Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Wednesday, September 12, 2018

Tallinna (pool)Maraton 2018 - võlud ja valud


Ja ongi Tallinna (pool)Maraton joostud. Vaatan, et selle aasta planeeritud võistlusplaanist sai täidetud tubli enamus. Osalemata jäi vaid Jüri Jaansoni kahe silla jooksul (juba teist aastat järjest kahjuks). Mõtlen veel. Võib-olla annab seda viilimist mõne muu jooksuga kompenseerida. Nt oktoobris Tartus 10 km või miks mitte Paide-Türi. Midagi siin ikka tuleb veel. Või äkki hoopis aasta lõpupoole midagi?! Arvan, et poolmaratoni sel aastal rohkem joosta ei taha. Nii, et sobiks midagi lühikest ja kiire(ma)t. 
Sportos.eu ütleb, et olen sel aastal jooksuvõistlustel läbinud 113,7 km. See on absoluutne rekord muideks. Kas pole mitte äge?! Olen vist hoo sisse saanud.
Aga okei, Tallinna Maratonist nüüd.

Fotod: Erakogu/INSTAGRAM
Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis emotsiooniga ma Tallinna Maratonile läksin. Imelik sisetunne oli. Kindlasti oli see natuke mõjutatud ka sellest, et olen eelnevalt jooksnud Tallinna Maratoni 3x ja mitte ükski neist pole päris ootuspäraselt läinud. Ehk siis TM pole minu jaoks võistlus, kus hooaja parimat tulemust teha. See ongi lihtsalt üks suur jooksupidu ja massis kulgemine.  Aga kui hammas verel, siis natuke ikka loodad ju :) Või no...loodad natuke rohkem.. :-/

Ettevalmistused olid samad nagu alati. Siin pikemalt ei peatu. 
Üldine enesetunne oli veits loid, kuid jalad tundusid kergemad kui kunagi varem. Ohumärk?! Loiduse kirjutasin töönädala ja väheste unetundide arvele, sest rabelemist on olnud omajagu. Otseselt muud midagi häda polnud, kuid sisetunne ikka jauras, et ära oma lootusi väga üles haibi. Liigitasin selle tavaliseks võistluseelseks mandrossiks.

Stardikoridoris vahtisin kolmandas stardigrupis. Mass seisis kannatlikult nagu kilud karbis ja ootasid stardipauku. Läks veidi aega enne kui liikuma sai. Aga noh, see on seal keskel ja tagapool alati nii.

Kuna raja esimene pool oli kergem kui teine, sundisin end meelega rahulikumas tempos kulgema (nii 5:20-5:30min/km). Täitsa suutsin plaanist kinni pidada ja enesetunne oli ka okei. Põikasin aegajalt küll "postidest" spurtides mööda, kuid laias laastus püüdsin oma tempos püsida.
Halb oli see, et kuna rahvamass ei hajunud üldse laiali, polnud ka mingit tuult tunda. Seega olemine oli koguaeg piiripeal palav. Õnneks joogipunktis vee seljale ja rinnale kallamine tegi olemise mõnusamaks.

No ja siis see juhtus – kogu mõnuga otse „trepist“ alla. MIS ASI SEE ON? – küsisin mitu korda endalt, kui kogu rahvamass kergliiklusteele suunati ja see muudkui kestis…ja kestis…ja kestis.. Ärge saage valesti aru. Ma ei aja enda hetkevormi ega aeglaselt kulgemist raja süüks, sest ka sellistes tingimustes tegid inimesed oma isiklikke rekordeid, kuid küsimuse küsimine on vast ikkagi õigustatud. Jooksupidu, mida on reklaamitud nii suurejooneliselt ja uhkelt, kuid oli korraldatud tugevalt üle jala ja hädapärastes tingimustes. Sini-must-valged särgid seda jura ei kompenseeri. Isegi edasi-tagasi mööda Pirita teed jooks oli etem. Või siis eelmise aasta rada, kus oli samuti kergliiklusteedel kulgemist, kuid vähemalt oli midagi vahepeal vaadatagi. 
Kuskil Stroomi kandis segunesid poolmaratoni jooksjad maratoni omadega ja siis ei olnud minna enam kuhugi. Kui siis põõsasse. Sel hetkel otsustasin enda jaoks ära, et täna kulgen ja lihtsalt naudin. Saiavorm lihtsalt ei võimaldanud tõmblemist ja läbi liiva spurtimist.

Nautimisest ei tulnud aga midagi välja, sest paha siga, mitu viga :) Olete vast ikka kuulnud sellist ütlemist?! 
Kuskil 12ndal kilomeetril läks mul süda järsku pahaks. Magu valutas ja soolikates keeras imelikult. Ei midagi katastroofilist, kuid enesetunne oli kehvemapoolne. Leppisin endaga kokku, et jooksen kuni 15nda kilomeetrini ja siis luban endal veidi jalutada. Geel ei läinud alla ja vett ka enam ei tahtnud. Mingil hetkel möödus minust 2h õhupall.. Õhh, ei jaksanud endas pettunud olla. Minu ainuke mõte oli kuidagi lõppu jõuda. Ma tahtsin seda medalit, rsk, sest sellist rukkilillega mul veel ei olnud ju :))) Medal silme ees..lihtsalt lohisesin. 
Ära tõin! :D

Kui tavaliselt on viimane kilomeeter minu leivanumber, siis seekord mitte. Enesetunne läks aina kehvemaks ja lihtsalt ei jaksanud. Loivasin üle finishijoone, rebisin numbri särgi küljest ja tuikusin auto juurde riideid vahetama.
Koju jõudes viskasin end kohe voodisse pikali ning suikusin kuskil une ja reaalsuse piirimail. VÄGA paha oli olla. Maos kõrvetas kohutavalt, higistasin, süda oli paha, kõht tuikas ja meeletu jõuetus oli. Kusjuures vahemärkusena mainin ära, et ainsad ihuliikmed, millega mul täiesti okei olukord oli, olid jalad. Need ei jäänudki valusaks. Ka järgmistel päevadel mitte. Täiesti värsked. Pff, milline raiskamine..

Kuskil õhtul kella kuue paiku sundisin end sööma, kuid peale paari ampsu sain aru, et ei lähe ei söök ega jook. Käisin pesus ja kobisin uuesti pikali. Kella kaheksa paiku ei pidanud ma enam vastu ning lõpetasin selle meeletu agoonia oksendamisega. Peale seda läks kergemaks. Kadus ka meeletu valu maost ning kõhus keeramine. Mis kurat see oli???? Mul on vaid kord elus jooksuvõistlusel kõht valutanud ja see oli seepärast, et sõin enne jooksu midagi äärmiselt sobimatut – leiba (idioot, ma tean). No ja siis sai ikka korralikult punasesse pingutatud (kui ma pooliku 1h 51min'ga jooksin). Seekord polnud mingist ülekast juttugi, sest tempo oli pigem mõõdukalt kiire. Kuumarabandus see ka polnud.
Paaril tuttaval oli veel sarnane probleem, kes teadsid veel omakorda kedagi, kes samuti ropsisid või olid muude kõhuhädadega out. Nemad arvasid, et asi geelis, kuid mina tarbisin vaid enda kraami.
Kokkusattumus või sai kuskilt veetopsist midagi üles korjatud?

Eile oli ka veel veidi halb olla. Treeningplaan ütles küll „rahulik 6-7km jooks“, kuid mina ütlesin, et vahetaks õige päevad ära ja rebiks hoopis rahulikult kummi. Ehk siis 45min võimlesin ja siis sain aru, et ka seda liigutamist on liiga palju. Kuna kõik on ümberringi haiged (kas kõhugripp või midagi muud toredat), siis kardan, et äkki peidab minus ka miski viirusekolli alge. Alla veel ei anna. Kütan vitamiine, raviteesid ja üritan meele chilli hoida. Jõuga.
(Kui ma alles hiljaaegu jõudsin tõdemusele, et 30ndad on ühed funnid aastad, siis tööpingeid ritta seades tunnen, et uuesti 10-aastane poleks ka paha olla. Ma lihtsalt… tahaks kuhugi ära. Reisile :) Arvuti kinni panna ja kõik paberid ja kohustused minema visata.)

Aeg: 2h 2min 10sek
Netoaeg: 2h 0min 53sek

Pettunud ei ole ja muud ei kahetse, kui seda, et ma ootasin seda paganama nädalavahetust nii kaua, et midagi toredat teha ja terve pühapäev läks lihtsalt suremise nahka. 
Kuid vaatamata sellele on mott hetkel nii laes, et see väike negatiivne kogemus mind eesmärke püüdes vankuma ei pane ;) 
1h 53min 05sek on ju sel aastal maha pandud punkt, kust hooga edasi minna!

Friday, August 31, 2018

August 2018 (väike kokkuvõte)

Ma ei tea, kas ma kunagi harjutan end tegema oma treeningutest nädalakokkuvõtteid ka. Iseenda arengu jälgimise seisukohast oleks see tõenäoliselt hea, kuid praegu on sellega ilmselgelt halvasti. Tõmbame siis lihtsalt kuu tervikuna kokku.

Ööjooksust taastumine võttis vast nädala. Lihasvalu otseselt polnud, kuid sääred olid veidi kanged. Selle mure lahendas magneesiumiõli õnneks kiirelt ära. Lihtsalt üleüldine väsimus oli tugevalt sees.  Võistlustest, tööst, vähesest unest.. Kui esmaspäeval taastavale jooksule läksin, olid jalad maa küljes nagu liimiga kinni. Keha oli sült ja pulss ronis koguaeg kõrgele. Nüüd kõik ok jälle.  

Augustikuud vaadata, siis üldpilt teeb mulle rõõmu. Näen regulaarsust.

Jõud (kummilindiga harjutused): 7h 40min
Pilates (plangud): 2h 15min
Sõudmine: 2h/3.60km
Jooks: 12h 48min/125km
Koeraga jalutamine: 11h 43min/55.79km (Minu jaoks aktiivne puhkus ja võimalus koeraga tegeleda ja temaga koos aega veeta :))
Kokku: 184.68km ja 36h 27min

Seljavalu on ka justkui vähemaks jäänud. Tundub, et kummiga harjutused ja plangud aitavad. Aga eks selle juraga tegelemine (valudest vabanemine) võtab aega. Venitama peaksin palju rohkem.

Vaatan, et rattaga veerema ma sel kuul ei jõudnudki. Vot sellest on küll kahju!

August 2018

Millalgi võtsin end kokku ja tegin endale ise treeningplaani. Väsisin ära selle "õige" jooksugrupi/-treeneri otsimisest. Kord ei sobinud üks, siis ei sobinud teine. Siis läks elu kiireks jne. Nii, et ma spikerdasin oma E-treeningu plaani pealt, mis ma kunagi võitsin, surfasin internetis, panin sekka oma füsio ja massööri soovitused ning kuulan enesetunnet nii palju kui saab. Siiani tundub asi toimivat. Vaatame, kas tuleb areng või põlen läbi :) Õnneks seda jooksuhooaega pole enam palju jäänud ja vast midagi katastroofilist ma endaga teha ei saa. Novembrist otsustasin ma teha puhkekuu, sest 5.-15.11 on planeeritud USA trip ja kui nüüd tõesti juhtub nii, et 14.-21.12 olen ma Lapimaal suusatamas, on kena detsembriga uuesti treenimist alustada. Võib-olla jõuab selle viimase tarkusehamba ka novembris lõpuks välja sikutada. Saaks ühe suure asja jälle kaelast ära. Annab raibe tunda just. 

Mulle tegelikult  üldse ei meeldi see tarkusehamba valu. Valu valuks, aga ma kardan, et olen kas külma saanud või siis mõne viirusepoisi üles korjanud. Tööl on meil käputäis tõbiseid ja ega nad siis koju ei jää. Härra ka kurtis kriipiva kurgu üle. Prrr.. Peaks vähemalt paar nädalat vastu. Kahe Silla Jooks on ju tulemas ja Tallinna (pool)maraton... Oeh, ääääärmiselt vale aeg oleks praegu haigeks jääda :(

***

Üldjoontes olen ma senisega väga rahul. On ainult paremaks läinud. Augustit jääb meenutama uus 10km isiklik ja poolmaratoni kõikide aegade teine tulemus. Peale nii pikka kohapeal marineerimist võin oma jalgadele pai teha küll. 

***

Fotod: Erakogu/ Instagram
Täna kavatsen ma jalad igal juhul seinale visata, palju teed juua ja veel rohkem puhata.  Äkki õnnestub veel miskit päästa. 
Ikkagi REEEEEEDE ju!!!! Ma olen seda päeva alates esmaspäevast oodanud :D

Tuesday, August 21, 2018

Rakvere Ööjooks 2018

Hea, et ma oma esimesi emotsioone siia kohe valama ei kukkunud. Need oleksid olnud palju vingusemad kui tänased emotsioonid. Kohe kindlasti mitte seetõttu, et üritus ise halb oleks olnud, vastupidi, vaid lihtsalt minul sattus olema kärss kärnas jooksupäev. 

Etteruttavalt ütlen ära, et kogu selle hala peale jooksin ma siiski oma elu kiiruselt teise poolmaratoni aja - 1 h 53 min 5 sek (kiireim aastal 2013 joostud HM ajaga 1 h 51 min 42 sek). Aga oeh, kuidas ma seda jooksin.. Sain kärutäie haamreid, tutvusin agooniaga lähemalt ning hästi korraks mõtlesin ka kogu selle nalja pooleli jätta. 

Ei hakka kirjutades midagi liigselt ilustama, sest ma tahan, et mulle jääks mälestus ja meeldetuletus sellest, et ka ühest väga raskest ja halva tujuga jooksust võib lõppkokkuvõttes midagi väga head välja tulla :) Seega alati tasub pingutada!

PS! Eesmärgiks seadsin endale joosta poolmaraton ajaga 1 h  55 min.

***
Minu võistluseelne rituaal on alati üks. Olen enda jaoks leidnud sobivad kohustuslikud elemendid, mis peaproovis lühidalt ära teha, et võistluspäeval lihtsam oleks. Näiteks mulle jubedalt sobib see, et ma päev varem teen sellise 30-40 min pikkuse jooksu, kus umbes 10 min sörgin soojaks, siis jooksen 5x1 min lõike nii kuis torust tuleb (vahele täpselt nii palju sörki või kõndi, et pulss täitsa alla läheks) ning peale väike cool-down. Duššan, venitan, määrin jalad magneesiumiõli või Perskindoliga kokku ja tinistan kogu protseduuri kõrvale nii umbes täpselt liitri Borjomit.

Kui ma reede õhtul lõike läksin jooksma, oli enesetunne kahtlaselt kerge. Tavaliselt pole päev varem minekust mingit juttugi. Jalad on rasked, kopsud pressivad ninast välja jne. Minu jaoks oli see "hea minek" pigem halb enne. Eriti kui ma nägin, et suudan minutilisi lõike joosta 4 min/km ja see ei tapagi mind ära, vaid ma lippan kergelt nagu noor hirv. Pluss VO2 max tõusis 49 peale ning performance level näitas suisa +12. Ebareaalne ju!
Selle kahtlustundega ma ka uinusin. 

***
Laupäev tõotas tulla kiire, sest olin endale pannud aja juuksuris (muud aega lihtsalt polnud võtta, muidu oleksin pidanud nädalajagu veel ootama), pidin ostma geelid, magneesiumi ning uue vöökoti, kuhu saaksin telefoni ja geelid toppida. Otsisin vana kotti igalt poolt, kuid leidmata see jäigi.  Ja pole muideks siiani leidnud. Nii, et tuli uus osta. Eelmise sain SportsDirectist põhimõtteliselt kopikate eest, kuid selle eest pidin välja käima 21+ €, sest SportsDirecti mulle tee peale ei jäänud ning Rademaris odavamaid valikuid polnud. Prrr, kuidas mulle ei meeldi siukse jura eest liiga palju raha maksta, kui tead, et saaks kuskilt mujalt vähemalt poole odavamalt. 

Nibin-nabin püsisin ajagraafikus. 

***
Rakverre sõitsime ema ja sõbrannaga. Mul ema oli lahkesti nõus kaasa tulema, et kui me end sõbrantsiga pildituks jookseme, siis võib tema tagasi roolida. Kaaslased olid meil end sobivasti enda plaanidega sidunud ning kaasa nad ei tulnud ja majutused olid kõik juba ammu täis. See pisiasi jäi kuidagi kahe silma vahele, et sel aastal on start kl 21:30..

Stardinumbrid ja särgid käes, uudistasime veidi linnas ringi, külastasime vähemalt 3x vetsu, sest keegi meist (mina) oli terve tee Borjomit joonud ning umbes poole kaheksa paiku potsatasime kuskil söögikohas maha, sest sõbrants ütles, et kui ta enne jooksu korra veel süüa ei saa, siis nõrkeb rajale ära. Naksisin ise ka natuke. Tegime emaga lasteeine portsu pooleks. Nii, et sain paar pisikest tükki kana ja mõned friikartulid. Mul on nende söömistega inimkatsed tehtud ja tean, et paar ampsu ei mõju mulle suurt kuidagi. Aint et...kes oleks võinud arvata, et need 2 õhukest viilu kurki üritavad kõik need 21,1 km oma teed kurgust tagasi üles leida. Jah, ma tean ka seda, et ei soovitata enne pingutust toorest süüa, nii rumal ma ei ole. Kuid piisavalt rumal, et alahinnata kahte viilu kurki. 
Ei midagi katastroofilist, aga krooksusin ja röhitsesin kõik need 21,1 km (hurmav, eks?!) + pidevalt oli rõve kurgimaitse suus, mida ei lämmatanud ka läägelt magus geel. 
Ei kunagi enam!

Kuna stardimaterjalide pärast tuli end nii vara kohale vedada, tundus aega jalaga segada olevat. Järsku läks aga nii kiireks, et enam-vähem soojenduse jõudsin ära teha, kuid painutada ja venitada ei jõudnudki. Ja vot see oli vast võistluspäeva kõige suurem error üldse, mis juhtuda sai. Räägitagu selle venitamise kohta mida iganes, see on teine "must" tegevus, mida ma pean enne võistlust alati tegema, et jooks hästi sujuks.

***
Start oli äge. Ilutulestik, muss, möll.. Kõik kihutasid. Esimesed kilomeetrid kihutasin mina ka, sest enesetunne oli hea. Peas küll vasardas manitsev hääleke: "Helina, idioot, sa jooksed ennast kinni!", aga no kes see kuulab, eksole. See hääl on enne ka valetanud (olgugi, et suurema osa ajast sosistab siiski tõtt). Kuuendal kilomeetril kadus 1 h 50 min õhupall silmist ning saabus agoonia koos sügava pettumusega. Lohisesin edasi, aga tuju läks pahaks, mott kadus täiesti ära ning mind tabas selline viha ja ahastus, et esimese hooga otsustasin jooksu pooleli jätta :) Jätkasin siiski oma tinaraskete jalgadega seda vaevalist teekonda. Puhas skorpioni jonn.

Foto: Erakogu/ instagram
10 km ajaks tuli 53 min ja 29 sek. Selleks hetkeks olin täpselt nii palju maha rahunenud, et katkestamise mõtteid enam ei olnud. Ah, olgem ausad, ma ei oleks seda jooksu niikuinii katki jätnud, aga mõttega oli korraks meeldiv flirtida. Kui olin 12 km ära jooksnud, hakkasin peas vaikselt arvutama, kui kiiresti peaksin ma allesjäänud distantsi jooksma, et 1 h 55 min'ga lõpetada. Olenemata sellest, et mu eelaimdus oli halb, läksin ma sinna ikkagi mingit eesmärki täitma. Arvutada üritades jõudsin kiirelt arusaamisele, et olen ka oma aju täiesti umbe jooksnud ja arvutamisest ei tule midagi välja. Teadsin lihtsalt, et saagu mis saab, kui jooksen vahepeal mingid kilomeetrid tempoga 5:30 min/km, pean ma suutma selle teotempo kiiremate kilomeetritega kompenseerida.

Õues oli küll täitsa mõnus temperatuur, kuid mul oli vastikult palav.  Olin sunnitud endale enne starti kaelale ja poolele seljale Capsicami määrima, sest seljatagant kiskus roiete vahelt jälle lihas valusalt krampi. Tean, et kui see valu üle piiri läheb, pole ma võimeline enam sammugi astuma. Capsicam aitab imehästi, kuid kuumab nagu põrguline. Kallasin endale igas joogipunktis vett topsiga selga. Särk ja püksid muutusid seljas järjest raskemaks. Aega väänata polnud, tuli panna!

Üritasin oma haamreid geeliga pehmendada, kuid seekord ei tundnud üldse, et need kuidagi aidanud oleksid. Ajastasin vist võtmised valesti. Lihtsalt mitte miski ei sobinud kokku. Ka vilkuvad tuled, viled ja kogu möll käis ühel hetkel pigem närvidele, kui meeleolu tõstis. Kuid nagu ma ütlesin, mul pole etteheiteid üritusele. Olen seda jooksu iga jumala kord nautinud, asi oligi puhtalt minus ja selles halvas emotsioonis, mis mind järsku valdas ja mis muudkui kasvas.

Kuskil 15ndal kilomeetril hakkasin motiveerima end mõttega, et mida kiiremini oma jalgu liigutan, seda kiiremini see agoonia läbi saab. Jalad mind muidugi kuulda ei võtnud, sest nad lihtsalt keeldusid liikumast, kuid mõte lõpetamisest mulle jubedalt meeldis. Muudkui pressisin seda autopiloodi nuppu uuesti sisse, mis mu finishisse lohistaks. Tundus, et valjult hingamine aitab jõudsamalt edasi liikuda. 

Ootasin finishisirget nagu issanda õnnistust. Kui punased tuled paistma hakkasid, andsin lihtsalt minna. Jalad vänderdasid all. Üritasin silmi kissitades aru saada kuhu aega ma joosta võin, kuid silm ei seletanud. 

No ja lõpuks, LÕPUKS tuli see magus viimane samm üle finishijoone. Lasin endale väljateenitud medali kaela riputada, võtsin vastu kogu kraami, mis siit-sealt anti ning potsatasin läbimärjana korraks pingile istuma. Kurat, ära tegin! Iseendale, "naabrinaisele", presidendiprouale.. Halb emotsioon ja jonnituju olid hetkega õnnetunde vastu vahetatud. Mõnus! Jälle tuli  meelde miks mulle need jooksud meeldivad. "Hähh, ja mis loll mõte see üldse katkestamisest peas rõhus? Mitte mingil juhul! Ja, et enam kunagi ei jookse?? Misasja? Juba homme võiks :P"
Täpselt nii lühike mu mälu ongi. Ma armastan ju jooksmist! :)

Geelist saadud energiat jagus aga täpselt nii paljuks, et laupäev vastu pühapäeva ma suurt ei maganudki. Ka pühapäeva päeval mitte.. Lihtsalt tiksusin. Teinekord siis teab, et tuleb 24h ette võtta :P Mängib kauem.
______________________
distants: 21,1 km
aeg: 1 h 53 min 5 sek
avg pace 5:20 min/km
avg hr 165
max hr 181

Ei tea millal ma selle 1 h 50 min piiri ükskord alistan?

Wednesday, August 15, 2018

Peetri jooks - uus isiklik

Kui varasemalt vaimustusin vaid poolmaratonidest, siis nüüd olen enda jaoks leidnud veel poolikust pooliku distantsi - ehk siis 10 km. Selline täpselt paras pingutus, mis ei ole liiga pikk, ega ka mitte liiga lühike. 

Olen mitu aastat järjest tahtnud Peetri jooksule minna, kuid olen kas soodusregamised maha maganud (st osaluse suhtes hinnatundlikuks muutunud, sest ma pole nõus maksma 10 km jooksu eest poolmaratoni distantsi hinda) või siis olen täpselt sel ajal Eestist/Tallinnast ära olnud. Sel aastal ei jätnud ma asja juhuse hooleks ning regasin end varakult ära. Kuna sain eelmisest töökohast iga kuu 15 € sporditoetust, mis tuli sama kuu jooksul realiseerida, siis otsisin vanadele ja juba sissetallatud radadele (ja distantsidele) vahelduseks juurde uusi jookse, kuhu raha kulutada.  No ja üheks väljavalituks saigi Peetri jooks.

Arvan, et olen viimase aastaga päris hea trennirütmi sisse saanud. Eks ikka tuleb auke sisse, aga üldiselt üritan suuremalt jaolt oma jooksud ja painutused nädala lõikes ära teha. Lisaks niisama sörkimistele olen hakanud vaikselt ka kiiremaid liigutusi tegema. Tõsi, igasugused fartlekid, lõigu- ja tõusutrennid ei ole küll veel rutiinseks ja planeeritud trenniosaks saanud, kuid kui ajaline ressurss klapib hea enesetundega, siis annan jalgadele valu.
Tegelikult pean trennirütmi all ka emotsionaalset meelestatust silmas. Trenni minek ei ole enam punnitamine või tüütu kohustus. Ma jälle hingan ja naudin treeninguid nagu ma seda kunagi tegin. Tunnen, et eesmärkide seadmine paneb mul silmad särama ning tunnen hinges sellist mõnusat kõditavat tunnet, mis motiveerib uksest välja astuma.
Ilmselt annab indu juurde ka see, et tunnen, et olen veidi tugevamaks muutunud ja pole ehk enam nii lödi.  

Peetri jooksule läksin ma eesmärgiga joosta kasvõi minut kiiremini, kui ma maikuus Raplas jooksin (10km - 56min 10sek). Plaan oli alustada mõõdukas tempos, sest mul on rumal komme ennast kohe algul täiesti kinni joosta ja edasi ei tule asjast enam midagi välja. Olen seal raja ääres küll ja küll rusikad roiete vahel oianud ning üritanud pisteid kõhust välja hingata. Proovin nüüd targem olla. 

Soojendust tehes ei olnud tunne kuigi hea. Selg ja puus valutasid ning jalad olid sõna otseses mõttes tinast. Ainuke asi, mille üle ma siirast rõõmu tundsin, oli ilm, sest temperatuur oli jooksjasõbralik ning meeldiv tuul kirsiks tordil. Olin plaaninud väikse joogipudeli endaga rajale kaasa vedada, kuid otsustasin selle viimasel hetkel maha jätta. Õigesti tegin. Joogipunktidest täiesti piisas. 

Venitasin, painutasin, käisin kaks korda vetsus, sest enne jooksu sai ära joodud pea liiter Borjomit ning ahmisin ka arbuusi sisse. Varem või hiljem pidi see vedelik kuskilt otsast välja tulema, eksole :D See joomine ja arbuusi söömine ei olnud tegelikult üldse rumal mõte, sest joogipunktides võtsin vaid lonksu. Ülejäänud topsid kallasin endale lihtsalt jahutuseks selga. 

Kobisin 10min enne starti stardikoridori ning tegin viimased painutused. Nuusutasin õhku, ketrasin välja sobiva loo ning jäin stardipauku ootama.

Foto: Erakogu/instagram
Stardipaugu järel hakkasin otsima sobivat tempot. Jälgisin pulssi ning pidasin endaga aru, kust ja kellest tasub mööda kihutada ning kus tasuks end pigem tagasi hoida. Pikalt jooksin kahe neiu seljataga, kuni mulle tundus, et nende tempo pole ikka päris see ning kimasin omas rütmis edasi. 

1, 2, 3 km... Tempo oli minu jaoks hea. Liigagi hea. Seega ootasin hirmuga haamrit. Varem või hiljem on see ju alati saabunud sellise kablutamise peale. 4ndal kilomeetril tundsin kaenla all teravat torget. Sirutasin hetkeks käe, et sõrmedega torgitud kohta kobada ning avastasin sealt herilase. Ei no tore, eks! Terve suve olen suutnud ilma sutsakateta hakkama saada ja nüüd siis keset jooksuvõistlust saan oma osa kätte. Hetkeks tõmbas seest kõhedaks, et kas nüüd tõmbab kõri kinni või läheb kaenlaauk paiste, kuid rohkem ei olnud aega oma mõtteid ja emotsioone selle peale kulutada. Niikaua kuni kõik korras, tuli jalgadele valu anda. Mõtlesin, et kui hulluks läheb, saab joogipunktis paluda kiirabi kutsuda vms. Õnneks midagi ei juhtunud. Isegi paiste ei läinud. Ainult punaseks ja kipitas koledasti. (Kusjuures kui mitu aastat tagasi kaela sutsu sain, siis tuli küll kaelale mõnus vorst ja veidi oli kehva olla.)


Järgmine eesmärk oli tempot hoida seni kuniks täitub 5 km. Noh, et siis haamer saabugu. Savi. Vähemalt olen jooksnud pool distantsist kärmemalt kui muidu ning isegi kui peab teise poole kõndima, siis ei ole nii pikk tee koju tagasi. Monoloog peas jätkus. "No ok, 6 km.. kui suudan 6 km ära pingutada ja joosta kiiremini, kui Harkujärve jooksul, siis on see ju võit iseenda üle" (maikuus jooksin Harkujärve jooksul 6 km ajaga 37 min ja 24 sek, nüüd oli ajaks 31 min ja 35 sek). "Hea küll, 8 km... Pinguta 8 km ja siis võid käia kui tahad." Aga 8 km pealt tabas mind hoopis uus särts ja motivatsioonipuhang ning 9 ja 10 kilomeetrid olid mu jooksu kõige kiiremad (5:02 ja 4:57 min/km). Kui Endomondo kinni klõpsasin, oli telefoniekraanil kiri, et olen saavutanud uue isikliku rekordi - 51 min 39 sek. Mul pidi karp lahti vajuma, sest nii kiiresti ei ole ma oma elus veel vudinud. Ametlik aeg oli 52 min ja 15 sek, kuid ka see on kiirem kui mu algselt seatud eesmärk. Ma ju tahtsin joosta minut kiiremini, kuid jooksin lausa 4!!!! Olen siin vahepeal midagi vist ikka õigesti teinud :) 

Mul oli selle pisikese võidu üle nii hea meel, et lasin naeratus näol endale ilusa medali kaela panna ning tuigerdasin oma tulitava kaenlaalusega auto poole.

Minu järgmine eesmärk on joosta 10 km ajaga 50 minutit. Loomulikult tahaks, et kogu progress toimuks nipsust, aga ma annan endale aru, et tibusammudega edasi liikuda on palju magusam. Ja ehk ka mõistlikum.

Esmaspäeval puhkasin ja eile oli kavas 40-50 min pikkune jooksukas, kus trenni keskel jooksen 20 min tempokalt. Ideaalis 5 min/km. No vot, ja sinna mu "kiired" ja kerged jalad kadusid. Võib-olla oli süüdi see, et ma olin juba kella viiest üleval. Et ma ärkasin õudsa peavaluga ja viimased ööd suht kehvasti magatud. Võib-olla on mul veel laupäev jalgades. Või siis see, et söömise ja pingutamise vahele jäi olematu vahe. Ei tea.. Väike pettumus oli, sest 5 min/km tempost polnud juttugi. Kiiremate kilomeetrite ajad said hoopis 5:33 min/km, 5:05 min/km ja 5:24 min/km. Rohkem pingutada lihtsalt ei suutnud. Ebamugav oli olla. Trenni pikkuseks jäi 41 min ja 20 min kiirenduste asemel piirdusin 15ga. Päevad pole vennad.. Siiski loodan, et järgmine laup on vähemalt kaugelt suguluses möödunud eduka laupäevaga :)

Tuesday, July 24, 2018

Mina siin!

Ma ei ole blogisse nii kaua kirjutanud, et häbi on. Veel rohkem on häbi selle pärast, et mul oli meelest läinud parool, millega siia keskkonda sisse logida. Selline nali on küll esmakordne. Siiski. Kirjutada mulle meeldib. Jätkuvalt. Mis siis, et lugejad on siit vist juba ammu teadmata suunas kadunud. Ah, pole hullu. Read lähevad kirja nüüd!

Vahepeal on nii meeletult palju juhtunud. Olen sõna otseses mõttes hullu pannud. Põhjust on iseenda üle uhke olla. Naljakal kombel ei tule see avaldus üldse kergelt üle huulte, kuid no päriselt, Hellu, võta kokku ennast. Sul on õigus enda üle uhke olla!

Pildid: Erakogu/ INSTAGRAM
Alates detsembrist on mu elu olnud paras torm. Seda tegelikult üldse mitte halvas tähenduses, sest see torm olen olnud mina ise. Meeletu tempoga olen kihutanud läbi erinevate kuhjunud kohustuste. Uus töökoht koos täiesti uute inimeste ja tööülesannetega ning paralleelselt andsin endast ülikoolis maksimumi, et samm lõpule lähemale astuda. Tempo oli minu jaoks jõhker, kuid kuidagi õnnestus mul trennilainel edasi surfata, mitte üheski eksamis põruda ja kõige tipuks veel tööl ka asjadega hästi hakkama saada. Ma vähemalt arvan, et hästi, sest tänase seisuga vahetasin ma kuuaega tagasi uuesti töökohta. Mitte seepärast, et mulle eelmises kohas ei meeldinud vms, vaid kuna mul oli tähtajaline tööleping ning mingil hetkel oleksin nii ehk naa pidanud edasi liikuma. Siis juhtus nii, et vana tööandja soovitas mind uuele tööandjale ja siin ma siis nüüd olen. Jälle õpin ja hoian kahe käega peast kinni, sest kõik on nii uus, nii uus, nii uus.. Aga tore :) 


No ja kool.. Minu jaoks on olnud ülikool üks paras agoonia-ultramaraton. Just seetõttu, et õpingud kunagi pooleli jäid, vahepeal palju ainepunkte kaotsi läks ning tagasi minemine oli tegelikult peaaegu täiesti otsast alustamine. Kuid nüüd olen jõudnud nii kaugele, et mul on teha jäänud kaks ainet, kaks uurimistööd ja lõpueksam. Kui ma selle paganama baka lõpuks kätte saan, siis luban paar õnnepisarat valada, mitte kunagi enam ülikooli minna ja siis....ikkagi magistris jätkata. Ma ju tean ennast :) Natuke laisk, aga lollilt järjekindel :)
Mul pole õrna aimugi, kuidas mu tervis kogu selle täiskoormusega tsirkuse vastu pidas. Stressi oli omajagu, kuid käisin end regulaarselt nõelravis turgutamas ja tundub, et oli kasu. Kui tundsin, et hakkan uppuma, siis usaldasin voolu ja läksin lihtsalt kaasa. See aitas sisemist ärevust kontrolli all hoida, mis tavaliselt pingega pinnale kipub ujuma. 

Korraks jõudsin puhata ka. Eriliseks lebo-puhkuseks seda pidada ei saa, sest 4. juulil startisime me autoga Itaalia dolomiitidesse, kust sõitsime Austria alpidesse ning 17. juulil jõudsime maruväsinuna ringiga tagasi Eestisse. 18ndal olin mina end juba targalt tööle sättinud.. Nii, et jah. Väss on siiani sees. Aga see reis väärib eraldi postitust (koos piltidega loomulikult, sest neid sai reisi jooksul ohtralt tehtud), sest need kaks nädalat möödusid kui imeilus ja seiklusrikas unenägu. Autoga trippimine võib veidi nüri (et mitte öelda "surmani tüütu") olla, kuid näeb ja kogeb kuhjaga rohkem. See kõik on seda pisikest piina väärt!


Pilte sai tõesti ohtralt tehtud..

Kokkuvõtvalt võin öelda, et olen viimase poole aastaga päris palju muutunud. Kõva kasvuspurdi teinud. Õnneks mitte laiusesse (või noh..mitte niivõrd..) :D Pigem sisemiselt. Mulle täitsa meeldib, kuhu ma omadega välja olen jõudnud. Ja millisena. Ütlen vähem ei, rohkem jah, julgen pisikesi riske võtta (algus seegi) ning olen teinud ka hüppeid täiesti tundmatusse, mida ma varasemalt kindlasti teha poleks julgenud. Eks natuke on jalgu ka väänatud, kuid laias laastus on riskid ja hüpped end igati õigustanud. Olen saanud targemaks, kohtunud väga paljude uute inimestega, leidnud uusi sõpru, õppinud uusi oskusi ning proovinud uusi asju. Mu 2018 aasta moto on olnud "Ah f*ck it, just go for it!". 
Ega see kõik muidugi nii nipsust tulnud ei ole, kui jutust mulje võib jääda, kuid ma arvan, et olen päris hea õppematerjal just neile, kes arvavad, et nad oma mustast august mitte kunagi välja ei saa ning elus kunagi mitte midagi ei saavuta. See, kus ma kunagi omadega olin ning kus ma nüüd olen.. Arvan, et olen endale tiivad kasvatanud :)


Nagu ma juba mainisin, siis trenni laineharjalt ei ole ma maha prantsatanud. Mõnes kuus vähem, mõnes kuus rohkem (vastavalt võimalusele), kuid koguaeg pidevas liikumises. Ikka jooksmine, ratas, jõusaal ning nüüd on lisandunud ka kodused plangud ning kummilindiga harjutused. Ja need viimased ei tulegi enam läbi meeletu punnimise ja enese sundimise, vaid täitsa lõbusalt ja mõnuga. 

Tunnen, et peale pikka pausi hakkab lõpuks mingi põhi tekkima, kuhu peale saaks nüüd järgmist korrust hakata peale ehitama. Olen koguaeg unistanud, et ükskord jooksen selle paganama poolmaratoni alla 1h 50min ära. Sel aastal seda veel ei juhtu, aga äkki järgmisel? Las ma unistan siin isekeskis edasi :)

Nüüd tuleb end töönädalast läbi närida. Hetkel veel ei tea kuidas, aga kohvi ja konditsioneer aitavad. Vapustavalt ilusate ilmadega suvi!

Monday, February 19, 2018

Mis toimps?

Näete jah, kui kiiresti aeg lendab?? Viimane postitus oli detsembris ning paari silmapilgutusega on kätte jõudnud JUBA veebruar (mis ka kohe läbi saab). Täiesti hämmastav. Samas.. ei midagi uut. Kõik mu postitused algavad täpselt samamoodi. Ma lihtsalt ei saa aru kuhu aeg kaob. (..ja kust tekib tolm ning kuhu kaob raha? Seda ka ei tea. Kui keegi teab, siis olen üks suur kõrv.)

Paar viimast kuud on möödunud uuel töökohal sisse elades, eksamisessist end läbi närides ning rõõm teatada, et ka liigutades. Tõsi, ka puhates ja mängides.

Oma mõttes olen siia päris mitmeid postitusi kirjutanud. Praktikas on aga  nii, et kui tekib see aeg, et maha istuda ja kirjutada, istun ma laua taha küll, kuid asun siis innukalt hoopis värviraamatut värvima. Mulle kohutavalt meeldib. Maandab hästi pingeid.

***
7.detsembri tarkusehammaste tõmbamine pani veidi pikema põntsu, kui algselt planeerisin (lootsin. kartsin!?). Peale nädalast pausi hakkasin küll vaikselt jalutama ja nagu näha, siis eksisin isegi jõusaali, kuid paranemine oli pisikeste tagasilöökidega. Otseselt ei midagi hullu. Läks õnnelikumalt kui sünnimärkide eemaldamisega (loe: ei mädanenud ega midagi :))). Aga valu...õhhhh... Selline terav ja tugev närvivalu, mis iga kõvema sammu ja tuulega lõualuust teravalt läbi lõikas. Käisin 2x kontrollis, kuna kahtlustasin juba ühe teise hamba all juurekanalipõletikku. Röntgen midagi ei näidanud, seega jäi algne kahtlus, et tõmbamisega sai kolmiknärv pihta ning sellest ka meeletu valu. Kaks kuud hiljem on juba palju parem :)) (iroonia).


Jaanuaris läks põhirõhk tuupimisele (Eksamisess, ajeee!). Aga kuna mul lõualuu niikuinii jätkas valutamist ja nägu oli samuti veidi paistes, oli hea põhjus rahulikumalt võtta. 
Natuke ikka proovisin end liigutada, et tagumik päris lapikuks ei muutuks.

Praegu on olukord selline. Teen vastavalt enesetundele ja sõltuvalt sellest, kui palju mul aega on. Nagu näha, siis olen maksimaalselt talve (nii palju kui seda Tallinnas on) ära kasutanud ning jooksusussid suuskade vastu vahetanud.  Ah, küll jõuab joosta, eks?! Onju!? Millal see talv jälle meid oma kohalolekuga õnnistab. Jaanipäeval ehk, aga muidu on mitu aastat üks lõputu sügis olnud. Nii, et võtan suusatamisest, mis võtta annab.

Jõusaalis meeldib mulle ka. Tean, et paljud kirtsutavad nina ning eelistavad grupis punnitamist üksi pusimisele, kuid mulle see üksiku hundi värk meeldib. Mul on kindel kava, saan seda teha omas rütmis ning täielikult trennile keskenduda. Omas mullis olles. Mõnikord pole isegi klappe kõrva vaja. Lihtsalt naudin iseenda seltskonda ja masinate kangutamist.

Tagasi saali kobisin oma peavalude pärast. Mitu massööri ja füsiot andsid mõista, et vanaviisi enam jätkata ei saa ning tõttöelda pidin nendega nõustuma, sest turjapingest tingitud peavalud olid juba täiesti väljakannatamatud. Tänase seisuga on olemine märgatavalt parem. Pea on valutanud, aga pigem harvem ning positiivse kõrvalnähuna on jõudu loomamoodi juurde tulnud. Tunnen seda suusatades. Ehk mitte esimesel korral, kuid iga sõit edasi on mind aina enam üllatanud. Ma jaksan!


Märts tuleb kohutav. Tean juba ette, sest olgugi, et võtan koolis vaid nelja loengut, on kõik nädalavahetused paksult koolised. Aja ilmselt trenniks leian, kuid kas ka energia. Eks näis. Tööpäevadel ärkan kl 6 ning ega nädalavahetustelgi palju kauem magada ei saa. 
Kindlasti tuleb natuke mõtestatumalt oma liigutamisi ja tudumisi planeerida. 

Muideks! Sain ühel treeneril lõpuks sabast kinni. Treeningplaani mõtet ma veel maha ei ole matnud. Ilmselt alustan sellega aprillist. Märtsi pusin veel ise. Aga see selgub jooksvalt. Eks siis kirjutan täpsemalt. 
Plaan on ikka oma poolmaratoni aega üritada parandada ning siis vaatab juba edasi. Kas võtan eesmärgiks maratonil osalemise või midagi muud vahvat.
***

KOKKUVÕTE:

Detsember 2017
Jooksmine: 14.40km ja 1h 52min
Kõndimine: 47.25km ja 10h
Sõudmine(indoor): 10.90km ja 50min
Jõusaal: 7h 30min
Kokku: 72.55km ja 20h 13min

Jaanuar 2018
Jooksmine: 13.23km ja 2h 
Kõndimine: 27.87km ja 4h 55min
Sõudmine (indoor): 6.45km ja 30min
Jõusaal: 9h
Kokku: 48.55min ja 17h 46min

Veebruar 2018
Jooksmine: 20.54km ja 2h 33min
Kõndimine: 39.88km ja 7h 54min
Suusatamine: 81.91km ja 7h
Ellips: 3.05km ja 55min (mina ei tea kuidas selle peal kilomeetrid nii aeglaselt kogunevad)
Sõudmine: 2.15km ja 10min
Plangud: kokku 1h ja 40min 
Kokku: 148km ja 26h ja 39min

Monday, December 18, 2017

2017

2017 on olnud minu jaoks üks äääärmiselt veider ja omanäoline aasta. Sõit ameerikamägedel. 365 päeva sisse on mahtunud nii palju emotsioone ja sündmusi, mis on mind läbi pisikeste murdumiste tegelikult päris tublisti muutnud. Võimalik, et on juurde tulnud paar halli karva, võib-olla ka kortsu, kindlasti paar armi (nii hingelist kui füüsilist), paarist hambast olen ka nüüd ilma.. Kuid väga palju on juurde tulnud ka siirast rõõmu ja tänutunnet. Ja vot seda ma muutumise all silmas peangi. Tunnen, et hakkan vaikselt seda jama, mida olen aastaid endaga abitult ja vastikustundega kaasas kandnud, lõpuks maha raputama. Lisaks kasvanud suuremaks. Vaimselt. Hingeliselt.
Nagu fööniks saputan oma tuhaseid tiibu :)

Juba aasta algul tundsin, et sel aastal tahan teha asju kasvõi natukenegi teistmoodi. Lubasin endale, et üritan iga kuu midagi uut proovida. Vahet ei ole, kas siis proovida uusi maitseid, lugeda uusi raamatuid, külastada uusi kohti vms. 
100% ma oma lubadust pidada ei suutnud, kuid sellegipoolest - uut sai rohkem, kui algul loota julgesin.

Paneme siis selle hea, mitte nii hea, kõik uue ning pisikesed tehtud julgustükid ritta. Kõike ilmselt ei jõua, aga olulisemad.

1.01.2017 algas ametlikult halvasti. Ärkasin ilma igasuguse hoiatuseta paduhaigena. Ei, ei läinud pidu pikale ega käest ära. Isegi ei mäleta, et oleks külma saanud. Lihtsalt tegin silmad lahti ja BOOM - surnud. Kokku olin haige (kodus) u 1,5 kuud, mille jooksul põdesin läbi raske kõri- ja hingetoru põletiku ning ka bronhiidi.
Tänu haigusele jäi ports eksameid ülikoolis tegemata, sest vaatamata arstitõenditele ei andnud osad õppejõud mulle eksamite tegemiseks pikendust. Sattusin nõmedasse ja abitusse olukorda, kus minu õnnetusest oleks kool napilt hunniku kasu teeninud. Lõpp hea, kõik hea - olukord lahenes mõistlikult. Lõpetamine lükkub küll edasi, kuid sain teada, et vajadusel ronin ka väga pingelisest ja nõmedast olukorrast võidukalt välja. Ja mis peamine sõnum iseendale - lõpeta palun igasuguse jama pärast põdemine! Mitttte kedagi ei koti.

18.02.2017 käisin esimest korda Rootsis, Stockholmis
Ma ei tea kuidas mul on õnnestunud nii vanaks elada ja mitte Rootsis käia. 
Ühtlasi oli see ka minu esimene kruiis ning esimene ruleti mängimine
PS! Rootsit tahaksin kindlasti veel avastada, kuid siis juba pisemaid ja armsamaid kohti. Stockholm polnud päris mulle.

Fotod: Erakogu/ instagram
08.03.2017 selle aasta esimesed kirsiõied. Ma ei tea kuidas teiega, aga mul on lapsepõlvest selline armas mälestus, kus vanaema tõi alati keset talve kirsioksad tuppa vaasi. Selles on minu jaoks mingi eriline võlu, kui juba veebruaris-märtsis kirsid toas õitsevad :) Meenub muinasjutt "12 kuud". 
Sel aastal tõin üle väga pika aja ise kevade varem tuppa. Kavatsen selle traditsiooniks muuta, sest kirsiõied märtsikuus on minu jaoks midagi tõeliselt erilist.


20.05.2017 esimest korda Maijooksul
Vahva oli. Muidugi..olen aus ja ütlen, et peamiselt motiveeris mind sinna minema juubeliaasta medal. Harakas, you know. Seega ma ei ole kindel, kas ma rohkem sellele jooksuüritusele satun. Kuid sel aastal seal osalemist ma kohe kindlasti ei kahetse. Uskumatu kui palju on hakkajaid ja sportlikke naisi. Puhas rõõm!


27.05.2017 minu esimene järvejooks - jooks ümber Harkujärve. Läheb kordamisele!! Vaatamata sellele, et stardinumber oli 13 ning joosta oli kohutavalt raske, korjasin ma kuskilt sealt järve äärest oma motivatsiooni uuesti üles ning siiani on see vaid kasvanud. Ma lihtsalt armastan jooksmist. Ilmselt oli seda vahepealset puhkeaega vaja, et uue energia ja palju parema motivatsiooniga uuesti treenimist alustada.

07.06.2017 kellegi vana on kellegi uus. Omastasin oma elukaaslase vana maanteeratta ning hakkasin asfaltteedel vurama. Mõnus vaheldus jooksmisele. Kui lõpuks ujuma ka õpin, siis kindlalt tahan triatloni läbi teha. Võib öelda, et see on minu päris esimene maanteeratas. Päris minu oma :) Nii, et ka selle võib millegi "uue" alla kirja panna.


22.06.2017 Austria. Huh! Minu elu esimene nii pikk roadtrip autoga ja esimene kord Austrias. Mul lihtsalt ei ole sõnu, mis emotsioonid ma sealt sain ja kuidas tagasi kibelen. Kahe nädalaga sõitsime kokku üle 5000km, kuid ma ei värista õudustundest õlgu, vaid tahaks uuesti minna, olla, sõita, näha.. Jah, kasvõi autoga! Olen avastanud endas tõelise rännusell-junky. Mäed võlusid mind viimse südamesopini ja ilmselt ahmin neid vaateid endasse ka teisel, kolmandal ja viieteistkümnendal korral.


02.07.2017 esimest korda juulikuus lume peal, esimest korda 3200m kõrgusel ja esimest korda ehitasime suvel lumememme. Elus üldse! Minu jaoks oli esimene kord sõita ka gondlitega mäkke. Ma muideks vandusin, et sinna kohutavasse trosside küljes rippuvasse kasti mina oma jalga ei tõsta, sest ma kardan kõrgust ja kuskil maa ja taeva vahel rippumist, kuid.. Siit sündis minu selle aasta moto "ahhhh, fck it! Teeme ära!". Kaalusin plusse ja miinuseid ning jõudsin kiirelt järeldusele, kui paljust ma ilma jään, kui enda lollile hirmule lihtsalt alla annan. Mis eriti rumal. Lõppkokkuvõttes ei olnudki üldse hirmus. Vahva oli! Ainult läbi paksu pilve sõites tuli korraks klaustrofoobia peale, aga see oli pisike tilk tõrva meepotis kogu selle ägeduse kõrval, mida ma seal üleval nägin ja kogesin. 


03.07.2017 esimest korda elus Saksamaal! Meie tee tagasi kulges läbi Saksamaa. Enamasti ma läbisõiduriike külastatud riikide listi ei nimeta, kuid leppisime elukaaslasega kokku, et kui riigist midagi ostad või mõnd vaatamisväärsust külastad, siis läheb arvesse küll. No vähemalt üks pisike peatus. Meie käisime ja vaatasime üle Neuschwanstein'i lossi. Kellel pole aimu, mis lossist jutt käib, siis palun googeldage. Enamus pilte sellest lossist on lihtsalt muinasjutulised. Mina tegin telefoniga ühe klõpsu mälestuseks. Ei midagi erilist, aga hey - pics or didn't happen! ;)


28.07.2017 katsetasin esimest korda tossukatega pildistada. Idee modellilt, minu poolt teostus. Sai väga palju nalja ja väga palju targemaks :)) Noh, et...tuulise ilmaga pole mõtet tossuga jamada vms. Praeguseks on kogunenud veel väga palju ideid, mida võiks proovida teostada.


12.08.2017 Ööjooks. Appi! See on kindlalt siiani üks kõige kreisimaid jookse, mis ma elus jooksnud olen. Esimene jooks äikesemarus. Selle 21,1km jooksul sai ennast nii mitmel moel ja tasandil ületatud, et kaela saadud medalil on samuti väga eriline tähendus. Did it!

19.08.2017 minu esimene Tartu Skechersi Suvejooks
Kohutavalt palav oli. Olin päris kindel, et rohkem kunagi enam joosta ei taha. Õnneks läks kiirelt üle :D Stardinumber oli ka kift - 404 error. Varem ei teadnudki, et selline üritus toimub. Nüüd tahaks kindlasti uuesti osaleda.

22.08.2017 reis Lapimaale. 
Teine kord külastada armsat Saariselkät. Nüüd on kaks korda Lapimaa sügist nähtud, järgmisel korral tahaks lumes mütata! Ma peaaegu mõistan neid inimesi, kes oma asjad kokku pakivad, kõik seljataha jätavad ning kaugele põhja kolivad. Pean end küll rohkem soojalembeliseks, kuid seal kaugel on nii eriline vibe, et kui keegi ettepaneku teeks, siis pakiks ka praegu asjad ja paneks uuesti põhjapoole ajama. Küll ajutiselt ja tahaks ikka koju tagasi, kuid sinna tahan ma ka. Virmalisi, põhjapõtru ja lund imetlema.

10.09.2017 Jooksin poolmaratoni alla 2h :) 
Jap, jap, suutsin lõpuks loobuda mõttest, et mu kiireim aeg on 1:51:48 ning tegin endale selgeks, et minevikus elada on pointless. Eesmärgid sean vastavalt vormile. See pisike võit rõõmustas mind tegelikult palju! Näitas, et ma suudan ja, et olenemata sellest, et areng on aeglane, on ta ikkagi olemas. Varsti on aeg panna 2018 eesmärgid kirja.


24.09.2017 Esimene ja viimane kord imetleda kaunist graffityt, mis maha pesti :( Arvamusi on küll erinevaid, kuid minu silmis oli tegemist tõelise kunstiga, millest oleks võinud saada omamoodi turistide magnet. 


13.10.2017 Sünnimärkide eemaldus, millega läks nõmedalt lappama. Plaanis oli kiire ja valutu paranemine, kuid läks vähe teisiti. Õmblus läks lahti, põletik, mädanemine.. Esimest korda elus õmmeldi mind ilma tuimestuseta. Pole küll asi, mida siin eraldi välja tuua, aga kui kunagi peaks uuesti juhtuma, siis tean, et elan üle. Võehh! Jalast mädanes ka lõpuks niidijupp välja. 
Praeguseks olen paranenud. Näol on ilus roosa arm, jalal tumelilla väike latakas. PS! Kui kellelgi on ideid, kuidas see heledaks saada, siis olen üks suur silm/kõrv. 24€ maksnud armikreem sellega siiani imet teha ei ole suutnud.

28.10.2017 esimest korda hiina massaažis
Pean tunnistama, et ma ei ole väga suur massaaži fänn. Olen proovinud erinevaid massööre, kes kõik vähemal või rohkemal määral kiidetud, kuid alati lahkun ma massaažist räige peavaluga. Mõned on öelnud, et see tähendab, et mürgid hakkasid kehas liikuma, kuid minu teooria on, et nad lihtsalt masseerivad mu õlavöötme kinni. Miks? Sest see peavalu on täpselt selline nagu siis, kui olen laua taga oma turja kinni kössutanud.
Hiina massöör, kelle juurde sattusin, suutis mu täitsa valust vabaks masseerida. Minu jaoks oli see uskumatu kogemus, sest valutasin siin vahepeal pea kaks kuud oma pead (ikka see kaela-turja-selja probleem) ning hakkasin juba lootust ja mõistust kaotama. Tegin paari kuuga läbi terve kuuri ning kogemus on lihtsalt nii positiivne, et kavatsen uuest aastast veel ühe kuuri läbi teha ning siis edasi kord kuus käima jääda. 
Olen massaaži ka peavaluga läinud ning sealt 50min hiljem selge pea ja energilisena lahkunud. Ma ei tea, võib-olla aitab mind usk, aga lõppude lõpuks loeb hea enesetunne, eks?!



09.11.-12.11.2017 Itaalia, baby! Kuna elukaaslase sünnipäev on 4.11 ja minul 8.11, võttis ta nõuks meid pikale nädalalõpule Itaaliasse lennutada. Jälle - minu esimene kord Itaalias. Esimese poole päevast avastasime Milanot, teisel päeval kihutasime rendiautoga Milanost Šveitsi ja tagasi, kolmandal päeval Milanost Veneetsiasse ja tagasi ning neljandal päeval emotsioonidest ja elamustest silmini pungil, koju tagasi. Lihtsalt I-M-E-L-I-N-E. Ka Šveitsis ja Veneetsias olin esimest korda! Veneetsias meil kahjuks ilmaga üldse ei vedanud. Alates Milanost oli selline paks udu, et kohati oli nähtavus nullilähedane. Üldpilt oli nukker ja hall. Kindlasti tahan sinna ka tagasi, sest usun, et päikseline Veneetsia on hoopis teine muusika. 

Šveitsis saime süüa kõige kallimaid friikaid, mida siiani kunagi söönud oleme, ja natuke trahvi saime ka. Natuke siis selles mõttes, et oleks võinud minna 3x hullemini.  
Nii Itaalias kui Šveitsis oli sügis oma täies ilus. Šveitsis kuldkollased lehised mägede ja lume taustal ning Itaalias värvilised vahtrad ja muud lehtpuud. 
Kahe päevaga sõitsime autoga umbes 1200km..


16.11.2017 Sai minust uuesti MyFitnessi klient. Juhhei! Olen selle otsuse üle nii õnnelik ja kohe kui mu hambad ära paranevad, olen uuesti kohal nagu 5 kopikat ;) Kartsin küll, et pean end vitsaga klubisse sundima, kuid juba esimeses trennis tundsin, et pagan, vot sellest olen ma puudust tundnud.


20.11.2017 Sain oma kilpnäärme analüüside vastused teada ja üle 15a olid mul lõpuks täiesti terve inimese näidud. Kujutate ette?? TSH oli 2,35!!!!!!! Siiani on mind (alates sellest, kui tabletivabaks sain) hoitud (TSH 4+) ülemise piiri ääres, aga nüüd olid analüüsid korras. Kujutate ette??? Mul on diagnoosiks pandud Hašimoto türeotiit, millega ma olen aaaaaastaid vaevelnud ja nüüd..... korras!!! Ma küll ei tea kas see on püsiv, kuid see annab lootust, et olen oma toitumise ja elustiiliga õigel teel. See kõik nõuab lihtsalt veidi vaeva ja kannatust.

07.12.2017 otsustasin olla rebel ja lasin kaks tarkusehammast korraga eemaldada. Kartsin meeletult tõmbamise protsessi, kuid asjata. Panoraampildi tegemise, jutustamise, kahe hamba tõmbamise ja õmblemise peale kulus 50min. Kukepea! Niikaua kui tuimestus kestis, niikaua oli ka veel kukepea. Aga sealt edasi.. Oh mannnn! Olen selle nädala jooksul ära söönud paki paracetamoli, paki ibukat, paki solpadeinei, paki dolmeni ja võibolla veel midagi. Võib-olla isegi kaks pakki ibukat ja poolteist paracetamoli. Ja paki antibiootikume. Paistes ma väga ei olnud, palavikku ei tulnud ja haavavalu tundsin vaid esimesel päeval. Aga....see...kuradi...lõualuu...valu... Mul ei ole sõnu!!!! Ma ei ole oma elus varem sellist valu tundnud. Muidu olla ei saanud, kui iga nelja tunni tagant läks paracetamol+ibukas sisse. Kui tableti võtmise aja üle lasin, siis kiikusin vaikselt nagu hullumeelne diivaniserval ja valasin pisaraid, sest valu oli ebainimlik. Ma isegi ei tahtnud nutta, need lihtsalt voooooooolasid. 
15ndal võeti niidid välja ning arsti sõnul pidi kõik ilusti paranema. Kõik peale selle, et mu lõualuu ikka valutab. Või lihased. Või kõik kokku. Või siis peidab ennast kogu kurjajuur hoopis kolmiknärvis.

Eile öösel ärkasin küll valu peale ja võtsin tabletti, kuid täna on esimene päev, kui tablettide võtmise vahele on jäänud juba rohkem kui 16h. 100% valuvaba küll ei ole, aga laseb elada. 
Siiski, see oli esimene kord, kus ma olin nii rebel, et lasin kaks tarkusehammast korraga teha :)) Lihtsalt mõtlesin "ahhhh, fck it!" ja võtsin ennast kokku. Isegi praegu siin vingudes olen iseenda üle natuke uhke, sest ma olen muidu ikka hull jänespüks.

18.12.2017 uus töökoht. Kõik käis nii ootamatult ja kiiresti, et ma siiani ei suuda seda uskuda. Alustan täiesti uues kohas, uute inimeste ja uute tööülesannetega. Ma olen PÕNEVIL! Ja natuke hirmul ka. Siinkohal võin jälle vist tänulik olla oma aasta 2017 motole, et end kätte võtsin ja mugavustsoonist välja julgesin astuda. Esmapilgul mulle tundus, et sinna ametikohale ma küll ei kvalifitseeru, kuid elu on täis üllatusi. Kui kahtled, siis tee ära! Üritan seda endale ka edaspidi meelde tuletada.


Mis kortsudesse ja armidesse puutub, siis 2017sse mahtus mõttetult palju draamat. Oli reetmist, oli valesid ja arusaamatusi, oli pettumist ja oli ka mingile arusaamisele jõudmist, et lõputult ei saa endast ära anda. Ja, et kõiki inimesi ei saa ega olegi vaja oma elus hoida. 
Teisalt sain teada, et olen mõistlikum, kui arvasin. Et ma suudan andestada või siis jääda viisakaks ka nendega, kellele mul ei ole kavaski nende käitumist andeks anda. 


Proovisin palju uusi toite (ka ise teha) ning tutvusin paljude uute inimestega.


Ma vist ei ole ühelgi aastal nii palju reisinud (4 uut riiki! + mitmed, kus juba käinud) ja kohe kindlasti ei ole minult nii palju käsitöökaarte ja pildistamisi tellitud.


Nii, et jah. 2017 oli....midagi. Rohkem kui need sõnad ja pildid siin edasi annavad.

Monday, October 30, 2017

Essumagnet

Täitsa loll värk. Alates viimasest korrast, kui hästi minemise kohta hõiskasin, olen vaikse hooga hoopis allamäge kelgutanud.

Lühidalt. Mu üks seitsmest näoõmblusest rebenes lahti ja tekkis põletik. Haav läks mädanema. Tore, eksole! Olen käinud iga 4-5 päeva tagant õmblust haiglas näitamas. Algselt määrati joodikreem, kuid kuna see tegi asja juba järgmiseks päevaks väga palju hullemaks, hakkasin end ravima miski põletikuvastase pulbriga. Arst kiitis heaks. Mäda ja põletiku sain välja, kuid niidid on ikka sees. St jälle. Eelmisel neljapäeval läksin arsti juurde teadmisega, et niidid võetakse välja, kuid tutkit. Võeti välja ja tehti kohe kaks uut. Ilma tuimestuseta! Põtkisin küll veidi sellele ideele vastu, et mis me nüüd õmbleme ja pole vaja, kuid arst jäi endale kindlaks. Ikka selleks, et väiksem arm jääks.

Lähme nüüd selle osa juurde tagasi, kus ma mainisin, et seda tehti ilma tuimestuseta. Jap! Arst arvas, et tuimestusega on topelt torkimine :)) Algul oli ok. Ei midagi kohutavalt valusat. Vähemalt mitte võrreldes süstidega reie siseküljele. Aga vot kui niiti läbi naha hakati sikutama, flippis mul ära. Väga ebamugav (pehmelt öeldes). Sundisin end küll julge olema ja hingasin õega sügavalt sisse-välja, kuid järsku läks süda nii pahaks, et ajas oksele. Surusin hambad kõvasti kokku ja õnneks ei oksendanud. Küll aga oleks napilt ära minestanud. Nägin arsti ja õe veidi kohkunud nägu. Ruttu lonks vett, tooli seljatugi alla ja nuuskpiiritus nina alla.Vaikselt imbus vaim kehasse tagasi. Peale veidikest kogumist võtsime jala pealt niidid välja ja sain lõpuks koju.

Ütleme nii, et ei olnud kõige toredam kogemus. Mis mind aga kurvemaks teeb, on see, et minu trenni tegemine lükkub muudkui edasi ja edasi :( Kõndimas tohin käia, kuid ma nii väga tahaks ju joosta. Oijah. Rääkimata shindo venituste tegemisest. Viimastega saan aga alles paari nädala pärast alustada, sest jalga ei ole soovitatav venitada.

Uurisin ka, et miks mu haav mädanema läks. Õmblused ma ilmselt aevastasin lahti, kuna kogu see jama on mul põsesarna päris liikuva koha peal. Aga mädanema võis haava ajada sisemise õmbluse niit, mille vastu mu organism jonnima hakkas. Kuhugi ära ta ei sulanud, tuli koos koorikuga ära. Kogu asja juures on eriti tobe see, et arst tahtis head ja seepärast tegigi sisemise õmbluse. Ikka, et väiksem arm jääks :) Aga no eks me kõik teame, kuidas need "tee teisele head" asjad lõppevad.
13 ja reede, ma ütlen..

Eks siis neljapäeval kuuleb, kas saan oma niitidest lõpuks lahti või tuleb veel üllatusi. Pöidlad pihku!