Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Monday, February 19, 2018

Mis toimps?

Näete jah, kui kiiresti aeg lendab?? Viimane postitus oli detsembris ning paari silmapilgutusega on kätte jõudnud JUBA veebruar (mis ka kohe läbi saab). Täiesti hämmastav. Samas.. ei midagi uut. Kõik mu postitused algavad täpselt samamoodi. Ma lihtsalt ei saa aru kuhu aeg kaob. (..ja kust tekib tolm ning kuhu kaob raha? Seda ka ei tea. Kui keegi teab, siis olen üks suur kõrv.)

Paar viimast kuud on möödunud uuel töökohal sisse elades, eksamisessist end läbi närides ning rõõm teatada, et ka liigutades. Tõsi, ka puhates ja mängides.

Oma mõttes olen siia päris mitmeid postitusi kirjutanud. Praktikas on aga  nii, et kui tekib see aeg, et maha istuda ja kirjutada, istun ma laua taha küll, kuid asun siis innukalt hoopis värviraamatut värvima. Mulle kohutavalt meeldib. Maandab hästi pingeid.

***
7.detsembri tarkusehammaste tõmbamine pani veidi pikema põntsu, kui algselt planeerisin (lootsin. kartsin!?). Peale nädalast pausi hakkasin küll vaikselt jalutama ja nagu näha, siis eksisin isegi jõusaali, kuid paranemine oli pisikeste tagasilöökidega. Otseselt ei midagi hullu. Läks õnnelikumalt kui sünnimärkide eemaldamisega (loe: ei mädanenud ega midagi :))). Aga valu...õhhhh... Selline terav ja tugev närvivalu, mis iga kõvema sammu ja tuulega lõualuust teravalt läbi lõikas. Käisin 2x kontrollis, kuna kahtlustasin juba ühe teise hamba all juurekanalipõletikku. Röntgen midagi ei näidanud, seega jäi algne kahtlus, et tõmbamisega sai kolmiknärv pihta ning sellest ka meeletu valu. Kaks kuud hiljem on juba palju parem :)) (iroonia).


Jaanuaris läks põhirõhk tuupimisele (Eksamisess, ajeee!). Aga kuna mul lõualuu niikuinii jätkas valutamist ja nägu oli samuti veidi paistes, oli hea põhjus rahulikumalt võtta. 
Natuke ikka proovisin end liigutada, et tagumik päris lapikuks ei muutuks.

Praegu on olukord selline. Teen vastavalt enesetundele ja sõltuvalt sellest, kui palju mul aega on. Nagu näha, siis olen maksimaalselt talve (nii palju kui seda Tallinnas on) ära kasutanud ning jooksusussid suuskade vastu vahetanud.  Ah, küll jõuab joosta, eks?! Onju!? Millal see talv jälle meid oma kohalolekuga õnnistab. Jaanipäeval ehk, aga muidu on mitu aastat üks lõputu sügis olnud. Nii, et võtan suusatamisest, mis võtta annab.

Jõusaalis meeldib mulle ka. Tean, et paljud kirtsutavad nina ning eelistavad grupis punnitamist üksi pusimisele, kuid mulle see üksiku hundi värk meeldib. Mul on kindel kava, saan seda teha omas rütmis ning täielikult trennile keskenduda. Omas mullis olles. Mõnikord pole isegi klappe kõrva vaja. Lihtsalt naudin iseenda seltskonda ja masinate kangutamist.

Tagasi saali kobisin oma peavalude pärast. Mitu massööri ja füsiot andsid mõista, et vanaviisi enam jätkata ei saa ning tõttöelda pidin nendega nõustuma, sest turjapingest tingitud peavalud olid juba täiesti väljakannatamatud. Tänase seisuga on olemine märgatavalt parem. Pea on valutanud, aga pigem harvem ning positiivse kõrvalnähuna on jõudu loomamoodi juurde tulnud. Tunnen seda suusatades. Ehk mitte esimesel korral, kuid iga sõit edasi on mind aina enam üllatanud. Ma jaksan!


Märts tuleb kohutav. Tean juba ette, sest olgugi, et võtan koolis vaid nelja loengut, on kõik nädalavahetused paksult koolised. Aja ilmselt trenniks leian, kuid kas ka energia. Eks näis. Tööpäevadel ärkan kl 6 ning ega nädalavahetustelgi palju kauem magada ei saa. 
Kindlasti tuleb natuke mõtestatumalt oma liigutamisi ja tudumisi planeerida. 

Muideks! Sain ühel treeneril lõpuks sabast kinni. Treeningplaani mõtet ma veel maha ei ole matnud. Ilmselt alustan sellega aprillist. Märtsi pusin veel ise. Aga see selgub jooksvalt. Eks siis kirjutan täpsemalt. 
Plaan on ikka oma poolmaratoni aega üritada parandada ning siis vaatab juba edasi. Kas võtan eesmärgiks maratonil osalemise või midagi muud vahvat.
***

KOKKUVÕTE:

Detsember 2017
Jooksmine: 14.40km ja 1h 52min
Kõndimine: 47.25km ja 10h
Sõudmine(indoor): 10.90km ja 50min
Jõusaal: 7h 30min
Kokku: 72.55km ja 20h 13min

Jaanuar 2018
Jooksmine: 13.23km ja 2h 
Kõndimine: 27.87km ja 4h 55min
Sõudmine (indoor): 6.45km ja 30min
Jõusaal: 9h
Kokku: 48.55min ja 17h 46min

Veebruar 2018
Jooksmine: 20.54km ja 2h 33min
Kõndimine: 39.88km ja 7h 54min
Suusatamine: 81.91km ja 7h
Ellips: 3.05km ja 55min (mina ei tea kuidas selle peal kilomeetrid nii aeglaselt kogunevad)
Sõudmine: 2.15km ja 10min
Plangud: kokku 1h ja 40min 
Kokku: 148km ja 26h ja 39min

Monday, December 18, 2017

2017

2017 on olnud minu jaoks üks äääärmiselt veider ja omanäoline aasta. Sõit ameerikamägedel. 365 päeva sisse on mahtunud nii palju emotsioone ja sündmusi, mis on mind läbi pisikeste murdumiste tegelikult päris tublisti muutnud. Võimalik, et on juurde tulnud paar halli karva, võib-olla ka kortsu, kindlasti paar armi (nii hingelist kui füüsilist), paarist hambast olen ka nüüd ilma.. Kuid väga palju on juurde tulnud ka siirast rõõmu ja tänutunnet. Ja vot seda ma muutumise all silmas peangi. Tunnen, et hakkan vaikselt seda jama, mida olen aastaid endaga abitult ja vastikustundega kaasas kandnud, lõpuks maha raputama. Lisaks kasvanud suuremaks. Vaimselt. Hingeliselt.
Nagu fööniks saputan oma tuhaseid tiibu :)

Juba aasta algul tundsin, et sel aastal tahan teha asju kasvõi natukenegi teistmoodi. Lubasin endale, et üritan iga kuu midagi uut proovida. Vahet ei ole, kas siis proovida uusi maitseid, lugeda uusi raamatuid, külastada uusi kohti vms. 
100% ma oma lubadust pidada ei suutnud, kuid sellegipoolest - uut sai rohkem, kui algul loota julgesin.

Paneme siis selle hea, mitte nii hea, kõik uue ning pisikesed tehtud julgustükid ritta. Kõike ilmselt ei jõua, aga olulisemad.

1.01.2017 algas ametlikult halvasti. Ärkasin ilma igasuguse hoiatuseta paduhaigena. Ei, ei läinud pidu pikale ega käest ära. Isegi ei mäleta, et oleks külma saanud. Lihtsalt tegin silmad lahti ja BOOM - surnud. Kokku olin haige (kodus) u 1,5 kuud, mille jooksul põdesin läbi raske kõri- ja hingetoru põletiku ning ka bronhiidi.
Tänu haigusele jäi ports eksameid ülikoolis tegemata, sest vaatamata arstitõenditele ei andnud osad õppejõud mulle eksamite tegemiseks pikendust. Sattusin nõmedasse ja abitusse olukorda, kus minu õnnetusest oleks kool napilt hunniku kasu teeninud. Lõpp hea, kõik hea - olukord lahenes mõistlikult. Lõpetamine lükkub küll edasi, kuid sain teada, et vajadusel ronin ka väga pingelisest ja nõmedast olukorrast võidukalt välja. Ja mis peamine sõnum iseendale - lõpeta palun igasuguse jama pärast põdemine! Mitttte kedagi ei koti.

18.02.2017 käisin esimest korda Rootsis, Stockholmis
Ma ei tea kuidas mul on õnnestunud nii vanaks elada ja mitte Rootsis käia. 
Ühtlasi oli see ka minu esimene kruiis ning esimene ruleti mängimine
PS! Rootsit tahaksin kindlasti veel avastada, kuid siis juba pisemaid ja armsamaid kohti. Stockholm polnud päris mulle.

Fotod: Erakogu/ instagram
08.03.2017 selle aasta esimesed kirsiõied. Ma ei tea kuidas teiega, aga mul on lapsepõlvest selline armas mälestus, kus vanaema tõi alati keset talve kirsioksad tuppa vaasi. Selles on minu jaoks mingi eriline võlu, kui juba veebruaris-märtsis kirsid toas õitsevad :) Meenub muinasjutt "12 kuud". 
Sel aastal tõin üle väga pika aja ise kevade varem tuppa. Kavatsen selle traditsiooniks muuta, sest kirsiõied märtsikuus on minu jaoks midagi tõeliselt erilist.


20.05.2017 esimest korda Maijooksul
Vahva oli. Muidugi..olen aus ja ütlen, et peamiselt motiveeris mind sinna minema juubeliaasta medal. Harakas, you know. Seega ma ei ole kindel, kas ma rohkem sellele jooksuüritusele satun. Kuid sel aastal seal osalemist ma kohe kindlasti ei kahetse. Uskumatu kui palju on hakkajaid ja sportlikke naisi. Puhas rõõm!


27.05.2017 minu esimene järvejooks - jooks ümber Harkujärve. Läheb kordamisele!! Vaatamata sellele, et stardinumber oli 13 ning joosta oli kohutavalt raske, korjasin ma kuskilt sealt järve äärest oma motivatsiooni uuesti üles ning siiani on see vaid kasvanud. Ma lihtsalt armastan jooksmist. Ilmselt oli seda vahepealset puhkeaega vaja, et uue energia ja palju parema motivatsiooniga uuesti treenimist alustada.

07.06.2017 kellegi vana on kellegi uus. Omastasin oma elukaaslase vana maanteeratta ning hakkasin asfaltteedel vurama. Mõnus vaheldus jooksmisele. Kui lõpuks ujuma ka õpin, siis kindlalt tahan triatloni läbi teha. Võib öelda, et see on minu päris esimene maanteeratas. Päris minu oma :) Nii, et ka selle võib millegi "uue" alla kirja panna.


22.06.2017 Austria. Huh! Minu elu esimene nii pikk roadtrip autoga ja esimene kord Austrias. Mul lihtsalt ei ole sõnu, mis emotsioonid ma sealt sain ja kuidas tagasi kibelen. Kahe nädalaga sõitsime kokku üle 5000km, kuid ma ei värista õudustundest õlgu, vaid tahaks uuesti minna, olla, sõita, näha.. Jah, kasvõi autoga! Olen avastanud endas tõelise rännusell-junky. Mäed võlusid mind viimse südamesopini ja ilmselt ahmin neid vaateid endasse ka teisel, kolmandal ja viieteistkümnendal korral.


02.07.2017 esimest korda juulikuus lume peal, esimest korda 3200m kõrgusel ja esimest korda ehitasime suvel lumememme. Elus üldse! Minu jaoks oli esimene kord sõita ka gondlitega mäkke. Ma muideks vandusin, et sinna kohutavasse trosside küljes rippuvasse kasti mina oma jalga ei tõsta, sest ma kardan kõrgust ja kuskil maa ja taeva vahel rippumist, kuid.. Siit sündis minu selle aasta moto "ahhhh, fck it! Teeme ära!". Kaalusin plusse ja miinuseid ning jõudsin kiirelt järeldusele, kui paljust ma ilma jään, kui enda lollile hirmule lihtsalt alla annan. Mis eriti rumal. Lõppkokkuvõttes ei olnudki üldse hirmus. Vahva oli! Ainult läbi paksu pilve sõites tuli korraks klaustrofoobia peale, aga see oli pisike tilk tõrva meepotis kogu selle ägeduse kõrval, mida ma seal üleval nägin ja kogesin. 


03.07.2017 esimest korda elus Saksamaal! Meie tee tagasi kulges läbi Saksamaa. Enamasti ma läbisõiduriike külastatud riikide listi ei nimeta, kuid leppisime elukaaslasega kokku, et kui riigist midagi ostad või mõnd vaatamisväärsust külastad, siis läheb arvesse küll. No vähemalt üks pisike peatus. Meie käisime ja vaatasime üle Neuschwanstein'i lossi. Kellel pole aimu, mis lossist jutt käib, siis palun googeldage. Enamus pilte sellest lossist on lihtsalt muinasjutulised. Mina tegin telefoniga ühe klõpsu mälestuseks. Ei midagi erilist, aga hey - pics or didn't happen! ;)


28.07.2017 katsetasin esimest korda tossukatega pildistada. Idee modellilt, minu poolt teostus. Sai väga palju nalja ja väga palju targemaks :)) Noh, et...tuulise ilmaga pole mõtet tossuga jamada vms. Praeguseks on kogunenud veel väga palju ideid, mida võiks proovida teostada.


12.08.2017 Ööjooks. Appi! See on kindlalt siiani üks kõige kreisimaid jookse, mis ma elus jooksnud olen. Esimene jooks äikesemarus. Selle 21,1km jooksul sai ennast nii mitmel moel ja tasandil ületatud, et kaela saadud medalil on samuti väga eriline tähendus. Did it!

19.08.2017 minu esimene Tartu Skechersi Suvejooks
Kohutavalt palav oli. Olin päris kindel, et rohkem kunagi enam joosta ei taha. Õnneks läks kiirelt üle :D Stardinumber oli ka kift - 404 error. Varem ei teadnudki, et selline üritus toimub. Nüüd tahaks kindlasti uuesti osaleda.

22.08.2017 reis Lapimaale. 
Teine kord külastada armsat Saariselkät. Nüüd on kaks korda Lapimaa sügist nähtud, järgmisel korral tahaks lumes mütata! Ma peaaegu mõistan neid inimesi, kes oma asjad kokku pakivad, kõik seljataha jätavad ning kaugele põhja kolivad. Pean end küll rohkem soojalembeliseks, kuid seal kaugel on nii eriline vibe, et kui keegi ettepaneku teeks, siis pakiks ka praegu asjad ja paneks uuesti põhjapoole ajama. Küll ajutiselt ja tahaks ikka koju tagasi, kuid sinna tahan ma ka. Virmalisi, põhjapõtru ja lund imetlema.

10.09.2017 Jooksin poolmaratoni alla 2h :) 
Jap, jap, suutsin lõpuks loobuda mõttest, et mu kiireim aeg on 1:51:48 ning tegin endale selgeks, et minevikus elada on pointless. Eesmärgid sean vastavalt vormile. See pisike võit rõõmustas mind tegelikult palju! Näitas, et ma suudan ja, et olenemata sellest, et areng on aeglane, on ta ikkagi olemas. Varsti on aeg panna 2018 eesmärgid kirja.


24.09.2017 Esimene ja viimane kord imetleda kaunist graffityt, mis maha pesti :( Arvamusi on küll erinevaid, kuid minu silmis oli tegemist tõelise kunstiga, millest oleks võinud saada omamoodi turistide magnet. 


13.10.2017 Sünnimärkide eemaldus, millega läks nõmedalt lappama. Plaanis oli kiire ja valutu paranemine, kuid läks vähe teisiti. Õmblus läks lahti, põletik, mädanemine.. Esimest korda elus õmmeldi mind ilma tuimestuseta. Pole küll asi, mida siin eraldi välja tuua, aga kui kunagi peaks uuesti juhtuma, siis tean, et elan üle. Võehh! Jalast mädanes ka lõpuks niidijupp välja. 
Praeguseks olen paranenud. Näol on ilus roosa arm, jalal tumelilla väike latakas. PS! Kui kellelgi on ideid, kuidas see heledaks saada, siis olen üks suur silm/kõrv. 24€ maksnud armikreem sellega siiani imet teha ei ole suutnud.

28.10.2017 esimest korda hiina massaažis
Pean tunnistama, et ma ei ole väga suur massaaži fänn. Olen proovinud erinevaid massööre, kes kõik vähemal või rohkemal määral kiidetud, kuid alati lahkun ma massaažist räige peavaluga. Mõned on öelnud, et see tähendab, et mürgid hakkasid kehas liikuma, kuid minu teooria on, et nad lihtsalt masseerivad mu õlavöötme kinni. Miks? Sest see peavalu on täpselt selline nagu siis, kui olen laua taga oma turja kinni kössutanud.
Hiina massöör, kelle juurde sattusin, suutis mu täitsa valust vabaks masseerida. Minu jaoks oli see uskumatu kogemus, sest valutasin siin vahepeal pea kaks kuud oma pead (ikka see kaela-turja-selja probleem) ning hakkasin juba lootust ja mõistust kaotama. Tegin paari kuuga läbi terve kuuri ning kogemus on lihtsalt nii positiivne, et kavatsen uuest aastast veel ühe kuuri läbi teha ning siis edasi kord kuus käima jääda. 
Olen massaaži ka peavaluga läinud ning sealt 50min hiljem selge pea ja energilisena lahkunud. Ma ei tea, võib-olla aitab mind usk, aga lõppude lõpuks loeb hea enesetunne, eks?!



09.11.-12.11.2017 Itaalia, baby! Kuna elukaaslase sünnipäev on 4.11 ja minul 8.11, võttis ta nõuks meid pikale nädalalõpule Itaaliasse lennutada. Jälle - minu esimene kord Itaalias. Esimese poole päevast avastasime Milanot, teisel päeval kihutasime rendiautoga Milanost Šveitsi ja tagasi, kolmandal päeval Milanost Veneetsiasse ja tagasi ning neljandal päeval emotsioonidest ja elamustest silmini pungil, koju tagasi. Lihtsalt I-M-E-L-I-N-E. Ka Šveitsis ja Veneetsias olin esimest korda! Veneetsias meil kahjuks ilmaga üldse ei vedanud. Alates Milanost oli selline paks udu, et kohati oli nähtavus nullilähedane. Üldpilt oli nukker ja hall. Kindlasti tahan sinna ka tagasi, sest usun, et päikseline Veneetsia on hoopis teine muusika. 

Šveitsis saime süüa kõige kallimaid friikaid, mida siiani kunagi söönud oleme, ja natuke trahvi saime ka. Natuke siis selles mõttes, et oleks võinud minna 3x hullemini.  
Nii Itaalias kui Šveitsis oli sügis oma täies ilus. Šveitsis kuldkollased lehised mägede ja lume taustal ning Itaalias värvilised vahtrad ja muud lehtpuud. 
Kahe päevaga sõitsime autoga umbes 1200km..


16.11.2017 Sai minust uuesti MyFitnessi klient. Juhhei! Olen selle otsuse üle nii õnnelik ja kohe kui mu hambad ära paranevad, olen uuesti kohal nagu 5 kopikat ;) Kartsin küll, et pean end vitsaga klubisse sundima, kuid juba esimeses trennis tundsin, et pagan, vot sellest olen ma puudust tundnud.


20.11.2017 Sain oma kilpnäärme analüüside vastused teada ja üle 15a olid mul lõpuks täiesti terve inimese näidud. Kujutate ette?? TSH oli 2,35!!!!!!! Siiani on mind (alates sellest, kui tabletivabaks sain) hoitud (TSH 4+) ülemise piiri ääres, aga nüüd olid analüüsid korras. Kujutate ette??? Mul on diagnoosiks pandud Hašimoto türeotiit, millega ma olen aaaaaastaid vaevelnud ja nüüd..... korras!!! Ma küll ei tea kas see on püsiv, kuid see annab lootust, et olen oma toitumise ja elustiiliga õigel teel. See kõik nõuab lihtsalt veidi vaeva ja kannatust.

07.12.2017 otsustasin olla rebel ja lasin kaks tarkusehammast korraga eemaldada. Kartsin meeletult tõmbamise protsessi, kuid asjata. Panoraampildi tegemise, jutustamise, kahe hamba tõmbamise ja õmblemise peale kulus 50min. Kukepea! Niikaua kui tuimestus kestis, niikaua oli ka veel kukepea. Aga sealt edasi.. Oh mannnn! Olen selle nädala jooksul ära söönud paki paracetamoli, paki ibukat, paki solpadeinei, paki dolmeni ja võibolla veel midagi. Võib-olla isegi kaks pakki ibukat ja poolteist paracetamoli. Ja paki antibiootikume. Paistes ma väga ei olnud, palavikku ei tulnud ja haavavalu tundsin vaid esimesel päeval. Aga....see...kuradi...lõualuu...valu... Mul ei ole sõnu!!!! Ma ei ole oma elus varem sellist valu tundnud. Muidu olla ei saanud, kui iga nelja tunni tagant läks paracetamol+ibukas sisse. Kui tableti võtmise aja üle lasin, siis kiikusin vaikselt nagu hullumeelne diivaniserval ja valasin pisaraid, sest valu oli ebainimlik. Ma isegi ei tahtnud nutta, need lihtsalt voooooooolasid. 
15ndal võeti niidid välja ning arsti sõnul pidi kõik ilusti paranema. Kõik peale selle, et mu lõualuu ikka valutab. Või lihased. Või kõik kokku. Või siis peidab ennast kogu kurjajuur hoopis kolmiknärvis.

Eile öösel ärkasin küll valu peale ja võtsin tabletti, kuid täna on esimene päev, kui tablettide võtmise vahele on jäänud juba rohkem kui 16h. 100% valuvaba küll ei ole, aga laseb elada. 
Siiski, see oli esimene kord, kus ma olin nii rebel, et lasin kaks tarkusehammast korraga teha :)) Lihtsalt mõtlesin "ahhhh, fck it!" ja võtsin ennast kokku. Isegi praegu siin vingudes olen iseenda üle natuke uhke, sest ma olen muidu ikka hull jänespüks.

18.12.2017 uus töökoht. Kõik käis nii ootamatult ja kiiresti, et ma siiani ei suuda seda uskuda. Alustan täiesti uues kohas, uute inimeste ja uute tööülesannetega. Ma olen PÕNEVIL! Ja natuke hirmul ka. Siinkohal võin jälle vist tänulik olla oma aasta 2017 motole, et end kätte võtsin ja mugavustsoonist välja julgesin astuda. Esmapilgul mulle tundus, et sinna ametikohale ma küll ei kvalifitseeru, kuid elu on täis üllatusi. Kui kahtled, siis tee ära! Üritan seda endale ka edaspidi meelde tuletada.


Mis kortsudesse ja armidesse puutub, siis 2017sse mahtus mõttetult palju draamat. Oli reetmist, oli valesid ja arusaamatusi, oli pettumist ja oli ka mingile arusaamisele jõudmist, et lõputult ei saa endast ära anda. Ja, et kõiki inimesi ei saa ega olegi vaja oma elus hoida. 
Teisalt sain teada, et olen mõistlikum, kui arvasin. Et ma suudan andestada või siis jääda viisakaks ka nendega, kellele mul ei ole kavaski nende käitumist andeks anda. 


Proovisin palju uusi toite (ka ise teha) ning tutvusin paljude uute inimestega.


Ma vist ei ole ühelgi aastal nii palju reisinud (4 uut riiki! + mitmed, kus juba käinud) ja kohe kindlasti ei ole minult nii palju käsitöökaarte ja pildistamisi tellitud.


Nii, et jah. 2017 oli....midagi. Rohkem kui need sõnad ja pildid siin edasi annavad.

Monday, October 30, 2017

Essumagnet

Täitsa loll värk. Alates viimasest korrast, kui hästi minemise kohta hõiskasin, olen vaikse hooga hoopis allamäge kelgutanud.

Lühidalt. Mu üks seitsmest näoõmblusest rebenes lahti ja tekkis põletik. Haav läks mädanema. Tore, eksole! Olen käinud iga 4-5 päeva tagant õmblust haiglas näitamas. Algselt määrati joodikreem, kuid kuna see tegi asja juba järgmiseks päevaks väga palju hullemaks, hakkasin end ravima miski põletikuvastase pulbriga. Arst kiitis heaks. Mäda ja põletiku sain välja, kuid niidid on ikka sees. St jälle. Eelmisel neljapäeval läksin arsti juurde teadmisega, et niidid võetakse välja, kuid tutkit. Võeti välja ja tehti kohe kaks uut. Ilma tuimestuseta! Põtkisin küll veidi sellele ideele vastu, et mis me nüüd õmbleme ja pole vaja, kuid arst jäi endale kindlaks. Ikka selleks, et väiksem arm jääks.

Lähme nüüd selle osa juurde tagasi, kus ma mainisin, et seda tehti ilma tuimestuseta. Jap! Arst arvas, et tuimestusega on topelt torkimine :)) Algul oli ok. Ei midagi kohutavalt valusat. Vähemalt mitte võrreldes süstidega reie siseküljele. Aga vot kui niiti läbi naha hakati sikutama, flippis mul ära. Väga ebamugav (pehmelt öeldes). Sundisin end küll julge olema ja hingasin õega sügavalt sisse-välja, kuid järsku läks süda nii pahaks, et ajas oksele. Surusin hambad kõvasti kokku ja õnneks ei oksendanud. Küll aga oleks napilt ära minestanud. Nägin arsti ja õe veidi kohkunud nägu. Ruttu lonks vett, tooli seljatugi alla ja nuuskpiiritus nina alla.Vaikselt imbus vaim kehasse tagasi. Peale veidikest kogumist võtsime jala pealt niidid välja ja sain lõpuks koju.

Ütleme nii, et ei olnud kõige toredam kogemus. Mis mind aga kurvemaks teeb, on see, et minu trenni tegemine lükkub muudkui edasi ja edasi :( Kõndimas tohin käia, kuid ma nii väga tahaks ju joosta. Oijah. Rääkimata shindo venituste tegemisest. Viimastega saan aga alles paari nädala pärast alustada, sest jalga ei ole soovitatav venitada.

Uurisin ka, et miks mu haav mädanema läks. Õmblused ma ilmselt aevastasin lahti, kuna kogu see jama on mul põsesarna päris liikuva koha peal. Aga mädanema võis haava ajada sisemise õmbluse niit, mille vastu mu organism jonnima hakkas. Kuhugi ära ta ei sulanud, tuli koos koorikuga ära. Kogu asja juures on eriti tobe see, et arst tahtis head ja seepärast tegigi sisemise õmbluse. Ikka, et väiksem arm jääks :) Aga no eks me kõik teame, kuidas need "tee teisele head" asjad lõppevad.
13 ja reede, ma ütlen..

Eks siis neljapäeval kuuleb, kas saan oma niitidest lõpuks lahti või tuleb veel üllatusi. Pöidlad pihku!

Monday, October 16, 2017

Nõelutud

Ma ei teagi kuidas alustada. Tahaks jubedalt öelda, et "jooksuhooaeg 2017 on nüüd läbi", kuid aasta ju kestab veel.. Ja olgugi, et hetkel on pisikene pealesunnitud paus, topin ma kohe jooksutossud jalga, kui niidid on välja võetud.

Kui ma 2017 algul uuesti trennidega alustasin, oli minu suurim eesmärk tekitada selline rutiin, mis on parasjagu nii meeldiv, et sealt laiskuse pärast välja ei hakka vingerdama. Noh, et pole kehva ilma ega ajapuudust ja muud sellist jama. Trennitahe kaalub kõik üle ning nui neljaks, jooksen kasvõi 15min, kui rohkem aega ei ole. Või jalutan. Peaasi, et end kuidagigi liigutan :) Olin selle plaani suhtes küll veidi skeptiline, kuid nüüd siin arvuti taga istudes (sunniviisiline koduarest) võin öelda, et olen olnud tubli ja trennipisik on end nii sügavale sisse istutanud, et täitsa raske on mitte midagi teha.

Ilmselt teen ma sellest "aastast" ja arengust terve eraldi postituse, sest mõtteid on. Emotsioone ka.  Praegu aga kirjutan hoopis sellest, miks ma nõelutuna koduarestis istun.

Olen pikalt praadinud ja hoogu võtnud, et kaks sünnimärki lasta eemaldada. Üks kole ja suur näost ja teine väiksem (aga kahtlane) reie siseküljelt (seesama, mille suutsin trennis täitsa katki hõõruda ja mis torkima jäi). Tegelikult oleks vaja eemaldada veel 4-5 (3 neist on pideva jälgimise all), kuid kuskilt tuli algust teha ning viimasest korrast mäletan, et minu jaoks on kaks korraga piir. Õrna vingatsina ma ausõna ei kujutaks ette, et mu kehal valutab rohkem kui 2 kohta korraga.
Kindlasti ei ole ma seda palunud, kuid miskipärast on mind õnnistatud häirivalt madala valuläviga. Nii, et ma-lihtsalt-ei-talu-valu. Sorr!

Foto: Erakogu
Opiajaks sai 13.oktoober. Prrrr....13 ja reede. Isegi kui mul enne mingeid tobedaid mõtteid ses suhtes peas ei olnud, siis suutsid teised soigujad mu kuupäeva suhtes veidi ebausklikuks muuta. Ignoreerisin. Ja õigesti tegin, sest kõik läks lõppkokkuvõttes väga hästi.

Pisikese ääremärkusena mainin ära, et päev varem põikasin oma hiina meditsiini arsti juurest läbi ning lasin julgustuseks nõelad kõrva panna. Jap! Nõeltega on võimalik jänese suurust püksis vähendada. Uskumatu, eks?! On see siis platseebo või mitte, kuid etteruttavalt ütlen, et vaatamata väikesele värinale ja higistamisele, tundsin end seal laual tavapäratult rahulikult. Jah, loomulikult ma tundsin hirmu, kuid see oli kontrollitav. Süda ei tagunud kurgus ja pilt jäi kah ette. Muidu olen ikka meeletu närvipundar.

Kell 9 kästi haiglas kohal olla. Olin! Nagu viis kopikat.
Arvasin, et protseduur on nagu eelmisel korral. Nimelt, erakliinikus tuli lihtsalt püksid ära võtta ja särk üles tõmmata ning lõikus sai käigult tehtud. PERHis aga nii libedalt ei läinud. Kui esimesed paberid said täidetud, suunati mind riietusruumi, kus kästi "one size fits all" pidžaama ja hommikumantel selga tõmmata. Järgmiseks sain festari käepaela. Kolmandaks pidin täitma nõusoleku vormi, et kas ma olen nõus ja mil moel minuga edasi võib tegeleda, kui ootamatult surema peaksin hakkama. Neljandaks pidin eraldi kirjutama, et ma EI SOOVI kanüüli paigaldamist. Viimase peale pööritasid kaks õde teineteisele niimoodi silmi, et hakkasin juba peaaegu ise ka uskuma, et ma ei lähe mitte sünnimärke eemaldama, vaid neeru siirdamisele ja selle kanüüli paigaldamisest keeldumisega võisin oma surmaotsusele allkirja anda.
2h hiljem kutsuti lauale.

Operatsioonisaali minnes täienes minu outfit seksika mütsi ja "sokkide" jagu. Ausalt, mul on kahju, et ma endast outfit of the day selfiet ei teinud, sest sõnadega seda pilti edasi ei anna :) 
Kui aga huumor kõrvale jätta, tundsin end selles riietuses äärmiselt haigelt. Teen ettepaneku haigla patsientide outfit rõõmsamaks muuta. Võib-olla on siis suremus ka väiksem.

Protseduur ise kestis kokku u 20 minutit. Kõigepealt opiti nägu ning seejärel asuti jala kallale. Kummalisel kombel olid näkku tehtud süstid talutavad, kuid reie siseküljel oli nii valus, et võttis niutsuma ja vist üks "raisk" libises ka üle huulte. ..vist kindlasti tegelikult..

Õmblemine oli ka mitte tore. Keda õmmeldud, need teavad. Valus ei ole, aga see tunne, kuidas miskit läbi su naha sikutatakse.. Ökk!! Paari kanavarba võrra olen vist nüüd siledam. Vasakut silma on veider pilgutada. Kisub.
Näkku 7 ja reie siseküljele 4 õmblust. Sees on need 12 päeva ning seejärel ei tohi end kuni kuuaega venitada, et sinna reie siseküljel oleva armi vahele (sisse?!) liigliha ei hakkaks kasvama.

Reie siseküljele tehtud õmbluse kipun unustama, kuid näo haav pakitses kolm esimest päeva küllaltki häirivalt. Vasakul küljel magada ei saa. Paremal ka mitte. Nõelad on sel korral kõrvas kibedad. Nii ma siis veedan oma öid kuidagi selili rullides. Eh.
Kui keegi peaks kaaluma, kuhu minna sünnimärke eemaldama, siis ma peale selle pidžaama ja paberimajanduse ei näe suurt vahet, miks ühte teisele eelistada. Ahjaa, üks tugev argument siiski. Erakliinikus oleks minu op läinud maksma u 500+ €, PERHis maksin 2.50 €. Jubinad saadeti uuringusse ja kohvi pakuti kah.

No vot, ja nüüd me jõuamegi siia, kus mul on tunne, et mind on pudelisse pistetud ja ma ei suuda paigal olla. Kuna eile oli üle pika aja ilm nii vastupandamatult ilus, siis tegin koeraga imepisikese jalutamise tiiru. Kui pead enam valus allapoole ei ole kallutada ja õmbluse vahelt koevedelikku ei immitse, hakkan planke ka tegema. Pinky promise ;) Niikaua kasvatan isu ja vaatan, kuidas teised spordivad.

Uhh, küll tahaks liikuda!

Sunday, October 15, 2017

Rahulolematu palub korra veel tähelepanu :)

Ok, mul on natuke piinlik ja natuke ei ole ka. Reklaamisin uhkelt välja, et kolin weebly'sse ja nüüd seal ringi nokitsedes... mulle ei meeldi see keskkond. Ja ei meeldi wordpress ka. Proovisin siin ja seal, kuid mõlemis ilmnesid erinevad probleemid, millest ma jagu ei saanud.

Olen siin bloggeris toimetades nii mugavaks muutunud, et ma lihtsalt ei viitsi uute süsteemide õppimise peale aega ega energiat kulutada. Seeeega....muudan ma hoopis selle blogiaadressi siin ära. Ilmselt saab siit väga palju vanu postitusi kustutatud, et säiliks uuesti alustamise mõte ja energia. Midagi siiski säilitan. Nt erinevatel võistlustel kirjapandud emotsioonid.

Alates 1.novembrist leiab mind aadressilt Minaolenhellu.blogspot.com.

Kuna bloglovini jälgijad ilmselt automaatselt kaasa ei tule, siis ootan teid uut aadressi jälgima :)


Wednesday, October 4, 2017

Tadaaa blogger! (kolin)

Ma olen siin juba tükkaega peas keerutanud, et tahaks ära kolida. Mitte oma kodust või Eestist, aga siit - bloggerist. See blogi siin ei ole enam mina ja mina ei ole see blogi. Ma olen korduvalt maininud, et ma ei taha kirjutada AINULT spordist, kuid miskipärast ei inspireeri mind see keskkond siin laiemalt teemasid käsitlema või üldse oma emotsioone jagama. Alustan küll, kuid draftist kaugemale need postitused ei jõua.

Olen tükkaega endaga tuliselt arutlenud, et kas ma üldse peaks blogiga jätkama. Kes see loeb ja keda huvitab? Miks ma kirjutan? Kas ma sellest east juba väljas ei ole? Aga siis ma mõtlesin, et kui ma kirjutamisega alustasin, siis ma tegin seda endale, sest mulle meeldib kirjutada. Miks mitte nüüdki?! Pealegi on mõnikord tore "kõva häälega" mõtted endast lihtsalt välja jutustada, pildid kuhugi talletada jne. Kes see ikka viitsib 150ndat korda kuulata, kuidas mul poolmaratoni jooksul läks või mis tundeid rohulible pildistamine tekitas :) Aga võib-olla siia eksib keegi, keda huvitab ja siis on meid kaks ning võib-olla saame isegi jutule ja saame emotsioone või  nõuandeid vahetada. Jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm on topelt rõõm. Teate küll :)

Mis vanusesse puutub, siis sellega tegin ma ka rahu. 30 ei tähenda, et elu otsa saab. Right?! Kuigi mõnikord on küll selline tunne. Ei teagi miks.
Elu nüüd alles algab. Ja vot seal uues blogis algabki. Uue leheküljena. 

Mulle väga meeldiks, kui Teie, mu üksikud lugejad ja bloglovinis jälgijad, koliksite koos minuga. Kuigi ega me siin tihti dialoogi ei pea, olete te mulle ikkagi väga armsad!

Uue kodu aadress on:
http://minaolenhellu.weebly.com/

Lehekülg on veel valmimisel, täiendamisel ja kodusemaks sättimisel, kuid järgmine postitus tuleb kindlasti juba sinna. 
Selle blogi siin sulgen ma ilmselt hiljemalt esimeseks novembriks.  




Monday, September 18, 2017

SEB'i poolmaraton 2017

Alustasin selle postituse kirjutamist kohe järgmisel päeval peale poolmaratoni, kui emotsioonid veel värsked olid. Miskipärast jäi kirjutamine venima ja kõigetipuks jäin täiesti ootamatult paduhaigeks. Haigena oli aga arvuti viimane asi, mida näha tahtsin.

Uus nädal, uus algus - ma loodan! Ikka jätkuvalt tõbine, kuid olude sunnil tuli jalad alla ajada ja tööle minna. Sama seis selle postituse lõpetamisega.

***

Olen end viimase pooleteise kuu jooksul kehvasti tundnud. Lausa nii kehvasti, et otsustasin loobuda Pärnu Kahe Silla jooksust ning kahtluse alla seadsin ka SEB poolmaratonil osalemise.
Tänu erinevatele sümptomitele (katastroofiliselt virvendav pilt, jõuetus, kehv meeleolu, keskendumisraskused, ebameeldiv lihasnõrkus, peavalu jne), mis tulevad ja lähevad, arvan, et asi oli/on jälle kilpnäärmes, kuid 100% kindel ei ole. Eks tõde selgub analüüsidest.

Kuna ma selle kilpnäärmega olen juba pea pool oma elust armastuse-vihkamise suhtes olnud, siis otsustasin, et saagu mis saab, enne lõpliku otsuse tegemist annan endast maksimumi ning vähemalt üritan, kas õnnestub olukord paremaks tuunida. Vaatasin üle oma menüü, kuhjasin vaheldumisi sisse värsket greibi ja peedi mahla, määrisin nahale joodi ning omal kohal olid ka vitamiinid.
Nädalaga läks olemine küll märgatavalt paremaks, kuid nii kui poolmaratoni peale mõtlesin, hakkas uuesti topelt paha. Psühholoogiliselt. Olin lihtsalt täiesti kindel, et seekord katkestan.

Laupäeval otsustasin siiski jalad lahti joosta ning pealaest jalatallani läbi venitada.
Jooks: 32min ja 50sek - 5.32km
Jooksin 2km soojenduseks, 1km vaheldumisi kiirendusi ning nati üle 2km lõdvestusjooksu peale. Umbes nii ma igakord päev enne võistlust toimetan.

Pühapäeva hommikul ärkasin kl 8.15. Akna taga krabistas vihm ja parema meelega oleksin voodisse jäänud, sest teki all oli lihtsalt nii mõnus soe. Ma ei oska  öelda, kas mul oli rohkem uni või pigem hirm eesootava ees, mis teki alla jääma meelitas. Kahtlustan viimast. Vastumeelselt ajasin end püsti ning suundusin putru keetma.

Pudrukausi taga istusin nagu laps, kes jonnib ja ei taha oma sööki süüa. Suurema osa sellest portsust sõin ära, kuid viimase lõpu kallasin prügikasti. Lihtsalt ei läinud alla. Samamoodi ei läinud alla vesi, mida end jooma sundisin.

Kuna mõnest kohast olid lihased valusad ja kanged, määrisin pool oma kaelast, selja ja eest sääred capsicamiga kokku, et igasugusele potentsiaalsele jamale juba eos kriips peale tõmmata.
Viimased jooksud olen seda praktiseerinud ja siiani on see parim nipp, et selg joosta laseks. Vähemalt nii tugevaid valu-lihaskrampe ei ole enam tekkinud.

Kell 10.30 olin linnas. Parkisin auto ära ning löntsisin võistluskeskusesse numbrit jahtima. Kartsin sooja ilma nagu lubas, kuid üllatuseks oli nii külm, et algul oli isegi pikkades riietes jahe. Õnneks varsti hakkas Capsicam seljal ja säärtel oma tööd tegema ning külmatunne asendus mõnusa kuuma surinaga.

***
Kuna olukord oli nagu oli, siis olin võistluseks valmistumisel eriti hoolas.

Esiteks - peedimahla joomine.
Teiseks - korraliku soojenduse tegemine. Tavaliselt olen selle etapi lõdvalt vahele jätnud või siis väga kergelt teinud. Seekord sörkisin end soojaks ja venitasin probleemsemad kohad lahti.
Kolmandaks - otsustasin seekord kompressioonidega joosta. Mul on üks varasem kogemus, mis oli niivõrd ebameeldiv, et olen kõikidest säärtest siiani kaarega mööda käinud. kuid riskisin, andsin oma triibulistele kaunitaridele võimaluse ja nad ei vedanud mind alt. Algul oli veidi palav, kuid edasi tundsin ainult säärte nurrumist. Uus ja mõnus kogemus!
Neljandaks - andsin endale lubaduse, et ei lähe alguse hullusega kaasa ning jooksen AINULT enda jooksu. Panin paika vahemiku, kus ma püsin ning peale kategoorilise keelu end rihmaks tõmmata. Seadistasin oma kellal ekraanile kolm näitu: "pace", "avg pace" ja "pulss" ning terve jooksu vältel ei vaadanud ma mitte kordagi ei aega ega kilometraaži. Viimast hakkasin lõpupoole muidugi kilomeetripostidelt jälgima, kuid kuni 13nda kilomeetrini ei olnud mul tõesti suurt aimu kui palju ma jooksnud olen.
Viiendaks - Seekord lahjendasin geelituubi veega pisikesse pehmesse pudelisse, et vältida Ööjooksul juhtunut, kus paks geeliplöga kurgust alla ei läinud. Töötas! Manustamine oli igas mõttes mugavam. Ainuke miinus on pudeli kaasa lohistamine, aga õnneks see nii väga mind ei häirinud.
***

Esimesel kilomeetril jälgisin enesetunnet ning sättisin paika kiiruse, millega võiksin kulgeda. 5:30-5:40min/km tundus täitsa okei, mis vahemikus joosta. Nii nagu kiirus kuhugi sinna 5:20min/km juurde tõusis, nii tundsin, et on oht end kinni joosta ja võtsin tempo maha.
Sundisin ennast jõuga rahulikuks, sest suure ja kihutava rahvamassi sees on raske aru saada, kui kiiresti (ja üle oma võimete) sa tegelikult liigud. Vaatasin ilma, kuulasin muusikat ja keskendusin hingamisele. 
Niimoodi omaette mediteerides suutsin nii hea rütmi saavutada, et oleksin esimese joogipunkti äärepealt maha maganud. Märkasin täitsa viimasel hetkel. 

Igas joogipunktis võtsin kaks topsi. Ühe rüüpasin tühjaks, teisega kastsin käsi ja igaks juhuks kallasin veidi ka kaelale. Palav küll ei olnud, kuid tundsin, et see teeb olemise värskemaks. 

Kuni 10nda kilomeetrini oli jooks üllatavalt lihtne. Lausa liiga lihtne. Ei lasknud ennast sellest enesetundest petta, sest tavaliselt saabub esimene minihaamer kuskil 14-15 kilomeetri peal. Nii ka seekord. Paar lonksu geeli pani korraks küll jalad kiiremini liikuma, kuid seda tõesti vaid korraks. Edasi algas agoonia.

16ndal kilomeetril lippas minust 2h tempomeister kamba jooksuentusiastidega mööda. Sel hetkel tuli klomp kurku. Ma ei olnud siiani kordagi kella vaadanud või pead pööranud, et uurida, mis minust tagapool toimub. 2h tempomeistri nägemine oli kui hoop reaalsusega kõige valusamasse kohta. KURAT! Jälle 2h... No ei saa siis kiiremini või?

Võtsin jonniga oma viimased jõuvarud kokku ja läksin oma teed. Tagasi ei vaadanud. Lihtsalt lohisesin finishi poole. Jooksuks seda nimetada ei saa :)

Viimased kaks kilomeetrit olid piin! Viimane kilomeeter totaalne katastroof. Pilt virvendas ja pea käis ringi. Vist esimene jooks, kus ei jõudnud ka finishisirgel kiiremaid liigutusi teha.

Lõpuaeg 1.59.12

Pettunud olin täpselt nii kaua, kui hakkasin kodus igavusest oma eelnevaid poolmaratonide aegu sirvima. Avastasin, et see on mu viimaste aastate kõige kiirem aeg. Ja lausa 6min kiirem, kui eelmise aasta SEB.
Heh, ma olen lihtsalt nii kinni oma 2013ndal joostud 1.51.51 ajas, et väikseid arenguid ei märka enam üldse.

Lõpetan siinkohal endale tuha pähe raputamise.  Hästi läks ju! :)

Kõik kokku võtta, siis - ilm meeldis, rada meeldis, korraldus meeldis. Tore, et põnnama ei löönud ja ikka kohale läksin :)

***

Siit edasi üritan ma nüüd terveks saada. Nii, et hetkel olen ma aja täitsa maha võtnud, et ei korduks jaanuari õudus, kus väikesest haigusest sai peaaegu 2 kuu pikkune tubane voodirežiim. Iseenesest olen ma kirjas ka Tartu linnajooksu poolmaratonil, kuid praeguse seisuga ma kardan, et pigem sinna vist ei jõua :(  Aga eks näis.

Wednesday, August 30, 2017

Lapimaa 2017

Lapimaal käidud nigu niuhti. Sel aastal läks aeg veel kiiremini kui eelmisel. Kurb. Aga järelikult oli lõbus.

Startisime Eestist 22.08 lõuna paiku. Kõigepealt laevaga Helsingisse ning edasi autorongi peale, mis logistas meid hommikul kella 7ks Rovaniemisse. Rovaniemist kütsime autoga 250km edasi põhjapoole, kus tervitasid meid vihmane ning juba pooleldi kuldses rüüs Saariselkä ja põhjapõdrad. 
Tegelikult esimese hooga sõitsime üldse oma sihtkohast lihtsalt läbi. Tegime aega parajaks, sest majutusse pääsesime alles peale lõunat. Uudistasime võileibu süües kiviseid jõevaateid ning üks peatus sai tehtud ka omamoodi matkaraja juures, kus puidust trepid viisid keset kivist metsa otse mäkke. Mäe otsas avanes võimalus pugeda väikse ava kaudu ühe eriti suure kivi sisse, mis pealtnäha oli nagu iga teine tavaline hiigelsuur kivi, kuid seest täitsa tühi. Nii, et nüüd võin öelda, et olen käinud ka kivi sees :)

Kuna rongis magada väga ei saanud (kõrval kupee naaber norskas ja peeretas vaheldumisi pool ööd nii valjult, et vähemalt meie seinad värisesid ning vastu seina koputamisele (loe: tagumisele) ta ei reageerinud), siis olime magamatusest veidi tagurpidi. 

Pildid: Erakogu - Kõiki pilte ei hakanud siia lisama, nii et tšeki INSTAGRAM'i ka! :)

Saariselkä asub Helsingist u 1200km kaugusel päris-päris põhjas. Ma ei oska öelda, kui suur see koht maa-alalt võib olla, kuid väidetavalt on seal elanikke umbkaudu 7700. Koht, kus me olime, on tegelikult Soome kõige põhjapoolsem suusakeskus, kus on talvel võimalik sõita mäesuuska või murdmaad, lauatada, uhada koera- või põdrarakendiga, teha lumesõda või lihtsalt lamada lume sees ning nautida kõiki neid talvevõlusid ja -mõnusid, mida meil ei ole võimalik olnud juba aastaid nautida. Muideks, sealkandis asuvad ka need klaasist iglud, kus on võimalik voodis lesida ja läbi klaasist katuse virmalisi või tähistaevast imetleda (vaata pilte SIIT!). 
Praegusel aastaajal võib seal aga ennast ogaraks matkata, ilusa ilma korral virmalistest kaela kangeks vahtida või minna hoopis väikse papi eest kullakülasse kulda sõeluma. Jap, seal tõesti võib siiani kulda leida. Muidugi võib seda ka metsikult ja salaja kuskil ojas/jões teha, kuid siis peab arvestama kuuli või trahvi saamise võimalusega. Kõik kullaotsijad peavad omale maalapi rentima, et võiks ametlikult labida maasse lüüa. No ja võite arvata, kui oluline iga kullaotsija jaoks tema maalapp on.


Päris naljakas oli enne reisi asju pakkida. Hmmhmmm, mis siis kaasa?! Talvesaapad, müts, kindad, sulejope, villased sokid, soe pesu... ja neid kõiki asju läks reaalselt vaja muideks :) Augustikuus!

Kui Eestist tuli vahepeal veidi rahulolematuid sõnumeid, kuidas rannailmadega on selleks korraks lõpp ning õhk on sügisene, siis meil kõikus tunnetatav temperatuur koguaeg seal kuskil 0 ja 4 soojakraadi vahel ning 90% ajast lihtsalt ladistas vihma ja puhus halastamatult külm põhjatuul.. Nagu piltidelt näha, siis oli koguaeg ühtlaselt hall ja udune. 
Praegu on seal muidugi kuni 15 kraadi sooja ja päike. Ma ei tea miks see ilmataat meie vastu nii õel otsustas olla.

Jaheda temperatuuriga olime tegelikult arvestanud (eelmise aasta kogemus), kuid vihma ei lootnud. Nädal enne oli ilus ja loomulikult läks ilm uuesti ilusaks siis, kui olime kotid kokku pakkinud ning sättisime tagasi kodu poole. Vahepeal tuli lihtsalt paratamatusega leppida.

Läbi udu 438m ülespoole..
Ütlen ausalt, et jooksule ma väga rõhku ei pannud (jõudsin jooksma 2x). Peale Ööjooksu ja Tartu Suvejooksul feilimist tundsin, et nüüd on see hetk, kus ma pean laskma jalgadel veidi puhata. Kuna Saariselkäs voolab rada pidevalt kas tõusust üles või alla, siis nende kahe korra jooksmise ja ma ei tea mitme korra jalutamise ja matkamisega sain oma sääred tulivalusaks. Treppe vältisin nii palju kui sain. Muidu lihtsalt ägisesin.

Vajalikud kükid ja kummardused said tehtud mustikaid noppides. Kõik taimed ja puud on seal küllaltki väikesed ja kidurad, kuid mustikad olid suured ja maitsvad. Ja mis peamine - neid oli Eestiga võrreldes palju! Pohli oli samuti lademetes, kuid need mind oma maitselt nii väga ei tõmba. Neid on lihtsalt mõnus mätastel punetamas imetleda.

Nämmm!

Kaasa virutasin veel erinevas suuruses omapäraseid kive. Paar tükki vanematele aeda peenrasse kaunistuseks ja paar pisemat võtsin endale. Mingist hetkest tabas mind see pisike hullus, et nopin igalt reisilt omale mälestuseks ühe omapärase kivi koju kaasa (seekord läksin ahneks). Mälestused ja pildid on kiftid, aga füüsilisel kujul võtta tükike külastatud kohast kaasa, see on hoopis midagi erilisemat :) Minu väike kiiks ühesõnaga :)

Üks nendest iludustest tuli minuga koju :)

Kui kividest rääkida, siis Soomet on üldse eriti vinge loodusega õnnistatud. Ma ei tea, kuidas meil nende naabrina nii kehvasti on läinud. Vahemaa on khm...kiviga visata, aga miskipärast on ainult nende kapsaaed kive täis. Ja mäed, mis näevad ikka juba mäe moodi välja, mitte nagu meie Munamäe muhk.

Mida põhjapoole, seda kivisemaks läheb. Kohati on metsaalused nii kivised, et ma ei kujuta ette kui suur tahtejõud peab nendel puudel ja taimedel olema, et seal kivide keskel ja peal kangekaelselt kasvada. Proovisin pilti ka teha, kuid pilt ei anna üldse seda muinasjutumetsa võlu edasi. Kahjuks. 


Põtradega on lood täpselt nii nagu kõik räägivad, kes seal käinud :) Nad lihtsalt jalutavad tänavatel nagu kassid. Või ma ei teagi mis parem võrdlus oleks. Tuvid pargis?! Vahivad kraavis, külitavad maja taga, seisavad keset teed jne. Osad on küll arglikumad, kuid nendel Saariselkä omadel oli küll jumala kama, kas sa vahid neid lähedalt või kaugelt. Kui sammal vajas mälumist ja kuhugi kiiret ei olnud, siis ei hakanud ennast keegi liigutama.

Väike mõttepaus.

Viimasel päeval ilmataat lõpuks halastas ja näitas meile veidi päikest. Ilma see küll soojemaks ei teinud, kuid juba see, et vihmasadu lõppes, oli piisavalt suur rõõm. Selge taevas andis lootust ja võimaluse ka virmaliste ilu nautimiseks ja seda vist võibki pidada selle reisi kirsiks tordil. Ei kunagi varem ei ole ma nii vinget virmaliste showd näinud, kus terve taevas virvendab. Mõned korrad olid virvendused eriti kirkad ja teravad. Väriseva käega üritasin midagi ka pildile saada, kuid kuna kogemus virmaliste pildistamisel puudub (ja puudus ka statiiv), puudub piltidel ka kõrgem kunstiline väärtus ja kvaliteet. Sellest on kahju :( Aga vähemalt midagigi sai mälestuseks (lisaks vägevale mälupildile).

Esimene õnnetu katsetus virmalistest.
Kohe kindlasti tahaksin ma kunagi veel tagasi minna. Ma ei tea mis selles pisikeses kohas on, mis mind võlub, kuid ma tunnen end seal eriti ästi. Õhk on nii puhas ja värske ning loodus lihtsalt imeilus. Kui ükskord näeks selle punase tundra kah ära ja saaks lume sees sumbata, siis on seoses Lapimaaga kõik väikesed salaunistused täidetud :)
Lisaks tahaks nii 300-400km veel põhjapoole sõita, kus loodus juba päris kiviseks muutub. Ning kindlasti ka Urho Kekkoneni rahvuspargis matkates looduspärleid avastada. Googel andis aimu, et vaatamist ja imetlemist seal jätkub.

28.08 võtsime suuna tagasi Rovaniemisse. Kuna rong väljus õhtul, oli meil veel terve päev aega Lapimaa imelist loodust endasse ahmida, mustikaid noppida ja pildistada kõike, mis ette jäi. Terve öö sai jälle rongis logistada ning lõunaks olime kodus, Tallinnas. Tukkusin küll rongis nii palju kui sai, kuid koguaeg oli mingi müra ning padi just magamisele kaasa ei aidanud. Oli plaan, et kuna puhkus pidi reedeni kestma, saan veel 2 päeva reisist puhata ja korralikult magada, kuid selle plaani lõi sassi töökaaslase ootamatu asendamise vajadus ning siin ma siis nüüd olen. Tööl. Tööd hetkel otseselt ei ole, mis teeb selle laua taga nokkimise veel keerulisemaks. Juba proovisin kohviga pilti sirgemaks saada, kuid ei midagi. Oleks vist pidanud kofeiini otse silma tilgutama.

Kohustuslik "käed üleval" mäe otsas pilt :)
Kui kõik hästi läheb, siis järgmine peatus on Itaalia. Aga seda novembris ;) Vahepeal jõuab veel nii mõnegi jooksu joosta ja töö ning kooliga askeldada.