Mina olen sinu kindlus ja sina minu süda! /Uue eluperioodi alguses

Fotod: Erakogu

Ma lubasin, et räägin elumuudatustest siis, kui need käegakatsutavaks muutuvad. Olen selline pisut ebausklik ja ei taha enne kuulutada, kui kõik 100% kindel. Nüüd on see siis käes..

Mõniaeg tagasi võtsin vastu otsuse, et eluga tuleb edasi minna. Kõik, mis jäädavalt kadunud, ei tule enam kunagi tagasi. See teadmine teeb haiget, kuid nii lihtsalt on. Ehk kardetakse valul minna lasta just sellel põhjusel, et koos valuga kardetakse kaotada ka mälestused?

Minu loomad ei ole mulle kunagi lihtsalt tummad karvakerad olnud, kes käivad omapäi ja kasvavad ise. Kõik nad on pereliikmed, sõbrad.. minu väikesed südamed :)

Kui mu kuts novembris luuvähile alla vandus, ei lubanud ma endale, et ma ei võta enam mitte kunagi koera, kuid ma ei lubanud ka võtta. Lasin mõttel ja emotsioonil settida. Kõik hea, mis peab meieni jõudma, jõuab niikuinii. Kasvõi seitsme maa ja mere tagant. Või näiteks Lätist :) Selle jaoks on oma aeg.

Ei jaksa veel kahte kõrva korraga püsti hoida :)

Mul on tunne, et vägisi pole võimalik kedagi armastama õppida. Elu viib meid erineval moel kokku elusolenditega, kellega me lihtsalt peame mingi perioodi oma elust veetma. Mõnikord veab ja meile antakse terve eluaeg. Nii ma sattusingi kuuaega tagasi ühele Läti kenneli lehele, kus vaatas mulle otsa rohelise paelaga Edward. 

Ei lasknud elevusel suureks kasvada, kuid teadsin juba minnes, et minu süda ootab mind seal. Nii oligi. 

Nii, et väike saksa lambakoer Edward ongi minu suur saladus, kellega kaasneb suur vastutus ning päris suur elumuutus. Ma ei võta omale lihtsalt koera, kes nukuna nurgas seisab, ma saan sõbra ja perekonnaliikme, kellega tuleb aktiivselt tegeleda, temaga mängida, seltsi pakkuda ja koolitada. Minu kutsubeebi :)

Siit algab meie tutvumine, koos kasvamine, treenimine, õppimine ja teineteise hoidmine.

Hellu ei treeni enam üksi. Eddie ja Hellu treenivad!