Tartu (pool)maraton 2013

Minu 17nda veebruari suusasõidu võtavad lühidalt kokku 3h 13min, kuhu sisse mahtusid 4 kukkumist, natukene halba enesetunnet, jutuajamised kaaslasega, pisut hirmu, söömised ja joomised igas toidupunktis, palju naeru, veel rohkem positiivseid emotsioone ning õnnelik finišeerumine. 

Ütlen kohe, et ma ei viitsi sellistele negatiivsetele alapunktidele alljärgnevat kirjutades keskenduda nagu: inimeste ebaviisakus, vähesed teadmised suusatamisest või suusatehnikast, ohtlikud olukorrad(nagu kepid laiali laskumine või keset laskumist vedelemine), korraldatud ürituse plussid ja miinused jne. See on mõne teise korra jutt. Pealegi, need kes käisid, need teavad isegi, mis seal toimus ja kes mitte, nendel on aeg lõpuks ise suusapidu läbi teha ning veenduda, kui toredaks või mitte toredaks see nende jaoks kujuneb!! (Kui kellegi  muidugi küsimusi on, siis küsige julgesti. Eraldi vastamise vastu ei ole mul midagi :))

Aga kõigest pikemalt NÜÜD!

Poslaka tõus. Ühel päeval alistan selle ka suuskadega! (PS! Pildistamise
käigus ükski rajajupp kahjustada ei saanud!) Foto: Erakogu

Kuigi olin endale selgeks teinud, et sel aastal ei oota sellelt sõidult ega endalt mitte midagi, oli närv enne starti ikkagi sees. Päris korralik, kui aus olla. Ilmselt jätkuvalt nende laskumiste pärast, mis tegelikult üldse nii hullud ei ole, ja hirmsad tundusid ka teised suusatajad(Neid on vist suurem põhjus peljata, kui süütuid laskumisi!?).

Nii nagu puudus mul füüsiline ettevalmistus(1kuu põdemist + 1kuu otsa enda hoidmist ja minimaalset liigutamist), ei valmistanud ma ennast sel korral ka kuidagi (üle)süües või juues ette. Eelmisel õhtul ja järgneval hommikul sõin portsu maisimakarone, aga sellega mugimine piirdus. Eelnevad päevad sõin kuidas juhtus ja seda, mis ette jäi(kõike kokku oli aga ilmselgelt liiga vähe).

Klassika kilomeetreid sain kokku kuhugi 25km kanti. Üks pikem(12km) sõit ja teised 8km kanti. Tunne ei olnud tugev..

Ülejäänud kokkupuuted klassikaga piirdusid teiste suuski vaadates ja/või neid pakkides.

Niisiis! Number seljas stardikoridoris seistes, kus ma sel aastal olin lausa 1 grupp eespool, tundsin, kuidas miski mu sees ebameeldivalt närve kõditas.

Stardipauk käis ootamatult ning peale seda hajus kõik ühtlaseks massiks – nii inimesed kui ka emotsioonid. Kõik oli kuidagi kergem(vähemalt alguses), kui eelmisel aastal ja kui ma kartsin. Liikuma sai kiiremini, mass tundus väiksem(kuigi tegelikult oli osalejaid ju rohkem), langused ei olnud nii hirmsad.. Lihtsalt sõitsin. 

Mingist hetkest hakkas aga raske. Tundus nagu liiguksin, aga kilomeetrid möödusid teosammul. Enda arvates olin juba sõidu peaaegu, et teinud, kui selgus, et läbitud on vaid mõned kilomeetrid. Järsku hakkas veel raskem: süda läks pahaks, pilt hakkas silme-ees ujuma ja õhku jäi väheks. Viimased kaks kuud nöörisid kõri ning pitsitasid igalt poolt. Oleksin tahtnud oksendada. Vähemalt tundus, et see teeks enesetunde märgatavalt kergemaks.

Tegin joogipausi ja ukerdasin edasi, kuid enesetunne jäi samaks. Tundsin, et maa jalge all pehmeneb ning käed ja jalad koos nendega. Nüüd sain aru, et asi on hoopis veresuhkrus, mis on omadega liiga madalale langenud.Vastumeelselt loputasin suutäie ülimagusat geeli leige veega kurgust alla. Mõne aja möödudes tundsin, kuidas see magus plögin minusse veidi energiat juurde süstis. 

Tõeliselt paranes mu enesetunne alles peale esimest toitlustuspunkti, kus sai mõnuga rosinaid ja hapukurki pistetud ning tops sooja spordijooki alla kulistatud, mis maitses nagu Coldrex, mida ma senini kunagi juua ei ole suutnud, kuid mis sel hetkel kõige mõnusama joogina tundus!

Peale 12ndat kilomeetrit oli elu minusse täiesti tagasi tulnud ning nautisin igat paaris või vahelduvat tõuget keppidega ja demonstreerisin seda meeldivat enesetunnet enda sees naeratusega näol. 

Ahjaa, need kukkumised.. Kuna ma seda rada nii hästi ei tunne ja laskumiste nimed on võõrad, siis räägime sellest lihtsalt kui ühest suuremast laskumisest, mis gruppide viisi inimesi niitis. Ei pääsenud ka mina.. Napilt oleksin, kuid vältimaks võimalust, et võin kellegi varustuse katki sõita või maaslamajale haiget teha, olin sunnitud ise ka pikali viskama. Reaalselt ei olnud kuhugi minna, sest terve tee oli „langenuid“ täis. Sain just püsti, kui keegi mulle uuesti ette prantsatas ning olin sunnitud koos temaga hetkeks aja maha võtma ning lumeolusid korra veel lähemalt uurima. Varustusele pilk peale visatud ning juba teist korda veendutud, et pääsesin ilma kadudeta, hakkasin just püsti tõusma, kui kahest sai järsku kolmene kohtu seadus ning mind seljatagant pauguga maha sõideti. Õnneks ei saanud ka sel korral keegi viga ning kõik läksid sõpradena oma teed.

Neljas kukkumine oli eriti totakas(ja valus!). Kõik oli ok, tundsin ennast hästi ja julgelt, asend oli sees, jõudsin just mõttes rõõmustada, et saab jälle natuke puhata, kui jäätükk rajas mu jala välja viskas, ootamatult tasakaalu kaotasin ning valusalt külili kukkusin. Kiirelt krahmasin suusad ja kepid kokku, tõmbasin ennast täpiks ning üritasn kiirelt püsti saada. Võeh, peale seda tuli väike hirm naha vahele tagasi, aga õnneks sain sellest suhteliselt kiiresti jagu.

Viimased kilomeetrid läksid lennates. Kui finišisse jõudsin ning medali kaela sain, oli tunne hea ning olin endaga rahul, et vaatamata kõigele osaleda otsustasin.

Ei vaevanud end mõttes, et ettevalmistus puudus, et kukkusin, tehtud puhkepausid või rahulik tempo, sest ma ei läinud sinna kellegi teisega võistlema peale iseenda ja seegi võistlus oli mitteametlik! 

Muideks, omavahel öeldes võin öelda, et lahingus iseendaga, tulin ma siiski võitjaks, sest kuigi ma eesmärke ei püstitanud, sõitsin ma sel aastal mõned minutid kiiremini kui eelmisel! Aga mitte ainult see, vaid ma tean, kui palju ma andsin endast eelmisel aastal(tegemata ühtki puhke- või söögipausi) ning kui palju sel ja kui palju paremas vormis pean ma olema vaatamata vahepealsele haigusele. Vohh! Nii, et ma ei viitsi üldse kuulata neid jutte „Milleks maksta 20-30€, et minna lihtsalt kulgema, kui seda saab teha ka üksi ja tasuta metsas?“. Jah, saabki, ma ei vaidle üldse vastu! Aga siis võiks iga asja kohta küsida, et milleks osta ajalehti, kui neid saab tasuta netist lugeda või milleks süüa maiustusi, kui ainuke „nauding ja hea“, mis me neist saame, on magus maitse keele peal, mitte midagi kasulikku jne.

Minu Tartu Maraton 2013 - 31km - Foto: Erakogu

Leidus üle 8000 hullu, kellega koos pidasin vajalikuks number seljas need kilomeetrid läbida(kes pikal, kes lühikesel). Tunne? – väga hea! Emotsioon? – hindamatu!

Jah, ka metsas üksi või sõbraga sõites võib hindamatu emotsiooni kinni püüda, kuid see on teistmoodi, see on teise kategooria ja kuupäeva emotsioon!

Kel materiaalselt võimalik, soov olemas, kuid senini osalemata jäänud vaid hirmu pärast(ükskõik millisest maratonist või võistlusest me räägime), siis visake hirm võssa, registreerige end mõnele võistlusele ja te mõistate paremini, millest ma räägin.

Seltsis on segasem! Uskuge mind, see motiveerib ka mõnusamalt ja korralikumalt edaspidi trenni tegema. Ei pea sõbrast, naabrimehest või kõikidest kontvõõrastest peajagu üle olema, kuid kui me veendume, et oleme iseendaga võrreldes täna tublimad kui eile või eelmisel aastal, on ka motivatsiooni palju kergem kõrgel hoida!

Küsimusele „Kas järgmisel aastal pikale?“ ma vastata ei oska.. Enne tahaksin lühikese ajaga 2h 30-45min enda jaoks alistada. Plaane ei tee, eks seda otsustan järgmisel suusahooajal jooksvalt :) 

Aga lühikest või pikka, selge on see, et suusapidu läheb kordamisele!

Nii, et siis järgmisel aastal rajal näeme?!

41. Tartu maraton - 31km

(Fotod: Erakogu)

Nüüd on see siis seljataga - minu esimene Tartu maratoni suusapidu ja 31km klassikasõitu. Emotsioonid - üdini positiivsed :)

Ärkasin hommikul kell 6, et välja lasta oma õigusi ja vabadusi nõudev kass ning hakata vaikselt sättima ja asju pakkima. Ees ootas pikk autosõit Otepääle. Pea tuikas. Kohe päris rõvedalt tuikas ja söögiisu oli ümmargune null. Kuidagi pigistasin endale sisse banaani ja paar peavalutabletti. Sõit võis alata. Jumal tänatud, et ise roolima ei pidanud(SUUUURED tänud siinkohal isale!). Mõned tunnid hiljem valutas pea natuke rohkem kui hommikul. Selge, migreen oskas valida ka õige päeva, millal pähe ronida. Võtsin kotist järgmise tableti, millega tuldpurskav lohe peas vaigistada. Selline see migreeniku elu on. Õnneks seekord tegin õige valiku ning peavalu hakkas vaikselt taanduma. Hullem oli see, et söögiisu oli endiselt null. Kuna oli selge, et ühe banaani pealt ma seda sõitu ära ei sõida, sõin vägisi ühe Snickersi. Ei ole minu igapäevamenüüs just lubatud pala, aga enne suuremat pingutust võin siiski manustada. Lisaks sõin veel ühe banaani, viilu rukkileiba ja jõin mahla. Sellega minu ettevalmistus piirdus. Lihtsalt ei läinud mitte miski alla. Panin lootused geelile.

Kui sihtpunkti jõudes autost välja astusin, tõmbas külm tuul seest õõnsaks. Tee peal oli küll aru saada, et kohati puhub päris korralikult, kuid väljas olla oli hoopis teine tera. Mõtlesin, et arvestama peab tuulekülmaga ja toppisin ennast korralikult riidesse. Paar kilomeetrit hiljem selgus, et ühe kihi pesu oleks võinud vabalt kotti jätta..

Stardis seistes tegin käteringe, sest näpud külmetasid. Muidu oli igati chill. Start anti nii märkamatult, et magasin hetke maha. Sellest muidugi suurt lugu polnud, sest sain starti paigal seistes nautida veel tublid 6 minutit või rohkemgi. Esimese kilomeetri läbimisele kulus üle 14 minuti. Edasi läks olukord pisut paremaks, kuid mitte oluliselt. Kui laskumistel ja tasasel pinnal oli minek juba päris hea, siis tõusudel tekkisid tropid ja seismine.

Rajaprofiil meeldis mulle väga. Tõusud ei olnud tapvad ja laskumised olid parajad. Muidugi algul tahtis aju jälle mõtlemise ära halvata ning andis kerele käsklusi ennast pikali visata, kuid sain iseendast võitu ning ei kukkunud kordagi. Vabandan kõigi ees, kellele sahatades ette jäin või, kes mind imelikuks pidasid, kui laskumisel rajast välja astusin, kuid kui te saaksite tunda minu tundeid sel hetkel, kui laskuma pean, siis mõistaksite mind ilmselt paremini.

(Sättisin küll numbrit nii ja naapidi, aga ikka tõmbas purjena kummi. Ilmselt uhkusest TM'i stardis seista :))

Pulsivööd mul peal ei olnud, kuid enesetunde järgi oli tempo õigesti valitud. Hing ei rippunud paelaga kaelas ja süda ei tahtnud rinnust välja taguda. Koguaeg tundsin, et energiat jagub ja kui hakkas silme-eest pisut häguseks minema või mõte hajuma, tajusin ära, et nüüd on õige aeg geeli võtta ning siis edasi põrutada. Joogipunktides ma ei peatunud, tarbisin enda kraami.

Sõit oli fun! Mis siis, et ilm oli pisut pöörane ja rada kohati päris väsinud või lausa olematu. Suurema osa ajast oli tuul soodsas suunas või liikusin ma liiga aeglaselt, et halba tajuda. Ausalt öeldes pole vahet. Suusk oli lihtsalt suurepärane! Libises nagu pöörane!!! Pidas küll ehk pisut halvemini(just tõusudel), aga ei julge viriseda ja kirjutan selle enda kehva tehnika arvele. Suuuuured tänud A&T Spordile ja Lauri Koortile! :) Järgmisel aastal on nii heade suuskade peal ehk ka palju paremas vormis sõitja.

Kuigi olin juba stardis leppinud tõsiasjaga, et 3h'ga ma sellel aastal ei piirdu, oli peale 1,5h see täiesti kindel. Olin eelnevalt ikka liialt optimistlik ja ei arvestanud sellega kui tagant ma alustan jne. Aga kummalisel kombel ma ei olegi pettunud. Kuigi energiat mul jagus ja finišeerusin ma tundega, et nüüd võiks veel miskit põnevat teha, olid lihased väsinud ja õlg valutas. Lihasvastupidavusest jääb puudu. Ilmselgelt ei ole keha harjunud selliste liigutustega nagu klassikasõit nõuab ning seda ei olnud kuskilt arvelt juurde võtta. Tee siis selle üleliigse energiaga, mis sa tahad.

Olen rahul, et registreerusin, õnnelik, et läbisin ja tore, et varustus terveks jäi(neid murdunud keppe ja suuski seal ikka jagus). Järgmisel aastal uuesti?! Hell yeah :)) Veel ei oska öelda, kas pikale või lühikesele, kõik oleneb, kui pikk saab olema ettevalmistus jne, kuid seda kõike korrata tahan kindlasti!

Kõik, kes te olete mõelnud sellest üritusest osa võtta, aga kahtlete, siis ärge kahelge, vaid tehke ära! See mass pole üldse nii hirmuäratav ja inimesed on üldjoontes palju sõbralikumad, viisakamad ja heasoovlikumad kui igapäevaselt spordirajal. Laskumised on lühikesel distantsil kõigile jõukohased ning kui tekib tunne, et ikka ei ole, võib suusad jalast võtta ja alla marssida. Nägin päris mitut niimoodi tegemas. Lõppkokkuvõttes on see lihtsalt üks suur suusapidu, mitte mõisa peale võistlus ja eesmärk on koguda hunnik suurepäraseid emotsioone. Lisaks kõigele saate medali, šokolaadi, rinnamärgi ja nakkushaiguse seda kõike korrata. Nii, et järgmisel aastal siis rajal näeme jah?! Diil!

Ahjaa, mingeid magusaid jooke ma ei taha nüüd järgnevatel päevadel ilmselt tarbida. Tänagi on veel geelist ja spordijoogist paras liimimaitse suus. Järgmine kord läheb loosi kas mõru greibimahl või puhas joogivesi. Päris mitmel korral tekkis seal põldude vahel rühkides tunne, et tahaks näoli lumme visata ja seda siis kahe käega süüa. Oeh, vesi on NIIII hea!

Täna on täitsa talutav olla. Õlg küll pisut valutab ja teine on ka pisut hell, aga võiks palju hullem olla. Lihased on minimaalselt kanged ja liikuda saan kenasti. Õhtul teen väikse sörgi või miski liigutamise peale, et homme päris Buratiino ei oleks.

Minu esimene TM 31km: Kokku: Natuke üle 31km ja 3h 16min 12sek.