2017

2017 on olnud minu jaoks üks äääärmiselt veider ja omanäoline aasta. Sõit ameerikamägedel. 365 päeva sisse on mahtunud nii palju emotsioone ja sündmusi, mis on mind läbi pisikeste murdumiste tegelikult päris tublisti muutnud. Võimalik, et on juurde tulnud paar halli karva, võib-olla ka kortsu, kindlasti paar armi (nii hingelist kui füüsilist), paarist hambast olen ka nüüd ilma.. Kuid väga palju on juurde tulnud ka siirast rõõmu ja tänutunnet. Ja vot seda ma muutumise all silmas peangi. Tunnen, et hakkan vaikselt seda jama, mida olen aastaid endaga abitult ja vastikustundega kaasas kandnud, lõpuks maha raputama. Lisaks kasvanud suuremaks. Vaimselt. Hingeliselt.

Nagu fööniks saputan oma tuhaseid tiibu :)

Juba aasta algul tundsin, et sel aastal tahan teha asju kasvõi natukenegi teistmoodi. Lubasin endale, et üritan iga kuu midagi uut proovida. Vahet ei ole, kas siis proovida uusi maitseid, lugeda uusi raamatuid, külastada uusi kohti vms. 

100% ma oma lubadust pidada ei suutnud, kuid sellegipoolest - uut sai rohkem, kui algul loota julgesin.

Paneme siis selle hea, mitte nii hea, kõik uue ning pisikesed tehtud julgustükid ritta. Kõike ilmselt ei jõua, aga olulisemad.

1.01.2017 algas ametlikult halvasti. Ärkasin ilma igasuguse hoiatuseta paduhaigena. Ei, ei läinud pidu pikale ega käest ära. Isegi ei mäleta, et oleks külma saanud. Lihtsalt tegin silmad lahti ja BOOM - surnud. Kokku olin haige (kodus) u 1,5 kuud, mille jooksul põdesin läbi raske kõri- ja hingetoru põletiku ning ka bronhiidi.

Tänu haigusele jäi ports eksameid ülikoolis tegemata, sest vaatamata arstitõenditele ei andnud osad õppejõud mulle eksamite tegemiseks pikendust. Sattusin nõmedasse ja abitusse olukorda, kus minu õnnetusest oleks kool napilt hunniku kasu teeninud. Lõpp hea, kõik hea - olukord lahenes mõistlikult. Lõpetamine lükkub küll edasi, kuid sain teada, et vajadusel ronin ka väga pingelisest ja nõmedast olukorrast võidukalt välja. Ja mis peamine sõnum iseendale - lõpeta palun igasuguse jama pärast põdemine! Mitttte kedagi ei koti.

18.02.2017 käisin esimest korda Rootsis, Stockholmis! 

Ma ei tea kuidas mul on õnnestunud nii vanaks elada ja mitte Rootsis käia. 

Ühtlasi oli see ka minu esimene kruiis ning esimene ruleti mängimine. 

PS! Rootsit tahaksin kindlasti veel avastada, kuid siis juba pisemaid ja armsamaid kohti. Stockholm polnud päris mulle.

Fotod: Erakogu/ instagram

08.03.2017 selle aasta esimesed kirsiõied. Ma ei tea kuidas teiega, aga mul on lapsepõlvest selline armas mälestus, kus vanaema tõi alati keset talve kirsioksad tuppa vaasi. Selles on minu jaoks mingi eriline võlu, kui juba veebruaris-märtsis kirsid toas õitsevad :) Meenub muinasjutt "12 kuud". 

Sel aastal tõin üle väga pika aja ise kevade varem tuppa. Kavatsen selle traditsiooniks muuta, sest kirsiõied märtsikuus on minu jaoks midagi tõeliselt erilist.

20.05.2017 esimest korda Maijooksul! 

Vahva oli. Muidugi..olen aus ja ütlen, et peamiselt motiveeris mind sinna minema juubeliaasta medal. Harakas, you know. Seega ma ei ole kindel, kas ma rohkem sellele jooksuüritusele satun. Kuid sel aastal seal osalemist ma kohe kindlasti ei kahetse. Uskumatu kui palju on hakkajaid ja sportlikke naisi. Puhas rõõm!

27.05.2017 minu esimene järvejooks - jooks ümber Harkujärve. Läheb kordamisele!! Vaatamata sellele, et stardinumber oli 13 ning joosta oli kohutavalt raske, korjasin ma kuskilt sealt järve äärest oma motivatsiooni uuesti üles ning siiani on see vaid kasvanud. Ma lihtsalt armastan jooksmist. Ilmselt oli seda vahepealset puhkeaega vaja, et uue energia ja palju parema motivatsiooniga uuesti treenimist alustada.

07.06.2017 kellegi vana on kellegi uus. Omastasin oma elukaaslase vana maanteeratta ning hakkasin asfaltteedel vurama. Mõnus vaheldus jooksmisele. Kui lõpuks ujuma ka õpin, siis kindlalt tahan triatloni läbi teha. Võib öelda, et see on minu päris esimene maanteeratas. Päris minu oma :) Nii, et ka selle võib millegi "uue" alla kirja panna.

22.06.2017 Austria. Huh! Minu elu esimene nii pikk roadtrip autoga ja esimene kord Austrias. Mul lihtsalt ei ole sõnu, mis emotsioonid ma sealt sain ja kuidas tagasi kibelen. Kahe nädalaga sõitsime kokku üle 5000km, kuid ma ei värista õudustundest õlgu, vaid tahaks uuesti minna, olla, sõita, näha.. Jah, kasvõi autoga! Olen avastanud endas tõelise rännusell-junky. Mäed võlusid mind viimse südamesopini ja ilmselt ahmin neid vaateid endasse ka teisel, kolmandal ja viieteistkümnendal korral.

02.07.2017 esimest korda juulikuus lume peal, esimest korda 3200m kõrgusel ja esimest korda ehitasime suvel lumememme. Elus üldse! Minu jaoks oli esimene kord sõita ka gondlitega mäkke. Ma muideks vandusin, et sinna kohutavasse trosside küljes rippuvasse kasti mina oma jalga ei tõsta, sest ma kardan kõrgust ja kuskil maa ja taeva vahel rippumist, kuid.. Siit sündis minu selle aasta moto "ahhhh, fck it! Teeme ära!". Kaalusin plusse ja miinuseid ning jõudsin kiirelt järeldusele, kui paljust ma ilma jään, kui enda lollile hirmule lihtsalt alla annan. Mis eriti rumal. Lõppkokkuvõttes ei olnudki üldse hirmus. Vahva oli! Ainult läbi paksu pilve sõites tuli korraks klaustrofoobia peale, aga see oli pisike tilk tõrva meepotis kogu selle ägeduse kõrval, mida ma seal üleval nägin ja kogesin. 

03.07.2017 esimest korda elus Saksamaal! Meie tee tagasi kulges läbi Saksamaa. Enamasti ma läbisõiduriike külastatud riikide listi ei nimeta, kuid leppisime elukaaslasega kokku, et kui riigist midagi ostad või mõnd vaatamisväärsust külastad, siis läheb arvesse küll. No vähemalt üks pisike peatus. Meie käisime ja vaatasime üle Neuschwanstein'i lossi. Kellel pole aimu, mis lossist jutt käib, siis palun googeldage. Enamus pilte sellest lossist on lihtsalt muinasjutulised. Mina tegin telefoniga ühe klõpsu mälestuseks. Ei midagi erilist, aga hey - pics or didn't happen! ;)

28.07.2017 katsetasin esimest korda tossukatega pildistada. Idee modellilt, minu poolt teostus. Sai väga palju nalja ja väga palju targemaks :)) Noh, et...tuulise ilmaga pole mõtet tossuga jamada vms. Praeguseks on kogunenud veel väga palju ideid, mida võiks proovida teostada.

12.08.2017 Ööjooks. Appi! See on kindlalt siiani üks kõige kreisimaid jookse, mis ma elus jooksnud olen. Esimene jooks äikesemarus. Selle 21,1km jooksul sai ennast nii mitmel moel ja tasandil ületatud, et kaela saadud medalil on samuti väga eriline tähendus. Did it!

19.08.2017 minu esimene Tartu Skechersi Suvejooks. 

Kohutavalt palav oli. Olin päris kindel, et rohkem kunagi enam joosta ei taha. Õnneks läks kiirelt üle :D Stardinumber oli ka kift - 404 error. Varem ei teadnudki, et selline üritus toimub. Nüüd tahaks kindlasti uuesti osaleda.

22.08.2017 reis Lapimaale. 

Teine kord külastada armsat Saariselkät. Nüüd on kaks korda Lapimaa sügist nähtud, järgmisel korral tahaks lumes mütata! Ma peaaegu mõistan neid inimesi, kes oma asjad kokku pakivad, kõik seljataha jätavad ning kaugele põhja kolivad. Pean end küll rohkem soojalembeliseks, kuid seal kaugel on nii eriline vibe, et kui keegi ettepaneku teeks, siis pakiks ka praegu asjad ja paneks uuesti põhjapoole ajama. Küll ajutiselt ja tahaks ikka koju tagasi, kuid sinna tahan ma ka. Virmalisi, põhjapõtru ja lund imetlema.

10.09.2017 Jooksin poolmaratoni alla 2h :) 

Jap, jap, suutsin lõpuks loobuda mõttest, et mu kiireim aeg on 1:51:48 ning tegin endale selgeks, et minevikus elada on pointless. Eesmärgid sean vastavalt vormile. See pisike võit rõõmustas mind tegelikult palju! Näitas, et ma suudan ja, et olenemata sellest, et areng on aeglane, on ta ikkagi olemas. Varsti on aeg panna 2018 eesmärgid kirja.

24.09.2017 Esimene ja viimane kord imetleda kaunist graffityt, mis maha pesti :( Arvamusi on küll erinevaid, kuid minu silmis oli tegemist tõelise kunstiga, millest oleks võinud saada omamoodi turistide magnet. 

13.10.2017 Sünnimärkide eemaldus, millega läks nõmedalt lappama. Plaanis oli kiire ja valutu paranemine, kuid läks vähe teisiti. Õmblus läks lahti, põletik, mädanemine.. Esimest korda elus õmmeldi mind ilma tuimestuseta. Pole küll asi, mida siin eraldi välja tuua, aga kui kunagi peaks uuesti juhtuma, siis tean, et elan üle. Võehh! Jalast mädanes ka lõpuks niidijupp välja. 

Praeguseks olen paranenud. Näol on ilus roosa arm, jalal tumelilla väike latakas. PS! Kui kellelgi on ideid, kuidas see heledaks saada, siis olen üks suur silm/kõrv. 24€ maksnud armikreem sellega siiani imet teha ei ole suutnud.

28.10.2017 esimest korda hiina massaažis. 

Pean tunnistama, et ma ei ole väga suur massaaži fänn. Olen proovinud erinevaid massööre, kes kõik vähemal või rohkemal määral kiidetud, kuid alati lahkun ma massaažist räige peavaluga. Mõned on öelnud, et see tähendab, et mürgid hakkasid kehas liikuma, kuid minu teooria on, et nad lihtsalt masseerivad mu õlavöötme kinni. Miks? Sest see peavalu on täpselt selline nagu siis, kui olen laua taga oma turja kinni kössutanud.

Hiina massöör, kelle juurde sattusin, suutis mu täitsa valust vabaks masseerida. Minu jaoks oli see uskumatu kogemus, sest valutasin siin vahepeal pea kaks kuud oma pead (ikka see kaela-turja-selja probleem) ning hakkasin juba lootust ja mõistust kaotama. Tegin paari kuuga läbi terve kuuri ning kogemus on lihtsalt nii positiivne, et kavatsen uuest aastast veel ühe kuuri läbi teha ning siis edasi kord kuus käima jääda. 

Olen massaaži ka peavaluga läinud ning sealt 50min hiljem selge pea ja energilisena lahkunud. Ma ei tea, võib-olla aitab mind usk, aga lõppude lõpuks loeb hea enesetunne, eks?!

09.11.-12.11.2017 Itaalia, baby! Kuna elukaaslase sünnipäev on 4.11 ja minul 8.11, võttis ta nõuks meid pikale nädalalõpule Itaaliasse lennutada. Jälle - minu esimene kord Itaalias. Esimese poole päevast avastasime Milanot, teisel päeval kihutasime rendiautoga Milanost Šveitsi ja tagasi, kolmandal päeval Milanost Veneetsiasse ja tagasi ning neljandal päeval emotsioonidest ja elamustest silmini pungil, koju tagasi. Lihtsalt I-M-E-L-I-N-E. Ka Šveitsis ja Veneetsias olin esimest korda! Veneetsias meil kahjuks ilmaga üldse ei vedanud. Alates Milanost oli selline paks udu, et kohati oli nähtavus nullilähedane. Üldpilt oli nukker ja hall. Kindlasti tahan sinna ka tagasi, sest usun, et päikseline Veneetsia on hoopis teine muusika. 

Šveitsis saime süüa kõige kallimaid friikaid, mida siiani kunagi söönud oleme, ja natuke trahvi saime ka. Natuke siis selles mõttes, et oleks võinud minna 3x hullemini.  

Nii Itaalias kui Šveitsis oli sügis oma täies ilus. Šveitsis kuldkollased lehised mägede ja lume taustal ning Itaalias värvilised vahtrad ja muud lehtpuud. 

Kahe päevaga sõitsime autoga umbes 1200km..

16.11.2017 Sai minust uuesti MyFitnessi klient. Juhhei! Olen selle otsuse üle nii õnnelik ja kohe kui mu hambad ära paranevad, olen uuesti kohal nagu 5 kopikat ;) Kartsin küll, et pean end vitsaga klubisse sundima, kuid juba esimeses trennis tundsin, et pagan, vot sellest olen ma puudust tundnud.

20.11.2017 Sain oma kilpnäärme analüüside vastused teada ja üle 15a olid mul lõpuks täiesti terve inimese näidud. Kujutate ette?? TSH oli 2,35!!!!!!! Siiani on mind (alates sellest, kui tabletivabaks sain) hoitud (TSH 4+) ülemise piiri ääres, aga nüüd olid analüüsid korras. Kujutate ette??? Mul on diagnoosiks pandud Hašimoto türeotiit, millega ma olen aaaaaastaid vaevelnud ja nüüd..... korras!!! Ma küll ei tea kas see on püsiv, kuid see annab lootust, et olen oma toitumise ja elustiiliga õigel teel. See kõik nõuab lihtsalt veidi vaeva ja kannatust.

07.12.2017 otsustasin olla rebel ja lasin kaks tarkusehammast korraga eemaldada. Kartsin meeletult tõmbamise protsessi, kuid asjata. Panoraampildi tegemise, jutustamise, kahe hamba tõmbamise ja õmblemise peale kulus 50min. Kukepea! Niikaua kui tuimestus kestis, niikaua oli ka veel kukepea. Aga sealt edasi.. Oh mannnn! Olen selle nädala jooksul ära söönud paki paracetamoli, paki ibukat, paki solpadeinei, paki dolmeni ja võibolla veel midagi. Võib-olla isegi kaks pakki ibukat ja poolteist paracetamoli. Ja paki antibiootikume. Paistes ma väga ei olnud, palavikku ei tulnud ja haavavalu tundsin vaid esimesel päeval. Aga....see...kuradi...lõualuu...valu... Mul ei ole sõnu!!!! Ma ei ole oma elus varem sellist valu tundnud. Muidu olla ei saanud, kui iga nelja tunni tagant läks paracetamol+ibukas sisse. Kui tableti võtmise aja üle lasin, siis kiikusin vaikselt nagu hullumeelne diivaniserval ja valasin pisaraid, sest valu oli ebainimlik. Ma isegi ei tahtnud nutta, need lihtsalt voooooooolasid. 

15ndal võeti niidid välja ning arsti sõnul pidi kõik ilusti paranema. Kõik peale selle, et mu lõualuu ikka valutab. Või lihased. Või kõik kokku. Või siis peidab ennast kogu kurjajuur hoopis kolmiknärvis.

Eile öösel ärkasin küll valu peale ja võtsin tabletti, kuid täna on esimene päev, kui tablettide võtmise vahele on jäänud juba rohkem kui 16h. 100% valuvaba küll ei ole, aga laseb elada. 

Siiski, see oli esimene kord, kus ma olin nii rebel, et lasin kaks tarkusehammast korraga teha :)) Lihtsalt mõtlesin "ahhhh, fck it!" ja võtsin ennast kokku. Isegi praegu siin vingudes olen iseenda üle natuke uhke, sest ma olen muidu ikka hull jänespüks.

18.12.2017 uus töökoht. Kõik käis nii ootamatult ja kiiresti, et ma siiani ei suuda seda uskuda. Alustan täiesti uues kohas, uute inimeste ja uute tööülesannetega. Ma olen PÕNEVIL! Ja natuke hirmul ka. Siinkohal võin jälle vist tänulik olla oma aasta 2017 motole, et end kätte võtsin ja mugavustsoonist välja julgesin astuda. Esmapilgul mulle tundus, et sinna ametikohale ma küll ei kvalifitseeru, kuid elu on täis üllatusi. Kui kahtled, siis tee ära! Üritan seda endale ka edaspidi meelde tuletada.

Mis kortsudesse ja armidesse puutub, siis 2017sse mahtus mõttetult palju draamat. Oli reetmist, oli valesid ja arusaamatusi, oli pettumist ja oli ka mingile arusaamisele jõudmist, et lõputult ei saa endast ära anda. Ja, et kõiki inimesi ei saa ega olegi vaja oma elus hoida. 

Teisalt sain teada, et olen mõistlikum, kui arvasin. Et ma suudan andestada või siis jääda viisakaks ka nendega, kellele mul ei ole kavaski nende käitumist andeks anda. 

Proovisin palju uusi toite (ka ise teha) ning tutvusin paljude uute inimestega.

Ma vist ei ole ühelgi aastal nii palju reisinud (4 uut riiki! + mitmed, kus juba käinud) ja kohe kindlasti ei ole minult nii palju käsitöökaarte ja pildistamisi tellitud.

Nii, et jah. 2017 oli....midagi. Rohkem kui need sõnad ja pildid siin edasi annavad.

Lapimaa 2017

Lapimaal käidud nigu niuhti. Sel aastal läks aeg veel kiiremini kui eelmisel. Kurb. Aga järelikult oli lõbus.

Startisime Eestist 22.08 lõuna paiku. Kõigepealt laevaga Helsingisse ning edasi autorongi peale, mis logistas meid hommikul kella 7ks Rovaniemisse. Rovaniemist kütsime autoga 250km edasi põhjapoole, kus tervitasid meid vihmane ning juba pooleldi kuldses rüüs Saariselkä ja põhjapõdrad. 

Tegelikult esimese hooga sõitsime üldse oma sihtkohast lihtsalt läbi. Tegime aega parajaks, sest majutusse pääsesime alles peale lõunat. Uudistasime võileibu süües kiviseid jõevaateid ning üks peatus sai tehtud ka omamoodi matkaraja juures, kus puidust trepid viisid keset kivist metsa otse mäkke. Mäe otsas avanes võimalus pugeda väikse ava kaudu ühe eriti suure kivi sisse, mis pealtnäha oli nagu iga teine tavaline hiigelsuur kivi, kuid seest täitsa tühi. Nii, et nüüd võin öelda, et olen käinud ka kivi sees :)

Kuna rongis magada väga ei saanud (kõrval kupee naaber norskas ja peeretas vaheldumisi pool ööd nii valjult, et vähemalt meie seinad värisesid ning vastu seina koputamisele (loe: tagumisele) ta ei reageerinud), siis olime magamatusest veidi tagurpidi. 

Pildid: Erakogu - Kõiki pilte ei hakanud siia lisama, nii et tšeki INSTAGRAM'i ka! :)

Saariselkä asub Helsingist u 1200km kaugusel päris-päris põhjas. Ma ei oska öelda, kui suur see koht maa-alalt võib olla, kuid väidetavalt on seal elanikke umbkaudu 7700. Koht, kus me olime, on tegelikult Soome kõige põhjapoolsem suusakeskus, kus on talvel võimalik sõita mäesuuska või murdmaad, lauatada, uhada koera- või põdrarakendiga, teha lumesõda või lihtsalt lamada lume sees ning nautida kõiki neid talvevõlusid ja -mõnusid, mida meil ei ole võimalik olnud juba aastaid nautida. Muideks, sealkandis asuvad ka need klaasist iglud, kus on võimalik voodis lesida ja läbi klaasist katuse virmalisi või tähistaevast imetleda (vaata pilte SIIT!). 

Praegusel aastaajal võib seal aga ennast ogaraks matkata, ilusa ilma korral virmalistest kaela kangeks vahtida või minna hoopis väikse papi eest kullakülasse kulda sõeluma. Jap, seal tõesti võib siiani kulda leida. Muidugi võib seda ka metsikult ja salaja kuskil ojas/jões teha, kuid siis peab arvestama kuuli või trahvi saamise võimalusega. Kõik kullaotsijad peavad omale maalapi rentima, et võiks ametlikult labida maasse lüüa. No ja võite arvata, kui oluline iga kullaotsija jaoks tema maalapp on.

Päris naljakas oli enne reisi asju pakkida. Hmmhmmm, mis siis kaasa?! Talvesaapad, müts, kindad, sulejope, villased sokid, soe pesu... ja neid kõiki asju läks reaalselt vaja muideks :) Augustikuus!

Kui Eestist tuli vahepeal veidi rahulolematuid sõnumeid, kuidas rannailmadega on selleks korraks lõpp ning õhk on sügisene, siis meil kõikus tunnetatav temperatuur koguaeg seal kuskil 0 ja 4 soojakraadi vahel ning 90% ajast lihtsalt ladistas vihma ja puhus halastamatult külm põhjatuul.. Nagu piltidelt näha, siis oli koguaeg ühtlaselt hall ja udune. 

Praegu on seal muidugi kuni 15 kraadi sooja ja päike. Ma ei tea miks see ilmataat meie vastu nii õel otsustas olla.

Jaheda temperatuuriga olime tegelikult arvestanud (eelmise aasta kogemus), kuid vihma ei lootnud. Nädal enne oli ilus ja loomulikult läks ilm uuesti ilusaks siis, kui olime kotid kokku pakkinud ning sättisime tagasi kodu poole. Vahepeal tuli lihtsalt paratamatusega leppida.

Läbi udu 438m ülespoole..

Ütlen ausalt, et jooksule ma väga rõhku ei pannud (jõudsin jooksma 2x). Peale Ööjooksu ja Tartu Suvejooksul feilimist tundsin, et nüüd on see hetk, kus ma pean laskma jalgadel veidi puhata. Kuna Saariselkäs voolab rada pidevalt kas tõusust üles või alla, siis nende kahe korra jooksmise ja ma ei tea mitme korra jalutamise ja matkamisega sain oma sääred tulivalusaks. Treppe vältisin nii palju kui sain. Muidu lihtsalt ägisesin.

Vajalikud kükid ja kummardused said tehtud mustikaid noppides. Kõik taimed ja puud on seal küllaltki väikesed ja kidurad, kuid mustikad olid suured ja maitsvad. Ja mis peamine - neid oli Eestiga võrreldes palju! Pohli oli samuti lademetes, kuid need mind oma maitselt nii väga ei tõmba. Neid on lihtsalt mõnus mätastel punetamas imetleda.

Nämmm!

Kaasa virutasin veel erinevas suuruses omapäraseid kive. Paar tükki vanematele aeda peenrasse kaunistuseks ja paar pisemat võtsin endale. Mingist hetkest tabas mind see pisike hullus, et nopin igalt reisilt omale mälestuseks ühe omapärase kivi koju kaasa (seekord läksin ahneks). Mälestused ja pildid on kiftid, aga füüsilisel kujul võtta tükike külastatud kohast kaasa, see on hoopis midagi erilisemat :) Minu väike kiiks ühesõnaga :)

Üks nendest iludustest tuli minuga koju :)

Kui kividest rääkida, siis Soomet on üldse eriti vinge loodusega õnnistatud. Ma ei tea, kuidas meil nende naabrina nii kehvasti on läinud. Vahemaa on khm...kiviga visata, aga miskipärast on ainult nende kapsaaed kive täis. Ja mäed, mis näevad ikka juba mäe moodi välja, mitte nagu meie Munamäe muhk.

Mida põhjapoole, seda kivisemaks läheb. Kohati on metsaalused nii kivised, et ma ei kujuta ette kui suur tahtejõud peab nendel puudel ja taimedel olema, et seal kivide keskel ja peal kangekaelselt kasvada. Proovisin pilti ka teha, kuid pilt ei anna üldse seda muinasjutumetsa võlu edasi. Kahjuks. 

Põtradega on lood täpselt nii nagu kõik räägivad, kes seal käinud :) Nad lihtsalt jalutavad tänavatel nagu kassid. Või ma ei teagi mis parem võrdlus oleks. Tuvid pargis?! Vahivad kraavis, külitavad maja taga, seisavad keset teed jne. Osad on küll arglikumad, kuid nendel Saariselkä omadel oli küll jumala kama, kas sa vahid neid lähedalt või kaugelt. Kui sammal vajas mälumist ja kuhugi kiiret ei olnud, siis ei hakanud ennast keegi liigutama.

Väike mõttepaus.

Viimasel päeval ilmataat lõpuks halastas ja näitas meile veidi päikest. Ilma see küll soojemaks ei teinud, kuid juba see, et vihmasadu lõppes, oli piisavalt suur rõõm. Selge taevas andis lootust ja võimaluse ka virmaliste ilu nautimiseks ja seda vist võibki pidada selle reisi kirsiks tordil. Ei kunagi varem ei ole ma nii vinget virmaliste showd näinud, kus terve taevas virvendab. Mõned korrad olid virvendused eriti kirkad ja teravad. Väriseva käega üritasin midagi ka pildile saada, kuid kuna kogemus virmaliste pildistamisel puudub (ja puudus ka statiiv), puudub piltidel ka kõrgem kunstiline väärtus ja kvaliteet. Sellest on kahju :( Aga vähemalt midagigi sai mälestuseks (lisaks vägevale mälupildile).

Esimene õnnetu katsetus virmalistest.

Kohe kindlasti tahaksin ma kunagi veel tagasi minna. Ma ei tea mis selles pisikeses kohas on, mis mind võlub, kuid ma tunnen end seal eriti ästi. Õhk on nii puhas ja värske ning loodus lihtsalt imeilus. Kui ükskord näeks selle punase tundra kah ära ja saaks lume sees sumbata, siis on seoses Lapimaaga kõik väikesed salaunistused täidetud :)

Lisaks tahaks nii 300-400km veel põhjapoole sõita, kus loodus juba päris kiviseks muutub. Ning kindlasti ka Urho Kekkoneni rahvuspargis matkates looduspärleid avastada. Googel andis aimu, et vaatamist ja imetlemist seal jätkub.

28.08 võtsime suuna tagasi Rovaniemisse. Kuna rong väljus õhtul, oli meil veel terve päev aega Lapimaa imelist loodust endasse ahmida, mustikaid noppida ja pildistada kõike, mis ette jäi. Terve öö sai jälle rongis logistada ning lõunaks olime kodus, Tallinnas. Tukkusin küll rongis nii palju kui sai, kuid koguaeg oli mingi müra ning padi just magamisele kaasa ei aidanud. Oli plaan, et kuna puhkus pidi reedeni kestma, saan veel 2 päeva reisist puhata ja korralikult magada, kuid selle plaani lõi sassi töökaaslase ootamatu asendamise vajadus ning siin ma siis nüüd olen. Tööl. Tööd hetkel otseselt ei ole, mis teeb selle laua taga nokkimise veel keerulisemaks. Juba proovisin kohviga pilti sirgemaks saada, kuid ei midagi. Oleks vist pidanud kofeiini otse silma tilgutama.

Kohustuslik "käed üleval" mäe otsas pilt :)

Kui kõik hästi läheb, siis järgmine peatus on Itaalia. Aga seda novembris ;) Vahepeal jõuab veel nii mõnegi jooksu joosta ja töö ning kooliga askeldada.

Kümme päeva Austriat

Pildid: Erakogu - Rohkem pilte instas!

Iga kord, kui kuhugi uude kohta satun, kasvab minu reisikirg natukene veel suuremaks :) Nälg näha, kogeda, klõpsida pilte ja teinekord öelda "jah" asjadele, millele ma enne mõttes vähemalt kolm korda "ei" olen öelnud (nt sõit gondliga :)).

Suunda Austria poole võttes puudusid mul igasugused ootused. Mitte, et ma poleks seda kohta juba ette ilusaks või avastamisväärseks pidanud, vaid mulle meeldib anda igale kohale võimalus end üllatada. Jah, mõnikord on tõesti mõistlik juba enne reisi plaan kokku panna, kuid see ei olnud selline reis. See pidi olema seiklus.

21.06 pakkisime viimased asjad autosse ning sõit võis alata. Mõtled küll, et mis selles autoreisile asjade kaasa pakkimises nii rasket saab olla (noh, et ega käsipagasiga ei lähe), kuid kui sihtkohas on ilm suvest talveni, siis tundub, et vaja võib minna kõike ja selgus, et auto ei olegi kummist :) Täitsa imelik lugu.

Minu kõige pikem autoreis on siiani olnud Eestist Tšehhi, kus ma põhimõtteliselt alates Pärnust kuni sihtpunkti kohale jõudmiseni ainult oksendasin. Kutsuge mind teinekordki autoreisile. Minuga on fun! :)) Õnneks ülejäänud kogemused on olnud positiivsed ja seepärast ma eesseisvat roadtrippi nii väga ei peljanud. Mis siis, et nii kaugele ei olegi kunagi varem autoga vuranud.

Sõidu peale oli planeeritud kaks päeva, mis sisaldas ööbimist Poolas. Mida lähemale sihtkohale, seda enam panid vaated mind ahhetama. Oi, ja Tšehhi oleks napilt mu ühe väikese unistuse täitnud. Olen alati tahtnud näha suurt päevalilli täis põldu. Peaaegu, siis selles mõttes, et põldu nägin, päevalilli ka, aga ainult üks neist õitses :) Üks päevalill sellest lõpmatust põllust.. Close enough või mis selle kohta öeldaksegi. Et siis..järgmine kord. 

Aga Austria. Oeh! Need mäed lummasid mind küll igas suuruses ja nurga alt. Mäetippe neelavad pilved ja lehmakellahelin igal pool. Täitsa nagu filmis. Parem kui filmis, sest ma sain olla selle ilu sees, mitte näljase näoga ekraani taga. Avastasin ennast päris tihti lihtsalt totakalt iseendale naeratamas.

Klõpsisin nagu hull igast vaatest endale pilte mälestuseks. Mine tea, äkki oli esimene ja viimane kord. Kuigi loodan, et pigem mitte.

Kui muid täpseid plaane ei olnud paika pandud, siis matkamine oli meil koos mehisema poolega kindlalt kavas. Kuid nii nagu  nööril on kaks otsa, on ka sellel imevahval reisil kaks täiesti vastandlikku poolt. Üks on see ilusate piltide pool, mida läbi instagrammi sai jagatud, teine loo pool hõlmab endas mitte nii toredat telefonikõnet kuskilt mägedest ja 23.juunil EMOs istumist ning veel korduvaid edaspidiseid haiglakülastusi. Säästan internetti ja ei hakka siia koledaid pilte postitama, kuid kui jalgupidi ühe koleda metallresti vahele pudeneda, siis ei saa sellest head lugu sündida. See oli kole. Ausalt! Ma pole elus nii paistes ja lillat jalga näinud. Varvastest kuni põlveni.. Ma ei julgenud küsida, mis mõtteid asjaosaline ise sel kõige kriitilisemal ajal peas keerutas, kuid mina, hirmu ja murega võideldes, kartsin küll vahepeal siiralt, et see jalg kukub lihtsalt otsast ära.

EMO arstid mingeid ravivariante otseselt välja ei pakkunud. Paranemiseks läheb pikem aeg.. Põhiline, et infektsiooni ei teki ning seda on oluline jälgida siiani.

Et vereringe oleks normaalne ja põletik ja paistetus alla saada, oli meil igal õhtul rituaal punase tiigrisalviga ja kapsalehtede mähisega. Kuna keegi häid mõtteid ei jaganud, tuli doktor Google appi ning proovisime kõike, mis vähegi mõistlik tundus. Woodoo koos rahvameditsiiniga toimisid ning paistetus taandus koos jõhkrama lillaga. Siiski....mingite tüsistuste oht püsib siiani. Vat sulle vahvat reisi! Siinkohal tuletan meelde kõigile neile, kes Euroopa Liidu liikmesriikidesse reisivad - võtke kaasa oma ravikindlustuskaart. Kui pole olemas, siis tehke! Kunagi ei tea, millal seda vaja võib minna.

Kui ma siin vahepeal olen uutele olukordadele "jah" ütlemisega veidi ära vajunud, siis selle reisi jooksul sai küll väga palju "esimesi kordi" ära tehtud. Alustades juba Austriasse minemisest. Näiteks sai käidud järjest kõrgemate mägede otsas - 1950m, 2350m ja lõpuks 3250m. Sai sõidetud mitu korda gondliga (pidin ennast pikemalt veenma, et mul ikka on vaja sinna mäe otsa minna). Sai käidud juulikuus lume peal ja ehitatud üks lumememm :) Sõime sõna otseses mõttes pilvedes hommikust ja nuusutasime mägede hõredat õhku jne jne jne.

Tobe öelda, aga neid pilte uuesti ja uuesti vaadates, mis seal tehtud sai, olen ma natuke iseenda peale kade. Noh, et ma seal olin ja... et ma seal enam ei ole.

Kuidas saab üks koht isegi vihmaga fantastiline olla?? Isegi vähe tummisema vihmaga sai kilejope selga aetud ning rõõmuga trenni mindud. (Nii omavahel öeldes, siis tegelikult ilusa ilmaga vist ei olekski suutnud mäkke ronida. Kole raske oli :))

Õnneks ei varjutanud tumelillad sündmused tervet reisi ning natuke ikka sai matkatud ka. Välja nägi see nii, et sõitsime koos härraga autoga nii kõrgele kui sai ja ma siis läksin tippisin jalgsi natuke kõrgemale ja kaugemale. Korra proovis härra küll kangelast mängida, kuid selle tulemus oli natuke veel rohkem paistes ja lillam jalg (ei kommenteeri. Mehed!).

Reisi kõige vingem osa oli loomulikult lume peale minek. "Juulikuus lumi on maas" oli lihtsalt nii sürr vaatepilt, et seda kogemust on raske sõnadesse panna. Muidugi oli meil mäkke mineku planeerimine ajastatud kõige pilvisemale päevale (nähtavus oli ümmargune null). Kahjuks muid valikuvariante ei olnud, sest sellest järgmisel päeval algas sõit tagasi koju. Mis seal siis ikka. Kui pilves, siis pilves. Olematute küngaste vahelt kohale sõitnud väike eestlane vaimustub ka pilvedest. Või sellest kui reaalselt saabki pea pilvedes seista.

Kui gondliga sõidust rääkida (jah, ma räägin sellest nii palju, sest minu jaoks oli sinna sisse minek ja mäkke sõitmine paras eneseületus), siis on pilt eemalt (ehk siis mäe alt üles vaadates) kindlalt õudsem, kui ise selles kastis istuda. Istuks nagu trammis. Naljakal kombel ei friikinud ma ära kõrguse või natukese kõikumise peale, vaid hoopis siis, kui pilvedesse jõudsime ja kõik ümberringi piimjas valgeks läks. Tundsin, et õhk saab otsa ja nüüd ongi kõik. Täiesti absurdne vaatepilt. Vaatad paremale - valge vatt. Vaatad vasakule - valge vatt. Vaatad otse - ikka sama. Nagu ulmefilmis. Mäe otsa jõudes oli sama vaade. Ehk siis vaadet ei olnud :) Nägid paari meetri kaugusele, tundsid, et lund sajab ja kuulsid, et kuskil lähedal inimesed räägivad. Ma ausalt ei tea, kuidas seal suusatada või lauatada oli võimalik, sest kui nõlvalt laskuma hakkasid, võisid vaid oletada, kuhu sõidad.

Valgus murdus lume peal imelikult. Näete seda sinist lumememme küljes? See pole töötlus. See paistiski silmale sinine.

Vahepeal pilt veidi selgines, st nägid natuke kaugemale, kui enda kõrvale, kuid lumised nõlvad sinise taeva taustal jäid seekord nägemata.

Üks gondli peatus allpool, ehk 2600m kõrgusel, oli restoran, kus sai ära proovitud Austria õunastruudel. Struudel oli hiigelsuur ja maitses imehästi. Meeldis, et see koosnes 90% õuntest ja tainast oli ümber imevähe. Kui aga struudel välja jätta, siis Austria köök üleüldises mõttes millegi erilisega ei jahmatanud. Sellest pole aga hullu, sest juba maeiteamitmendat korda - need mäed noh! Lihtsalt vau :)

Veel, mis tänavapildis vahvat silma jäi, olid käsikäes jalutavad juba kuldses eas paarid, kes nägid kõik väga sportlikud ja vitaalsed välja. Sain kohe treenimiseks motivatsiooni juurde. Tahan ka 70-aastasena nii püss ja reibas olla. Ja kohe kindlasti tahan tagasi sinna matkaradadele!

Kümme päeva Austrias kadus häbiväärselt ruttu, kuid sinna sisse mahtus temperatuuri -0,5 kuni 34 soojakraadini, päikesest äikesevihmani ja seiklusi rohkem, kui oleks küsida julgenud.

Tagasisõit oli loomulikult palju väsitavam kui minek, sest kodu veel ei kutsunud ja hirmus kahju oli ära tulla.

Nüüd juba tagasi töölainel. Kui aga ausalt tunnistada, siis sellisest puhkusest oleks vaja omakorda veel eraldi puhkust :)

Kõik pildid on tehtud iphoneiga ja on 100% minu omad. Küsimata näppamise eest saab vastu  näppe!

Sellest, mis, kas, millist ja kui palju ma seal trenni jõudsin teha, sellest teen eraldi postituse. Ei ole veel tosse nurka visanud ;)

Nägeš 2016!

Aasta 2016 oli üks isemoodi aasta. Tahaks öelda, et jooksin tossudel tallad läbi ja jalad rakku, kuid sportlike kilomeetrite arv jääb eelnevatega võrreldes kahjuks küllaltki mannetuks(õnneks mitte nulliringi). Siiski oli aasta täis meeletut tormamist. Punktist A punkti B, kohustusi täites, reisides, võib-olla ehk isegi ennast otsides ja mõnikord ka leides. Tuupimist, närvipinget, ajaplaneerimist ja kalkuleerimist, enda ületamist.. ja palju, palju muud.

Võrratu Aasia reis, kus kolme nädala jooksul sai ringi rännatud erinevates Malaisia ja Filipiinide super vingetes kohtades. Kus ma põlesin juba teisel päeval luudeni ära, nägin merikilpkonni munemas, hiigelsuuri sisalikke tukkumas, maailma väikseimaid karusid, orangutangi puu otsas hüppamas, kus ühel ägedal džungli saarel mürasid vallatud ahvipoisid mööda majutuse katust, tegin ninaahviga selfie, nägin eksootilisi loomi, linde ja putukaid, lendasin rohkem kui viimaste aastate jooksul kokku, nautisin hiidkrevette ning küpsetatud banaane, naersin hüsteeriliselt ja südamest, päevitasin imekaunitel randadel, olin tunnistajaks krabide kogunemisele, uppusin tähistaevasse, kallistasin kaelkirjakut ning poseerisin koos sebrade pepsidega jne :) Nimekiri on pikk.

Sõbrad, see oli fantastiline kogemus!

(Pics or didn't happen..)

Imelikul kombel ma näiteks sel aastal kordagi Lõuna-Eestisse ei jõudnudki (kuigi see on iga-aastane MUST trip), kuid Soome sattusin rohkem kui paaril korral. Tahko - imeilus väike koht. No ja Lapimaa...oeh! See oli täpselt nii superäge, kui ma seda oma vaimusilmas ette olin kujutanud. Soome on imeilus!

Käisin jõuluvanal külas, nägin esimest korda elus päris põhjapõtra ning sõin Soome pohli ja mustikaid. Kammoon, ikkagi välismaine kraam, väärib mainimist ;)

Sõbranna pulm. Ettevalmistused, abistamine ja pildistamine.

Maalisin kingiks oma elu esimese pulmaküünla.

Koertekooli edukas BH testi läbimine. Kiidan hr Hunti! Väike karvane tarkpea.

Minu esimene rõdu maasikapeenra katsetus. Oli viljakas muideks.

Ludovico Einaudi kontsert. Jumaldan tema muusikat, kuid kontserdist olen siiani lummatud. Kindlasti üks minu lemmikumaid kontserdielamusi.

Hah, käisin esimest korda elus kalal! Täitsa uskumatu, et ma ei ole siiani kunagi varem kalal käinud. Kalapüügist fenomenaalsem oli, et lõpuks sain ka ise ussi konksu otsa. Muidugi mitte seda ussi näpu vahel hoides, vaid.. Seda on ausalt öeldes raske sõnadesse panna. See liigitub pulgagümnastika ja väikese võlukunsti kategooriasse :)) Aga las see pisiasi jääb, tahan veel kalale.

Esimesed kopikad minu millegi käsitöölaadse eest. Samuti esimesed kivile maalitud kakud. (Kes see koera saba ikka kergitab, kui mitte..) Oleks rohkem aega, siis hingaks kunsti.

Katsetasin esimest korda henna-tattood teha. Uhh, nii kaua olen tahtnud proovida. Check!

SEB sügisjooks! Jube raske oli, aga rõõm, et läksin. Juba finisheerudes olin kindel, et 2017 läheb kordamisele. Registreeritud. Check! (Jõuluvanale aitähhid kingi eest ;))

Teistmoodi fotoshoodid. Lõpuks oli aega niisama klõpsida.

Ootamatud üllatused.. Minu jaoks oli ka esmakordne nii väikse lennukiga lennata :)

Lõbusad rabamatkad. No ja muidugi snapchat.

Oli omajagu stressi ning kahjuks ka raskeid ja kurbi hetki, kuid õnneks oli kõike ägedat palju rohkem. Eks seda jama mahub mingis koguses igasse aastasse. Elu läheb edasi.

2016 oli tore. Ma loodan, et teil ka!

Kohtumiseni 2017'ndal!

Meeleolukat aastavahetust! Hoidke meel rõõmus ja kallid ligi ka uuel aastal :)

Nägeš, 2016!