Tallinna (pool)Maraton 2018 - võlud ja valud

Ja ongi Tallinna (pool)Maraton joostud. Vaatan, et selle aasta planeeritud võistlusplaanist sai täidetud tubli enamus. Osalemata jäi vaid Jüri Jaansoni kahe silla jooksul (juba teist aastat järjest kahjuks). Mõtlen veel. Võib-olla annab seda viilimist mõne muu jooksuga kompenseerida. Nt oktoobris Tartus 10 km või miks mitte Paide-Türi. Midagi siin ikka tuleb veel. Või äkki hoopis aasta lõpupoole midagi?! Arvan, et poolmaratoni sel aastal rohkem joosta ei taha. Nii, et sobiks midagi lühikest ja kiire(ma)t. 

Sportos.eu ütleb, et olen sel aastal jooksuvõistlustel läbinud 113,7 km. See on absoluutne rekord muideks. Kas pole mitte äge?! Olen vist hoo sisse saanud.

Aga okei, Tallinna Maratonist nüüd.

Fotod: Erakogu/INSTAGRAM

Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis emotsiooniga ma Tallinna Maratonile läksin. Imelik sisetunne oli. Kindlasti oli see natuke mõjutatud ka sellest, et olen eelnevalt jooksnud Tallinna Maratoni 3x ja mitte ükski neist pole päris ootuspäraselt läinud. Ehk siis TM pole minu jaoks võistlus, kus hooaja parimat tulemust teha. See ongi lihtsalt üks suur jooksupidu ja massis kulgemine.  Aga kui hammas verel, siis natuke ikka loodad ju :) Või no...loodad natuke rohkem.. :-/

Ettevalmistused olid samad nagu alati. Siin pikemalt ei peatu. 

Üldine enesetunne oli veits loid, kuid jalad tundusid kergemad kui kunagi varem. Ohumärk?! Loiduse kirjutasin töönädala ja väheste unetundide arvele, sest rabelemist on olnud omajagu. Otseselt muud midagi häda polnud, kuid sisetunne ikka jauras, et ära oma lootusi väga üles haibi. Liigitasin selle tavaliseks võistluseelseks mandrossiks.

Stardikoridoris vahtisin kolmandas stardigrupis. Mass seisis kannatlikult nagu kilud karbis ja ootasid stardipauku. Läks veidi aega enne kui liikuma sai. Aga noh, see on seal keskel ja tagapool alati nii.

Kuna raja esimene pool oli kergem kui teine, sundisin end meelega rahulikumas tempos kulgema (nii 5:20-5:30min/km). Täitsa suutsin plaanist kinni pidada ja enesetunne oli ka okei. Põikasin aegajalt küll "postidest" spurtides mööda, kuid laias laastus püüdsin oma tempos püsida.

Halb oli see, et kuna rahvamass ei hajunud üldse laiali, polnud ka mingit tuult tunda. Seega olemine oli koguaeg piiripeal palav. Õnneks joogipunktis vee seljale ja rinnale kallamine tegi olemise mõnusamaks.

No ja siis see juhtus – kogu mõnuga otse „trepist“ alla. MIS ASI SEE ON? – küsisin mitu korda endalt, kui kogu rahvamass kergliiklusteele suunati ja see muudkui kestis…ja kestis…ja kestis.. Ärge saage valesti aru. Ma ei aja enda hetkevormi ega aeglaselt kulgemist raja süüks, sest ka sellistes tingimustes tegid inimesed oma isiklikke rekordeid, kuid küsimuse küsimine on vast ikkagi õigustatud. Jooksupidu, mida on reklaamitud nii suurejooneliselt ja uhkelt, kuid oli korraldatud tugevalt üle jala ja hädapärastes tingimustes. Sini-must-valged särgid seda jura ei kompenseeri. Isegi edasi-tagasi mööda Pirita teed jooks oli etem. Või siis eelmise aasta rada, kus oli samuti kergliiklusteedel kulgemist, kuid vähemalt oli midagi vahepeal vaadatagi. 

Kuskil Stroomi kandis segunesid poolmaratoni jooksjad maratoni omadega ja siis ei olnud minna enam kuhugi. Kui siis põõsasse. Sel hetkel otsustasin enda jaoks ära, et täna kulgen ja lihtsalt naudin. Saiavorm lihtsalt ei võimaldanud tõmblemist ja läbi liiva spurtimist.

Nautimisest ei tulnud aga midagi välja, sest paha siga, mitu viga :) Olete vast ikka kuulnud sellist ütlemist?! 

Kuskil 12ndal kilomeetril läks mul süda järsku pahaks. Magu valutas ja soolikates keeras imelikult. Ei midagi katastroofilist, kuid enesetunne oli kehvemapoolne. Leppisin endaga kokku, et jooksen kuni 15nda kilomeetrini ja siis luban endal veidi jalutada. Geel ei läinud alla ja vett ka enam ei tahtnud. Mingil hetkel möödus minust 2h õhupall.. Õhh, ei jaksanud endas pettunud olla. Minu ainuke mõte oli kuidagi lõppu jõuda. Ma tahtsin seda medalit, rsk, sest sellist rukkilillega mul veel ei olnud ju :))) Medal silme ees..lihtsalt lohisesin. 

Ära tõin! :D

Kui tavaliselt on viimane kilomeeter minu leivanumber, siis seekord mitte. Enesetunne läks aina kehvemaks ja lihtsalt ei jaksanud. Loivasin üle finishijoone, rebisin numbri särgi küljest ja tuikusin auto juurde riideid vahetama.

Koju jõudes viskasin end kohe voodisse pikali ning suikusin kuskil une ja reaalsuse piirimail. VÄGA paha oli olla. Maos kõrvetas kohutavalt, higistasin, süda oli paha, kõht tuikas ja meeletu jõuetus oli. Kusjuures vahemärkusena mainin ära, et ainsad ihuliikmed, millega mul täiesti okei olukord oli, olid jalad. Need ei jäänudki valusaks. Ka järgmistel päevadel mitte. Täiesti värsked. Pff, milline raiskamine..

Kuskil õhtul kella kuue paiku sundisin end sööma, kuid peale paari ampsu sain aru, et ei lähe ei söök ega jook. Käisin pesus ja kobisin uuesti pikali. Kella kaheksa paiku ei pidanud ma enam vastu ning lõpetasin selle meeletu agoonia oksendamisega. Peale seda läks kergemaks. Kadus ka meeletu valu maost ning kõhus keeramine. Mis kurat see oli???? Mul on vaid kord elus jooksuvõistlusel kõht valutanud ja see oli seepärast, et sõin enne jooksu midagi äärmiselt sobimatut – leiba (idioot, ma tean). No ja siis sai ikka korralikult punasesse pingutatud (kui ma pooliku 1h 51min'ga jooksin). Seekord polnud mingist ülekast juttugi, sest tempo oli pigem mõõdukalt kiire. Kuumarabandus see ka polnud.

Paaril tuttaval oli veel sarnane probleem, kes teadsid veel omakorda kedagi, kes samuti ropsisid või olid muude kõhuhädadega out. Nemad arvasid, et asi geelis, kuid mina tarbisin vaid enda kraami.

Kokkusattumus või sai kuskilt veetopsist midagi üles korjatud?

Eile oli ka veel veidi halb olla. Treeningplaan ütles küll „rahulik 6-7km jooks“, kuid mina ütlesin, et vahetaks õige päevad ära ja rebiks hoopis rahulikult kummi. Ehk siis 45min võimlesin ja siis sain aru, et ka seda liigutamist on liiga palju. Kuna kõik on ümberringi haiged (kas kõhugripp või midagi muud toredat), siis kardan, et äkki peidab minus ka miski viirusekolli alge. Alla veel ei anna. Kütan vitamiine, raviteesid ja üritan meele chilli hoida. Jõuga.

(Kui ma alles hiljaaegu jõudsin tõdemusele, et 30ndad on ühed funnid aastad, siis tööpingeid ritta seades tunnen, et uuesti 10-aastane poleks ka paha olla. Ma lihtsalt… tahaks kuhugi ära. Reisile :) Arvuti kinni panna ja kõik paberid ja kohustused minema visata.)

Aeg: 2h 2min 10sek

Netoaeg: 2h 0min 53sek

Pettunud ei ole ja muud ei kahetse, kui seda, et ma ootasin seda paganama nädalavahetust nii kaua, et midagi toredat teha ja terve pühapäev läks lihtsalt suremise nahka. 

Kuid vaatamata sellele on mott hetkel nii laes, et see väike negatiivne kogemus mind eesmärke püüdes vankuma ei pane ;) 

1h 53min 05sek on ju sel aastal maha pandud punkt, kust hooga edasi minna!