Ahastus - Kuidas minust tundidega kärnkonn sai

Pole mõtet keerutada. Mulle meeldib ennast meikida ja meik on kindlalt minu igapäeva kuuluv oluline osa. Poes ja trennis saan küll ilma krohvimata käidud, kuid sellist asja ma ette endale ei kujuta, et 100% ilma meigita tööle laekun. Ilmselt hoolin ma oma töökaaslastest piisavalt palju, et neid mitte oma haige ja väsinud kana näoga hirmutada. 

Kui kunagi viitsisin katsetada, siis ajaga on läinud meik järjest kergemaks. Natuke kulmupuudrit, ripsmetušš, usinamatel päevadel lainer/silmapliiats, hästi õhukese katvusega puuderkreem, veidi põsepuna ja kui särtsu tahan näole anda, annab viimase lihvi huulepulk. Umbes 15 minutiga peaks hommikuti hakkama saama. Igasuguste suitsusilmade ja muude vidinate jaoks olen ma aga laisaks jäänud. Selle kunstitöö võtan ette, kui kuhugi pidulikumale üritusele minek.

Tegu ei ole reklaampostitusega ning ei ürita ka jalgupidi ilublogijate kapsaaeda ronida. Küll aga on see postitus neile, kes armastavad meiki kuid/ja kelle näonahk on umbes sama kohutav kui..... kuhu ma oma jutuga kohe jõuan. 

Foto: Erakogu - Ewwwww...

Ma ei tea mida ma ilujumalannale kurja olen teinud, kuid näonahk on mul nii kapriisne, et saan kasutada vaid üksikuid ilutooteid. Midagi uut ma proovima väga ei kipu, sest kogemus on näidanud, et olgu toode nii kallis, (väidetavalt) kvaliteetne või tundlikule nahale tahes, minu nahk nendest argumentidest ei hooli ja muutub juba paari kasutuskorra järel kohutavaks. Nii ongi kujunenud, et kasutan Puhta Looduse sarjast näovett, näo"kreemiks" paar korda nädalas kookosõli ja puuderkreemiks sobib Bourjoisi kõige kergema katvusega healthymix puuderkreem. Kõik. Sellega minu valikud piirduvad. Ei mingeid niisutajaid ega muid plöginaid.

Mõned kuud tagasi vahtisin youtubeis näljase näoga iluvideosid ja tekkis jube tahtmine osta highlighter "pliiatsit" (ei, ma ei räägi nendest värvilistest markeritest, millega teksti joonida :)) Noh, et saab ühe klikiga väsinud silmaalused värskeks ja näo säravaks. "Pliiats" ise oli tasemel. Tegi kõik mis lubas.... ja ei lubanud. NB! Toodet kasutasin ainult silmade all. Kärna läks aga kogu nägu. Pildilt paistab olukord veidi süütum, kui asi tegelikult oli. 

Kuna ammu ei ole millegi uuega katsetanud, olid juhtmed pikad ja ei ühendanud kohe ära, et süüdi on uus toode.

Raske käe ja südamega viskasin "pliiatsi" minema. Nädalaga oli nahk täiesti korras. 

Foto: Laenasin internetist

Siit mõttekoht kõikidele nendele noortele, kes juba 10-11aastaselt end krohvikihi alla matavad ning imestavad miks nende nägu kohutavalt kärnas on. Eks muidugi on oma osa selles kaoses ka hormoonidel jne, kuid kõik need kreemid, totsikud ja potsikud, mida te endale näkku määrite.. õhh! Ja ma ei räägi ainult meigist, vaid igast kortsukreemidest, silmaseerumitest, akne-kreemidest, suvalistest näovetest jnejnejne. Ka täiesti süütutes niisutajates võib peita ennast kole kärnakoll.

Loomulikult olen ma veidi kade nende naiste peale, kes ilma mõtlemata endale igast jama võivad näkku määrida ja midagi ei juhtu. Miks ma ei peakski? :)) Tahaksin ka, et mu silmaalused ja põsesarnad säraks värskelt ning meigipõhi oleks veatu. Aga noh, midagi pole parata.

Üks trump mul siiski tagataskus on, milleta ma oma elu enam ette ei kujuta. Kordan veelkord üle, tegu ei ole reklaampostitusega. Keegi ei ole mind sundinud ega ära ostnud, et ma neid kiidaks. (Ega ka kahjuks tasuta tooteid saatnud. KAHJUKS! Sest kui keegi tahab mulle TurBlissi maski saata, siis ma seisan siin ja ootan kaks kätt püsti ;))

Kuna ma kade ei ole, siis kiidan neid lihtsalt niisama, sest minu nahaga tegi TurBliss turbamask imet ja ma loodan, et teeb sinu omaga ka. Võlus punnid ja punased laigud minema ning tegi näonaha mõnusalt värskeks.

Ah, et mis mu jutu point oli? Point oli see, et kui su nägu on kärnas ja sa ei tea miks, siis ära topi omale kõike näkku, mis kätte satub. Ükskõik kui paljukiidetud ka mõni kreem poleks või mis jama usaldusväärse näoga apteeker sulle ajab, naha võib pekki keerata absoluutselt iga toode. Ka spetsiaalsed aknekreemid muideks! 

Minu isu katsetada uusi ilutooteid on nüüd mõneks ajaks jälle kadunud. Eks ole näha, kui lühike mu mälu on..

Kilpnäärme alatalitlus - salakaval kurat kaela peal

See postitus on kõikidele teile, kes te jõuate mu blogisse läbi google'i, kui olete otsingusse trükkinud "kilpnäärme alatalitlus". Ülevaade statistikast reedab, et teid on üllatavalt palju.

Minul ilmnesid kilpnäärme alatalitluse esimesed märgid aastal 2001. Olin siis 16 aastane ja mul ei olnud õrna aimugi, mida need kaks sõna endaga kaasa hakkavad tooma. 2004 oli asi ametlik ning hakkasin võtma L-Thyroxini, mida olenevalt tõusudest ja mõõnadest (doos suurenes ja vähenes) sõin 10a.

Haigusega kaasnesid erinevad tüütud ja ebameeldivad terviseprobleemid, mis arsti sõnul(kelle juures käin alates 2007 aastast) olla tujuka kilpnäärme vältimatu koorem.

- kaalutõus + super aeglane ainevahetus (+12kg - vaatamata sellele, et tegin trenni ja enda arvates sõin tervislikult)

- immuunsüsteemi nõrgenemine (tüsistus tüsistuse otsa)

- keskendumisraskused (põhjus miks ülikool kunagi pooleli jäi; aju lakkas töötamast)

- meeleolu langus (kompasin näpuotstega depressiooni)

- ärevus ja paanikahood (ei olnud enam külalised, vaid elasime koos)

- närvilisus (ärritusin iga pisiasja peale, ka selle peale, et närvilisust kontrollida ei suutnud)

- kuid kestnud lakkamatu peavalu (ei aidanud ükski tablett)

- pidev iiveldus

- külmatunne

- pearinglus

- madal pulss (puhkeolekus langes alla 50 löögi minutis - see on muidugi individuaalne, kuid minu puhul ei olnud see kindlasti mitte normaalne) ja rütmihäired

- kulmude välise kolmandiku hõrenemine (jah, kui veider see ka poleks, on see tõesti üks sümptomitest)

- silmalihaste tõmblus  (kestis kuid)

- juukseid tuli peotäite kaupa ära (PS! see võib olla tingitud ka rauapuudusest!)

- kael läks tursesse (struuma)

- meeletu, meeletu väsimus (olin nagu zombi, ka magamine väsitas ära)

- lõual ja põsel muutus nahk nagu saapatallaks (kuivas meeletult ja kukkus tükkidena ära; kreemid ja niisutamine ei aidanud)

Kuna iga organism on erinev, võivad ka sümptomid erineda. Eriti seetõttu, et see süütuks liblikakujuliseks näärmeks maskeerunud väike kurat me kaelal kontrollib tegelikult kogu meie organismi ja selles toimuvat.

Oma pika põdemise/kogemuse jooksul olen sattunud mitmete erinevate endokrinoloogide vastuvõtule, enne kui leidsin selle päris "oma", keda usaldan ja kellega saan vabalt mõtteid ja kogemusi vahetada (ja kes pooldab ka nõelravi, mis on minu jaoks väga oluline pluss!).
Üks nimekas endokrinoloog (jätan nime siinkohal nimetamata), kes oli üks esimesi, kelle juurde sattusin, raius mulle kindlameelselt, et kilpnäärme alatalitlus on lausa nii mõttetult väike mure, et see lihtsalt ei saa ühtegi häda ega halba enesetunnet põhjustada. Eriti kui veel tabletti võtta. Well, guess again.. 
Algul lõi see mind veidi jalust, et kuidas ma nii kehv eksemplar olen ja minul ainukesena halb on, kuid aastatega olen teadlikuks saanud, et meid, kaaskannatajaid, on häbematult palju. Ilmselt puudusid arstil olenemata spetsialisti nimetusest kogemus ja teadmised, mis oleksid talle andnud kilpnäärme alatalitlusest ja sellega kaasnevatest terviseprobleemidest terviklikuma ülevaate.

Olin omadega päris nirus seisus. Kõik eelnevalt loetletud hädad esinesid läbisegi ning kuidas ma ka ei üritanud sellest kõigest positiivse mõtlemisega üle olla, vajusin järjest sügavamale. Nii, et lõpuks ei suutnud ma muud teha, kui oma elule ja kohustustele käega lüüa ning ainult voodis magada. Olukord tundus lootusetu ja väljapääsmatu. Hull on see, et ma ei räägi siin kuudest, vaid aastatest. Valgust tunneli lõpus ei olnud enam. (Mõistavad vist ainult need, kes ise täpselt samas abitus olukorras olnud.)

Tänase seisuga ei ole ma tablette võtnud juba mitu aastat. Ennast seal normipiires hoida ei ole küll ehk kõige lihtsam, kuid see on võimalik. Ma elan ja saan hakkama nii iseenda kui ka oma kilpnäärmega ning kõik loetletud hädad on minevik.

Olen 173cm pikk ja kaalun 61kg. Võib öelda, et minevikku jäävad ka pekirulli päevad. (Muideks, see on üks esimesi häirekelli väsimuse kõrval, et olukord hakkab mäest alla kiskuma! Nii kui sang on platsis, tuleb menüü karmi pilguga üle vaadata ja igaks juhuks ka analüüsid teha! Ega niisama halvemaks ei lähe, järelikult olen kuskil mingite suutäitega häbematult patustanud... ups :(.....mõned korrad on juhtunud. Isegi kui suudan suhkrust oma näpud eemale hoida, on toored puuviljad mu nõrkus..)

Enesetunne on.. üldiselt hea. Aastatega olen oma keha piisavalt tundma õppinud, et sümptomid vara ära tunda ning ennetavalt tegutsema hakata. Stressirohketest perioodidest on küll raskem end läbi närida, kuid kindlasti mitte võimatu.

Nagu siin korduvalt ja korduvalt nämmutanud olen, siis minu salarelv on õige toitumine. Ma ei tarbi valget jahu (ehk siis võib öelda, et väldin gluteeni), suhkrut (asendan seda mee ja palmisuhkruga), piimatooteid (olen asendanud need kookoskoore, mandlipiima ja taimset sorti koorelistega), pärmi, soja (mõnikord väga harva söön mõne pudingu, kuid üldiselt mitte) ning talvisel perioodil ei söö tooreid puu- ega köögivilju (nii, et igasugused külmad salatid, smuutid ja puuviljad on minu menüüst talveperioodil toorel kujul väljas).

Menüü muutmine ei olnud mulle kerge (äkki lohutab kedagi, kellele sama sammu astumine hirmus raske on), kuid olen sellega leppinud. Just nimelt leppinud, sest ütlen ausalt, et ma just ei hüppa rõõmust, kui pakutud koogitüki tagasi lükkan või taldrikult vaatavad JÄLLE küpsetatud köögiviljad vastu. Aga sellega harjub ning kui natukenegi viitsimist on, saab valmistada väga maitsvaid ja mitmekülgseid toite. Ka kooke!
Mind motiveerib tervis, mille selle pingutuse arvelt tagasi olen saanud :)

Minu teine salarelv on jood. Vaatamata sellele, et seda nippi soovitavad mõned arstidki, olen selle kohta lugenud vastakaid arvamusi. Eriti kui googeldada "kilpnääre ja jood" ning jõuad otsapidi naisteka foorumisse, kus tulisemad arvamusliidrid joodi kasutajaid lausa debiilideks sildistavad. Siinkohal peab selle otsuse igaüks ise tegema, kas ta tahab ja julgeb debiili tiitlit kanda või mitte :), kuid minu peal see nipp töötab.

Joodilahusega (saab osta apteegist) peab olema ettevaatlik, sest osad inimesed on enda teadmata joodi vastu allergilised. Seepärast peab algul katsetades lähtuma põhimõttest "vähem on rohkem".

Enamasti vean oma jooditriibud jalalaba siseküljele, kuid olen vedanud ka otse kaelale. Viimase puhul tuleb jällegi olla ettevaatlik, sest kaelal on õrnem nahk ja lahus võib naha veidi ära kõrvetada ja/või kuivaks muuta (eriti kui selle määrimisega end tagasi ei hoia).

Joodi triipe võiks vedada nahale nii tihti, kuniks triip püsib nahal umbes 24h, siis jätta paar päeva vahele ning korrata.

Alles hiljuti, kui mul kilpnääre suurenema hakkas (struuma - alatalitluse üks sümptomeid), vedasin kaelale lausa 5x päevas triipe, sest mõne tunniga oli nahk täiesti puhas. Nüüd kordan triibutamist iga mõne päeva tagant.

PS! Oma peenikese kaela sain tagasi 3-4 päevaga!

Olen kuulnud, et on ka erinevaid taimseid preparaate, mis kilpnääret normis hoiavad, kuid nende kohta kahjuks kommentaare jagada ei oska, sest ei ole kunagi proovinud ega lähemalt uurinud.

On raske öelda, kui kiiresti mingi nipp või trikk aitab, sest organismid on erinevad. Minul läks kokku 5a korralikult toitumist, enne kui tabletist priiks sain. Üleüldine olukord hakkas paranema muidugi varem. Nt kaal hakkas langema paari kuuga, energiat tuli juurde, meeleolu muutus ja keskendumisvõime tuli tagasi. Samuti vähenes samm-sammult L-Thyroxini doos.

Kahjuks on kogu protsessi lahutamatuks osaks ka tagasilöögid, kuid nendest ei tohi heituda. Võtmesõnaks on järjepidevus ning oluline on märgata ja tunnustada väikeseid edusamme.

No ja kui juhtubki nii, et tabletist täiesti vabaks ei saa, siis nendest nõmedatest ja kurnavatest sümptomitest on küll võimalik vabaneda.
Kas mitte juba see ei ole täielik jackpot!?

Huumorinurk arstikabinetis

Iga jumala kord, kui ma arsti juurde lähen, ei tule sellest normaalne visiit, vaid uus ajuvaba peatükk kogumikku "Arstid ja mina". Ma ei oska öelda, kas see on lihtsalt äärmiselt halb õnn või saatuse vimka, kuid alates sellest hetkest, kui ma siia ilma sündima hakkasin, on arstid muretsenud pigem selle eest, et ma jumala eest terveks ei saaks.

Kuna ma veel siiani eksisteerin, siis järelikult peab mõni neist midagi õigesti ka tegema, kuid rohkem olen veendunud, et vähemalt viimastel aastatel olen terve olnud ja/või haigusi kergelt põdenud pigem tänu enda teadlikkusele. Ja muidugi oma hiina meditsiini arstile, kellele ma vähemalt poole oma tervisest võlgnen.

Alates teisest jaanuarist, kui ma haigestusin, olen ma saanud mitu erinevat diagnoosi ja mitu erinevat ravi. Kõik algas lihtsalt palavikust, millest sai kõri ja häälepaelte põletik. Perearsti juurest viidi mind otse kurguarsti juurde, kes ilma pikema jututa kirjutas välja kaks erinevat õli, mida kurku lasta, antibiotsid ja allergiarohud. Peale nädalast ravi sain küll oma hääle tagasi, kuid köha oli 2x hullem. Kuna kartsin kopsupõletikku, vudisin arsti juurde tagasi. Mu oma perearst puhkab, nii, et igal korral istusin erineva perearsti ukse taga. Arst nr 2 kuulas mu jutu ära, avaldas kiirelt arvamust, et mul on bronhiit ning kirjutas uued antibiotsid. No bronhiit, siis bronhiit. Mis sa teed. Ega ma niisama seal polikliiniku uksi kulutamas ei käinud. Mul oli selleks hetkeks juba kaks nädalat palavik olnud ja maruhalb olla, mis minu puhul ei ole kuigi tavapärane. Vähemalt mitte viimased kaheksa aastat. Küsisin ka tõendit, mille saaksin kooli õppeosakonda esitada, kuid arst oli veendumusel, et peale paari päeva antibiotse olen juba terve nagu noor jumal ja tõendit pole vaja. Uudis meeldis mulle. Olin optimismi täis ja lootused olid kõrged. Kahjuks esmaspäeval, kui olin antibiotse juba kolm päeva söönud, olid lood lubatud heast enesetundest kaugel. Lisaks tõusis peale eksamil käimist palavik üle 37.5. Teisipäevase eksami jätsin vahele ja kuna kolmapäevane eksamil käik oli päris surmalähedane kogemus, seadsin sammud taaskord arsti juurde.

Uus päev, uus arst.

Vestlus prouaga läks üle kivide ja kändude, sest tema ei rääkinud kuigi palju eesti keelt ja minu vene keele oskus piirdub sellega, kui palju kunagi spordipoes töötades külge jäi. Ehk siis heal juhul võiksin talle mõned tossud või ujumispüksid maha ärida, kuid kõik mis puudutab tervist ja hingamisteid, on must maa.

Millegipärast on nii, et kui saad aru, et teine pool sind kuigi hästi ei mõista, siis hakkad kaks korda aeglasemalt rääkima. Mõnikord on sellest kasu, kuid üldiselt, kui ikka sõnu ei tea, siis karju kasvõi tähthaaval kõrva, selgemaks see mõtet ei tee. Nii me siis seal istusime..nagu siga ja kägu.

Uus arvamus oli, et bronhiiti mul küll ei ole. Ma ei tea kas enam ei ole või pole olnudki, kuid arst nr 3 arvas, et mul on hoopis hingetoru põletik. Kordan, täitsa võimalik, et mul on selle kuuaja jooksul hingamisteed alates algusest kuni lõpuni põletikus olnud, kuid mida lause edasi, seda kummalisemaks kõik muutus.

Seletasin, et haigestumisest on möödas peaaegu kuuaega. Mul on IKKA halb olla, IKKA palavik ja ma IKKA köhin. Arst vaatas pettunult aknast välja ja porises omaette: "Päikest on vähe!". Tekkis hetkeline mõttepaus, kuni ta oma tüdinenud punased silmad mu poole tagasi pööras. Ta küll ilmselt lootis, et päikese puudumine on minu jaoks piisavalt ammendav vastus, kuid mulle ei andnud rahu,  mis mind siis ikkagi vaevab. Ongi see nii pika vindumisega haigus? Kui ohtlik see üldse on? Kas seda peab kuidagi teistmoodi ravima? Ja kõige suurem küsimus - kas need antibiootikumid, mis mulle määrati, kas need üldse aitavad ja kas ma peaksin võtma neid ainult nädala või kaks?

Mitte ühelegi küsimusele ma vastust ei saanud. Arst hoopis köhatas paar korda, rüüpas teed ja ütles kaastundlikult, et tema köhib ka juba paar nädalat. Küsimuse peale, kas tal on ka palavik, vastas arst, et mõnikord. Järsku olime rollid vahetanud. Polnud enam minu kord kurta, vaid istusin ja kuulasin tema käekäigust ja tervisest.

Antibiootikumide võtmise kord jäi müsteeriumiks. Arst ohkas jälle ja arvas, et peaksin ise otsustama. Faaaa..... noh, ma küsisin, kas need üldse sobivad? Seda pean ka ise otsustama?? Kui küsisin, et kas otsuse peaksin tegema palaviku või köhimise järgi, viis arst jutu mu pea kolm nädalat tagasi tehtud analüüsidele ning kinnitas, et mul ei saa midagi viga olla, kui analüüsid korras on. Olid korras jah, aga need tehti KOLM nädalat tagasi. ...??? (Ainuke asi, mille üle õnnelik olen, on see, et kilpnäärme analüüsid olid kõik korras. Juba mitmes aasta tabletita. Juhhuu!)

Uusi analüüse ei kirjutatud ning targemaks ka ei saanud. Arst tegi antibiootikumide võtmisest hästi hoitud saladuse ning olin lahkudes sama loll, kui uksest sisse astudes.

Õnneks tõendi ma sain. Selle järgi olen veel paar nädalat kodusele ravile määratud. Tundus ilmselt kindlam võte mind kodus hoida, kui tekitada võimalus, et ma jälle suvalisel hetkel uksest sisse sajan ja lolle küsimusi küsima hakkan.

Pole küll õige antibiootikumikuuri pooleli jätta, kuid kaks päeva enne kuuri lõppu viskasin tabletid minema. Teise kuuriga ei alustanud. Netis ringi surfates leidsin mingi nupukese hingetoru põletikust, mida väidetavalt üldse antibiootikumidega ei ravitagi. Ravib aeg ja... aeg vist.

Täna on enesetunne nõksa parem. Vähemalt selle arvelt, et ei ole neid paganama kõrvalmõjusid, mida antibiootikumid tekitasid. Söön topelt doosi D-vitamiini, C-vitamiini, lasen õli kurku ja võtan oma hiina meditsiini rohtusid, mis loodetavasti nädala või paariga mind tagasi jalgadele tõstavad.

Lausa pool päeva püsis kehatemperatuur ka normipiires. Väike võit seegi

Ja mida ma sellest kõigest õppisin? Et haigeks ei tasu jääda. See ei ole kasulik ei tervisele ega rahakotile. Samuti seda, et kui kunagi õigusnõustamisega peaksin tegelema, siis küsimustele vastamise asemel surun suvalise seaduse pihku ning palun ise mõelda ja otsustada. Hea, et selle selgeks sai. Lolli peaga oleks hakanud veel teiste eest tööd ära tegema..

Ainult üks asi on siiani selgusetu. Miks need arstid nii meeletult kaua koolipinki nühivad, kui nad kunagi midagi ei tea?

Palun, kas ma nüüd saaksin lõpuks terveks, et ma enam kunagi arsti juurde minema ei peaks?!

Veidi rohkem päris

Tänaseks on mul hääl tagasi, mu kael ei meenuta enam jõehobu oma ja tunne on vist parem kui nädal tagasi. Siiski. Köhimisega on jätkuvalt läänerindel muutusteta ning alles paar päeva tagasi näitas kraadiklaas ikka keskmisest kuumema naise temperatuuri. Antibiootikumid said otsa, hiina rohtusid jätkub veel vast nädalaks. Reedel on uuesti arst, uued analüüsid. Kardan, et nädala pean veel kodus istuma, kuid see on ka viimane piir. Tunnen, et hakkan siin väikse mulli sees hulluks minema. Söön, vedelen, ketran mõtteid ja lappan õppematerjale. No ja köhin.

Kuna mul on ilmselgelt liiga palju aega mõelda, olen ma oma elu üht- ja teistpidi algosadeni läbi analüüsinud. Kahtlen, kui tervislik tegevus see on.. Eriti, kui arvestada, KUI põhjalik ma selles analüüsimises (loe: enese materdamises) tavaliselt olen.

Olen läbinud kõik toredad ja vähem toredad peatükid oma elus, mis on mind välja toonud tänasesse päeva, millega ma kahjuks üldse rahul ei ole. Alles mõniaeg tagasi oli mul seda piinlik tunnistada, kuid nüüd voolab see tõdemus peaaegu, et vägisi üle huulte. Kulm kortsus torisen - ma ei ole rahul!

Enne keskkooli lõppu oli mul oma tulevikust peaaegu, et perfektne visioon. Kuna 30s eluaasta oli valgusaastate kaugusel, olin ma veendunud, et selleks ajaks olen ma lõpetanud ülikooli, teinud karjääri, tõenäoliselt olen ma abielus, mul on laps(ed) ja olen korda saatnud midagi erakordset. Mul ei olnud õrna aimugi, et elul võivad minuga sootuks teised plaanid olla. Et ma istun siin, 31a vana, ja enamus mu unistusi on ikka veel lihtsalt...unistused. Et ülikool on jätkuvalt pooleli ning karjääriga on mul täpselt nii palju pistmist, kui mitu korda suvel seal koeraga ujumas käisime.

Ja see pole üldse see karjäär, kurat.

Eks kõigel on kindlasti oma põhjus, kuid see ei tähenda, et see kõik mind vähem rusuks või närviliseks teeks.

Ma ei uskunud, et on selline asi nagu keskeakriis, kuid kui ma 30 sain, hakkas mul kuskil kuklas reaalselt kell tiksuma. Õhku jäi väheks, rääkimata ajast. On see siis nii või mitte, siiani ma pole sellest tiksumisest lahti suutnud ennast mõelda.

Mina, kes ma alati olen rääkinud, et vanus on kõigest number.. Väga silmakirjalik. Väga!

Võib-olla ma ei peaks sellest üldse kirjutama. Võib-olla oleks õige jätta jätkuvalt mulje, et minuga on kõik alati hästi, roosa ja fluffy, nagu täna sotsiaalmeedias kombeks. Aga teisest küljest.. võib-olla ei ole ma ainus, kes nii tunneb. Võib-olla on nii mõnegi naeratava ja muretu kesta sees sama segaduses hing, kes ikka veel "oma kohta" otsib. Vahet ei ole mis põhjusel.

Teeme klubi? Jagame muret?!

Ma olen alati kadestanud inimesi, kes on julged ja pealehakkajad. Kes lihtsalt võtavad kätte ja teevad ära. Olgu selleks siis raamatu kirjutamine, teise riiki kolimine, mingi hoopis uue suuna võtmine või näiteks fotograafia. Toon fotograafia näiteks, sest südames olen tahtnud sellega alati tõsisemalt tegeleda, kuid kui tegelemiseks läheb, siis veenab negatiivne hääl mu sees mind loobuma, sest tundub nagu kõik kohad oleksid fotograafe juba täis. Ilmselt ongi. Isegi mu töötukassa konsultant tõmbas ideele solinal vee peale, kui ma veel seal laua taga istumas käisin.

Teha kunsti, õppida midagi uut, proovida midagi uut..

Jah, ma võin olla nagu teised, kuid ei pruugi. Võib juhtuda, et olen parem. Teistsugusem. Kuid selle asemel, et päriselt proovida, kuulan ma neid, kellele lihtsalt rääkida meeldib ning usun juba ette, et mu käed on härjal sarvist haaramiseks liiga nõrgad.

Kas madal enesehinnang on meie geneetilisse koodi kuidagi juba sündides sisse kirjutatud või soodustab seda keskkond, kus me kasvame?

Kas ainult mulle tundub või kui ringi vaadata, on igal sammul pigem need, kes nahaalselt küsimata kohe tiibu hakkavad kärpima, samal ajal hüpnotiseerivalt sosistades "mitte miski pole võimalik"?

Piinlik tunnistada, kuid ka mina olen lasknud oma tiivad ära kärpida. Kas see näitab, et ma olen nõrk või lihtsalt..kõigest inimene? Esimest ei tahaks üldsegi mitte tunnistada, kuid ega teinegi valik antud kontekstis mingi uhkuseasi ole.

Jah. Olen lasknud ennast ära rikkuda. Uskuma jäänud, et on üleüldised standardid, millele peame vastama, et kuhugi kvalifitseeruda. Selle asemel, et olla enda moodi, olen märkamatult muutunud kellekski teiseks, sulandudes nii hoopis halli massi, mis ei sära, vaid kuivalt eksisteerib.

Muutus, muutus, muutus.. See eeldab kuskilt otsast alustamist, kuid ma kardan juba ette, et mu tiivad ei kanna. Ja siinkohal ei ütle ma aitäh kõigile neile, kes on võtnud vaevaks oma suu lahti teha seal, kus polnud õige aeg ega koht. Nõrkus ja argus on muidugi lõppkokkuvõttes minu enda süü, kuid näpuga tahan ma ikkagi näidata.. Kasvõi selleks, et tähelepanu tõmmates ütlejale sõrmega viibutada ning märku anda "nii ei ole õige!".

Nii, et tänaseks olen ringiga jõudnud tagasi punkti, kus vana ja turvaline teeb mind pigem närviliseks. See pole rutiin, millest ma räägin. See on enda argusest tingitud vähemaga leppimine.

Positiivset muutust on vaja, sest nii enam ei saa. St ma ei taha enam nii.

See on tuttav punkt, ma olen siin enne ka olnud, kuid peale paari sügavat hingetõmmet täpselt samamoodi jätkanud. Sest nii on turvaline.

Kuid seekord peale paari sügavat hingetõmmet seda ajutist rahu enam saabunud ei ole.

Arvan, et see on märk. Mul on päriselt vaja midagi uut. Midagi uut, mis on rohkem minu moodi. Midagi, mis paneb silmad särama. Midagi, mis lükkaks käima selle ratta ja annaks mulle enesekindlust, et oma unistustele lõpuks reaalne kuju anda.

Süda tuksub tuks-tuks-tuks..

Järjekindlus ja kangekaelsus viivad sihile, seda ma teile ütlen! Minu saaga selle paganama kummalise enesetundega, mille perearst kergekäeliselt depressiooniks diagnoosis, sai peale arvukaid analüüse ja erinevaid uuringuid lõpuks ometi vastuse. 

Surema ma tõneäoliselt ei hakka. (Arsti sõna selle peale..) Aga päris korras minuga lood kah ei ole. Siinkohal tahaks öelda kohatult "õnneks ei ole", sest jõudsin oma mõistuses juba vaikselt kahtlema hakata, et äkki tõesti kujutangi endale ette, et halb on. 

Niisiis - tere rütmihäired! Ainult, et sellised veidi kummalised teised.

Vereanalüüsid ja EKG ei saanud kuidagi näidata, et minu süda hakkab teatud olukordades järsku hoopis liiga aeglaselt lööma ning see säästurežiimile kukkumine tõmbab mul katuse viltu. Kõigepealt hakkab pea ringi käima ja muutub kummiseks, siis jääb õhku väheks ja pilt hakkab virvendama... Kui see "hoog" üle läheb, hakkab süda 2x kiiremini taguma. Ehk kui ma üritaksin piltlikult oma enesetunnet kirjeldada, on mul nendel hetkedel tunne nagu veri jääks koos hapnikuga kuhugi seina taha kinni ja mina olen nagu veest välja tõstetud kala. Kui see kala vette tagasi visatakse, pääseb veri ja hapnik sellise pauguga valla, et süda hakkab peksma ning korraks tõmbab enesetunde teistpidi sassi ning mõnikord on minestamise tunne. Või kui mitte minestamise, siis vähemalt oksendamise. Not khuul, bro!

24h uuringu pealt, mille jooksul pidin "päevikut" pidama, tuli selgelt välja, et minu pearinglused, mis esinesid seistes, voodis lamades, istudes (peamiselt tegevusetult olles), kattusid nende hetkedega, kui pulss langes järsult madalale. 

Mis sellega teha, seda öelda ei osatud. Rütmihäired on enamikel inimestel, kuid paljud ei pane seda igapäevaselt tähele. Kui need elu täitsa segama hakkavad, on selle jaoks ravimid, kuid kergekäeliselt neid ei määrata ja minu olukord ei ole ka nii hull, et neid vajaksin. 

Arutasime veidi arstiga ning jõudsime ühisele järeldusele, et kuna varem ma ei ole sellise probleemiga kokku puutunud, siis võimalik, et varasemalt hoidis mu südant normaalses konditsioonid stabiilne igapäevane liigutamine, kuid kui trennidele vilistama hakkasin, saabus ka tagajärg. Südamelihas nõrk, vererõhk madal, vereringe kehv...kogu kompott kokku ei pidavat minu pikka kasvu (jah, ta ütles, et 172cm on juba naise kohta pikk :P) hästi soosima. 

Mis siis edasi? No arvake ära, kes jälle trennilainel on. Varem ei saanud kuidagi vedama ja miski ei motiveerinud. Nüüd tambin 2x nädalas (ei takista vihm, ei takista tuul) madala pulsiga keppidega paar tundi metsas, lisaks 2x veel jooksen lühemaid otsi ning 3x plangutan ja kummitan, et selg ka jonksus oleks. 

Ah, et aega ei pidanud trenni jaoks olema. No vot siis. Õnneks need sõnad, mida ma siin usinalt söön, ei maitse üldse kehvasti :) Saaks ainult oma koledatest rütmihäiretest lahti. See ei ole tore, ausalt!

Siinkohal tervitan oma perearsti ning loomulikult ka kardioloogi, kellel oli piisavalt huvi ja pealehakkamist, et mind Polkovniku lese staatusest välja sikutada. 

Kuidas ma depressiooni sain

"Elu on seiklus!", ütles Hellu ja läks arsti juurde..

Lühidalt. Mul millalgi hakkas süda oma elu elama. Lõi suvalisel hetkel rütmist välja või siis mõnikord lõi nii aeglaselt ja vaikselt, et tekkis kahtlus, kas ta üldse enam lööb. Käisin igaks juhuks koormustestil, kus selgus, et vist surema veel ei hakka, kuid päris korras minuga lood kah ei ole. Miks aga südamelihas korralikult tööd ei askelda teha, seda ei teatud ja saadeti edasi perearsti juurde analüüsidele. Kuna mul oli ka (on siiani) autojuhilubade vahetamiseks uut tervisetõendit vaja, sai kenasti kaks käiku ühendada. No vähemalt teoorias kõlas see sama lihtsalt kui lastelaul..

Anusin analüüse nagu lunastust. Ma saan aru küll, et käin üks kord mitme aasta jooksul arsti juures ja sedagi on liiga palju, kuid poleks arvanud, et sellest niivõrd lõbus ettevõtmine tuleb. 

Rääkisin probleemist ning palusin kontrollida põletikunäite, kilpnääret ja siis veel nipetnäpet, mis võivad olla südamega seotud. Serveeriti seda aga nii nagu oleksin tahtnud neid seal samas paljaks varastada. 

Peale pikka ja piinlikku enesetõestamist, pressisin neilt lõpuks analüüsid siiski välja. Tõendiga saadeti pikalt puu taha ja kästi tagasi tulla. Päris täpselt ei saanud ma lõpuni aru miks neid kahte asja ühel päeval teha ei saanud. Ilmselt see koleda nimega loom bürokraatia ei lubanud. 

Õhh! Mu graafik on viimasel ajal tõesti väga tihe ja nägin kurja vaeva, et kalendrisse uuuesti kuhugi see paganama perearst sokutada. 

Teisipäev. Tõendijaht vol 2. Nädalavahetusel õnnestus paduhaigeks jääda. Ärkan meeletu peavaluga ja kaalun voodisse jäämist (ja ehk ka suremist), kuid tihe kalendriplaan ja tõend lausa käsivad end voodist püsti ajada. Mis sa teed, tuleb minna! Sõtta.

Läbi häda veeren varahommikul autoga kuidagi ühest linnaotsast teise. Peale pikka ootamist hakkab juba lootus kaduma, kui lõpuks õnnestub perearsti laua taha siiski maha potsatada. Istun seal nagu hunnik õnnetust. Kõik kohad valutavad, higistan, kõri on paistes ja tatti voolab lõputult. Udune pilk ei fokusseeri korralikult, kas korraks kabinetist läbi lipsava kuju näol on tegemist vikatimehe enda või  siiski pereõega. Värisen. No nii kuradi paha on olla..

Teredeni me ei jõua, sest vastuvõtt algab sõimuga. Et mis mõttes mina võtan endale õiguse tellida hunniku analüüse, kui selleks mingit tungivat põhjust pole. Ok, mõistan, Uuringuid, mida pole E-tervises, neid pole olemas ja niisama kurdetud sümptomitel pole niikuinii mingit kaalu. Pobisen midagi, et mina pole midagi tellinud. Rääkisin oma vaevustest, pereõde kirjutas analüüsid ja perearst kinnitas. Kõik tundus olevat loogiline, kuid tänitamine ei lõppenud.. 

Tore muidugi teada, et põletikku kuskil sees ei istu ja muud näidud ka kõik normis, va see kuramuse kilpnääre, mis ikka poole sammuga aegajalt üle ülemise normi kõigub. Aga no mis ütleja või kurtja mina olen. Perearsti sõnul ei tekita kilpnääre üldse mingeid vaevusi ja minu näol on tegemist kõige õudsama simulandiga ja valetajaga, keda maamunal nähtud. 

Ma ei jaksa vastata. Paha on.  Tuima näoga jälgin, kuidas ta midagi vihaselt arvutisse toksib. Ühe sõrmega kusjuures! Ma pole kunagi kedagi ühe sõrmega nii kiirelt üle klaviatuuri tantsimas näinud. Põrnitsen kordamööda teda ja tema kummalist trükkimisstiili ning tunnen, et enam ei taha. Ainuke asi, mis mind veel teadvusel hoiab on see kuramuse tõend, milleni me ikka veel jõudnud ei ole. 

"Stressi on?", küsib vihaselt. Kehitasin tuimalt õlgu ja ütlesin, et no natuke ikka on. Kõigil on. ..vist. Maniakaalne klõbistamine jätkub. Stressi omaks võtmisega tegin ma ilmselge vea, sest juba järgmisel hetkel olin ma napilt psühhiaatria haiglasse vastuvõtule kirjutatud. "Näete jah? Kas te vaatate? Siin lehe peal on see depressiooni test, mille te peate täitma.". Jäin vist vahepeal millestki olulisest ilma, sest järsku ei saanud ma enam hästi aru. Mis depressioon? Mis test? Tundsin, et vaikselt hakkab kogu see vastuvõtt lappama minema ja teha pole midagi. Pilgutasin oma suuri silmi, mis selleks hetkeks olid vist kaks korda veel suuremad ja tundsin, et vaatamata äärmiselt halvale enesetundele, ajab mind meeletult naerma.

"Jah, näen. Mis ma selle testiga peale hakkan?". "No täidate ära ja siis saate teada, kas teil on depressioon ja kas te vajate psühhiaatrilist abi, sest vaadake.. Vaatate jah? Kui analüüsid korras, aga tunnete, et teil halb, ei saa see muud olla kui depressioon. Te mõtlete endale haiguse välja!". Üritasin vaikselt seletada, et mul ei ole depressiooni ja tegelikult olen ma väga õnnelik, aga mu süda... "EI VAIDLEEEE!!! EI VAIDLE!", lõigati mu tagasihoidlik vastuargument nagu terava noaga läbi. "Täidate selle testi ära ja..". No ja siis see juhtus. Ma purskasin täiesti ootamatult ja tahtmatult naerma. Üritasin küll jõuga tagasi hoida, aga ei suutnud. Mõne minutiga olin ma sattunud nagu halba komöödiasse. Hakkas kohale jõudma, et hulluga pole mõtet vaielda  ja uurisin hoopis, et mis siis teha, kui testi tulemus tuleb alla normi ja mul ikka pole depressiooni. Kahjuks sain kiirelt aru, et sellist varianti valikus pole olemas. 

Istusin nõutult ja ei teadnud kas jätkata naermist või proovida natuke nutta. Proua sai ennast täiesti tühjaks bravuuritseda, kuni ma lõpuks laua tagant püsti tõusin ja lahkusin. Ilma tõendita loomulikult, sest jälle polnud mingil arusaamatul põhjusel võimalik seda mulle väljastada. Aga no vähemalt sain depressiooni. Nii, et päris tühjade kätega ma sealt ei lahkunud ;)

Nüüd on vist jälle mõneks ajaks rahu ja oma tõendi lähen nopin 15€ kallima hinna eest hoopis Magdaleenast. Närvikulu maksab ka midagi, eks?! Äkki kolmas kord näkkab.

Mis südamesse puutub, siis loodetavasti piisab Panangiinist, vitamiinidest ja lubadusest, et edaspidi võtan südamesse ainult ilusaid asju. 

Juba ongi natuke parem :)

Olge terved!

Hašimoto türeotiit: Lootust neile, kes on selle kaotanud!

Ma mäletan siiani ja õige täpselt, kuidas ma aastaid tagasi meeleheitlikult mööda internetti ringi kaevasin ning üritasin kilpnäärme alatalitluse kohta väärtuslikku infot leida. Ja ma mäletan seda ka päris hästi, et olen sellest korra juba pikalt ja põhjalikult kirjutanud(SIIN!). Nüüd on põhjust uuesti kirjutada!

Nimelt juhtus nii, et novembris hakkasin ennast äkitsi veidralt tundma. Näiteks peksis trennis pulss koguaeg üle, isegi kui ma piinliku hoolikusega madalat tempot hoidsin. Varsti peksis süda ka niisama diivanil istudes ning ei läinud kaua, kui südamepekslemisele lisandus ebameeldiv ärev olek ja täielik unetus. Ma mitte ei maganud halvasti, vaid ei maganud enam üldse. Jätsin paariks päevaks kilpnäärmerohud (50 mikrogrammi L-Thyroxini) ära, mille tulemusena süda ja enesetunne mõlemad maha rahunesid. Nii, kui võtma hakkasin, kordus kõik uuesti. Kuna mul oli ilmtingimata vaja rahulikult eksamiks õppida, helistasin otse oma endokrinoloogile ning kurtsin muret. Ütles, et mul on valida, kas ma võtan 2 nädalat jutti oma doosi ja teeme siis analüüsid, või ei võta, aga analüüsid teeme ikka. Kuna ainuüksi tabletile mõtlemine ajas meeleheitele, siis otsustasin teha inimkatseid ja tabletti mitte võtta. Vähemalt oli enesetunne rahulik. 

Analüüse jõudsin tegema 3 nädalat hiljem. Kuna TSH (hormoonide tootlikkus) suurt midagi ei näita ja see oli niikuinii piiri peal normis, siis saadeti mind edasi endokrinoloogi juurde, kes tegi täiendavad analüüsid. Sain veel juppaega ilma rohuta olla. Kokku lausa kaks kuud. 

Mõned päevad tagasi sain teada, et minu analüüsid on normis. Ma ei tea kumb rohkem hämmingus oli, kas arst või mina, sest ma olen neid paganama kilpnäärmehormoone söönud pea 10 aastat. Hullemal ajal 150 mikrogrammi, mis on ikka väga hullumeelne kogus, kuni siis doos 50 mikrogrammi peale stabiilseks jäi(peale menüü korrigeerimist). 

Kordas veel mitu korda, et ta saab aru, kui ma oleksin aasta ravimeid võtnud või olekski ebastabiilsete näitudega, aga 10 aastat ja nüüd siis järsku.. Ja veel talvisel perioodil, kui keha on niikuinii palju laisem kui näiteks suvel. 

Kuidas ma ennast tunnen? - suurepäraselt! :)

Mida ma selleks teinud olen? 

Teinud olen seda, et neli aastat tagasi loobusin nisu, odra, kaera, piimatoodete, suhkru ja pärmi söömisest(soodustavad kilpnäärme põletiku teket või süvenemist, kuid mina loobusin sel ajal neist hoopis teisel põhjusel. Antibiootikumid rikkusid normaalse soolte mikrofloora ja sain sooltekahjustuse.). Umbes 2,5 aastat olin täiesti puhas, nii, et ei võtnud ühtegi neist suus sisse. Nüüd muidugi mõnikord patustan, aga vaid ülivähesega. Ehk kord nädalas või kui kordi, siis on mitu nädalat puhkust ja vaikust jälle. 

Võimalik, et omal kohal on ka sport, aga sellesse on mul siinkohal vähem usku. Tõsi, füüsiline aktiivsus boostib ka kindlasti organismi, aga teisalt võib see ka tugevasti koormata. Pigem ikka toit. Ahjaa, ja iga jumala päev võtan ühe teelusikatäie rafineerimata kookosõli(soodustab kilpnäärme tööd!) ning linaseemneid. 

Nii, et kes ütles, et kehv immuunsus, kaalutõus ja halb enesetunne on kilpnäärme alatalitluse puhul vältimatud sümptomid??? Täitsa rumal, et uskusin ja leppisin. Ei ole! 

Minu pikk kogemus selle haigusega, kui nii võib öelda, võiks olla lootuskiireks neile, keda on sama infoga hirmutatud ja kes end sama kehvasti ja lootusetus seisus tunnevad, nagu mina, kui ma aastaid tagasi internetist abi ja lootust otsisin. 

Ma ei ole arst ega spetsialist ning ei saa lubada, et kõik inimesed oma tabletikoormast 100% kindlalt lahti saavad, kuid kinnitan, et elustiili muutes muutub tublisti ka teie enesetunne. Siin ei tohi lihtsalt kärsitu olla, sest progress on erinev. Mõnel läheb vähem, mõnel kauem. Tähtis on mitte loobuda ja käega lüüa.
Minu enesetunne paranes küll mõne kuuga, kuid tabletivabaks saamiseni on läinud neli aastat!

Tegelikult on jätkuvalt keeruline igapäevaselt karmilt oma menüüd jälgida ning teatud isud alla suruda, kuid mind motiveerib jätkama see hea uudis, mis ma arstilt sain. Ja muidugi hea enesetunne, mida ma enam käest ei taha anda, sest see koht, kus ma aastaid tagasi koos oma meeletult halva enesetunde ja tervisega kükitasin, see oli üks kole ja sügav auk!

Varem ma seda hästi ei tahtnud uskuda, kuid nüüd julgen kindlalt väita, et tasakaalustatud toitumine ning head mõtted võivad teha imesid :)

Suhtumisest

Kõik saab alguse suhtumisest – on mul õigus? Kuidas me suhtume asjadesse, olukordadesse, teistesse inimestesse, võimalustesse jne. Kui suure ja millise võimaluse me iseendale ja teistele läbi suhtumise anname ning kui palju ja mil määral millegagi riskime. Olgu selleks siis tõesti ükskõik mis.

Kui suhtud kõigesse ning kõikidesse hästi, elad sa tõenäoliselt suhkruvatiselt mõnusas roosas maailmas ja kui halvasti, saadab sind hämarus, kõle külm ning pidevalt painavad deemonid, kes keelavad sul õnnelik olemast ning teistega hästi käitumast. No vähemalt midagi sinnapoole. Natukene.. :)

Vereanalüüside andmisega on niimoodi, et, kui ma kuidagi neisse üldse suhtun, siis      ...õudusega. Ma võin ju ukse taga ennast tiigriks mõelda, kuid toolile ronides ja kätt lauale sättides, on põu hetkega jäneseid paksult täis ning süda on sügavale saapasäärde vajunud. Tunnen, kuidas mõte hajub laiali, näpud muutuvad jääkülmaks ning hakkavad ebameeldivalt surisema. Läbi närvilise oleku ja sunnitud naeratuse, informeerin alati õde, et olen üks nendest nõrganärvilistest, kes võib poolelt sõnalt ja keset protseduuri „ära kustuda“. Nii ka seekord. Õe ilme reetis, et ei ole ma ei esimene ega viimane "selline", kes mõnikord kabineti põrandale puhkama vajub. 

Toolil mugavat asendit leida oli samuti võimatu. Ka sellesse piinapinki ei oska ma kuidagi suhtuda.  

Õhhh, kui suured silmad ühel "veetleval" hirmul võivad olla.

Õde tundus küll veidi range ning väsinud, kuid tema südamlikkus sai reedetud hetkel, kui ta aeglaselt kolmeni luges ning informeeris, et nüüd torkab. Ei midagi. Mitte mingit valu ega ebamugavustunnet. Võttis paar topsi endale mälestuseks ning oligi kõik. Kogu tähelepanu läks ilmselt vaikselt omaette muigamisele, sest nii hella kohtlemist ei ole ma üheski vereanalüüside võtmise kabinetis veel kohanud. Punkt i'le oli muidugi eriti kiisupehme! „Ma panen sulle laste plaastri, siis on naljakam.. no ja ei ole enam nii hirmus ka!“. 

Vot siis ma enam ei suutnud, suu venis kõrvuni :))

Mõni kohe oskab. 

Mina lahkusin sealt polikliinikust särades. 

Pole üldse palju vaja. Kõik on suhtumises kinni! Piisab lihtsalt killukesest inimlikkusest, mida paljud kahjuks ei jaksa või ei oska jagada. 

Täielik läbipõlemine võib viia vaid..*

Nojah, oligi nii nagu kartsin - minuga on täiesti pekkis. Igas mõttes.

Eilne käik nõelraviarsti juurde andis sellele vaid tõsise kinnituse.

Kuna ühekordne torkimine ei aidanud, sain nädalaks kõrva veel kolm hõbedast naela moodi neeti, mis lokaatori valusalt tulitama jätsid. Kolme nädala pärast kordame seanssi.

Rohud sain ka.

Ja rangelt soovitusliku menüü.

Lugege ja õppige otse elava ja hingava näite pealt, mida teeb stress inimesega, kui sellele tähelepanu ei pööra ning enda põletamisega jätkata.

Jätkuvalt ripub turjal liiga palju kohustusi ja jätkuvalt ripub ka hingel miskit. Kuid olen julmalt võtnud elu ette, et seda enda maitse ja soovide järgi kujundama hakata. Hirmud lükkasin kõik kõrvale. Nüüd tuleb lihtsalt kuuma anda ja.... elada!

Ma loodan, et varsti saan ma jälle normaalselt hingata, sest see augusti lõpus alguse saanud probleem on senini vaid süvenenud. Ja loodetavasti läheb pulss ka tagasi normi.

Trenni võin edasi teha. Vaikselt. Aga seda ma ju teengi :)

Ja seda ka, et..

Mõni päev on selline natukene teistsugusem. Selline, mis eraldab kulla karrast ning päris pärlid võltsidest. Sellistel päevadel saad aru, mis tunne on olla kellegi südames ning kuidas on teisi enda omas hoida. Soe ja turvaline!
 Et maailm võib olla suur ja küllaltki kõle paik, kuid need, kes on valinud sinu oma koduks(ja vastupidi), süütavad põlema leegi, mis muudab varjud sõbralikuks ning soe sirutab oma käed ümber sinu. See tähendab...ümber minu.
 Ma ei oskagi midagi paremat tahta, kui just neid kullatükke ja pärleid, kes läbi õnne on minu teele sattunud ning minuga jäänud. Julgustanud, et mõnikord peab pimesi riskima, lohutanud, kui unistuste püüdmine on lõppenud veriste põlvedega ning õpetanud, et vaid südamega vaatamine avab võlumaailma, kuhu ükski silm nägema ei ulatu. 

See ongi õnn :)

Ma tänan kõiki armsate soovide ja kaasaelamise eest!

Siirus on väärtus ning seda ma hindan :) Kõrgelt!

* ...fööniksina tuhast tõusmiseni! :)

Tervislik toitumine = tasakaalustatud toitumine

Kui juba tervisespordist sai kirjutatud, ongi sellele ainus loogiline jätk arutleda pisut tervisliku toitumise teemadel. Rangelt isiklik arvamus taaskord!

Minu arvamus tervislikust toitumisest piirdus aastaid primitiivse infoga, mida igal pool pasundatakse. Et vormis püsida, siis uha aga rohelist salatit, lihased saad kohupiimast ja kodujuustust ning liha tarbi pigem minimaalselt, sest see on raskesti seeditav ja inimese organismile pole liha üldse vaja(tõsi, mõnele tõesti polegi, kuid põhjused on erinevad.). Olin ma vormis? Noh, kui leppida faktiga, et ka ring on vorm, siis küll jah. Olukord muidugi nii katastroofiline ei olnud, kuid vaatamata aktiivsele sportimisele olin ma ikkagi kuidagi pisut liiga pehme. 

Ma mäletan väga hästi, kui käisin endokrinoloogi vastuvõtul(autoimmuunne türeotiit, mis vajab jälgimist) ning kurtsin talle pidevat kaalutõusu, millest jagu ei saa. Arst vaatas sügavalt silma ning leierdas nagu lindilt, et esiteks on kilpnäärme probleemidega inimestel kaalutõus paratamatu ja teiseks tuleks ikka võimalikult tervislikult toituda. No shit :) Kilpnäärme kaela kirjutati ka kehv immuunsus. (Kogu sellest saagast saab lugeda SIIT!)

Ühesõnaga, kui lugu uuesti väga lühidalt kokku võtta, siis oli mu tervis täiesti pekkis ja perearst väljendas oma meeletut hoolivust minu tervise suhtes sellega, et kirjutas mulle iga hädaga antibiootikume, millest ma keelduda ei osanud või ei julgenud. Ja kuidas sa suurte põletikega keeldudki, millest ise enam jagu ei saa. 

See kõik viis kokkuvõtvalt selleni, et ma sain püsiva sooltekahjustuse. Win!

Ja nüüd jõuame me tagasi toitumiseni ning selleni, mida 'tervislik toitumine' minu jaoks õieti tähendab. 

Sellest on möödas 3 aastat ja 7 kuud tagasi, kui karm tõde mind halastamatult läbi raputas. Istusin pead kätele toetades oma hiina meditsiini arsti juures ja ei teadnud kas naerda või nutta. "Menüüst tuleb välja jätta suhkur, nisu, oder, kaer, pärm ja piimatooted!" (Ja nipet-näpet veel, millega tuleb piiri pidada.) Ma ei hakanud täiendavaid küsimusi üldse küsima. Olin lihtsalt kõikvõimalikest ja aastaid kestnud terviseprobleemidest nii räsitud ja väsinud, et haarasin oma viimasest õlekõrrest ja mõtlesin, et kui see ka ei aita, siis ei aita mind miski. 

Aga aitas. Lihtne see ei olnud, kuid kaal langes ning tervis paranes. Minust sai uus inimene.

Muutused muutsid mind uudishimulikuks ja ma ahmisin sisse erinevat kirjandust, mis kõik toitumisega seotud. Ph-dieet, veregrupideet, hiinameditsiin, taimetoitlus, paastumine, kuidas elada toidutalumatusega, söö end terveks jne jne jne. Mul oli nii palju küsimusi, mida ma sõnastada ei osanud, kuid teadsin, et mul on vaja see toitumise teema enda jaoks selgemaks ja loogilisemaks saada. Just see, et mis see tervislik toitumine siis päriselt ikkagi endast kujutab ja kas see mis on ühe jaoks tervislik, on seda ka kellegi teise jaoks. (Juba seetõttu, et sõbranna sai toitumise kohta hoopis teistsugused soovitused.)
Otsisin vist lihtsalt ka lohutust, et see kõik on mulle ainuõige valik.

Igasuguseid äärmuslikke elustiile ma ei seedi ja ilmselt ei teeks seda ka minu magu ja soolestik. Ehk kellelegi sobib 100% taimetoitlus ideaalselt või muud äärmuslikud dieedid, kuid minu jaoks tähendab tervislik toitumine pigem tasakaalustatud ja mitmekülgset toitumist. 

Eelkõige on toitumise juures oluline, kas tarbitud toit annab piisavalt energiat, vajalikke vitamiine ja mineraale, ei muuda inimest haigeks jne. Kuid selle kõigega ei tasu hulluks minna. (Jälle üks punkt, millest kirjutamine nõuaks eraldi postitust.)

Loobusin eelpool nimetatud toiduainetest, sest need teevad mind haigeks. Muidugi ei juhtu ühekordse söömisega midagi, kuid juba peale paari korda hakkavad ilmnema erinevad probleemid. Kõhuvalu on neist väikseim muideks :) Näiteks, kui söön keelatud toiduaineid, siis läheb mul suu ville täis. See ei ole otsene allergiline reaktsioon gluteenile, piimavalgule või -suhkrule, vaid mälestus sellest, kuidas antibiootikumid on minu mikrofloora täiesti ära rikkunud. Jäädavalt.

See on ka märk sellest, et immuunsüsteem kukub kohe kokku ja järgmine samm sellest edasi on haigestumine.

Kuid tegelikult on ka sellisel toitumisel omad miinused. See võib olla tervislik, kuid mõneti on ta siiski äärmuslik. Vähemalt tunnen, et minule kui sportivale inimesele on ta paras peavalu. Menüüsse jäävad alles kõik toiduained, mis liiga kiirelt energiaks ära põlevad. Ma pean pidevalt kalkuleerima, mida ja kuidas süüa, et pikemad trennid üle kuidagi elada. Või siis lihtsalt, et menüüst ära ei tüdine. Ja muidugi see ka, et liiga suurt kalorivõlga ei teki. Seda pole ka vaja, et keha hakkaks peki näol varusid koguma.
Oh, ja päris kulukaks läheb ka. Võrrelge poes maisimakaronide ja nisumakaronide hinda!
Tänu nendele muudatustele pidin õppima armastama ka söögitegemist. Valmistoit poest ei ole valik.

Muidugi on ka minu toitumise juures "aga'sid". Ma näiteks ei ole loobunud praetud toitudest. Tihtipeale joon toidu kõrvale(jah, olen kursis miks see kasulik pole. Moraali pole vaja lugeda.). Tuleb ette, et söön vastikult rasvaseid asju. Ja eks neid ebatervislikke nüansse ole teisigi. Näiteks õgin enne magamaminekut vms. Ja vahel patustan Snickersiga, kui hakkan diivaks muutuma :) Kuid selle kõige juures rõhutan taaskord sõna tasakaal. Selle tasakaalu värgi pärast söön ma aegajalt ka laktoosivabu piimatooteid. Need on küll veidi süütumad minu jaoks kui tavalised piimatooted, kuid pikemas perspektiivis on tagajärjed samad. Põhjus lihtsalt selles, et kui loobun täielikult piimatoodetest, lagunevad hambad suhu ära. Olen proovinud kaltsiumit eraldi juurde süüa ning muu kaltsiumirikkaga tühja kohta asendada, kuid tulutult. Mõnesid asju ei saa alternatiividega asendada. 

Nii nagu tervisesport, ei ole ka tervislik toitumine must-valge maailm. Mõlemist on kirjutatud juba hunnik raamatuid ning võiks kirjutada veelgi, sest jutt lihtsalt ei lõppe. Siin on peaaegu, et võimatu kuskilt alustada ja kuhugi kindlasse kohta välja jõuda. Selleks, et mingit pilti kokku saada, ongi vaja võtta erinev info teadmiseks ning leida enda jaoks see kõige õigem. Kuid moe pärast sobimatut sobivaks pressida on vale.

Tagasi minu juurde. 

Tänaseks on nii, et ma reguleeringi oma enesetunnet toiduga. Minust ei ole saanud küll metsamoori, kes ainult marju sööb ja allikavett joob, kuid tähelepanu pööran ma sellele küll. Kui tunnen ennast kehvasti, siis ei siruta ma esimese asjana oma kätt apteegis riiulitel laiutava keemia järele, vaid katsetan kõigepealt toidu ja ravimteedega. Mulle meeldib hiina meditsiini filosoofia tervise ja toitumise kohta. Kirja on see pandud küll mõneti lapselikult lihtsa loogikaga, kuid õigete soovituste taga peitub võimas vägi. Lihtsalt kannatlikkust on vaja ja kindlasti tähelepanelikkust iseenda suhtes. Siiani on see hästi toiminud, seega minu jaoks ei saa see vale olla. (Kui kedagi huvitab, kuidas erineval aastaajal toitun või millist toitumist mingite haigustega praktiseerin, siis andke märku ja teen sellest eraldi postituse.)

Dieeditades või toitudes ei sobi kindlasti 1:1'le maha viksida kellegi teise soovitusi. Banaani-kaerahelbe pannkoogid või neljaviljapuder hommikuks on tervislikud ja toitainerikkad. Ma pole nii kindel, kui tugeva kõhutäiega kaasneb kõhuvalu ning kaal ei alane soovitud numbri suunas. Söö palju rohelist salatit ja tervis tuleb. Kindel? Kui külmal perioodil süüa liiga palju töötlemata toite(salatid, toored köögiviljad jne), siis produtseerivad need organismi samasugust lima nagu nt piimatooted või muud sobimatud toiduained. Organimsi kogunenud lima tekitab aga erinevaid terviseprobleeme alates kaalutõusust kuni paanikahoogudeni välja. See on hirmus, mis sinna vahele veel jääb!

Kui tervisega probleeme pole, siis mingeid ekstreemdieete ma küll ei soovitaks. Ma mõtlen, et noh katsetada lihtsalt seepärast, et keegi oma blogis kirjutab ja siis järgmine mõtleb, et  ohhhh, ma tahan ka, sest näed tema teeb. Kuid kui oled hädas kaalu või muude terviseprobleemidega, siis suure tõenäosusega on su menüüs midagi, mis su organismile lihtsalt ei sobi. 

Ahjaaa, mis siis minu elus ikkagi muutunud on nende aastate jooksul, kui iga suhupistetud amps hakkas menüüs järsku mõtet omama. Noh, ma näiteks sõin ennast 12kg kergemaks. Ilma näljutamata! Ok, lihaste arvelt on mõni kilo tagasi tulnud, sest sinna perioodi jäi ka see aeg, kui ma muud trenni peale pilatese teha ei saanud ega tohtinud, aga riideid kannan samas numbris. Ma ei ole enam iga kuu haige, vaid aastas kord või paar ja needki põdemised on siiani läinud pigem kergemalt. Kohe kindlasti on paranenud minu taastumine füüsilisest koormusest. Kilpnäärme- ja muud verenäidud püsivad stabiilselt normis või esineb ainult väga väikseid kõikumisi(varasemalt oli see üks peavalu). Mul on kõvasti rohkem energiat(vaatamata sellele, et ma söön liha ja päris palju. Mõned väidavad, et liha väsitab organismi.). Kadusid ka paanikahood. Mu enesetunne on hea ja seda on veider öelda, sest vahepealsete aastatega oli see juba normaalseks muutunud, et tundsin ennast koguaeg halvasti.

Ja muidugi olen ma jälle palju-palju targem, kuidas ennast hoida ja kuidas hävitada.

Mitte ükski asi, mille suhu pistate, ei ole päris süütu. Seega ühtselt mõistetavat tervislikku toitumist ei ole olemas, on tasakaalustatud toitumine, kus millegagi liialdamine ning äärmused ei ole soovituslikud. 

Ahjaa vol 2. Tihtipeale tuleb ette, kuidas keegi ahhetades ja ohhetades arvamust avaldab, et issand jumal, mis sul viga vormis püsida, kui sa niikuinii saia, koogikesi ja kommi süüa ei või. Kullakesed, viga ei ole, aga ma ei ütle, et see kerge ka on. Vaatamata sellele, et väikesed kuradid on menüüst keelatud, ei ole isu nende järele aastatega kuhugi kadunud. Mõnikord tahan rohkem, mõnikord vähem....aga tahan! Ma olen lihtsalt teinud omad valikud ja nendeks on hea enesetunne ning tugevam immuunsüsteem.

Minu kilpnäärme alatalitlus - Hašimoto türeotiit/toitumine

Kuna mulle on tulnud päris palju kirju seoses kilpnäärmega, siis otsustasin oma loo siia kirja panna. Tegemist ei ole loengu ega õpetusega ning ei pruugi olla kõigi jaoks 100% tõde või päästev õlekõrs. Räägin oma kogemusest tänu millele olen oma tervise paremasse konditsiooni saanud ja äkki on kellelegi sellest veel abi. PS! Järgnev jutt ei sisalda mitte mingit imelugu ega ka imelist paranemist. Lihtsalt üks võimalus, kuidas ennast töökorras ja paremas tervislikus vormis hoida.Vaja läheb kannatlikkust ning natuke usku, sest parenemine ei juhtu üle öö!

Minu diagnoos on kilpnäärme alatalitlus/Hašimoto türeotiit ehk autoimmuunne kilpnäärmehaigus. Organismi autoimmuunne protsess võib häiruda mitmel moel. Geneetilise eelsoodumusega inimestel tekib viiruse, muu infektsiooni, psühhotrauma või mõne teise teguri tagajärjel kehas olukord, kus organismi rakkudele ei meeldi tema enda kilpnäärme rakud, mida hakatakse hävitama. Organismi immuunsüsteem töötab välja kilpnäärmevastased antikehad, millele antakse käsk hävitada kilpnäärme tervet kude. Not cool, eksole! (Kilpnäärme kohta loe SIIT!)

Esimesed märgid sellest, et mul tuleb hakata tulevikus hormoone sööma, ilmnesid 1999a. Kusjuures mingeid sümptomeid mul siis ei avaldunud, kooliarst lihtsalt mainis, et mul on kael imelik ja saatis perearsti juurde. 

Foto: Internet

2004a algaski õudus. Ja just õudus, sest kuigi siin seal kirjutatakse, et kilpnääre ei tekita mingeid olulisi probleeme ega vaevusi ning allub kergelt ravile(!? kui nii võib nimetada), võib ta ka paras peavalu olla. Seda sõna otseses mõttes kusjuures!

Lisaks tüütutele sümptomitele, kaldusin ravimidoosiga äärmusest äärmusesse(Võtan L-Thyroxini.). Kõige hullemal ajal võtsin 150mikrogrammi hormooni päevas, mida on ikka väga palju(nüüd võtan juba aastaid 50). 

Olin küll juba mõnda aega tablette söönud, kuid enesetunne ei paranenud, läks hoopis hullemaks. Väsimusest sai jõuetus, alatasa iiveldas, mu pea valutas üle poole aasta järjest ja kõigele sellele toredusele lisandusid veel meeleoluhäired ning mälu halvenemine. Käisin mööda erinevaid endokrinolooge, kes rõõmsalt sädistades teatasid, et kilpnääre nüüd küll selliseid sümptomeid ei tekita. Võtke vitamiine ja olge terve. Viimane oli nagu mõnitamine, sest mingil hetkel ütles ka immuunsüsteem üles. Lisaks kõigele hakkasid kogunema lisakilod, mis kõvasti trenni tehes ja dieeditades kuhugi ei kadunud.
Olin meeleheitel. Ei osanud kuhugi pöörduda ega midagi teha. Internetis surfates leidsin küll saatusekaaslasi, kuid ka nemad olid nõutud ja kehitasid vaid pea norus õlgu, et ju siis ongi see kilpnäärmehaigete taak - kehv immuunsus, pidev väsimus ja ülekilod jne. 

2006a ütles mul tervis täiesti üles. Elav põrgu, kus elu seisis ja midagi teha ei suutnud. Pidin ülikoolist akadeemilise võtma, tööl käimisest polnud mõtet rääkidagi. Olin koguaeg haige(millest olen ka varem kirjutanud). Tänu sellele haiguste rattas olemisele ja antibiotside söömisele(millest ma põletikulised ja üliärritunud sooled sain), sattusingi ma hiina meditsiini arsti juurde. Mingeid imesid ta minuga korda ei saatnud. Selles mõttes, et ma küll rääkisin, et mul on kilpnäärme alatalitlus, kuid konkreetselt sellega tegelema ei hakatudki. Ta arvas, et alustame kõige olulisemast ning siis vaatame edasi, mis seis tekib. 

Siis saingi toitumissoovitused (keelatud: nisu, oder, kaer, suhkur, pärm, soja ja piimatooted). Jätsin päeva pealt need kõik asjad oma menüüst välja ning jäin huviga ootama, millal paremaks läheb. Kaal hakkas vaikselt alanema. Kusjuures ma sõin nagu loom! Ilmselgelt hakkas ainevahetus kiiremini tööle. Sellega tahan öelda, et kaalutõus EI OLE kilpnäärmega kaasas käiv taak või paratamatus. Samuti ka mitte immuunsuse nõrgenemine, sest ka see muutus tugevamaks. Jäid ära igakuised haigestumised külmetushaigustesse ning sealt edasi koledad tüsistused, mis alati haigustele järgnesid. Tekib vaid küsimus, miks arstid sellele tähelepanu ei pööra, et toitumine kilpnäärme tööd mõjutab? Samas, kui kõik sümptomid muinasjuttude kategooriasse kirjutati, siis ma üldse ei imesta, et sealt edasi eksisteerivadki vaid tabletid. 

Andke andeks minu kibe suhtumine, kuid kogemus(ja seda jagub) on näidanud, et selleks, et haige olla, peab olema väga palju kannatust, ülimalt tugev tervis ning äärmine huvi ise enda silmaringi laiendada, et häda korral abi lähedalt võtta oleks. 

Alates toitumisharjumuste muutmisest(millest on möödas 3a ja mõned kuud), on minu kilpnäärme analüüsid laias laastus paigas olnud. On küll esinenud mõningaid tibatillukesi kõikumisi, aga seda pimedal, külmal ja stressirohkel talveperioodil. Hormoonide doosi pole muudetud. 

Kuigi novembris tehtud analüüsid olid pisikese nihkega, olid näidud märtsiks iseseisvalt korda läinud.

(Pimedatel talvekuudel tarbin D-vitamiini! Hoiab ka organismi aktiivsemalt töös.)

Miks on toitumine ja kilpnäärme töö omavahel seotud?

Mina kuulsin organismi ja sooltesse kogunevast limast esimest korda 2007a, kui sattusin dr Levini kliinikusse toidutalumatuseid väljaselgitavaid vereanalüüse tegema. Tundus kummaline ja arusaamatu.

(Põgusalt kirjutatud limast SIIN!) Lima tekitavad nisu, oder, kaer, suhkur, pärm, piimatooted, soja. Samuti ka näiteks roheline salat, kui seda külmal ajal liiga palju süüa.

Kõigepealt katab see soole seinad, siis võib ladestuda kaelale ning sealt edasi otsmikusagarale, pea küljele või kukla piirkonda. Võimalik, et ka mujale. 

Teadsin küll, mis mulle nö keelatud või kollases-punases listis on, kuid keegi ei öelnud, kui tõsiseks võib minna olukord, kui neid edasi tarbin. Sel ajal ei olnud see teema veel niivõrd aktuaalne.

Mõtlesin, et sellel kõigel on vaid seos kaaluga, ei muud. Aga inimene õpib kogu elu..

Kui lima ladestub:
- sooleseintele - immuunsüsteemi alanemine. Organismi tungivad batsillid ei saa kinnituda sooleseintele ning rändavad sealt edasi hingamisteedesse, kus algab juba haigestumine. Häirunud on ka vitamiinide, mineraalide ja muu vajaliku/olulise imendumine organismi. (Kel nt aneemia vaadake oma menüü üle!)
- kaelale - häirib kilpnäärme normaalset funktsioneerimist
- otsmikusagarasse - nõrgestab lühimälu teovõimet. Raskeneb uute asjade meelde jätmine ning samuti võivad nõrgeneda tunnete mõtestamine ja töötlemine.
- pea küljele(kõnekeskus) - võib põhjustada kokutavat kõnet.
- pea tagumine osa - välise müra filtreerimise ülesanne, et inimene suudaks keskenduda käsilolevasse tegevusse. Tekib rahutus. Üksnes tahtejõust keskendumiseks ei piisa.

Samuti võivad olla üleliigse lima sümptomiteks veel rögane köha, pidev tatine nina või allergiad.

Nalja kilpnäärmega ei ole, sest kui probleemiga ei tegele, võivad tulemuseks olla tõsised tagajärjed(diabeet, lupus, reuma jne).

Sümptomid:
* väsimus/kurnatus
* külmatunne
* ärevushäired
* meeleoluhäired/depressioon
* kaalutõus
* iiveldus
* häälekähedus või kuiv köhimine
* peavalud
* haprad küüned
* kuivad juuksed ja nahk
* kehv immuunsus
* mälu halvenemine
* lihaskrambid
* menstruatsioonitsükli häired
* võib esineda aneemiat
* isutus ja seedeprobleemid
* koormustaluvuse halvenemine

Kilpnäärme erinevaid probleeme saab diagnoosida vereanalüüsidega ja ultraheliuuringuga!

Ma ei oskagi küsijaid muudmoodi aidata, kui oma lugu teiega jagades. On uuritud, et kas hiina meditsiinist oli abi? Mingit imet minuga seal ei tehtud. Ei pandud kilpnäärme jaoks eraldi nõelu ega saanud ka rohtusid. 

Hiina meditsiin aitaski mind nii palju, et andis kätte õige suuna(toitumisega) ning hiljem leidsin seosed, miks nii on(lima teooria). Kuid ravi võib individuaalselt erineda.

Ma ei taha kõlada nagu tüütu ninatark, aga see kogemus on mulle lähedalt näidanud, kui tähtis on süüa õigeid asju. Et tervislik toitumine ei ole kõigi jaoks üheselt mõistetav! Ja, kui mingid asjad on keelatud, siis on nad KEELATUD, kuna võivad põhjustada tõsiseid tervisehädasid.

Ei usuta, kuid teadlased on tõestanud, et isegi unenägude sisu ja söödud toidu vahel on seos olemas(nt kui süüa enne magamaminekut palju suhkrut ja nisu, on suur tõenäosus, et kimbutama tulevad õudusunenäod).

Või näiteks kasvõi ärevus- ja paanikahood. Ka need on otseses seoses sellega, mida endale suhu pista. Ma ei räägiks, kui....Been there, done that! Ausalt.
Vaja on lihtsalt kannatlikkust. Alles peale paari kuud hakkavad organismis suuremad muutused toimuma(vaikselt paremaks hakkab muidugi kiiremini minema. Oleneb jällegi terviseprobleemi tõsidusest.)
Ahjaaa! Boonuseks on mul ka juuksed hirmsa kiirusega kasvama hakanud(isegi juuksur imestab) ja küüned on ka tugevad(enne murdusid ainuüksi peale vaadates).

Et mitte silmakirjalikult kõlada, siis jah, vahel ma söön neid keelatud asju ka. Saia küll mitte, kuid vahel näiteks kommi või kooki.  Õnneks on mul alati peale seda nii paha olla, et harjumuseks see ei saa.

Minge nüüd uurige välja, mis toidud teil enesetunde heaks teevad. Päriselt heaks! Nii, et jagub energiat ja mõnusat olemist kohe päris päeva lõpuni.

(PS! Kel küsimusi tekkis või midagi arusaamatuks jäi, siis küsige julgesti üle! :)) 

Poolfabrikaat toidud - miks ma neid enam ei taha.

Pean tunnistama, et toitusin aastaid nii nagu pähe tuli või ette juhtus. Suurt tähelepanu ei pööranud, mida või kui palju suhu pistsin. Tegin mõõdukas koguses trenni, kuid jätkasin irisemist mitte kaduvate lisakilode üle (nagu meeste sõnul naistel kombeks viriseda on), sest vaatamata füüsilisele aktiivsusele ei olnud keha nii vormis kui oleks tahtnud. Kirjutasin selle kilpnäärme alatalitluse arvele. Selle tervisehädaga inimesed pidavatki arstide sõnul nõksa „pehmemad“ olema.. (Vale puha!!) 

Ausalt öeldes mind isegi ei huvitanud, mida suhu pistetud ampsud sisaldasid. Pakendite sildid olid pigem illustratsiooniks või tüütuks kohustuseks, mis enne söömist kiirelt ja muretult eemaldada tuli. 

Sildid said minu jaoks tähenduse siis, kui tervislikel põhjustel söömisharjumusi kardinaalselt muutma pidin(jälgin, et ei sisaldaks laktoosi või gluteeni, sest nende ülemäärasel tarbimisel ütleb mu immuunsüsteem üles). Kui palju uusi, võõraid ja mõneti hirmujudinaid tekitavaid keerulisi sõnu. Mingid kummalised keemilised ühendid ja ained. Kunstlikud.. Ja kui palju me neid iga päev endale sisse sööme? Mida nad üldse reaalselt meiega teevad?? Mida nad tähendavad?

Ei, ma ei ole oma tervisliku toitumisega piiride taha läinud ja mulle ei saa diagnoosiks orthorexiat külge pookida. Et jutt silmakirjalikult ei kõlaks, tunnistan, et teen minagi vahel harva „pattu“ ja haaran Selveris külmletist kalapulgad või soojaletist mõned maitsvad pihvid või joon hoopis spordijooki, mis samuti nii ülemäära tervislik ei ole, kuid üldjuhul hoian sirget ning ranget joont tervisliku ja ebatervisliku vahel. 

Põhjus, miks ma üldse poolfabrikaat toitude peale mõtlema hakkasin, oli see, et sattusin lugema üht küsitlust, kus rahva käest uuriti, kas nad on poolt või vastu. Ilmselt ei üllatu keegi fakti üle, et enamus eelistab peale tööd kiirelt poest läbi lipata ning juba sealt valmistoidu kaasa osta. Olgu selleks siis kartulipuder kotlettidega või mõni purgisupp. Tänapäeva kiires ühiskonnas olgu ka toit kiire ja lihtne. 

Kui ümberringi vaadata või inimesi kuulata, silmab siin-seal ülekaalulisi või neid, kes oma kehakaaluga teps mitte rahul ei ole, päris palju. Inimesed on ülesöönud, kuid samal ajal alatoidetud(puudu vajalikest vitamiinidest ja mineraalidest).

Toitutakse liiga ühekülgselt. Olgu põhjuseks siis laiskus, ajapuudus, vähene teadlikkus, nõrk iseloom või kehv majanduslik olukord, mis lihtsalt ei võimalda toidulauda mitmekülgsena hoida. 

(Ei hakka siin pillikeelt lõhki ajama jutuga, et üleüldine toidukvaliteet on halvenenud.) 

Miks nad siis ikkagi on nii ebatervislikud?

Poolfabrikaadid on silmini pungil küllastunud rasvadest, suhkrust, sodiumist, säilitusainetest ja muudest õudustest, mida keel ei paindu väljagi ütlema. Need toidud on täis tühje kaloreid ja süsivesikuid, mis panevad insuliini arutult hüppama, mis omakorda annab kiirendava jalahoobi rasvumise või diabeeti haigestumise suunas.

Märksõna – kolesterool! Apolipoproteiinid on rasva-valgu kompleksid, mis C-vitamiini puudusel kogunevad arterite seintele kahjustatud kohtades. Need toimivad nagu kleepplaastrid läbilaskvale verevoolule. See ei ole muud, kui samm lähemale tõsisele südamehaigusele.

Samuti on uuringutega leitud seos apolipoproteiin E (komponent, mis transpordib kolesterooli) ja Alzheimeri tõve vahel.

Kõik, mida me sööme, mõjutab mitte ainult meie keskkohta või puusi, vaid ka meie aju!

Kel kaalulangetamine käsil, peaks siinkohal tegema mõttepausi ning analüüsima, kui suure osa tema toidulaual moodustavad poolfabrikaadid. Supp tundub ju tervislik!? Kergesti seeditav, sisaldab liha ja köögivilju... aga vaatame nüüd seda silti lähemalt. Isegi, kui purgist on välja jäetud hullemad E- ja säilitusained, sisaldab see supp kohe päris kindlasti liiga palju suhkrut ning mõnd muud keerulist sõna, millest me silmadega hoolimatult üle libiseme.

Raske tunne ja „mõnus“ väsimus peale söömist ei ole õige täiskõhu tunne. Need on esimesed sammud seede-, maksa-, südameprobleemide, diabeedi, vähktõve, rasvumise, allergiate, kõrge kolesterooli ja muude tervisehädade suunas. 

Kindlasti on hulgim neid raudseid härgi, keda keemia ei murra, kuid kahjuks jääb neid aina vähemaks ning tõsiste tervisehädadega inimeste arv muudkui kasvab. Rasvumine ei ole enam töönarkomaanidest täiskasvanute probleem, kes nälja kustutamiseks käe piruka järele sirutavad, et siis palehigis edasi töötada. Järjest nooremad lapsed seisavad silmitsi kaaluprobleemidega, mis läbi tiinekaea kuni täiskasvanuks saamiseni neid jälitama jäävad. Ja kaalutõus ei ole siin veel kõige suurem probleem.. See on mugav stardipakk eespool nimetatud tõsistele haigustele.

Jumala tõsi, et kõhulihaste treenimine algab köögist, mitte jõusaalist! 

Tean, et need keerulised sõnad ja keemilised ühendid pakenditel jäävad meist nii paganama kaugele ja võõraks, sest niikaua kui millegi üle kurta ei saa, see lihtsalt ei huvita meid. Õpime üldjuhul vaid siis, kui meid kättpidi isiklikult mõne ebameeldiva terviseprobleemiga tutvustatakse, kuid siis on juba natuke hilja..

Aga eks igaüks teab lõppkokkuvõttes ikkagi ise kõige paremini, kuidas ja millega ta oma masinavärki töös soovib hoida, kuid mina enam nii naljalt kõike suhu ei pista.
Kaal? - korras. Tervis? - kõvasti parem kui enne! Verenäidud on head ja haigusedki käivad suurema kaarega mööda kui varem. Enesetunne? - suurepärane!!
Muideks! Ka näiteks koormusest taastumine toimub kiiremini, kui olen toitunud korralikult ning "tühjad kalorid" ja raskesti seeditava toidu taldrikult välja jätnud!! Ja peale raskemaid trenne(jõud või aeroobne) ei ole lihased nii meeletult väsinud või valusad.

Kes meeleheitlikult kaalu soovivad langetada(kuid see ei taha langeda) või mõnest tervisehädast lahti saada, siis siin on koht mõtlemiseks - kas me elame selleks, et süüa või sööme selleks, et elada? 

Mis on poolfabrikaat-toidud? Üldiselt on nad töödeldud toidud, mis on kõrge suhkru, soola, küllastunud rasvade ning muu ebatervisliku sisaldusega. Nt kiirtoidud, sooja-leti toidud, pakendatud toidud, purgisupid, snäkid, limonaadid, kommid jne. 

Tervis 12

Kuna praegu on kole haigustelaine, siis mõtlesin, et teen oma efektiivsete ravimite/ravivõtete top 12. Mõned on profülaktikaks, mõned raviks, aga kirja lähevad ainult need, mis on mind reaalselt aidanud. Mine tea, äkki aitavad teid ka :)

1) Citrosept - Kunagi oli ta eriti rämeda maitsega õline vedelik purgis, millesse oli mul null usku, aga nüüd rohkem uurides, olen aru saanud tema kasulikest mõjudest. Selleks, et rääkida asjast, pean alustama pisut kaugemalt. Paljud(ok, oleme ausad, enamus) inimesed armastavad mõnusalt magusaid nisutooteid, pastat ning piimatooteid. Kuna esimesed sisaldavad gluteeni ja viimased ei sobi lihtsalt väga paljudele, tekib nende nõrgukeste soolte seintele limakiht. Lima on paha. Miks? Sest kui batsill tungib inimese organismi, siis peaks ta saama kinnituda soole seinte külge, et organism ta ära tunneks ja saaks kohe lahingut alustada. Kui see võimalus puudub, rändavad batsillipoisid hingamisteedesse ning siis on juba võidelda hilja. Algab haigus ning ravimine. Seega Citrosept on haiguste ennetamiseks. Puhastab organismi liigsest jamast. Juua võib teda apelsini- või greibimahlaga. Ainult, et kes tarvitavad retseptiravimeid, uurige oma ravimiinfot, kas tohite kasutatavate ravimitega greipi süüa või greibimahla juua. Osade ravimite puhul on see vastunäidustatud!

2) Ingveri-sidrunitee meega - Valad tassi kuuma vett täis, võtad 1tl täie riivitud ingverit, lõikad sekka mitu viilu sidrunit ning paned maitse järgi mett. Algul võib ingveritee pisut liiga vürtsikas tunduda, kuid mina olen õppinud teda hindama ja armastama. Palaviku puhul ei tasu teda väga lahmida(Selleks puhuks on pärnaõietee või vaarikavarretee), aga kui tunnete, et olete trennis külma saanud, on see üks parimaid ja kiiremaid viise, kuidas seest soojaks lüüa!

3) Gripp-Heel homöopaatilised tabletid - Võite nüüd nina kirtsutada ja mõelda, et mida teeb üks valge laetud jublakas, aga mina ütlen, et teeb! Kui õigel hetkel jaole saad, siis päästab see jublakas sind 7 päevast nohust ja muust jamast. Soovitavad isegi apteekrid, kes pole ravimifirmade poolt ära ostetud ning kes ei ürita sulle pähe määrida Coldrexi või Sudafedi. Mina olen need kaks igal juhul täiesti ära unustanud, sest on olnud paar juhust, kus tänu sellele keemiale lõpetas minu keha haiguse vastu võitlemise. Need võivad ju luua hetkeks sellise petliku tunde nagu oleksid terveks saanud, kuid tegelikult varjavad nad hoopis sümptomeid.

4) Astelpaju saialille kurkupritsitav õli - Pole eriline kurkupritsitavate asjade fänn, eriti kui nad maitsevad rõvedalt, aga see on täitsa talutav. Vähemalt on ta efektiivne. Kui taruvaik võib kasu asemel pigem kahju teha(oma vänge toime tõttu), on see õline ollus valutava kurgu jaoks nagu pehme pai. Võib öelda, et kui kurgus valusalt kraabib, siis peale pritsimist on mõneks ajaks rahu majas!

5) Islamint - Nendest isla asjandustest kõige parem. Mõikab hästi ja toime kestab samuti kauem kui teistel. Samuti on tal teistest tugevam bakterivastane toime. Kui kurk valutab või punane, siis proovige islaminti kah!

6) Soolvesi küüslauguga - Puhas maagia, mis päästis mind aastate eest adenoidide opist. Vedelik peaks olema täpselt nii küüslaugune, et tunned ninas kerget actionit, aga põleda ei tohi. Tilgutada 6-8x päevas. Teeb nina lahti ja hävitab batsille.

7) Musta rõika mahl - Aitab hästi köha puhul. Mustrõigas riivida ja pigistada paari supilusikatäie jagu mahla. Selline kogus võtta 3x päevas. Tuleb ettevaatlik olla, et maole ei hakkaks. Selleks süüa midagi ette(näiteks leivaviil) ja juua vett peale. Pidavat sapikivide puhul kah aitama, aga sellega kogemust pole. Sisaldab palju kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, rauda ja vitamiin C'd.

8) Kummel ja kortsleht - Enamasti kui põiepõletik kimbutab, soovitavad nii arstid kui apteekrid võtta jõhvikaekstraktiga tablette või juua jõhvikamahla, kaseleheteed või muid põieteid. Kahjuks jätavad nad midagi rääkimata. Jah, jõhvikas on küll tugeva puhastava toimega ning muudab uriini happeliseks, mis aitab baktereid tappa, kuid ainult ühtesid baktereid. Teistele, mis hoopis enamasti inimesi põiepõletiku näol kimbutavad, on happeline keskkond mõnusaks koduks. Niisiis, kui olete võtnud juba juppaega jõhvikaekstraktiga tablette või ravinud ennast eelpool nimetatud teedega, aga tulemus null, proovige kummelit, kortslehte ning võimalusel ka arbuusi. Need kolm muudavad uriini aluseliseks ning olukorra põies rahulikumaks.

Vahel on nii, et põiepõletik ise hakkab juba taanduma, aga jõhvikad on põies olukorra nii happeliseks muutnud, et põletavat tunnet tekitab hoopis ülihappeline keskkond, mitte põletik!

9) Salvei+äädikas+mesi - Veel üks kombo, mis aitab ägeda mandlipõletiku või kurguvalu puhul. Soovitan salveiteed keeta nõrgal tulel sellistes kogustes nagu paki peal kirjas(1 tassi tee tegemiseks). Kui tee valmis, tuleks lisada 1spl täis äädikat ja 2spl täit mett. Sega hoolega läbi. Kuristama peaks sellega nii, et vedelik oleks võimalikult soe. Mitte kõrvetavalt tuline, aga kuristamiseks talutav. (Eesmärk ei ole endale kahju juurde tekitada!) Soe peab ta olema just sel põhjusel, et baktereid hävitada! Ise katsetasin, kui põdesin viimati mingit kurgujama ja peab tunnistama, et sel hetkel oli ainuke, mis aitas.

10) Greip - Minu jaoks täielik võlu puuvili! Aga tuletan meelde, et kontrollige oma ravimiinfolehti, osade rohtudega ei soovitata greipi koos süüa. Kuna greip on samuti aluseline(Kuigi viimases Kodutohtris üritati selgeks teha, et nii sidrun kui ka greip on happelised.. Andke andeks, aga isegi internet on täis infot, et nii see ei ole!), siis soovitatakse teda näiteks süüa(või mahla juua) maohaavade puhul või kõrvetiste leevendamiseks. Mina olen katsetanud, tuttavad on katsetanud, perekonnaliikmed on katsetanud - toimib! Kui julgete, katsetage ka! Lisaks immuunsüsteemi tugevdamisele ja soolikate puhastamisele, aktiveerib see imevili veel maksa tööd.

Greip sisaldab palju C-vitamiini, orgaanilist hapet, mis toimib antioksüdeerijana ning aitab kehal rohkem toidust omastada rauda, foolhapet, kaltsiumi ja antioksüdante.

Greibis on kaks korda nii palju kiudaineid ja pektiini kui õuntes ja banaanis, sisaldades lisaks veel foolhapet, mis on vajalik naharakkude uuendamiseks aidates nahal vähendada vananemise märke.

11) Green oil - Green Oil kapsel koosneb omavahel hästi tasakaalustatud oomega-3, -6 ja -9 rasvhapete segust, mis on saadud külmpressimise teel linaseemne, rapsiseemne ja kuldkepiseemne õlist. Mina söön neid kapsleid sügis-talvisel perioodil, kui liigesed kipuvad liialt raksuma. Aitab? Aitab! Ja mulle meeldib, et neid võttes ei hakka ülejäänud päeva jooksul vastikut kala maitset üles ajama. Täpsemat infot lugege SIIT!

12) Corsodyl - Kellel on selline ebameeldiv probleem, et lööb suu ville täis(kurgulakke ja igemetele) või tekivad väga valusad põletikulised laigud, sellele on just see suuvesi lahenduseks. Kui selle nimega suuvett pole saada, küsige apteegist analoogi. Neil on kindlasti teise firma suuvett, mis sisaldab samu aineid ning on sama toimega. Aitab ka neid, kellel tarkusehambad läbi igeme pressivad (koostöös Kamistadiga). 5+ toode!

Järjestus ei ole kindlasti mitte paremusjärjestus, pigem nii nagu meelde tuli.

Mis nippe teie kasutate, et terve püsida?