August 2018 (väike kokkuvõte)

Ma ei tea, kas ma kunagi harjutan end tegema oma treeningutest nädalakokkuvõtteid ka. Iseenda arengu jälgimise seisukohast oleks see tõenäoliselt hea, kuid praegu on sellega ilmselgelt halvasti. Tõmbame siis lihtsalt kuu tervikuna kokku.

Ööjooksust taastumine võttis vast nädala. Lihasvalu otseselt polnud, kuid sääred olid veidi kanged. Selle mure lahendas magneesiumiõli õnneks kiirelt ära. Lihtsalt üleüldine väsimus oli tugevalt sees.  Võistlustest, tööst, vähesest unest.. Kui esmaspäeval taastavale jooksule läksin, olid jalad maa küljes nagu liimiga kinni. Keha oli sült ja pulss ronis koguaeg kõrgele. Nüüd kõik ok jälle.  

Augustikuud vaadata, siis üldpilt teeb mulle rõõmu. Näen regulaarsust.

Jõud (kummilindiga harjutused): 7h 40min

Pilates (plangud): 2h 15min

Sõudmine: 2h/3.60km

Jooks: 12h 48min/125km

Koeraga jalutamine: 11h 43min/55.79km (Minu jaoks aktiivne puhkus ja võimalus koeraga tegeleda ja temaga koos aega veeta :))

Kokku: 184.68km ja 36h 27min

Seljavalu on ka justkui vähemaks jäänud. Tundub, et kummiga harjutused ja plangud aitavad. Aga eks selle juraga tegelemine (valudest vabanemine) võtab aega. Venitama peaksin palju rohkem.

Vaatan, et rattaga veerema ma sel kuul ei jõudnudki. Vot sellest on küll kahju!

August 2018

Millalgi võtsin end kokku ja tegin endale ise treeningplaani. Väsisin ära selle "õige" jooksugrupi/-treeneri otsimisest. Kord ei sobinud üks, siis ei sobinud teine. Siis läks elu kiireks jne. Nii, et ma spikerdasin oma E-treeningu plaani pealt, mis ma kunagi võitsin, surfasin internetis, panin sekka oma füsio ja massööri soovitused ning kuulan enesetunnet nii palju kui saab. Siiani tundub asi toimivat. Vaatame, kas tuleb areng või põlen läbi :) Õnneks seda jooksuhooaega pole enam palju jäänud ja vast midagi katastroofilist ma endaga teha ei saa. Novembrist otsustasin ma teha puhkekuu, sest 5.-15.11 on planeeritud USA trip ja kui nüüd tõesti juhtub nii, et 14.-21.12 olen ma Lapimaal suusatamas, on kena detsembriga uuesti treenimist alustada. Võib-olla jõuab selle viimase tarkusehamba ka novembris lõpuks välja sikutada. Saaks ühe suure asja jälle kaelast ära. Annab raibe tunda just. 

Mulle tegelikult  üldse ei meeldi see tarkusehamba valu. Valu valuks, aga ma kardan, et olen kas külma saanud või siis mõne viirusepoisi üles korjanud. Tööl on meil käputäis tõbiseid ja ega nad siis koju ei jää. Härra ka kurtis kriipiva kurgu üle. Prrr.. Peaks vähemalt paar nädalat vastu. Kahe Silla Jooks on ju tulemas ja Tallinna (pool)maraton... Oeh, ääääärmiselt vale aeg oleks praegu haigeks jääda :(

***

Üldjoontes olen ma senisega väga rahul. On ainult paremaks läinud. Augustit jääb meenutama uus 10km isiklik ja poolmaratoni kõikide aegade teine tulemus. Peale nii pikka kohapeal marineerimist võin oma jalgadele pai teha küll. 

***

Fotod: Erakogu/ Instagram

Täna kavatsen ma jalad igal juhul seinale visata, palju teed juua ja veel rohkem puhata.  Äkki õnnestub veel miskit päästa. 

Ikkagi REEEEEEDE ju!!!! Ma olen seda päeva alates esmaspäevast oodanud :D

Rakvere Ööjooks 2018

Hea, et ma oma esimesi emotsioone siia kohe valama ei kukkunud. Need oleksid olnud palju vingusemad kui tänased emotsioonid. Kohe kindlasti mitte seetõttu, et üritus ise halb oleks olnud, vastupidi, vaid lihtsalt minul sattus olema kärss kärnas jooksupäev. 

Etteruttavalt ütlen ära, et kogu selle hala peale jooksin ma siiski oma elu kiiruselt teise poolmaratoni aja - 1 h 53 min 5 sek (kiireim aastal 2013 joostud HM ajaga 1 h 51 min 42 sek). Aga oeh, kuidas ma seda jooksin.. Sain kärutäie haamreid, tutvusin agooniaga lähemalt ning hästi korraks mõtlesin ka kogu selle nalja pooleli jätta. 

Ei hakka kirjutades midagi liigselt ilustama, sest ma tahan, et mulle jääks mälestus ja meeldetuletus sellest, et ka ühest väga raskest ja halva tujuga jooksust võib lõppkokkuvõttes midagi väga head välja tulla :) Seega alati tasub pingutada!

PS! Eesmärgiks seadsin endale joosta poolmaraton ajaga 1 h  55 min.

***

Minu võistluseelne rituaal on alati üks. Olen enda jaoks leidnud sobivad kohustuslikud elemendid, mis peaproovis lühidalt ära teha, et võistluspäeval lihtsam oleks. Näiteks mulle jubedalt sobib see, et ma päev varem teen sellise 30-40 min pikkuse jooksu, kus umbes 10 min sörgin soojaks, siis jooksen 5x1 min lõike nii kuis torust tuleb (vahele täpselt nii palju sörki või kõndi, et pulss täitsa alla läheks) ning peale väike cool-down. Duššan, venitan, määrin jalad magneesiumiõli või Perskindoliga kokku ja tinistan kogu protseduuri kõrvale nii umbes täpselt liitri Borjomit.

Kui ma reede õhtul lõike läksin jooksma, oli enesetunne kahtlaselt kerge. Tavaliselt pole päev varem minekust mingit juttugi. Jalad on rasked, kopsud pressivad ninast välja jne. Minu jaoks oli see "hea minek" pigem halb enne. Eriti kui ma nägin, et suudan minutilisi lõike joosta 4 min/km ja see ei tapagi mind ära, vaid ma lippan kergelt nagu noor hirv. Pluss VO2 max tõusis 49 peale ning performance level näitas suisa +12. Ebareaalne ju!

Selle kahtlustundega ma ka uinusin. 

***

Laupäev tõotas tulla kiire, sest olin endale pannud aja juuksuris (muud aega lihtsalt polnud võtta, muidu oleksin pidanud nädalajagu veel ootama), pidin ostma geelid, magneesiumi ning uue vöökoti, kuhu saaksin telefoni ja geelid toppida. Otsisin vana kotti igalt poolt, kuid leidmata see jäigi.  Ja pole muideks siiani leidnud. Nii, et tuli uus osta. Eelmise sain SportsDirectist põhimõtteliselt kopikate eest, kuid selle eest pidin välja käima 21+ €, sest SportsDirecti mulle tee peale ei jäänud ning Rademaris odavamaid valikuid polnud. Prrr, kuidas mulle ei meeldi siukse jura eest liiga palju raha maksta, kui tead, et saaks kuskilt mujalt vähemalt poole odavamalt. 

Nibin-nabin püsisin ajagraafikus. 

***

Rakverre sõitsime ema ja sõbrannaga. Mul ema oli lahkesti nõus kaasa tulema, et kui me end sõbrantsiga pildituks jookseme, siis võib tema tagasi roolida. Kaaslased olid meil end sobivasti enda plaanidega sidunud ning kaasa nad ei tulnud ja majutused olid kõik juba ammu täis. See pisiasi jäi kuidagi kahe silma vahele, et sel aastal on start kl 21:30..

Stardinumbrid ja särgid käes, uudistasime veidi linnas ringi, külastasime vähemalt 3x vetsu, sest keegi meist (mina) oli terve tee Borjomit joonud ning umbes poole kaheksa paiku potsatasime kuskil söögikohas maha, sest sõbrants ütles, et kui ta enne jooksu korra veel süüa ei saa, siis nõrkeb rajale ära. Naksisin ise ka natuke. Tegime emaga lasteeine portsu pooleks. Nii, et sain paar pisikest tükki kana ja mõned friikartulid. Mul on nende söömistega inimkatsed tehtud ja tean, et paar ampsu ei mõju mulle suurt kuidagi. Aint et...kes oleks võinud arvata, et need 2 õhukest viilu kurki üritavad kõik need 21,1 km oma teed kurgust tagasi üles leida. Jah, ma tean ka seda, et ei soovitata enne pingutust toorest süüa, nii rumal ma ei ole. Kuid piisavalt rumal, et alahinnata kahte viilu kurki. 

Ei midagi katastroofilist, aga krooksusin ja röhitsesin kõik need 21,1 km (hurmav, eks?!) + pidevalt oli rõve kurgimaitse suus, mida ei lämmatanud ka läägelt magus geel. 

Ei kunagi enam!

Kuna stardimaterjalide pärast tuli end nii vara kohale vedada, tundus aega jalaga segada olevat. Järsku läks aga nii kiireks, et enam-vähem soojenduse jõudsin ära teha, kuid painutada ja venitada ei jõudnudki. Ja vot see oli vast võistluspäeva kõige suurem error üldse, mis juhtuda sai. Räägitagu selle venitamise kohta mida iganes, see on teine "must" tegevus, mida ma pean enne võistlust alati tegema, et jooks hästi sujuks.

***

Start oli äge. Ilutulestik, muss, möll.. Kõik kihutasid. Esimesed kilomeetrid kihutasin mina ka, sest enesetunne oli hea. Peas küll vasardas manitsev hääleke: "Helina, idioot, sa jooksed ennast kinni!", aga no kes see kuulab, eksole. See hääl on enne ka valetanud (olgugi, et suurema osa ajast sosistab siiski tõtt). Kuuendal kilomeetril kadus 1 h 50 min õhupall silmist ning saabus agoonia koos sügava pettumusega. Lohisesin edasi, aga tuju läks pahaks, mott kadus täiesti ära ning mind tabas selline viha ja ahastus, et esimese hooga otsustasin jooksu pooleli jätta :) Jätkasin siiski oma tinaraskete jalgadega seda vaevalist teekonda. Puhas skorpioni jonn.

Foto: Erakogu/ instagram

10 km ajaks tuli 53 min ja 29 sek. Selleks hetkeks olin täpselt nii palju maha rahunenud, et katkestamise mõtteid enam ei olnud. Ah, olgem ausad, ma ei oleks seda jooksu niikuinii katki jätnud, aga mõttega oli korraks meeldiv flirtida. Kui olin 12 km ära jooksnud, hakkasin peas vaikselt arvutama, kui kiiresti peaksin ma allesjäänud distantsi jooksma, et 1 h 55 min'ga lõpetada. Olenemata sellest, et mu eelaimdus oli halb, läksin ma sinna ikkagi mingit eesmärki täitma. Arvutada üritades jõudsin kiirelt arusaamisele, et olen ka oma aju täiesti umbe jooksnud ja arvutamisest ei tule midagi välja. Teadsin lihtsalt, et saagu mis saab, kui jooksen vahepeal mingid kilomeetrid tempoga 5:30 min/km, pean ma suutma selle teotempo kiiremate kilomeetritega kompenseerida.

Õues oli küll täitsa mõnus temperatuur, kuid mul oli vastikult palav.  Olin sunnitud endale enne starti kaelale ja poolele seljale Capsicami määrima, sest seljatagant kiskus roiete vahelt jälle lihas valusalt krampi. Tean, et kui see valu üle piiri läheb, pole ma võimeline enam sammugi astuma. Capsicam aitab imehästi, kuid kuumab nagu põrguline. Kallasin endale igas joogipunktis vett topsiga selga. Särk ja püksid muutusid seljas järjest raskemaks. Aega väänata polnud, tuli panna!

Üritasin oma haamreid geeliga pehmendada, kuid seekord ei tundnud üldse, et need kuidagi aidanud oleksid. Ajastasin vist võtmised valesti. Lihtsalt mitte miski ei sobinud kokku. Ka vilkuvad tuled, viled ja kogu möll käis ühel hetkel pigem närvidele, kui meeleolu tõstis. Kuid nagu ma ütlesin, mul pole etteheiteid üritusele. Olen seda jooksu iga jumala kord nautinud, asi oligi puhtalt minus ja selles halvas emotsioonis, mis mind järsku valdas ja mis muudkui kasvas.

Kuskil 15ndal kilomeetril hakkasin motiveerima end mõttega, et mida kiiremini oma jalgu liigutan, seda kiiremini see agoonia läbi saab. Jalad mind muidugi kuulda ei võtnud, sest nad lihtsalt keeldusid liikumast, kuid mõte lõpetamisest mulle jubedalt meeldis. Muudkui pressisin seda autopiloodi nuppu uuesti sisse, mis mu finishisse lohistaks. Tundus, et valjult hingamine aitab jõudsamalt edasi liikuda. 

Ootasin finishisirget nagu issanda õnnistust. Kui punased tuled paistma hakkasid, andsin lihtsalt minna. Jalad vänderdasid all. Üritasin silmi kissitades aru saada kuhu aega ma joosta võin, kuid silm ei seletanud. 

No ja lõpuks, LÕPUKS tuli see magus viimane samm üle finishijoone. Lasin endale väljateenitud medali kaela riputada, võtsin vastu kogu kraami, mis siit-sealt anti ning potsatasin läbimärjana korraks pingile istuma. Kurat, ära tegin! Iseendale, "naabrinaisele", presidendiprouale.. Halb emotsioon ja jonnituju olid hetkega õnnetunde vastu vahetatud. Mõnus! Jälle tuli  meelde miks mulle need jooksud meeldivad. "Hähh, ja mis loll mõte see üldse katkestamisest peas rõhus? Mitte mingil juhul! Ja, et enam kunagi ei jookse?? Misasja? Juba homme võiks :P"

Täpselt nii lühike mu mälu ongi. Ma armastan ju jooksmist! :)

Geelist saadud energiat jagus aga täpselt nii paljuks, et laupäev vastu pühapäeva ma suurt ei maganudki. Ka pühapäeva päeval mitte.. Lihtsalt tiksusin. Teinekord siis teab, et tuleb 24h ette võtta :P Mängib kauem.

______________________

distants: 21,1 km

aeg: 1 h 53 min 5 sek

avg pace 5:20 min/km

avg hr 165

max hr 181

Ei tea millal ma selle 1 h 50 min piiri ükskord alistan?

Peetri jooks - uus isiklik

Kui varasemalt vaimustusin vaid poolmaratonidest, siis nüüd olen enda jaoks leidnud veel poolikust pooliku distantsi - ehk siis 10 km. Selline täpselt paras pingutus, mis ei ole liiga pikk, ega ka mitte liiga lühike. 

Olen mitu aastat järjest tahtnud Peetri jooksule minna, kuid olen kas soodusregamised maha maganud (st osaluse suhtes hinnatundlikuks muutunud, sest ma pole nõus maksma 10 km jooksu eest poolmaratoni distantsi hinda) või siis olen täpselt sel ajal Eestist/Tallinnast ära olnud. Sel aastal ei jätnud ma asja juhuse hooleks ning regasin end varakult ära. Kuna sain eelmisest töökohast iga kuu 15 € sporditoetust, mis tuli sama kuu jooksul realiseerida, siis otsisin vanadele ja juba sissetallatud radadele (ja distantsidele) vahelduseks juurde uusi jookse, kuhu raha kulutada.  No ja üheks väljavalituks saigi Peetri jooks.

Arvan, et olen viimase aastaga päris hea trennirütmi sisse saanud. Eks ikka tuleb auke sisse, aga üldiselt üritan suuremalt jaolt oma jooksud ja painutused nädala lõikes ära teha. Lisaks niisama sörkimistele olen hakanud vaikselt ka kiiremaid liigutusi tegema. Tõsi, igasugused fartlekid, lõigu- ja tõusutrennid ei ole küll veel rutiinseks ja planeeritud trenniosaks saanud, kuid kui ajaline ressurss klapib hea enesetundega, siis annan jalgadele valu.

Tegelikult pean trennirütmi all ka emotsionaalset meelestatust silmas. Trenni minek ei ole enam punnitamine või tüütu kohustus. Ma jälle hingan ja naudin treeninguid nagu ma seda kunagi tegin. Tunnen, et eesmärkide seadmine paneb mul silmad särama ning tunnen hinges sellist mõnusat kõditavat tunnet, mis motiveerib uksest välja astuma.
Ilmselt annab indu juurde ka see, et tunnen, et olen veidi tugevamaks muutunud ja pole ehk enam nii lödi.  

Peetri jooksule läksin ma eesmärgiga joosta kasvõi minut kiiremini, kui ma maikuus Raplas jooksin (10km - 56min 10sek). Plaan oli alustada mõõdukas tempos, sest mul on rumal komme ennast kohe algul täiesti kinni joosta ja edasi ei tule asjast enam midagi välja. Olen seal raja ääres küll ja küll rusikad roiete vahel oianud ning üritanud pisteid kõhust välja hingata. Proovin nüüd targem olla. 

Soojendust tehes ei olnud tunne kuigi hea. Selg ja puus valutasid ning jalad olid sõna otseses mõttes tinast. Ainuke asi, mille üle ma siirast rõõmu tundsin, oli ilm, sest temperatuur oli jooksjasõbralik ning meeldiv tuul kirsiks tordil. Olin plaaninud väikse joogipudeli endaga rajale kaasa vedada, kuid otsustasin selle viimasel hetkel maha jätta. Õigesti tegin. Joogipunktidest täiesti piisas. 

Venitasin, painutasin, käisin kaks korda vetsus, sest enne jooksu sai ära joodud pea liiter Borjomit ning ahmisin ka arbuusi sisse. Varem või hiljem pidi see vedelik kuskilt otsast välja tulema, eksole :D See joomine ja arbuusi söömine ei olnud tegelikult üldse rumal mõte, sest joogipunktides võtsin vaid lonksu. Ülejäänud topsid kallasin endale lihtsalt jahutuseks selga. 

Kobisin 10min enne starti stardikoridori ning tegin viimased painutused. Nuusutasin õhku, ketrasin välja sobiva loo ning jäin stardipauku ootama.

Foto: Erakogu/instagram

Stardipaugu järel hakkasin otsima sobivat tempot. Jälgisin pulssi ning pidasin endaga aru, kust ja kellest tasub mööda kihutada ning kus tasuks end pigem tagasi hoida. Pikalt jooksin kahe neiu seljataga, kuni mulle tundus, et nende tempo pole ikka päris see ning kimasin omas rütmis edasi. 

1, 2, 3 km... Tempo oli minu jaoks hea. Liigagi hea. Seega ootasin hirmuga haamrit. Varem või hiljem on see ju alati saabunud sellise kablutamise peale. 4ndal kilomeetril tundsin kaenla all teravat torget. Sirutasin hetkeks käe, et sõrmedega torgitud kohta kobada ning avastasin sealt herilase. Ei no tore, eks! Terve suve olen suutnud ilma sutsakateta hakkama saada ja nüüd siis keset jooksuvõistlust saan oma osa kätte. Hetkeks tõmbas seest kõhedaks, et kas nüüd tõmbab kõri kinni või läheb kaenlaauk paiste, kuid rohkem ei olnud aega oma mõtteid ja emotsioone selle peale kulutada. Niikaua kuni kõik korras, tuli jalgadele valu anda. Mõtlesin, et kui hulluks läheb, saab joogipunktis paluda kiirabi kutsuda vms. Õnneks midagi ei juhtunud. Isegi paiste ei läinud. Ainult punaseks ja kipitas koledasti. (Kusjuures kui mitu aastat tagasi kaela sutsu sain, siis tuli küll kaelale mõnus vorst ja veidi oli kehva olla.)


Järgmine eesmärk oli tempot hoida seni kuniks täitub 5 km. Noh, et siis haamer saabugu. Savi. Vähemalt olen jooksnud pool distantsist kärmemalt kui muidu ning isegi kui peab teise poole kõndima, siis ei ole nii pikk tee koju tagasi. Monoloog peas jätkus. "No ok, 6 km.. kui suudan 6 km ära pingutada ja joosta kiiremini, kui Harkujärve jooksul, siis on see ju võit iseenda üle" (maikuus jooksin Harkujärve jooksul 6 km ajaga 37 min ja 24 sek, nüüd oli ajaks 31 min ja 35 sek). "Hea küll, 8 km... Pinguta 8 km ja siis võid käia kui tahad." Aga 8 km pealt tabas mind hoopis uus särts ja motivatsioonipuhang ning 9 ja 10 kilomeetrid olid mu jooksu kõige kiiremad (5:02 ja 4:57 min/km). Kui Endomondo kinni klõpsasin, oli telefoniekraanil kiri, et olen saavutanud uue isikliku rekordi - 51 min 39 sek. Mul pidi karp lahti vajuma, sest nii kiiresti ei ole ma oma elus veel vudinud. Ametlik aeg oli 52 min ja 15 sek, kuid ka see on kiirem kui mu algselt seatud eesmärk. Ma ju tahtsin joosta minut kiiremini, kuid jooksin lausa 4!!!! Olen siin vahepeal midagi vist ikka õigesti teinud :) 

Mul oli selle pisikese võidu üle nii hea meel, et lasin naeratus näol endale ilusa medali kaela panna ning tuigerdasin oma tulitava kaenlaalusega auto poole.

Minu järgmine eesmärk on joosta 10 km ajaga 50 minutit. Loomulikult tahaks, et kogu progress toimuks nipsust, aga ma annan endale aru, et tibusammudega edasi liikuda on palju magusam. Ja ehk ka mõistlikum.

Esmaspäeval puhkasin ja eile oli kavas 40-50 min pikkune jooksukas, kus trenni keskel jooksen 20 min tempokalt. Ideaalis 5 min/km. No vot, ja sinna mu "kiired" ja kerged jalad kadusid. Võib-olla oli süüdi see, et ma olin juba kella viiest üleval. Et ma ärkasin õudsa peavaluga ja viimased ööd suht kehvasti magatud. Võib-olla on mul veel laupäev jalgades. Või siis see, et söömise ja pingutamise vahele jäi olematu vahe. Ei tea.. Väike pettumus oli, sest 5 min/km tempost polnud juttugi. Kiiremate kilomeetrite ajad said hoopis 5:33 min/km, 5:05 min/km ja 5:24 min/km. Rohkem pingutada lihtsalt ei suutnud. Ebamugav oli olla. Trenni pikkuseks jäi 41 min ja 20 min kiirenduste asemel piirdusin 15ga. Päevad pole vennad.. Siiski loodan, et järgmine laup on vähemalt kaugelt suguluses möödunud eduka laupäevaga :)