Huh, mulle üldse ei meeldi haige olla või end haigena tunda! Kuid nüüd, kus see on pigem harv nähtus, võtan neid "kukkumisi" kui restarte, ilma milleta ei saaks mingist punktist kuidagi edasi liikuda.
Noh näiteks... täna teeme blogimisele restardi :)
Aasta 2014 oli minu jaoks küllaltki omanäoline. Silmini täis ootamatusi ja õppimist, nii head kui ka halba. Vaatamata sellele, et paljud harjumused ja mõttelaadid istuvad veel tugevalt küljes, tunnen ma paljuski ennast hoopis uue inimesena. Rahulikuma ja julgemana.
On vist piisavalt materjali kogunenud "Elu õpetab" vol kaheks :) (Esimese leiat SIIT!)
Kuna elu surub mind alatihti enda plaanidesse, siis ma mingeid suuri eesmärke siin välja ei hakka kuulutama. On nipet-näpet, mida teha tahaks, kuid eks ole näha, kas sellest ka miskit välja tuleb.
Kui möödunud kuid vaatan, siis on põhilised liigutamised olnud kas koeraga jalutamised või pilates/seljaharjutused. Aga ma ei kurda. Ma ju millalgi ütlesin, et edaspidi treenime koos hundiga ja olgugi, et põhirõhk on olnud temal, on minu jaoks jalutamine siiski parem, kui toolil tagumiku laiaks istumine :)
 |
| Foto: Erakogu/ instagr: Zakulleh |
Oleme käppade masseerimise, ujumise ja venitamisega jõudnud nii kaugele, et mõnesaja meetristest vaevalistest lonkamistest on kasvanud lausa kuni 8km hoogsad jalutuskäigud. Ei mingit lääpamist enam! Puusad on korras ning vasak käpp düsplaasiast prii. Parem jääb küll tema nõrgemaks käpaks, kuid niikaua kui liigume ja masseerime ning koormus hr Hunti lonkama ei pane, on kõik super. Areng on olnud hüppeline ning tulemus minu jaoks siiras ja ülisuur rõõm. (Jälle üks teema, millest peaks pikemalt kirjutama, et sama probleemiga koeraomanikud kohe koera magama ei tõttaks panema, nagu meie juhtumi puhul soovitati, või muud hullu..)Kui kennelköhast ka lõpuks lahti saab, hakkame vaikselt sörgisammu harjutama :)
Tundub, et ma ikkagi sain endale treeningpartneri ;)
Möödunud hooajal üritasin kangekaelselt pooleliolevast kohast alustada, kuid ei õnnestunud ning tulemus oli alati üks - motivatsiooni kadumine. Nüüd olen peaaegu, et nulli tagasi kukkunud ja leian, et see on parim algus, mis üldse olla saab. Saan ilma süümepiinadeta endale ja oma seljale aega anda ning rahulikult koormust kasvatada. Tunnen, et jooks on see, millega edasi tahaks minna. Esialgu mõõdutunde järgi ja mõnuga ning sealt siis edasi eesmärkide poole. Olgem ausad, ma võin ju siin kummi venitada, aga ega ma enne alla ei anna, kui oma ammu seatud eesmärgid täitnud olen :)
Kuid siiski. Midagi ma sooviks ja midagi ma lubaks.
Üks tähtsaim ja keeruliseimalt teostatav tarkus, mida olen alati teadnud, kuid mille tähendust miskipärast südames kunagi omaks ei ole osanud võtta on, et oma õnnes ja õnnetundes ei tohi kedagi teist vastutavaks teha. Vot selle tahaksin selgeks õppida. Et minu tujud ei sõltu teiste omadest, vaid suudan olla see rõõmuallikas, kes teise, natuke pilvisema päeva, särama paneb :) Oskan rõõmu tunda pisiasjadest, olgugi, et mõni suurem mure istub raskelt kukil. Usun ja usaldan rohkem ning ei muretse ülehomsete asjade pärast, mis täna pole isegi veel halvaks hakanud minema.
Ja need mõned kilod, mida ma siin plaaninud kaotada olen, need lähevad kontolt maha lõpuks.
Kindlalt! :))Olen äärmiselt tänulik neile, kes olid, kes uude aastasse kaasa tulid, edasi on ja/või kes lihtsalt kaasa viitsivad elada.
Soovin teile võrratuid uusi eesmärke, jõudu ja jaksu nende täitmiseks ning oskust näha seda pisikest rõõmustavat õnne igas päevas! :)
