Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Wednesday, February 12, 2014

Hašimoto türeotiit: Lootust neile, kes on selle kaotanud!

Ma mäletan siiani ja õige täpselt, kuidas ma aastaid tagasi meeleheitlikult mööda internetti ringi kaevasin ning üritasin kilpnäärme alatalitluse kohta väärtuslikku infot leida. Ja ma mäletan seda ka päris hästi, et olen sellest korra juba pikalt ja põhjalikult kirjutanud(SIIN!). Nüüd on põhjust uuesti kirjutada!

Nimelt juhtus nii, et novembris hakkasin ennast äkitsi veidralt tundma. Näiteks peksis trennis pulss koguaeg üle, isegi kui ma piinliku hoolikusega madalat tempot hoidsin. Varsti peksis süda ka niisama diivanil istudes ning ei läinud kaua, kui südamepekslemisele lisandus ebameeldiv ärev olek ja täielik unetus. Ma mitte ei maganud halvasti, vaid ei maganud enam üldse. Jätsin paariks päevaks kilpnäärmerohud (50 mikrogrammi L-Thyroxini) ära, mille tulemusena süda ja enesetunne mõlemad maha rahunesid. Nii, kui võtma hakkasin, kordus kõik uuesti. Kuna mul oli ilmtingimata vaja rahulikult eksamiks õppida, helistasin otse oma endokrinoloogile ning kurtsin muret. Ütles, et mul on valida, kas ma võtan 2 nädalat jutti oma doosi ja teeme siis analüüsid, või ei võta, aga analüüsid teeme ikka. Kuna ainuüksi tabletile mõtlemine ajas meeleheitele, siis otsustasin teha inimkatseid ja tabletti mitte võtta. Vähemalt oli enesetunne rahulik. 

Analüüse jõudsin tegema 3 nädalat hiljem. Kuna TSH (hormoonide tootlikkus) suurt midagi ei näita ja see oli niikuinii piiri peal normis, siis saadeti mind edasi endokrinoloogi juurde, kes tegi täiendavad analüüsid. Sain veel juppaega ilma rohuta olla. Kokku lausa kaks kuud. 

Mõned päevad tagasi sain teada, et minu analüüsid on normis. Ma ei tea kumb rohkem hämmingus oli, kas arst või mina, sest ma olen neid paganama kilpnäärmehormoone söönud pea 10 aastat. Hullemal ajal 150 mikrogrammi, mis on ikka väga hullumeelne kogus, kuni siis doos 50 mikrogrammi peale stabiilseks jäi(peale menüü korrigeerimist)
Kordas veel mitu korda, et ta saab aru, kui ma oleksin aasta ravimeid võtnud või olekski ebastabiilsete näitudega, aga 10 aastat ja nüüd siis järsku.. Ja veel talvisel perioodil, kui keha on niikuinii palju laisem kui näiteks suvel. 

Kuidas ma ennast tunnen? - suurepäraselt! :)
Mida ma selleks teinud olen? 

Teinud olen seda, et neli aastat tagasi loobusin nisu, odra, kaera, piimatoodete, suhkru ja pärmi söömisest(soodustavad kilpnäärme põletiku teket või süvenemist, kuid mina loobusin sel ajal neist hoopis teisel põhjusel. Antibiootikumid rikkusid normaalse soolte mikrofloora ja sain sooltekahjustuse.). Umbes 2,5 aastat olin täiesti puhas, nii, et ei võtnud ühtegi neist suus sisse. Nüüd muidugi mõnikord patustan, aga vaid ülivähesega. Ehk kord nädalas või kui kordi, siis on mitu nädalat puhkust ja vaikust jälle. 
Võimalik, et omal kohal on ka sport, aga sellesse on mul siinkohal vähem usku. Tõsi, füüsiline aktiivsus boostib ka kindlasti organismi, aga teisalt võib see ka tugevasti koormata. Pigem ikka toit. Ahjaa, ja iga jumala päev võtan ühe teelusikatäie rafineerimata kookosõli(soodustab kilpnäärme tööd!) ning linaseemneid. 

Nii, et kes ütles, et kehv immuunsus, kaalutõus ja halb enesetunne on kilpnäärme alatalitluse puhul vältimatud sümptomid??? Täitsa rumal, et uskusin ja leppisin. Ei ole! 

Minu pikk kogemus selle haigusega, kui nii võib öelda, võiks olla lootuskiireks neile, keda on sama infoga hirmutatud ja kes end sama kehvasti ja lootusetus seisus tunnevad, nagu mina, kui ma aastaid tagasi internetist abi ja lootust otsisin. 

Ma ei ole arst ega spetsialist ning ei saa lubada, et kõik inimesed oma tabletikoormast 100% kindlalt lahti saavad, kuid kinnitan, et elustiili muutes muutub tublisti ka teie enesetunne. Siin ei tohi lihtsalt kärsitu olla, sest progress on erinev. Mõnel läheb vähem, mõnel kauem. Tähtis on mitte loobuda ja käega lüüa.
Minu enesetunne paranes küll mõne kuuga, kuid tabletivabaks saamiseni on läinud neli aastat!

Tegelikult on jätkuvalt keeruline igapäevaselt karmilt oma menüüd jälgida ning teatud isud alla suruda, kuid mind motiveerib jätkama see hea uudis, mis ma arstilt sain. Ja muidugi hea enesetunne, mida ma enam käest ei taha anda, sest see koht, kus ma aastaid tagasi koos oma meeletult halva enesetunde ja tervisega kükitasin, see oli üks kole ja sügav auk!

Varem ma seda hästi ei tahtnud uskuda, kuid nüüd julgen kindlalt väita, et tasakaalustatud toitumine ning head mõtted võivad teha imesid :)

Friday, February 7, 2014

Suhtumisest

Kõik saab alguse suhtumisest – on mul õigus? Kuidas me suhtume asjadesse, olukordadesse, teistesse inimestesse, võimalustesse jne. Kui suure ja millise võimaluse me iseendale ja teistele läbi suhtumise anname ning kui palju ja mil määral millegagi riskime. Olgu selleks siis tõesti ükskõik mis.

Kui suhtud kõigesse ning kõikidesse hästi, elad sa tõenäoliselt suhkruvatiselt mõnusas roosas maailmas ja kui halvasti, saadab sind hämarus, kõle külm ning pidevalt painavad deemonid, kes keelavad sul õnnelik olemast ning teistega hästi käitumast. No vähemalt midagi sinnapoole. Natukene.. :)

Vereanalüüside andmisega on niimoodi, et, kui ma kuidagi neisse üldse suhtun, siis      ...õudusega. Ma võin ju ukse taga ennast tiigriks mõelda, kuid toolile ronides ja kätt lauale sättides, on põu hetkega jäneseid paksult täis ning süda on sügavale saapasäärde vajunud. Tunnen, kuidas mõte hajub laiali, näpud muutuvad jääkülmaks ning hakkavad ebameeldivalt surisema. Läbi närvilise oleku ja sunnitud naeratuse, informeerin alati õde, et olen üks nendest nõrganärvilistest, kes võib poolelt sõnalt ja keset protseduuri „ära kustuda“. Nii ka seekord. Õe ilme reetis, et ei ole ma ei esimene ega viimane "selline", kes mõnikord kabineti põrandale puhkama vajub. 

Toolil mugavat asendit leida oli samuti võimatu. Ka sellesse piinapinki ei oska ma kuidagi suhtuda.  

Õhhh, kui suured silmad ühel "veetleval" hirmul võivad olla.
Õde tundus küll veidi range ning väsinud, kuid tema südamlikkus sai reedetud hetkel, kui ta aeglaselt kolmeni luges ning informeeris, et nüüd torkab. Ei midagi. Mitte mingit valu ega ebamugavustunnet. Võttis paar topsi endale mälestuseks ning oligi kõik. Kogu tähelepanu läks ilmselt vaikselt omaette muigamisele, sest nii hella kohtlemist ei ole ma üheski vereanalüüside võtmise kabinetis veel kohanud. Punkt i'le oli muidugi eriti kiisupehme! „Ma panen sulle laste plaastri, siis on naljakam.. no ja ei ole enam nii hirmus ka!“
Vot siis ma enam ei suutnud, suu venis kõrvuni :))
Mõni kohe oskab. 

Mina lahkusin sealt polikliinikust särades. 
Pole üldse palju vaja. Kõik on suhtumises kinni! Piisab lihtsalt killukesest inimlikkusest, mida paljud kahjuks ei jaksa või ei oska jagada.