Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Tuesday, October 7, 2014

Sportfoto/Karju appi..

Pean ennast küllaltki tolerantseks inimeseks. Kohati lausa ükskõikseks tegelikult, kui nüüd faktiliselt täpne olla. Mind ei huvita kes kellega koos elab, palju teenib, millisest poest piima ostab või muu selline. Mind jätab külmaks, kui keegi räägib minust alusetult halvasti või kui ma kellelegi ei meeldi. Samuti jätsid mind külmaks minu viimased dokumendifotod, kuigi on oht, et mõne nõrganärvilisema võivad need vabalt õudusest nutma ajada. 
Ei jaksa kõigele reageerida. Vähem stressi. 
Vähemalt enne tänast ei huvitanud.

Foto: Internet
Jõudsin juba oma veidi ülemäärase emotsioonituse pärast muret tundma hakata, kui Sportfoto mu emotsionaalsest talveunest üles raputas. Vaatasin neid pilte ja (endalegi üllatuseks) midagi minus kihvatas. Üldsegi mitte seetõttu, et ma ühelgi pildil higise ja vaevatuna Miss Estonia mõõtu välja ei andnud, vaid ärritavaks osutus fotode kvaliteet. 

Alusetult kedagi kritiseerima ei kipu. Mõni tulnukas sünnib võibolla tõesti uskumatult andekana, kuid enamus meist saavad heaks ikkagi ainult harjutades ning seda protsessi ei saa kellelegi pahaks panna. Nii, et andkem harjutajatele armu, eksole. Kuid harjutamiseks on oma aeg ja koht. 
Tagasi Sportfoto juurde. Minu tagasihoidlik arvamus leiab, et sellise mastaabi ja ideega portaal ei tohiks endale lubada ülejala tehtud sulaselge kräpi avaldamist. Mingi kontroll ja tsensuur võiks ikka peal olla. Hea küll, paar pixlit siia sinna. Kuid kui inimene pildil meenutab rohkem marutõbist rebast, kellel on õnnetuseks samaaegselt veel epilepsiahoog peale tulnud, võiks kõiki osapooli säästa ning selle foto "delete-YES!" kombinatsiooniga kõigi mälust igaveseks kustutada. Võiks. Ideaalis..

Mulle jääb lihtsalt arusaamatuks "fotograafide" idee ja tagamõte, kes sedalaadi pilte järjekindlalt üles laevad. Usun, et mu passipilt on piisavalt õudne karistus järgnevaks viieks aastaks, et veel lisaks mingid õudused interneti piiritusse avarusse rippuma jätta.  
Ma ei tea, kas minus ajas ennast tagajalgadele naiselik edevus, häbitunne või tulihingeline fotograafiahuviline, kuid ükskõikseks jäämise asemel  otsustasin neile kirjutada. Viisakalt. Võtke maha ja ruttu!

Ainult, et... Sportfotol on selline tore süsteem, et kogu kompotist saavad nad kustutada vaid 5 pilti või siis kõik. Mida kuradit? Et siis robustselt öeldes pannakse inimene sundolukorda. Miks ma ise neid hallata ei saa? Ei mitte tasuta alla laadida, aga kasvõi kuskil ära märkida, et ma ei kavatse neid õuduseid mitte kunagi tellida ning autor võib rahumeelselt kogu jama ise maha võtta, sest ma ei taha, et potentsiaalne tööandja kogemata nende otsa koperdab ning mu seetõttu välja praagib, et paistan pildil mitme vaimse ja füüsilise puudega olevat.  
Kulla "fotograaf", ei osta ei mina, ega keegi kolmas seda jama 2.99€ eest! Kvaliteet ületab iga kell kvantiteedi. Nii, et kui midagi teha, siis korralikult.

Oeh... Elagu loll süsteem, mis edevaid nuhtleb.

Lugupidamisega,
Teie Edevuselaat

3.TARTU LINNA(pool)MARATON

Foto:Erakogu/Instagr:Zakulleh
Tartu poolmaraton - tehtud! Läks mitte nii nagu lootsin, vaid nii nagu kartsin. Esimesed mõtted potentsiaalsest nõrgast esinemisest hakkasid kummitama juba siis, kui esimest korda teibid selga sain. Aga noh, siis ma jaksasin veel lollilt loota. Peale teist teipimist oli selge, et motti ja jaksu võib ju jaguda, aga kui kere järgi ei tule, siis pole midagi teha. 

Ega ma ei tea siiani, mis mu seljal häda on. Keegi täpselt mitte. Vaatame ja katsetame, et pinget ja valu kuskilt abaluude vahelt ja alt ära kaotada. Süüdi võib olla lülisamba kõverusest tingitud kahe seljapoole ebavõrdus, nõrgad väiksed seljalihased kuskil abaluude all või vahel või..., liiga tugevad lihased või.. Võimalusi on mitmeid ja väljaselgitamine ning olukorra parendamine võtab oma aja. Massaaž, teipimine, harjutused, venitused.. 
Ühesõnaga oli selge, et mingit isiklikku poolmaratoni aega ma Tartusse jooksma ei lähe. Üritasin mitte kurb olla ning iseendale selgeks teha, et aja parandamisest olulisem on saada hea emotsioon, mis motivatsiooni pigem kasvataks kui kahandaks. 

Lollilt kangekaelne ja järjekindel nagu ma olen, alustasin siiski kõrge lennuga ning ronisin 1h45min tempomeistri sappa. No ega proovimine ju tükki küljest ei võta. Või siiski..?! 
Ise ka imestasin, kui paganama kergelt esimesed kilomeetrid möödusid. Ei mingit raskust jalgades, poomistunnet rindkeres. Nagu ei jookseksi 5min/km tempos. Kahjuks ei kestnud see lõbu kauem kui 3km ja siis algas minu kolgata tee finishisse. Kihutasin, mis ma kihutasin, aga seljavalu sai mu kätte ja tegi kiirelt selgeks, et selle kolme kilomeetriga minu jooks piirdubki. 

Seda jama seljaga on raske kirjeldada. Ühest küljest see nagu polegi õige valu, sest pigem lähevad seljalihased krampi ning see omakorda poob hingamise kinni, kuid teisalt...sellest, et seljasirutajalihased nii pingesse lähevad, hakkab mujalt kiskuma ja nii ongi käes olukord, kus valu kolib edasi roiete vahele ning selle kompotiga tahaks juba tee äärde pikali visata ning jooksmise kus kurat saata. 

Edasi kiirustasin aeglaselt. Alla 6min/km tempost ei saanud juttugi olla, selle piires sörkida oli olukord enam-vähem talutav. Kord hoidsin külgedest, siis masseerisin seljalihaseid. Väga hulluks läks, siis jalutasin ja üritasin ennast küljelt küljele painutada. Kümnendal kilomeetril kiskusin keset jooksu ühelt seljapoolelt teibid maha. Korraks aitas, kuid vaid lühiajaliselt. 

Jooksin kilomeetripunktist järgmise punktini, valetades iseendale, et kohale jõudes seisan ja venitan. Tahtsin küll kangesti katkestada, kuid võtsin vastu otsuse, et kasvõi kõnnin, aga pooleli ei jäta, sest sellest saaks vaid tagasilöök kogu minu kuuajaga saadud motivatsioonipaketile. 
Lisaks seisin kõikides joogipunktides ja jõin kiirustamata. 

Olin endale sihiks võtnud 1h55min, kuid kui mööda jooksis 2h tempomeister, sain aru, et selle jooksuga pole mitte halvasti, vaid puhta ******. Enam ei näinud ma vaeva sellega, et oma seljavalu ignoreerida, vaid pidasin tulist võitlust suure pettumusega hinges. 

Kuskil 14ndal kilomeetril läksin autopiloodile. Lihtsalt astusin jalg jala ette. Kuigi võhma oli, tõmbas see kramp seljalihastes energiast täiesti tühjaks. Ilmselt oli asi hingamises. Viimasele ja kõige jõhkramale tõusule jõudes hakkas järsku pilt virvendama ning tundsin, kuidas kogu maailm minust paar sammu eemale astus. Tuikusin sealt kuidagi rahulikult jalutades üles, viimane lõik läbi pargi ja...kõige viimasem kilomeeter oligi käes. Leidsin endas veel viimase jaksu, et kogu piinale kiire lõppmäng teha - 4:40min/km. 

Finisheerusin ajaga 1.59.55. Siit küsimus - mis ajaga lõpetas 2h grupp, sest uuesti ma kuskil nendest mööda ei läinud(nii deliiriumis ma ka ei olnud).

Mul on siiralt kahju, et ma ei saanud ennast päriselt proovile panna, sest tegelikult oli sellest kuuajalisest plaani järgi treenimisest kuhjaga kasu ja ma tean, et jaksu mul oli. Aga kuna oleksil ja poleksil on mõlemil keretäis tappa soolas, siis alates tänasest ei jäägi muud üle, kui tuleb kogu allesjäänud motivatsioon selja korda saamisele pühendada. Ehk siis - harjutused sabale alaku!

Ühtegi eesmärki kahjuks seekord ei täitnud, kuid iseennast võitsin jooksurajal lausa mitu korda. Asi seegi.
Nii, et.. Pead ma norgu ei lase. Selle ning kõikide järgnevate jooksude/võistluste(ükskõik kuidas need siis ka ei läheks) ühtseks motoks saab Jõgeva SK Tähe meeskonna moto "Sometimes lose and always win!".

Suured tänud Priit Ailt'ile ja E-treeningule selle suurepärase võimaluse ning väärt nõuannete eest! Luban, et selle poolmaratoni distantsi 1h 45min ajalimiidi ma veel alistan ;)

Friday, October 3, 2014

E-treening/Väike ootusärevus :)

Foto: Erakogu/Instagr: Zakulleh
Homme ongi jooks ja imelik närv on sees. Ei teagi miks. Tõenäoliselt seetõttu, et pole ammu sellisel rahvaspordiüritusel osalenud ning viimasest jäi väga halb maitse suhu..

Mina muidugi nii optimistlik ei ole, kui Priit, ja võtan endale eesmärgiks 1h 55min. Kui jooksen kiiremini, on see meeldiv boonus, kui aeglasemalt, siis... Pole parata. Tulevad uued jooksud, milleks saab pikemalt valmistuda. Peamine eesmärk on meeldiv emotsioon saada, et motivatsioon püsiks. Ja noh, võit omaette on juba see, et ma selle teekonna oma spordipõlguri perioodil(ei tea siiani, kuidas niimoodi rajalt välja kihutasin) ette otsustasin võtta. 

Väike mure on siiski selja pärast, mis viimases kiires trennis kogu eneseusu põõsasse viskas. Sai küll veel enne masseeritud ja teibitud, kuid efektiivne teipimine on katsetamisjärgus ja aeg katsetamiseks sai otsa. Tuleb lihtsalt loota, et aitab. 

Kui homme keegi veel Tartus rajal, siis kerget jalga teile! :)

Wednesday, October 1, 2014

E-treening/Viimane nädal

E: ratas 90 min, viimane 30 min võiks sõita tempokamalt.
T: jooks 40-50 min, viimased 20 min tempokalt, kuni ~5:00 min/km, jälgi siin, et väga kiiremaks ei lähe. Pigem mugavuse piires ja kerge varuga.
K: Puhkus
N: jooks 20-30 min, rahulikult, isu tekitamine laupäevaks
R: Puhkus
L: Tartu Linnamaraton, 21 km (plaan ~5:00 min/km avg)
P: Puhkus või kerge taastav aktiivsus (ratas/ujumine)

Homme veel ja...