Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Monday, October 30, 2017

Essumagnet

Täitsa loll värk. Alates viimasest korrast, kui hästi minemise kohta hõiskasin, olen vaikse hooga hoopis allamäge kelgutanud.

Lühidalt. Mu üks seitsmest näoõmblusest rebenes lahti ja tekkis põletik. Haav läks mädanema. Tore, eksole! Olen käinud iga 4-5 päeva tagant õmblust haiglas näitamas. Algselt määrati joodikreem, kuid kuna see tegi asja juba järgmiseks päevaks väga palju hullemaks, hakkasin end ravima miski põletikuvastase pulbriga. Arst kiitis heaks. Mäda ja põletiku sain välja, kuid niidid on ikka sees. St jälle. Eelmisel neljapäeval läksin arsti juurde teadmisega, et niidid võetakse välja, kuid tutkit. Võeti välja ja tehti kohe kaks uut. Ilma tuimestuseta! Põtkisin küll veidi sellele ideele vastu, et mis me nüüd õmbleme ja pole vaja, kuid arst jäi endale kindlaks. Ikka selleks, et väiksem arm jääks.

Lähme nüüd selle osa juurde tagasi, kus ma mainisin, et seda tehti ilma tuimestuseta. Jap! Arst arvas, et tuimestusega on topelt torkimine :)) Algul oli ok. Ei midagi kohutavalt valusat. Vähemalt mitte võrreldes süstidega reie siseküljele. Aga vot kui niiti läbi naha hakati sikutama, flippis mul ära. Väga ebamugav (pehmelt öeldes). Sundisin end küll julge olema ja hingasin õega sügavalt sisse-välja, kuid järsku läks süda nii pahaks, et ajas oksele. Surusin hambad kõvasti kokku ja õnneks ei oksendanud. Küll aga oleks napilt ära minestanud. Nägin arsti ja õe veidi kohkunud nägu. Ruttu lonks vett, tooli seljatugi alla ja nuuskpiiritus nina alla.Vaikselt imbus vaim kehasse tagasi. Peale veidikest kogumist võtsime jala pealt niidid välja ja sain lõpuks koju.

Ütleme nii, et ei olnud kõige toredam kogemus. Mis mind aga kurvemaks teeb, on see, et minu trenni tegemine lükkub muudkui edasi ja edasi :( Kõndimas tohin käia, kuid ma nii väga tahaks ju joosta. Oijah. Rääkimata shindo venituste tegemisest. Viimastega saan aga alles paari nädala pärast alustada, sest jalga ei ole soovitatav venitada.

Uurisin ka, et miks mu haav mädanema läks. Õmblused ma ilmselt aevastasin lahti, kuna kogu see jama on mul põsesarna päris liikuva koha peal. Aga mädanema võis haava ajada sisemise õmbluse niit, mille vastu mu organism jonnima hakkas. Kuhugi ära ta ei sulanud, tuli koos koorikuga ära. Kogu asja juures on eriti tobe see, et arst tahtis head ja seepärast tegigi sisemise õmbluse. Ikka, et väiksem arm jääks :) Aga no eks me kõik teame, kuidas need "tee teisele head" asjad lõppevad.
13 ja reede, ma ütlen..

Eks siis neljapäeval kuuleb, kas saan oma niitidest lõpuks lahti või tuleb veel üllatusi. Pöidlad pihku!

Monday, October 16, 2017

Nõelutud

Ma ei teagi kuidas alustada. Tahaks jubedalt öelda, et "jooksuhooaeg 2017 on nüüd läbi", kuid aasta ju kestab veel.. Ja olgugi, et hetkel on pisikene pealesunnitud paus, topin ma kohe jooksutossud jalga, kui niidid on välja võetud.

Kui ma 2017 algul uuesti trennidega alustasin, oli minu suurim eesmärk tekitada selline rutiin, mis on parasjagu nii meeldiv, et sealt laiskuse pärast välja ei hakka vingerdama. Noh, et pole kehva ilma ega ajapuudust ja muud sellist jama. Trennitahe kaalub kõik üle ning nui neljaks, jooksen kasvõi 15min, kui rohkem aega ei ole. Või jalutan. Peaasi, et end kuidagigi liigutan :) Olin selle plaani suhtes küll veidi skeptiline, kuid nüüd siin arvuti taga istudes (sunniviisiline koduarest) võin öelda, et olen olnud tubli ja trennipisik on end nii sügavale sisse istutanud, et täitsa raske on mitte midagi teha.

Ilmselt teen ma sellest "aastast" ja arengust terve eraldi postituse, sest mõtteid on. Emotsioone ka.  Praegu aga kirjutan hoopis sellest, miks ma nõelutuna koduarestis istun.

Olen pikalt praadinud ja hoogu võtnud, et kaks sünnimärki lasta eemaldada. Üks kole ja suur näost ja teine väiksem (aga kahtlane) reie siseküljelt (seesama, mille suutsin trennis täitsa katki hõõruda ja mis torkima jäi). Tegelikult oleks vaja eemaldada veel 4-5 (3 neist on pideva jälgimise all), kuid kuskilt tuli algust teha ning viimasest korrast mäletan, et minu jaoks on kaks korraga piir. Õrna vingatsina ma ausõna ei kujutaks ette, et mu kehal valutab rohkem kui 2 kohta korraga.
Kindlasti ei ole ma seda palunud, kuid miskipärast on mind õnnistatud häirivalt madala valuläviga. Nii, et ma-lihtsalt-ei-talu-valu. Sorr!

Foto: Erakogu
Opiajaks sai 13.oktoober. Prrrr....13 ja reede. Isegi kui mul enne mingeid tobedaid mõtteid ses suhtes peas ei olnud, siis suutsid teised soigujad mu kuupäeva suhtes veidi ebausklikuks muuta. Ignoreerisin. Ja õigesti tegin, sest kõik läks lõppkokkuvõttes väga hästi.

Pisikese ääremärkusena mainin ära, et päev varem põikasin oma hiina meditsiini arsti juurest läbi ning lasin julgustuseks nõelad kõrva panna. Jap! Nõeltega on võimalik jänese suurust püksis vähendada. Uskumatu, eks?! On see siis platseebo või mitte, kuid etteruttavalt ütlen, et vaatamata väikesele värinale ja higistamisele, tundsin end seal laual tavapäratult rahulikult. Jah, loomulikult ma tundsin hirmu, kuid see oli kontrollitav. Süda ei tagunud kurgus ja pilt jäi kah ette. Muidu olen ikka meeletu närvipundar.

Kell 9 kästi haiglas kohal olla. Olin! Nagu viis kopikat.
Arvasin, et protseduur on nagu eelmisel korral. Nimelt, erakliinikus tuli lihtsalt püksid ära võtta ja särk üles tõmmata ning lõikus sai käigult tehtud. PERHis aga nii libedalt ei läinud. Kui esimesed paberid said täidetud, suunati mind riietusruumi, kus kästi "one size fits all" pidžaama ja hommikumantel selga tõmmata. Järgmiseks sain festari käepaela. Kolmandaks pidin täitma nõusoleku vormi, et kas ma olen nõus ja mil moel minuga edasi võib tegeleda, kui ootamatult surema peaksin hakkama. Neljandaks pidin eraldi kirjutama, et ma EI SOOVI kanüüli paigaldamist. Viimase peale pööritasid kaks õde teineteisele niimoodi silmi, et hakkasin juba peaaegu ise ka uskuma, et ma ei lähe mitte sünnimärke eemaldama, vaid neeru siirdamisele ja selle kanüüli paigaldamisest keeldumisega võisin oma surmaotsusele allkirja anda.
2h hiljem kutsuti lauale.

Operatsioonisaali minnes täienes minu outfit seksika mütsi ja "sokkide" jagu. Ausalt, mul on kahju, et ma endast outfit of the day selfiet ei teinud, sest sõnadega seda pilti edasi ei anna :) 
Kui aga huumor kõrvale jätta, tundsin end selles riietuses äärmiselt haigelt. Teen ettepaneku haigla patsientide outfit rõõmsamaks muuta. Võib-olla on siis suremus ka väiksem.

Protseduur ise kestis kokku u 20 minutit. Kõigepealt opiti nägu ning seejärel asuti jala kallale. Kummalisel kombel olid näkku tehtud süstid talutavad, kuid reie siseküljel oli nii valus, et võttis niutsuma ja vist üks "raisk" libises ka üle huulte. ..vist kindlasti tegelikult..

Õmblemine oli ka mitte tore. Keda õmmeldud, need teavad. Valus ei ole, aga see tunne, kuidas miskit läbi su naha sikutatakse.. Ökk!! Paari kanavarba võrra olen vist nüüd siledam. Vasakut silma on veider pilgutada. Kisub.
Näkku 7 ja reie siseküljele 4 õmblust. Sees on need 12 päeva ning seejärel ei tohi end kuni kuuaega venitada, et sinna reie siseküljel oleva armi vahele (sisse?!) liigliha ei hakkaks kasvama.

Reie siseküljele tehtud õmbluse kipun unustama, kuid näo haav pakitses kolm esimest päeva küllaltki häirivalt. Vasakul küljel magada ei saa. Paremal ka mitte. Nõelad on sel korral kõrvas kibedad. Nii ma siis veedan oma öid kuidagi selili rullides. Eh.
Kui keegi peaks kaaluma, kuhu minna sünnimärke eemaldama, siis ma peale selle pidžaama ja paberimajanduse ei näe suurt vahet, miks ühte teisele eelistada. Ahjaa, üks tugev argument siiski. Erakliinikus oleks minu op läinud maksma u 500+ €, PERHis maksin 2.50 €. Jubinad saadeti uuringusse ja kohvi pakuti kah.

No vot, ja nüüd me jõuamegi siia, kus mul on tunne, et mind on pudelisse pistetud ja ma ei suuda paigal olla. Kuna eile oli üle pika aja ilm nii vastupandamatult ilus, siis tegin koeraga imepisikese jalutamise tiiru. Kui pead enam valus allapoole ei ole kallutada ja õmbluse vahelt koevedelikku ei immitse, hakkan planke ka tegema. Pinky promise ;) Niikaua kasvatan isu ja vaatan, kuidas teised spordivad.

Uhh, küll tahaks liikuda!

Sunday, October 15, 2017

Rahulolematu palub korra veel tähelepanu :)

Ok, mul on natuke piinlik ja natuke ei ole ka. Reklaamisin uhkelt välja, et kolin weebly'sse ja nüüd seal ringi nokitsedes... mulle ei meeldi see keskkond. Ja ei meeldi wordpress ka. Proovisin siin ja seal, kuid mõlemis ilmnesid erinevad probleemid, millest ma jagu ei saanud.

Olen siin bloggeris toimetades nii mugavaks muutunud, et ma lihtsalt ei viitsi uute süsteemide õppimise peale aega ega energiat kulutada. Seeeega....muudan ma hoopis selle blogiaadressi siin ära. Ilmselt saab siit väga palju vanu postitusi kustutatud, et säiliks uuesti alustamise mõte ja energia. Midagi siiski säilitan. Nt erinevatel võistlustel kirjapandud emotsioonid.

Alates 1.novembrist leiab mind aadressilt Minaolenhellu.blogspot.com.

Kuna bloglovini jälgijad ilmselt automaatselt kaasa ei tule, siis ootan teid uut aadressi jälgima :)


Wednesday, October 4, 2017

Tadaaa blogger! (kolin)

Ma olen siin juba tükkaega peas keerutanud, et tahaks ära kolida. Mitte oma kodust või Eestist, aga siit - bloggerist. See blogi siin ei ole enam mina ja mina ei ole see blogi. Ma olen korduvalt maininud, et ma ei taha kirjutada AINULT spordist, kuid miskipärast ei inspireeri mind see keskkond siin laiemalt teemasid käsitlema või üldse oma emotsioone jagama. Alustan küll, kuid draftist kaugemale need postitused ei jõua.

Olen tükkaega endaga tuliselt arutlenud, et kas ma üldse peaks blogiga jätkama. Kes see loeb ja keda huvitab? Miks ma kirjutan? Kas ma sellest east juba väljas ei ole? Aga siis ma mõtlesin, et kui ma kirjutamisega alustasin, siis ma tegin seda endale, sest mulle meeldib kirjutada. Miks mitte nüüdki?! Pealegi on mõnikord tore "kõva häälega" mõtted endast lihtsalt välja jutustada, pildid kuhugi talletada jne. Kes see ikka viitsib 150ndat korda kuulata, kuidas mul poolmaratoni jooksul läks või mis tundeid rohulible pildistamine tekitas :) Aga võib-olla siia eksib keegi, keda huvitab ja siis on meid kaks ning võib-olla saame isegi jutule ja saame emotsioone või  nõuandeid vahetada. Jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm on topelt rõõm. Teate küll :)

Mis vanusesse puutub, siis sellega tegin ma ka rahu. 30 ei tähenda, et elu otsa saab. Right?! Kuigi mõnikord on küll selline tunne. Ei teagi miks.
Elu nüüd alles algab. Ja vot seal uues blogis algabki. Uue leheküljena. 

Mulle väga meeldiks, kui Teie, mu üksikud lugejad ja bloglovinis jälgijad, koliksite koos minuga. Kuigi ega me siin tihti dialoogi ei pea, olete te mulle ikkagi väga armsad!

Uue kodu aadress on:
http://minaolenhellu.weebly.com/

Lehekülg on veel valmimisel, täiendamisel ja kodusemaks sättimisel, kuid järgmine postitus tuleb kindlasti juba sinna. 
Selle blogi siin sulgen ma ilmselt hiljemalt esimeseks novembriks.  




Monday, September 18, 2017

SEB'i poolmaraton 2017

Alustasin selle postituse kirjutamist kohe järgmisel päeval peale poolmaratoni, kui emotsioonid veel värsked olid. Miskipärast jäi kirjutamine venima ja kõigetipuks jäin täiesti ootamatult paduhaigeks. Haigena oli aga arvuti viimane asi, mida näha tahtsin.

Uus nädal, uus algus - ma loodan! Ikka jätkuvalt tõbine, kuid olude sunnil tuli jalad alla ajada ja tööle minna. Sama seis selle postituse lõpetamisega.

***

Olen end viimase pooleteise kuu jooksul kehvasti tundnud. Lausa nii kehvasti, et otsustasin loobuda Pärnu Kahe Silla jooksust ning kahtluse alla seadsin ka SEB poolmaratonil osalemise.
Tänu erinevatele sümptomitele (katastroofiliselt virvendav pilt, jõuetus, kehv meeleolu, keskendumisraskused, ebameeldiv lihasnõrkus, peavalu jne), mis tulevad ja lähevad, arvan, et asi oli/on jälle kilpnäärmes, kuid 100% kindel ei ole. Eks tõde selgub analüüsidest.

Kuna ma selle kilpnäärmega olen juba pea pool oma elust armastuse-vihkamise suhtes olnud, siis otsustasin, et saagu mis saab, enne lõpliku otsuse tegemist annan endast maksimumi ning vähemalt üritan, kas õnnestub olukord paremaks tuunida. Vaatasin üle oma menüü, kuhjasin vaheldumisi sisse värsket greibi ja peedi mahla, määrisin nahale joodi ning omal kohal olid ka vitamiinid.
Nädalaga läks olemine küll märgatavalt paremaks, kuid nii kui poolmaratoni peale mõtlesin, hakkas uuesti topelt paha. Psühholoogiliselt. Olin lihtsalt täiesti kindel, et seekord katkestan.

Laupäeval otsustasin siiski jalad lahti joosta ning pealaest jalatallani läbi venitada.
Jooks: 32min ja 50sek - 5.32km
Jooksin 2km soojenduseks, 1km vaheldumisi kiirendusi ning nati üle 2km lõdvestusjooksu peale. Umbes nii ma igakord päev enne võistlust toimetan.

Pühapäeva hommikul ärkasin kl 8.15. Akna taga krabistas vihm ja parema meelega oleksin voodisse jäänud, sest teki all oli lihtsalt nii mõnus soe. Ma ei oska  öelda, kas mul oli rohkem uni või pigem hirm eesootava ees, mis teki alla jääma meelitas. Kahtlustan viimast. Vastumeelselt ajasin end püsti ning suundusin putru keetma.

Pudrukausi taga istusin nagu laps, kes jonnib ja ei taha oma sööki süüa. Suurema osa sellest portsust sõin ära, kuid viimase lõpu kallasin prügikasti. Lihtsalt ei läinud alla. Samamoodi ei läinud alla vesi, mida end jooma sundisin.

Kuna mõnest kohast olid lihased valusad ja kanged, määrisin pool oma kaelast, selja ja eest sääred capsicamiga kokku, et igasugusele potentsiaalsele jamale juba eos kriips peale tõmmata.
Viimased jooksud olen seda praktiseerinud ja siiani on see parim nipp, et selg joosta laseks. Vähemalt nii tugevaid valu-lihaskrampe ei ole enam tekkinud.

Kell 10.30 olin linnas. Parkisin auto ära ning löntsisin võistluskeskusesse numbrit jahtima. Kartsin sooja ilma nagu lubas, kuid üllatuseks oli nii külm, et algul oli isegi pikkades riietes jahe. Õnneks varsti hakkas Capsicam seljal ja säärtel oma tööd tegema ning külmatunne asendus mõnusa kuuma surinaga.

***
Kuna olukord oli nagu oli, siis olin võistluseks valmistumisel eriti hoolas.

Esiteks - peedimahla joomine.
Teiseks - korraliku soojenduse tegemine. Tavaliselt olen selle etapi lõdvalt vahele jätnud või siis väga kergelt teinud. Seekord sörkisin end soojaks ja venitasin probleemsemad kohad lahti.
Kolmandaks - otsustasin seekord kompressioonidega joosta. Mul on üks varasem kogemus, mis oli niivõrd ebameeldiv, et olen kõikidest säärtest siiani kaarega mööda käinud. kuid riskisin, andsin oma triibulistele kaunitaridele võimaluse ja nad ei vedanud mind alt. Algul oli veidi palav, kuid edasi tundsin ainult säärte nurrumist. Uus ja mõnus kogemus!
Neljandaks - andsin endale lubaduse, et ei lähe alguse hullusega kaasa ning jooksen AINULT enda jooksu. Panin paika vahemiku, kus ma püsin ning peale kategoorilise keelu end rihmaks tõmmata. Seadistasin oma kellal ekraanile kolm näitu: "pace", "avg pace" ja "pulss" ning terve jooksu vältel ei vaadanud ma mitte kordagi ei aega ega kilometraaži. Viimast hakkasin lõpupoole muidugi kilomeetripostidelt jälgima, kuid kuni 13nda kilomeetrini ei olnud mul tõesti suurt aimu kui palju ma jooksnud olen.
Viiendaks - Seekord lahjendasin geelituubi veega pisikesse pehmesse pudelisse, et vältida Ööjooksul juhtunut, kus paks geeliplöga kurgust alla ei läinud. Töötas! Manustamine oli igas mõttes mugavam. Ainuke miinus on pudeli kaasa lohistamine, aga õnneks see nii väga mind ei häirinud.
***

Esimesel kilomeetril jälgisin enesetunnet ning sättisin paika kiiruse, millega võiksin kulgeda. 5:30-5:40min/km tundus täitsa okei, mis vahemikus joosta. Nii nagu kiirus kuhugi sinna 5:20min/km juurde tõusis, nii tundsin, et on oht end kinni joosta ja võtsin tempo maha.
Sundisin ennast jõuga rahulikuks, sest suure ja kihutava rahvamassi sees on raske aru saada, kui kiiresti (ja üle oma võimete) sa tegelikult liigud. Vaatasin ilma, kuulasin muusikat ja keskendusin hingamisele. 
Niimoodi omaette mediteerides suutsin nii hea rütmi saavutada, et oleksin esimese joogipunkti äärepealt maha maganud. Märkasin täitsa viimasel hetkel. 

Igas joogipunktis võtsin kaks topsi. Ühe rüüpasin tühjaks, teisega kastsin käsi ja igaks juhuks kallasin veidi ka kaelale. Palav küll ei olnud, kuid tundsin, et see teeb olemise värskemaks. 

Kuni 10nda kilomeetrini oli jooks üllatavalt lihtne. Lausa liiga lihtne. Ei lasknud ennast sellest enesetundest petta, sest tavaliselt saabub esimene minihaamer kuskil 14-15 kilomeetri peal. Nii ka seekord. Paar lonksu geeli pani korraks küll jalad kiiremini liikuma, kuid seda tõesti vaid korraks. Edasi algas agoonia.

16ndal kilomeetril lippas minust 2h tempomeister kamba jooksuentusiastidega mööda. Sel hetkel tuli klomp kurku. Ma ei olnud siiani kordagi kella vaadanud või pead pööranud, et uurida, mis minust tagapool toimub. 2h tempomeistri nägemine oli kui hoop reaalsusega kõige valusamasse kohta. KURAT! Jälle 2h... No ei saa siis kiiremini või?

Võtsin jonniga oma viimased jõuvarud kokku ja läksin oma teed. Tagasi ei vaadanud. Lihtsalt lohisesin finishi poole. Jooksuks seda nimetada ei saa :)

Viimased kaks kilomeetrit olid piin! Viimane kilomeeter totaalne katastroof. Pilt virvendas ja pea käis ringi. Vist esimene jooks, kus ei jõudnud ka finishisirgel kiiremaid liigutusi teha.

Lõpuaeg 1.59.12

Pettunud olin täpselt nii kaua, kui hakkasin kodus igavusest oma eelnevaid poolmaratonide aegu sirvima. Avastasin, et see on mu viimaste aastate kõige kiirem aeg. Ja lausa 6min kiirem, kui eelmise aasta SEB.
Heh, ma olen lihtsalt nii kinni oma 2013ndal joostud 1.51.51 ajas, et väikseid arenguid ei märka enam üldse.

Lõpetan siinkohal endale tuha pähe raputamise.  Hästi läks ju! :)

Kõik kokku võtta, siis - ilm meeldis, rada meeldis, korraldus meeldis. Tore, et põnnama ei löönud ja ikka kohale läksin :)

***

Siit edasi üritan ma nüüd terveks saada. Nii, et hetkel olen ma aja täitsa maha võtnud, et ei korduks jaanuari õudus, kus väikesest haigusest sai peaaegu 2 kuu pikkune tubane voodirežiim. Iseenesest olen ma kirjas ka Tartu linnajooksu poolmaratonil, kuid praeguse seisuga ma kardan, et pigem sinna vist ei jõua :(  Aga eks näis.

Wednesday, August 30, 2017

Lapimaa 2017

Lapimaal käidud nigu niuhti. Sel aastal läks aeg veel kiiremini kui eelmisel. Kurb. Aga järelikult oli lõbus.

Startisime Eestist 22.08 lõuna paiku. Kõigepealt laevaga Helsingisse ning edasi autorongi peale, mis logistas meid hommikul kella 7ks Rovaniemisse. Rovaniemist kütsime autoga 250km edasi põhjapoole, kus tervitasid meid vihmane ning juba pooleldi kuldses rüüs Saariselkä ja põhjapõdrad. 
Tegelikult esimese hooga sõitsime üldse oma sihtkohast lihtsalt läbi. Tegime aega parajaks, sest majutusse pääsesime alles peale lõunat. Uudistasime võileibu süües kiviseid jõevaateid ning üks peatus sai tehtud ka omamoodi matkaraja juures, kus puidust trepid viisid keset kivist metsa otse mäkke. Mäe otsas avanes võimalus pugeda väikse ava kaudu ühe eriti suure kivi sisse, mis pealtnäha oli nagu iga teine tavaline hiigelsuur kivi, kuid seest täitsa tühi. Nii, et nüüd võin öelda, et olen käinud ka kivi sees :)

Kuna rongis magada väga ei saanud (kõrval kupee naaber norskas ja peeretas vaheldumisi pool ööd nii valjult, et vähemalt meie seinad värisesid ning vastu seina koputamisele (loe: tagumisele) ta ei reageerinud), siis olime magamatusest veidi tagurpidi. 

Pildid: Erakogu - Kõiki pilte ei hakanud siia lisama, nii et tšeki INSTAGRAM'i ka! :)

Saariselkä asub Helsingist u 1200km kaugusel päris-päris põhjas. Ma ei oska öelda, kui suur see koht maa-alalt võib olla, kuid väidetavalt on seal elanikke umbkaudu 7700. Koht, kus me olime, on tegelikult Soome kõige põhjapoolsem suusakeskus, kus on talvel võimalik sõita mäesuuska või murdmaad, lauatada, uhada koera- või põdrarakendiga, teha lumesõda või lihtsalt lamada lume sees ning nautida kõiki neid talvevõlusid ja -mõnusid, mida meil ei ole võimalik olnud juba aastaid nautida. Muideks, sealkandis asuvad ka need klaasist iglud, kus on võimalik voodis lesida ja läbi klaasist katuse virmalisi või tähistaevast imetleda (vaata pilte SIIT!). 
Praegusel aastaajal võib seal aga ennast ogaraks matkata, ilusa ilma korral virmalistest kaela kangeks vahtida või minna hoopis väikse papi eest kullakülasse kulda sõeluma. Jap, seal tõesti võib siiani kulda leida. Muidugi võib seda ka metsikult ja salaja kuskil ojas/jões teha, kuid siis peab arvestama kuuli või trahvi saamise võimalusega. Kõik kullaotsijad peavad omale maalapi rentima, et võiks ametlikult labida maasse lüüa. No ja võite arvata, kui oluline iga kullaotsija jaoks tema maalapp on.


Päris naljakas oli enne reisi asju pakkida. Hmmhmmm, mis siis kaasa?! Talvesaapad, müts, kindad, sulejope, villased sokid, soe pesu... ja neid kõiki asju läks reaalselt vaja muideks :) Augustikuus!

Kui Eestist tuli vahepeal veidi rahulolematuid sõnumeid, kuidas rannailmadega on selleks korraks lõpp ning õhk on sügisene, siis meil kõikus tunnetatav temperatuur koguaeg seal kuskil 0 ja 4 soojakraadi vahel ning 90% ajast lihtsalt ladistas vihma ja puhus halastamatult külm põhjatuul.. Nagu piltidelt näha, siis oli koguaeg ühtlaselt hall ja udune. 
Praegu on seal muidugi kuni 15 kraadi sooja ja päike. Ma ei tea miks see ilmataat meie vastu nii õel otsustas olla.

Jaheda temperatuuriga olime tegelikult arvestanud (eelmise aasta kogemus), kuid vihma ei lootnud. Nädal enne oli ilus ja loomulikult läks ilm uuesti ilusaks siis, kui olime kotid kokku pakkinud ning sättisime tagasi kodu poole. Vahepeal tuli lihtsalt paratamatusega leppida.

Läbi udu 438m ülespoole..
Ütlen ausalt, et jooksule ma väga rõhku ei pannud (jõudsin jooksma 2x). Peale Ööjooksu ja Tartu Suvejooksul feilimist tundsin, et nüüd on see hetk, kus ma pean laskma jalgadel veidi puhata. Kuna Saariselkäs voolab rada pidevalt kas tõusust üles või alla, siis nende kahe korra jooksmise ja ma ei tea mitme korra jalutamise ja matkamisega sain oma sääred tulivalusaks. Treppe vältisin nii palju kui sain. Muidu lihtsalt ägisesin.

Vajalikud kükid ja kummardused said tehtud mustikaid noppides. Kõik taimed ja puud on seal küllaltki väikesed ja kidurad, kuid mustikad olid suured ja maitsvad. Ja mis peamine - neid oli Eestiga võrreldes palju! Pohli oli samuti lademetes, kuid need mind oma maitselt nii väga ei tõmba. Neid on lihtsalt mõnus mätastel punetamas imetleda.

Nämmm!

Kaasa virutasin veel erinevas suuruses omapäraseid kive. Paar tükki vanematele aeda peenrasse kaunistuseks ja paar pisemat võtsin endale. Mingist hetkest tabas mind see pisike hullus, et nopin igalt reisilt omale mälestuseks ühe omapärase kivi koju kaasa (seekord läksin ahneks). Mälestused ja pildid on kiftid, aga füüsilisel kujul võtta tükike külastatud kohast kaasa, see on hoopis midagi erilisemat :) Minu väike kiiks ühesõnaga :)

Üks nendest iludustest tuli minuga koju :)

Kui kividest rääkida, siis Soomet on üldse eriti vinge loodusega õnnistatud. Ma ei tea, kuidas meil nende naabrina nii kehvasti on läinud. Vahemaa on khm...kiviga visata, aga miskipärast on ainult nende kapsaaed kive täis. Ja mäed, mis näevad ikka juba mäe moodi välja, mitte nagu meie Munamäe muhk.

Mida põhjapoole, seda kivisemaks läheb. Kohati on metsaalused nii kivised, et ma ei kujuta ette kui suur tahtejõud peab nendel puudel ja taimedel olema, et seal kivide keskel ja peal kangekaelselt kasvada. Proovisin pilti ka teha, kuid pilt ei anna üldse seda muinasjutumetsa võlu edasi. Kahjuks. 


Põtradega on lood täpselt nii nagu kõik räägivad, kes seal käinud :) Nad lihtsalt jalutavad tänavatel nagu kassid. Või ma ei teagi mis parem võrdlus oleks. Tuvid pargis?! Vahivad kraavis, külitavad maja taga, seisavad keset teed jne. Osad on küll arglikumad, kuid nendel Saariselkä omadel oli küll jumala kama, kas sa vahid neid lähedalt või kaugelt. Kui sammal vajas mälumist ja kuhugi kiiret ei olnud, siis ei hakanud ennast keegi liigutama.

Väike mõttepaus.

Viimasel päeval ilmataat lõpuks halastas ja näitas meile veidi päikest. Ilma see küll soojemaks ei teinud, kuid juba see, et vihmasadu lõppes, oli piisavalt suur rõõm. Selge taevas andis lootust ja võimaluse ka virmaliste ilu nautimiseks ja seda vist võibki pidada selle reisi kirsiks tordil. Ei kunagi varem ei ole ma nii vinget virmaliste showd näinud, kus terve taevas virvendab. Mõned korrad olid virvendused eriti kirkad ja teravad. Väriseva käega üritasin midagi ka pildile saada, kuid kuna kogemus virmaliste pildistamisel puudub (ja puudus ka statiiv), puudub piltidel ka kõrgem kunstiline väärtus ja kvaliteet. Sellest on kahju :( Aga vähemalt midagigi sai mälestuseks (lisaks vägevale mälupildile).

Esimene õnnetu katsetus virmalistest.
Kohe kindlasti tahaksin ma kunagi veel tagasi minna. Ma ei tea mis selles pisikeses kohas on, mis mind võlub, kuid ma tunnen end seal eriti ästi. Õhk on nii puhas ja värske ning loodus lihtsalt imeilus. Kui ükskord näeks selle punase tundra kah ära ja saaks lume sees sumbata, siis on seoses Lapimaaga kõik väikesed salaunistused täidetud :)
Lisaks tahaks nii 300-400km veel põhjapoole sõita, kus loodus juba päris kiviseks muutub. Ning kindlasti ka Urho Kekkoneni rahvuspargis matkates looduspärleid avastada. Googel andis aimu, et vaatamist ja imetlemist seal jätkub.

28.08 võtsime suuna tagasi Rovaniemisse. Kuna rong väljus õhtul, oli meil veel terve päev aega Lapimaa imelist loodust endasse ahmida, mustikaid noppida ja pildistada kõike, mis ette jäi. Terve öö sai jälle rongis logistada ning lõunaks olime kodus, Tallinnas. Tukkusin küll rongis nii palju kui sai, kuid koguaeg oli mingi müra ning padi just magamisele kaasa ei aidanud. Oli plaan, et kuna puhkus pidi reedeni kestma, saan veel 2 päeva reisist puhata ja korralikult magada, kuid selle plaani lõi sassi töökaaslase ootamatu asendamise vajadus ning siin ma siis nüüd olen. Tööl. Tööd hetkel otseselt ei ole, mis teeb selle laua taga nokkimise veel keerulisemaks. Juba proovisin kohviga pilti sirgemaks saada, kuid ei midagi. Oleks vist pidanud kofeiini otse silma tilgutama.

Kohustuslik "käed üleval" mäe otsas pilt :)
Kui kõik hästi läheb, siis järgmine peatus on Itaalia. Aga seda novembris ;) Vahepeal jõuab veel nii mõnegi jooksu joosta ja töö ning kooliga askeldada.

Monday, August 21, 2017

Muljeid Tartust - Skechersi Suvejooks

Mulle meeldib küll rohkem headest ja toredatest asjadest kirjutada, aga kui ei ole millestki heast kirjutada, siis okei, kirjutame sellest, kuidas laupäeval oli kärss kärnas ja maa täiesti külmand. Võibolla kunagi, kui olen kiirem ja tugevam, siis meenutan 19ndat augustit väikese muigega. Täna mõtlen hoopis hirmuga Kahe silla jooksu peale. Äkki ei jaksa seal ka joosta..

Skechersi Suvejooksule minek oli spontaanne otsus. Ja natuke napakas. Esiteks seepärast, et mul oli nädalaega jutti pea valutanud, teiseks, sest tegelikult on jalad jätkuvalt veits vässud. Mõtisklesin, et miks ning jõudsin järeldusele, et ilmselt ei ole ma lihtsalt veel nii kõva spordimemm, et poolamaratonist kiirelt ära taastuks. Lisaks mulle tundub, et mu menüüs on liiga vähe valku. Viimasel ajal eriti. St lisaks ma seda mingitpidi niikuinii ei tarbi, kuid ka menüü on viimasel ajal valgu suhtes veidi kesine olnud. No see selleks. Parandatav. Võtan luubi alla. 
Jooksust pidin kirjutama. 

Hommik algas täiesti valesti. Mingil kummalisel põhjusel olime härraga mõlemad pannud kella 8:30ks helisema, mis siis, et sel kellaajal oleks pidanud juba Tallinnast Tartu poole startima. Ups.. Avasin silmad juhuslikult kell 7:46 ning siis läks kiireks. Minul polnud probleemi oma kott haarata, kuid selle nädalavahetuse põhiprioriteet oli üldse tema rattavõistlus Rõuges ja see protseduur hõlmab endas alati meeletu kola kaasa pakkimist. Sh...!

Kuskil vahepeal sõin midagi, vahetasin riided, oli väike põõsa peatus...casual :) Tartusse jõudes krahmasin oma stardimaterjalid, number peale ja minek. Nii napilt vist ei olegi kunagi kohale jõudnud. Muidu on alati maa ja ilm stardini.

Ilm oli minu jaoks ebameeldivalt palav. Ärge saage valesti aru. Suvi meeldib mulle ja mul ei ole sellise suvekuuma vastu mitte midagi, aga seda juhul kui ma saan liikumatult rannaliival lamada, mitte ei pea elu eest kuskil jooksma vms. Mul on hea meel, et mul oli oidu oma pehme joogipudel kaasa haarata. Ilma selleta oleks mu motivatsioon vist väga kiirelt lõppenud ja oleksin rajalt vasakule minema haihtunud.

Mõtlesin, et sean endale eesmärgiks joosta 10km 55minutiga. Teoorias ei tundunud mingi ületamatu tegu olevat. Täitsa idikas. Mõtlemata, et õues on 29+ soojakraadi ja lisaks X muud hädad. 
Nii, et jah. Plaanid olid suured (loe: loll jääb lolliks).

Esimesed 2,5-3 kilomeetrit suutsin kimada ja siis oligi kõik. Pea tuikas aina hullemini, jalad olid maa küljes kinni, õhku ei olnud. Väga halb oli. Esimeses joogipunktis kallasin endale mõnuga vett pähe, selga, natuke kallutasin sisse ka. Asusin reipa jooksusammuga uuesti minekule, kuid kuskil 4,5km pealt tundsin, et kui ma nüüd kohe ei kõnni, siis ma ilmselt panen pildi tasku. Jalutasin kuni 5km postini ning hakkasin uuesti jooksma. Suutsin joosta kuni 6km postini, aga siis hakkasin uuesti käima. Kui algul tuli ahastus ja veidi nutt peale, sest halb enesetunne ja enesehaletsus ründasid igast küljest, siis kuskil seal 6 ja 7 kilomeetri vahelisel lõigul tegin iseendaga emotsioonitult kokkuleppe, et saagu mis saab ja vahet pole mis ajaga - ma vean ennast lõpuni. Sai ju kohale tuldud, kurat.

404 - Error. Page not found!
Fotod: Erakogu/ instagram

Vahetult enne teist joogipunkti hakkasin jälle kõndima. Seisin rahulikult laua otsas ning laadisin oma pudelit. Seejärel kõndisin paar sammu edasi prügikastini, kus kordasin esimeses joogipunktis toimetamist. Naljakal kombel mulle need tõusust üles jooksmised jätkuvalt istuvad. Nii, et võtsin taaskord tempo üles ja tegin minekut. Finish motiveeris mind rohkem, kui seal rajal palavuses virelemine.

Vahepeal jäin mingile kurjustavale tädile jalgu, kes ei suutnud kaks sammu minust mööda silgata, vaid pidas vajalikuks hingelt ära kobiseda. PS! Olgugi, et kaotasin ta vahepeal silmist, siis lõpuks kimasin temast mööda. Jäi ikka hingele vist see ta kobin, et jalad tagumiku alt välja kangutasin.

Finisheerisin ajaga 58min ja 14sek. See, et aeg alla tunni ikkagi tuli on päris naljakas, sest ma tõesti jalutasin sellest distantsist vähemalt 1,5km ning viitsin joogipunktides halastamatult kaua aega. 

Peale jooksu kallasin endale veel vett kaela ning suundusin spordikeskusesse pesema, kus külm vesi pildi tagasi ette tõi. Peavalu aga ei kadunud kuhugi. Isegi mitte enam valuvaigistite ega venitamise abiga. Nii, et alates laupäeva õhtust olin ma omadega out. Ka pühapäeval ei saanud minust elulooma, sest tänu valušokile, magamata ööle ning valuvaigistitele olin tuim ja udu sees nagu zombi. Uitasin vihmases ja niiskes Rõuges ringi (niikaua kui teised võistlesid). Kergest jooksust, mida planeerisin, ei tulnud midagi välja.

Peavalude ajalugu on mul üldse pikk ja õudne. Migreeni ja kaelapingest tulevate peavaludega olen ma kimpus olnud nii kaua kui mäletan. Hullematel kordadel on ka kiirabi käinud süsti tegemas, kuna tabletid ei püsi oksendamise pärast sees või siis lihtsalt ei aita. Õnneks on migreenid läinud aastatega kergemaks ning harvemaks. Seda ilmselt suuresti tänu nõelravile ning menüü ümberkorraldusele. Kaela- ja turjapingest tulenevate valudega on aga jätkuvalt veidi kehvasti. Käin küll massööri ja kiro juures ning teen ka harjutusi, kuid laua taga istumine ja rattasõit mõjuvad kohutavalt. Koguaeg peab venitama.. Aga see on hoopis teise postituse jutt.

Ühesõnaga.. laupäev oli pekkis ja pühapäev läks takkaotsa sinna samusesse. 


Tagasisõit oli unine, aga ilus. Koju jõudes viskasime kõik asjad masinasse pessu ja kobisime kohe magama. Hommik oli ikkagi äärmiselt raske. 

Täna siis peale tööd kohustuslik jalutuskäik hr Hundiga, viimased shopingud, asjad pakkida jaaaa....homme Lapimaale. Ei ole kerge see ränduri elu :))

Tuesday, August 15, 2017

Ööjooks 2017 - Oli(n) Raju Rakveres!

Mõnus elevus oli enne Ööjooksu sees. Esiteks seetõttu, et viimane poolmaraton jäi eelmise aasta septembrisse ja teiseks, sest esimesest (ja ühtlasi ka ainsast) Rakvere Ööjooksust olid muljed ülevad. Jalad sügelesid joooooksma!

Kuna ilm ähvardas palav tulla, tankisin end teadlikult silmini Vytautast täis. Maitseelamus ta just ei ole, kuid õunamahlaga lahjendades kärab küll. Mingeid muid peeneid ettevalmistusi ei teinud, kuid etteruttavalt võin öelda, et tankimisest oli kuhjaga kasu. Muidu oleks vist krampidesse kuivanud. Mulle see kuuma ilmaga rassimine hästi ei istu. Õnneks ei pidanud kaua piinlema.. (siia lõppu võib lisada ühe hästi suure ja irvitava naerunäo).

Mu stardinumber oli...khm...naljanumber - 9. Mingi omamoodi jooksuluuserite motiveerimine vist? :) "Tunne end nagu võitja"


Seisin siis seal stardis koos oma naljanumbriga. Juba 15min enne stardipauku oli stardikoridoris nii kitsas, et paigutasin ennast kuidagi poolmaratoni jooksjate kõige viimasemasse ritta. Tundus võimatu ettepoole trügida. Polnud ruumi. Leppisin olukorraga ja ootasin starti. Ehk siis kuulasin klappidest mussi, näppisin telefoni ning lootsin näpud ristis, et Tallinnas möllav äike puusanõksuga Rakverest mööda läheks. Imagine Dragons ütles aga oma looga "Thunder" kõik ära. Sama kinnitas madalalt tiirutav närviliste putukate parv.

Esimesed kilomeetrid olid vastikult palavad. Õhku polnud ja tundsin, et nahk on tulikuum. Tänu Vytautasele väga juua ei tahtnud, kuid ülekuumenemise hirmus võtsin igas joogipunktis paar lonksu ning kallasin topsi vett selga ja teise pähe. Igaks juhuks. Mõte teadvusetult tee ääres vedelemisest ei kõnetanud.

Mõned kümned minutid hiljem tõi tuul jahutust... ja koos jahutusega peksis ühe hooga suu ja silmad liiva paksult täis. Nipsust saabus öö ning tumelilladest pilvedest rippusid alla kurjakuulutavad mullid. Sel hetkel sain aru, et ei lähe mitte jamaks, vaid läheb väga jamaks.

Välgutamine oli katkematu. Nii mõnedki korrad käis välgule kohe hirmus pauk otsa. Automaatselt tõmbasin pea õlgade vahele ja jõnks käis seest läbi. Natuke kartsin, et põrutab kuhugi posti või puusse. Nägin metallaeda kukkumas ja asju lendamas, tänavad ujusid, riided olid nii läbivettinud, et vahepeal tuli särki ja pükse väänata. Tossudest üldse ei räägi, need kaalusid tonni! Väikese jooksubeibe mure, et äkki voolab kastmispunktis ripsmetušš silma, oli unustatud, sest "ripsmed" pühkisin juba mõni sekund peale kraanide avanemist otse särgi varrukatesse. Edasi oli lihtsalt suva. Peaasi, et ellu jääks.
Kui esimesel ringil oli lärm ja melu, siis teisel ringil jooksime kui mahajäetud linnas. Tänavad olid vaiksed ja pimedad. Loodus oli astunud areenile ja etendas oma võimsamat showd. Publik oli sõnatu. Kogu see värk kokku oli lihtsalt nii paganama ebareaalne.

Esimesed 13km oli jalg kerge ja lippasin täpselt nii kiirelt, kui saiavorm võimaldas (jätkates oleksin lõpetanud umbes ajaga 1h 55min). Oma minekule tõmbasin vee peale tahtmatu enesetapukatsega, kui hakkasin joogipunktis geeli võtma. Olin vist veidi ahne, sest tõmbasin terve suutäie otse kurku. Kõrge pulss, raju tuul ja horisontaalis sadav paduvihm lisasid olukorrale peoga vürtsi. Ma lihtsalt ei saanud hingata. Jäin seisma ja kõõksusin, köhisin, kõõksusin ja köhisin. Kaalusin oksendamist, kuid lämbumistunne mattis igasuguse oksendamise soovi. Komberdasin rajalt kõrvale mingi maja varju, toetasin vastu seina ja üritasin oma hingamist normi saada. Keegi eemalt hõigates küsis, kas kõik on korras, aga mul ei olnud mahti vastata. Olin suremisega busy. Õhku polnud. Jätkuvalt kõõksusin. Isegi hirm jõudis tekkida. Tõmbasin vihmast vettinud särgi üle nina, et tuul näkku ei puhuks ja proovisin rahuneda. Lõpuks oma hinge ja hingamise rütmi saanud, astusin tagasi rajale ning end parasjagu jonksu jalutanud, asusin uuesti missioonile - eesmärk lõpetada.

Foto: Erakogu/instagram
Sinna need mu alla 2h finisheerimise minutid siis läksidki. Lämbumise nahka, kurat. Loomulikult tekitab veidi tuska. Teisalt.. Kiiremini ei oleks vist jõudnud. Jalad küll jaksavad, aga võhm ei tule veel järgi. 1h 55min oleks olnud mu laupäevane lagi. Tunnen, et olen saavutanud mingisuguse põhja, mis aitab diisli kombel rahulikult ja pikalt tuksuda, kuid kui peab hakkama kiiremaid liigutusi tegema, saab küte otsa ning selg annab alla.

Lõpuaeg: 2h 00min 15sek. 

Olgugi, et aega alla 2h seekord ei tulnud, ei nurise ma millegi üle, mis puudutab mu isiklikku sooritust. Mulle meeldis see jooks, sest see näitas hästi kätte minu nõrgad ja tugevad küljed ning seda ma sellest jooksust kõige rohkem ootasingi. No ja lisaks emotsioonid, mida ilm kirsiks tordil pakkus :)) Hingele jääb ehk ainult see geeli jama. Muud mitte midagi. 

Seljaga tegelen, nüüd tuleb süsteemsemalt hakata lõigu- ja kiirustrenne tegema. Sel aastal imesid ei oota. Pigem hoian seda mõnusat jooksumaitset suus ja kasvatan isu. Kui kõik hästi läheb, siis järgmisel aastal saab juba eesmärke seadma hakata.

Mis aga Ööjooksu korralduslikku poolde puutub, siis tooksin välja mõned miinused, mida võtta mitte vingumise, vaid pigem konstruktiivse kriitikana.

1) Joogipunktides valitses korralik mäsu. Nii mõneski punktis tuli oodata kuni topsid täis valati, sest laual valitses tühjus.  Mõned kurtsid ka, et joogipunkte oli liiga vähe. Selles osas ei oska arvamust avaldada, sest tänu Vytautase tankimisele oli minu janu suhteliselt väike. Ja eks ka vihm oli jahutamisel abiks. Kuid kui ilm oleks jäänud sama kuumaks nagu alguses, siis vist oleks samuti joogipunktide asukohtade ja arvu pärast nurisenud.

2) Arusaamatuks jäi, miks stardimaterjalide väljastamine lõpetati 2h enne starti. Nii mõnigi oli mures ja ajahädas, kuidas oma asjad õigeaegselt kätte saada.

3) Siin läheb kindlasti minu arvamus paljude teiste jooksjatega lahku, kuid isiklikult ei meeldi mulle see särgi kandmise kohustus. Kohe üldse ei meeldi. Kui tõesti peab olema selline kiiksuga jooks, siis palun valikusse ka ilma varrukateta jooksusärki. Selle kergelt umbse T-särgi asemel oleksin teinud hoopis teise valiku. Vihm päästis päeva!

4) Stardigruppide paigutus oli ajuvaba. Kuigi tänaval oli ruumi rohkem kui küll, olid erinevate distantside jooksjad kõik tihedalt üksteise otsa topitud. Vabalt oleks võinud stardikoridori pikemaks venitada, et siis konkreetse distantsi stardiaja lähenedes nad ettepoole tuua. Kuuldavasti valitses ka 10km grupis segadus, sest neile jäid ette 4km jooksjad ja jalutajad.

5) Kuhu kadusid inimesed korraldajate tiimist? Osades kohtades ei olnud kedagi suunda kätte näitamas. Saan aru, et tegu vabatahtlikega, kuid minu arusaama järgi peaksid endale kohustuse võtnud inimesed ülesande ikka otsast lõpuni ära täitma, olenemata sellest, kas see on vabatahtlik või tasustatud tööots.

Üritus oli hea, kuid annaks korraldada suurepäraselt. Eriti kui end kõige lahedama ja võimsama jooksuüritusena reklaamida. Praegu jäi tahtmatult mulje, et on veidi laisaks mindud ja lastakse vana "hea maine" rasva pealt.

Kuid, et positiivse noodiga lõpetada, siis elamus saamata ei jäänud. Seda suuresti tänu erakordselt pöörastele ilmaoludele ning veelgi hullumeelsematele osavõtjatele, keda ei hirmutanud välk, pauk, vihm, rahe ega tormituuled.

"Olin raju Rakveres" sai tänu laupäevale hoopis teise tähenduse. Yeah! Oli raju ja olin raju.
Harakas on medaliga rahul ;)