam, kui  heintest kiiruga ehitatud kolme põrsakese onn.

Ühiskond ja kogemused kujundavad meie maailmapilti ning me ise omakorda endast pilti teistele. Fakt on see, et üle varju ei hüppa meist keegi. Saame vaid muretseda selle eest, et teised meie varjude kõrval ka valgust näeksid, mis jääma meelitaks.  Tuleb meeles pidada, et kõikide uste hooletu ja mõtlematu kinni löömine võib ühel hetkel sulgeda ka kõik aknad. Pimedus ja kõrvulukustav vaikus on aga nauditavad vaid lühiajaliselt.

Mõistlikkus tuleb lapsikust jonnist võimalikult kaugele lahus hoida. Viimane teeb küll mõnikord kasulikku koostööd sihikindlusega, kuid siingi sõltub kõik vaatenurgast. Erinevad olukorrad nõuavad erinevat lähenemist ning erinevad inimesed erinevat kohtlemist. On äärmiselt totter loota, et meeldime kõigile, kui on siililegi selge, et me isegi ei jaksa kõike ja kõiki võrdselt hästi taluda. 

Ei tohi unustada, et mitte ühtegi lendu lastud sõna ei saa tagasi püüda, kuid rääkimata jätmine, mis tekitab hinges tormi, võib kiirelt kainelt kalkuleeriva analüüsivõime hukule viia.
Kõik tehtud teod jäävad tolmuna meie ümber keerlema ning tõenäoliselt jõuavad varem või hiljem kuskilt kaudu tagasi. Kui hea eest vastu pead said, olid järelikult ise loll ja panustasid valesse kohta või liiga vähe. Kuid nagu alguses sai mainitud, siis ei pea eksimused alati halvad olema.  

Päikesejänkude püüdmine võib olla tobe. Ma ju näen seda iga päev hr Hundi pealt, kes neid järjekindlalt tabada üritab. Kuid, kui see ikka siirast rõõmu pakub ja kedagi õnnelikuks teeb, siis kes olen mina või keegi kolmas ütlema, et see vale on? Erinevus rikastab ning mõistvus on selle krooniks. Eks me ju kõik püüdleme rahu ja õnnelikkuse poole.

No ja kuna kõik siin maailmas on omavahel naljakalt seotud, siis spordiga on nagu suhetega. Pead olema kannatlik, andma hingamisruumi, olema sihi- ja enesekindel,  võtma asja mõistusega, kuid usaldama oma südant, mõnikord laskma jalgadel viia just sinna, kus nad sibada tahavad, mitte kartma kaotusi ning aegajalt endale meelde tuletama, mis on see miski, mis meid selle "ühe" nimel niimoodi pingutama paneb. 

..sest, mis on kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib? 
Seda minagi! ;)

Meelekindlus - You tell me, don’t try it, I’m warning you that I won’t buy it!

Kõige raskem siin elus ei ole ronida maailma kõige kõrgema mäe tippu, ületada oma hirme või püüda unistusi, mis esmapilgul lootusetult kättesaamatud tunduvad. Ma muidugi ei tea, kuidas teistega on, kuid enda puhul olen aru saanud, et kõige raskem on meelekindluse ja enesekindluse säilitamine. See ju tegelikult kõige alus ongi. Inimene vaimustub millestki, vaimustub nii, et sellest saab tema unistus ning selleks on vaja meelekindlust, enesekindlust ja järjepidevust, et soovitu lõpuks kättesaadavaks muuta. Right!? Aga alati on keegi, kes ütleb, et sa ei saa hakkama, su unistus on mõttetu, tegele millegi targemaga, sul ei ole seda vaja jms, mis meid paar sammu tagasi astuma paneb(või lausa suunda muutma).

On neid, kes lähevad oma unistusi täites läbi tule ja vee, ükskõik siis kui suured või väiksed need eesmärgid ka ei oleks. Püüdjale on need elulise tähtsusega ja teiste asi ei ole kritiseerida. Kuid paljud meist lihtsalt väsivad ja löövad käega. Pigem näeme põhjuseid miks me ei peaks enda aega raiskama ning hoopis tegelema millegi „tähtsamaga“ või milleks üldse üritama hakata, kui lõpptulemus on ette teada – läbikukkumine. Näiteks võtame kasvõi kaalulangetamise. Seisame peegli ees ning vastu vaatavad lisakilod, mis on ennast õige mugavalt puusadele ja igale poole mujale istutanud. Pilt on lausa vastik. Sätime miskit poppi selga, mis üldpildi pisut nauditavamaks muudab, kuid tõde on kusagil seal riidekuhja all jätkuvalt olemas. Nina kirtsutades ütleme, et armastame ennast sellisena nagu oleme ja kõik ei peagi peenikesed olema. Ja ei peagi! Ausalt ei pea, aga ma räägin neist, kes seda ütlevad, kuid tegelikult ei mõtle. Peas painab edasi mõte, kuidas järgmiseks jõulupeoks või rannahooajaks oleks vaja pekk maha saada ning lõpuks ometi endaga rahul olla. Selle asemel möödub aasta ning lisanduvad uued „lõbusad“ kilod. Jah, pidin ennast eelmisel hooajal kätte lõpuks võtma, aga alati on järgmine aasta ja järgmine rannahooaeg ja... Tõsi..

Kindlasti ei tohi unistuste täideviimist alustada mõttega „Ma niikuinii ei saa hakkama..“. See on nagu sõtta minek ilma relvadeta. Ei saagi võita, kui puudub õige varustus – 100% siirast tahet segatuna meelekindlusega!

Sõbrad, ärge kartke vaimustuda mõttest, kui te olete alati tahtnud osaleda mõnel rahvaspordiüritusel, kuid pole julgenud seda teha, sest olete kartnud viimaseks jääda. Kaotajad on need, kes üldse ei proovigi, mitte need, kes on andnud endast parima! Ärge öelge, et need kilod ei kao niikuinii mitte kunagi, kui te ei ole proovinud erinevaid võimalikke võimalusi(Ja näljutamine ei ole lahendus!!!). Ja kindlasti ärge öelge oma sõbrale, et maailma kõige kõrgema mäe otsa ronimine on puhas rumalus, kui ta on selle endale pähe võtnud. Me kõik oleme kõigest inimesed, kes elavad oma lihtsat igapäevast elu. Mõned on meist lihtsalt julgemad ning jäänud vaatamata kriitikale meelekindlaks. See on imetlusväärne, kas teate :)

Mina jäin ka enesele kindlaks(vaatamata kõhklustele ja kahtlustele) ning tänase seisuga olen registreeritud 16.septembril toimuvale Tartu Rattamaratoni 89km sõidule(minu kõige, kõige esimene rattavõistlus!!). Miks mul seda ilmtingimata vaja teha on? Ausalt öeldes ei oskagi ma täpselt öelda. Lihtsalt aastaid on olnud soov kõik SEB Tartu maraton klubi poolt korraldatud spordivõistlused läbi teha. Mulle tohutult meeldib see positiivne emotsioon, mida nendelt rahvaspordiüritustelt alati saan. Ma saan sportida koos sadade või lausa tuhandete spordisõpradega, saan ennast ületada ning proovile panna ning see meeliülendav emotsioon, kui oled jõudnud üle finišijoone ja kaela riputatakse medal, mille oled auga ära teeninud. See ei ole tobe, see on oskus rõõmu tunda pisikestest asjadest :) Sport paneb keha elama ja teeb meeled erksaks. See ei ole tüütu kohustus, vaid elustiil, mille olen vabatahtlikult valinud.

'Sina' seda ehk ei mõista, aga proovi sport ja spordivõistlused kõrvale jätte. Mõtle, mis just 'Sulle' meeldib ja mida alati oled tahtnud teha, kuid pole julgenud.

Täna säilitan meelekindlust pisikestes asjades ja niimoodi ma kasvan!