E-treening/päev 4 ja 5/Juhuuuu, pulss on tagasi!

Aasta ja ports kuid peale, jõudsin ma lõpuks oma vigase ja jamava kellaga Polari esindusse. Parem hilja kui....leida! Järelduse, kas ma olen lihtsalt laisk või uskumatult kannatlik, võite ise teha. Tuli välja, et ei olegi normaalne iga kuu(või lausa iga nädal) vööanduril ja/või kellal patareisid vahetada :) Ülla-ülla, eksole. Kui kuskil on praaki, siis leiab see kindlasti tee minuni. Kannatlikkuse eest vahetati garantiikorras nii andur kui ka vöö välja. Lõpuks saime veel nii peenele kaubale, et maksin 6€ ning sain anduri, mida saan korraga kasutada nii RS200 kui ka RCX3'ga. 

Põhjus, miks ma sellise diili tegin, on imelihtne. RCX3 tõepoolest ei võtagi pulssi, kui (uisutades) käed seljataha paned. Ja ei tee seda ka vees. Tuleb välja, et tema andmeside lained lihtsalt ei levi läbi vee. Vot sulle. Nüüd on igaks elujuhtumiks kell olemas. 

Kuna eilne ja tänane trenn tuli ilma kellata teha, toimus pulsi mõõtmine vanakooli meetodil - kaelalt. Muudkui lugesin ja arvutasin. Sain õige ruttu selgeks, et kui suureks kasvan, siis pulsikellaks ma kindlasti saada ei taha. Kole tüütu.

Kui eilne jooks oli igas mõttes mõnus ja rahulik, siis tänane 90min uisutamist oli pesuehtne piin. 

Üritan nüüd niimoodi sättida, et kui vähegi võimalik, teen oma trennid hommikupoole, et organismi veidi varasema pingutamisega harjutada. Nii ma siis täna hommikul optimistlikult uisutama läksingi. Hoiatan juba ette, et oht jälle vingumürgitus saada. Esiteks oli tee nii paksult sodi ja kive täis, et panin kaks korda käpad maha. Terve elu jooksis sekundiga silme eest läbi(mitu korda järjest!). Oi, kuidas ma oleks tahtnud need uisud lihtsalt jalast võtta ja võssa visata.. Maas lebavad kivid, vastik vastutuul. Sisendasin endale kangekaelselt, et nii saabki tugevaks. Viimased 5min isegi juba peaaegu hakkasingi uskuma :)

Aja ja kilometraaži omavahelist suhet võrreldes, tundub nagu oleksin seda distantsi maastikul pigem roomanud, kui uisutanud. Pole isegi ühtegi muud vabandust varrukast välja sikutada, kui tõsiasi, et vastutuulega pulssi taastavas tsoonis hoida on mõnikord maruraske. Nii, et mingil hetkel ma isegi ei üritanud enam rõhku tehnikale panna. Lasin selja sirgu ning olin turist omade seas. 

Selliste trennide kõige rahuldustpakkuvam osa on soe dušš ja õigus iseendale õlale patsutades öelda - "Ära tegin!". 

Ja vot seepärast mulle plaani järgi treenida meeldibki. See kahandab oluliselt võimalust viilida. Tean, et ei tohi olla treeningplaani ori, kuid teinekord muudmoodi ei saa, kui keegi teine peab konkreetselt näpuga näitama, kuhu suunas ja kui palju vehkida tuleb. Minu puhul töötab hästi.

T: Jooks 40-50 min/SLS 140-145/7.24km ja 50min/ 50min pilatest

K: Rull taastavaks ~90 min/ 30.69km ja 1h 31min

EMT Rullituur - Kunda/nädala kokkuvõte

Eile oli EMT Rullituuri Kunda etapp. Nagu plaanitud, sõitsin ka seekord lühikest distantsi(20km).

Enesetunne oli juba enne võistlust imelik. Mitte halb, aga tugev väsimus oli sees. Lootsin, et äkki soojendusega annab järele(mõnikord lööb vere käima), aga ei. Väsimus jäi ja see ei teinud mind võistluse suhtes üldse optimistlikuks. 

Närveldasin muidugi ka seekord enne starti päris korralikult. Kuigi nüüd ma ei  kartnud enam kiirust või seda, kuidas teised sõitjad käituda võivad, vaid konkreetselt iseenda põrumist. Enda silmis.. Kõige hullem! 

Minek(st üks ots) oli hea, sest tuul oli tagant. Kahju kohe, et endomondot käima ei pannud. Põnev oleks teada olnud, mis max kiiruseks võis tulla. Aga olenemata sellest, et üks ots oli palju kergem sõita, jooksis mul ikkagi ka taganttuule otsal kett maha ja nii ma oma kompanjonid kaotasingi. Õnneks mitte silmist ja see oli edasise suhtes küllaltki oluline. 

Sundisin ennast jõuga mitte tee äärde maha istuma, sest enesetunne läks hetkega väga kehvaks. Vasak jalg kiskus reiest krampi ja tundsin vastikuid külmavärinaid. Kambas kannatab veel ära, aga kui pikalt üksi sõidad, on loobumise mõtted eriti kerged tulema. Õnneks suudab mõnikord keha olulistel hetkedel lolle mõtteid ignoreerida ja tegutseb autopiloodil edasi. Rüüpasin vett ja jätkasin veeremist.

Tagasitulek oli veel suurem pain, sest tuul oli vastu ja kohati päris tugevalt. Üritasin ära kasutada need üksikud kerge allapoole kallakuga lõigud, kus sättisin sammu pikaks, et pisutki taastuda. 

Mingil hetkel sai miski grupp mu kätte ja soolosõit sai läbi. Võtsin hetke puhkamiseks. Kuigi ka grupil oli raske sabast kinni hoida, sest ma lihtsalt ei suutnud ennast sundida kiiremini liikuma.  Ei jõudnud ei vedada ega loksuda. Alles siis kui finishiväravaid nägin, leidsin kuskilt pisikese jõuvaru, et veel paar kiiremat sammu teha ning iseenda piinad selleks korraks lõpetada. 

Aeg: 41min 38sek

Koht(üldarvestus): 25/97
N: 8/53
N vkl: 1/37

Oleksid ja poleksid ei maksa võistlustel kunagi mitte midagi. Nii, et seekord oli nii.

Hinnang iseendale? Kui ma olen täiesti aus, siis mul ei ole millegi üle nuriseda ega vinguda. Olin väsinud - järelikult tegin eelnevalt midagi valesti(jõudu, I guess..). Et kiiremini liigutada ei jõua - well, tuleb lihtsalt rohkem uisutamisele keskenduda ja vähem muud teha. Aga seda järgmisel hooajal :) 

Foto: Laura Lants

Kokku eelmisel nädalal:

E  - jõud - 45min
    - pilates - 30min
T  - uisk - 51min ja 21.40km
    - jooks - 33min ja 5km
K - uisk - 55min ja 21.27km
     - pilates - 30min
N - jooks - 1h 37min ja 14.02km
R -
L - uisk - 30min ja 11.13km
P - uisk - 41min 38sek ja 20km

Kokku: 
6h 54min ja 94.02km

EMT Rullituuri Pärnu IIZI skate - ehk üle mitme aasta uuesti rullivõistlustel..

Tõestada, et hirm on meie endi valik, registreerisin ennast EMT Rullituuri Pärnu IIZI skate(16km) etapile(Korraks mõtlesin ka pikale minna, aga kuulasin targemaid ja valisin lühikese distantsi.). Tegelikult ei olnud see minu esimene registreerimine. Olin kirjas ka Kohtla-Järve etapil, kuid tol korral valisin hirmu(või hirm minu) ning ei võistelnud. Üks viadukti laskumine friikis mu outi, pluss lubas vihma ja ma otsustasin, et ma ei hakka sõitma Eesti teise otsa selleks, et suhteliselt suure tõenäosusega seal ikkagi mitte võistelda.

Seekord toimus võistlus Pärnu lähedal Audru Auto24ringil. Ei mingit varju tuule ega päikese eest. Neid kahte sinna aga jagus..          ..lisaks 28le soojakraadile. Huhh, palav oli!

Foto: Erakogu

Viimane uisuvõistlus jäi aastasse 2010 ning peale seda on uisud kuni eelmise aasta sügiseni kapis seisnud.

Heiaheia ütleb, et uiskudel olen ma olnud sel aastal(koos paari korra talvise saalis veeremisega) kõigest 21 korda. Seda on halastamatult vähe! Samuti ei ole ma teinud mingeid kiiruslikke treeninguid. Need ainsad lõigud, mis paar kuud tagasi tehtud said, jäid ainukesteks. Olen lihtsalt madala pulsiga mugavustsoonis kulgenud. Seetõttu ei osanud endalt ega endast mitte midagi oodata. Diil oli, et ei lähe sinna võistlema kellegagi peale iseenda hirmu. Võit oli juba starti minek. 

Oh, te ei kujuta ette, kui närvis ma olin(Seda kinnitas ka pulsikell, mis näitas stardis täiesti müstilisi numbreid.). Mu käed värisesid juba paar tundi enne starti  ja söögiisu oli ümmargune null. Nii, et olin ka suht söömata. Anyway, see pole üldse mingi argument. Maratonegi on ainult banaani pealt sõidetud.

Start oli selline nagu alati. Hull siblimine. Jäin totakalt karpi, kui paar ajugeeniust arvasid, et on jube kavalad, kui mu tee ära üritavad blokkida. Eesmärk jäi küll selgusetuks, aga sellega tuleb alati arvestada, et mõni selline segaste motiividega tegelane, kes oma võimeid üle kõrgelt hindab, igale võistlusele end mahutab(Ma ei räägi siinkohal päris algajatest, kes alles õpivad ja kellele eksimused andeks annad!). Paari kiire liigutusega olin siiski neist möödas ja minu sõit võis alata. Tänu toppamisele jäin suuremast grupist maha ja oli selge, et üksinda ma neid kinni ei püüa, kambajõmmi aga võtta ei olnud. Niimoodi ma siis suurema osa ajast üksi lidusin.

Lõpuks leidsin ühe mehe ja naise kellega koos sõita. Tuleb aga tõdeda, et grupisõit on jätkuvalt paljudele võõras. Esiteks ei püsi grupid koos, keegi ei vaheta vedajat välja, kui tagant suurema hooga tuled ja käe eesolevale sõitjale seljale paned, et hoog edasi  kanduks, hakatakse ärplema jne. Aga sellel ma ei viitsi hetkel pikemalt peatuda. 

Ühe järgmise arusaamatu tüübi tõttu, kes ei lasknud mind grupis vahele, aga ise ka vahet kinni ei hoidnud, kaotasin oma kambajõmmid silmist ja jalust. Nii, et jälle tuli tuulega üksi võidelda, kuni hambad ristis pingutades püüdsin kinni ühe Läti neiu, kellega koostööd tehes saime grupil uuesti sabast kinni. Mõne aja pärast tema jõud siiski rauges ja jäi meist maha.

Lõpp saabus ootamatult. Just siis, kui mul uuesti kergeks läks. Lõpuspurt ja..

Fotod: Kaspar Kallip

Üldkoht: 20/98st
N klassi koht: 1/36st 
Km: 16km
Aeg: 35min 10sek 

Pulss: avg 180/max 187
Minust ettepoole jäid veel 5 Eesti noorteklassi(N) eliitsõitjat, kellest esimesele kaotasin 3min ja 30sekki. Vähemalt 1,5min jäid kripeldama, aga kuna oleksid ei maksa midagi, siis ei hakka siin spekuleerima, mis ajaga ma oleksin lõpetanud, kui oleksin saanud selle grupi kätte, kes mul vastutuule otsal lihtsalt halastamatult käest libises.

Emotsioonid on head. Enesetunne oli ka päris hea, kui peavalu mitte arvestada. Jalad ei muutunud süldiks ja pidasid ilusti vastu. Ainult tunda oli, et ei ole harjunud ennast kiiresti liigutama. St kõrge pulsiga pingutama. Avg 180 tegi olemise päris....  ..ebamugavaks :)

Sain palju enesekindlust juurde, mingisuguse aimu, mis vorm mul hetkel on või ei ole jne. 

Kui kõik läheb sammsammult paremuse poole ja planeeritult, siis ühe sõidu teen veel lühikese ja sügisepoole proovin maratoni sõita. 

Jehhuuu!