Poolfabrikaat toidud - miks ma neid enam ei taha.

Pean tunnistama, et toitusin aastaid nii nagu pähe tuli või ette juhtus. Suurt tähelepanu ei pööranud, mida või kui palju suhu pistsin. Tegin mõõdukas koguses trenni, kuid jätkasin irisemist mitte kaduvate lisakilode üle (nagu meeste sõnul naistel kombeks viriseda on), sest vaatamata füüsilisele aktiivsusele ei olnud keha nii vormis kui oleks tahtnud. Kirjutasin selle kilpnäärme alatalitluse arvele. Selle tervisehädaga inimesed pidavatki arstide sõnul nõksa „pehmemad“ olema.. (Vale puha!!) 

Ausalt öeldes mind isegi ei huvitanud, mida suhu pistetud ampsud sisaldasid. Pakendite sildid olid pigem illustratsiooniks või tüütuks kohustuseks, mis enne söömist kiirelt ja muretult eemaldada tuli. 

Sildid said minu jaoks tähenduse siis, kui tervislikel põhjustel söömisharjumusi kardinaalselt muutma pidin(jälgin, et ei sisaldaks laktoosi või gluteeni, sest nende ülemäärasel tarbimisel ütleb mu immuunsüsteem üles). Kui palju uusi, võõraid ja mõneti hirmujudinaid tekitavaid keerulisi sõnu. Mingid kummalised keemilised ühendid ja ained. Kunstlikud.. Ja kui palju me neid iga päev endale sisse sööme? Mida nad üldse reaalselt meiega teevad?? Mida nad tähendavad?

Ei, ma ei ole oma tervisliku toitumisega piiride taha läinud ja mulle ei saa diagnoosiks orthorexiat külge pookida. Et jutt silmakirjalikult ei kõlaks, tunnistan, et teen minagi vahel harva „pattu“ ja haaran Selveris külmletist kalapulgad või soojaletist mõned maitsvad pihvid või joon hoopis spordijooki, mis samuti nii ülemäära tervislik ei ole, kuid üldjuhul hoian sirget ning ranget joont tervisliku ja ebatervisliku vahel. 

Põhjus, miks ma üldse poolfabrikaat toitude peale mõtlema hakkasin, oli see, et sattusin lugema üht küsitlust, kus rahva käest uuriti, kas nad on poolt või vastu. Ilmselt ei üllatu keegi fakti üle, et enamus eelistab peale tööd kiirelt poest läbi lipata ning juba sealt valmistoidu kaasa osta. Olgu selleks siis kartulipuder kotlettidega või mõni purgisupp. Tänapäeva kiires ühiskonnas olgu ka toit kiire ja lihtne. 

Kui ümberringi vaadata või inimesi kuulata, silmab siin-seal ülekaalulisi või neid, kes oma kehakaaluga teps mitte rahul ei ole, päris palju. Inimesed on ülesöönud, kuid samal ajal alatoidetud(puudu vajalikest vitamiinidest ja mineraalidest).

Toitutakse liiga ühekülgselt. Olgu põhjuseks siis laiskus, ajapuudus, vähene teadlikkus, nõrk iseloom või kehv majanduslik olukord, mis lihtsalt ei võimalda toidulauda mitmekülgsena hoida. 

(Ei hakka siin pillikeelt lõhki ajama jutuga, et üleüldine toidukvaliteet on halvenenud.) 

Miks nad siis ikkagi on nii ebatervislikud?

Poolfabrikaadid on silmini pungil küllastunud rasvadest, suhkrust, sodiumist, säilitusainetest ja muudest õudustest, mida keel ei paindu väljagi ütlema. Need toidud on täis tühje kaloreid ja süsivesikuid, mis panevad insuliini arutult hüppama, mis omakorda annab kiirendava jalahoobi rasvumise või diabeeti haigestumise suunas.

Märksõna – kolesterool! Apolipoproteiinid on rasva-valgu kompleksid, mis C-vitamiini puudusel kogunevad arterite seintele kahjustatud kohtades. Need toimivad nagu kleepplaastrid läbilaskvale verevoolule. See ei ole muud, kui samm lähemale tõsisele südamehaigusele.

Samuti on uuringutega leitud seos apolipoproteiin E (komponent, mis transpordib kolesterooli) ja Alzheimeri tõve vahel.

Kõik, mida me sööme, mõjutab mitte ainult meie keskkohta või puusi, vaid ka meie aju!

Kel kaalulangetamine käsil, peaks siinkohal tegema mõttepausi ning analüüsima, kui suure osa tema toidulaual moodustavad poolfabrikaadid. Supp tundub ju tervislik!? Kergesti seeditav, sisaldab liha ja köögivilju... aga vaatame nüüd seda silti lähemalt. Isegi, kui purgist on välja jäetud hullemad E- ja säilitusained, sisaldab see supp kohe päris kindlasti liiga palju suhkrut ning mõnd muud keerulist sõna, millest me silmadega hoolimatult üle libiseme.

Raske tunne ja „mõnus“ väsimus peale söömist ei ole õige täiskõhu tunne. Need on esimesed sammud seede-, maksa-, südameprobleemide, diabeedi, vähktõve, rasvumise, allergiate, kõrge kolesterooli ja muude tervisehädade suunas. 

Kindlasti on hulgim neid raudseid härgi, keda keemia ei murra, kuid kahjuks jääb neid aina vähemaks ning tõsiste tervisehädadega inimeste arv muudkui kasvab. Rasvumine ei ole enam töönarkomaanidest täiskasvanute probleem, kes nälja kustutamiseks käe piruka järele sirutavad, et siis palehigis edasi töötada. Järjest nooremad lapsed seisavad silmitsi kaaluprobleemidega, mis läbi tiinekaea kuni täiskasvanuks saamiseni neid jälitama jäävad. Ja kaalutõus ei ole siin veel kõige suurem probleem.. See on mugav stardipakk eespool nimetatud tõsistele haigustele.

Jumala tõsi, et kõhulihaste treenimine algab köögist, mitte jõusaalist! 

Tean, et need keerulised sõnad ja keemilised ühendid pakenditel jäävad meist nii paganama kaugele ja võõraks, sest niikaua kui millegi üle kurta ei saa, see lihtsalt ei huvita meid. Õpime üldjuhul vaid siis, kui meid kättpidi isiklikult mõne ebameeldiva terviseprobleemiga tutvustatakse, kuid siis on juba natuke hilja..

Aga eks igaüks teab lõppkokkuvõttes ikkagi ise kõige paremini, kuidas ja millega ta oma masinavärki töös soovib hoida, kuid mina enam nii naljalt kõike suhu ei pista.
Kaal? - korras. Tervis? - kõvasti parem kui enne! Verenäidud on head ja haigusedki käivad suurema kaarega mööda kui varem. Enesetunne? - suurepärane!!
Muideks! Ka näiteks koormusest taastumine toimub kiiremini, kui olen toitunud korralikult ning "tühjad kalorid" ja raskesti seeditava toidu taldrikult välja jätnud!! Ja peale raskemaid trenne(jõud või aeroobne) ei ole lihased nii meeletult väsinud või valusad.

Kes meeleheitlikult kaalu soovivad langetada(kuid see ei taha langeda) või mõnest tervisehädast lahti saada, siis siin on koht mõtlemiseks - kas me elame selleks, et süüa või sööme selleks, et elada? 

Mis on poolfabrikaat-toidud? Üldiselt on nad töödeldud toidud, mis on kõrge suhkru, soola, küllastunud rasvade ning muu ebatervisliku sisaldusega. Nt kiirtoidud, sooja-leti toidud, pakendatud toidud, purgisupid, snäkid, limonaadid, kommid jne. 

Toidutalumatus - kuidas elate?

Kas keegi teab kui palju toidutalumatusega inimesi on Eestis? Kui paljud üldse teavad, et neil on mingi kindla toidu suhtes talumatus? Kui palju on neid, kes ei talu korraga ei laktoosi ega gluteeni sisaldavaid toite või toiduaineid? Ja kui palju on terveid söödikuid, kes ei mõista neid, kes selle probleemiga silmitsi seisavad?

Mina olen üks nendest „õnnetutest“, kellel on nii gluteeni kui ka laktoosi suhtes talumatus, kuid keelatud on ka pärm ja suhkur(ning mingil kummalisel põhjusel ei saa ma süüa ka riisi. Halb hakkab!). Seega on minu menüü eriti piiratud.

Põhjus, miks ma sellest üldse kirjutama hakkasin on imelihtne.  Kus käivad toidutalumatusega inimesed väljas söömas? Tervisekohvikutes(tervis=öko, toidutalumatusega inimestel ei ole seal suurt midagi teha)? Tavalistes toidukohtades? Jah, ma saan aru, et igast normaalsest toidukohast on võimalik tellida salatit ja suppi, kuid kui ma soovin minna õhtusöögile ja süüa midagi muud peale salati ja supi? Tegelikult, kui aus olla, siis on normaalselt aurutatud või küpsetatud köögiviljad puhas luksus. Enamasti on nad vesised, maitsetud ja näevad mannetud välja. Või hullem veel – neid ei olegi menüüs!

Väljas söömas käies on mul alati pisut piinlik. Piinlik kaaslaste ees, kellega parasjagu toidukohta valin ning piinlik ka toidukoha personali ees. Ei ole ju meeldiv, kui keegi nina kirtsutades menüüd uurib ning vabandades minema marsib, sest „siin ei ole midagi süüa“!

Nii, et tihti seisan ma silmitsi probleemiga, kus ma pean paluma, et midagi minu taldrikult eemaldataks või võimalusel asendataks. Reaktsioon palvele on enamasti pigem negatiivne. Siiani olen hoidnud madalat profiili, kuid olen mõelnud, et peaks julgemalt küsima ning vajadusel ka probleemi selgitama. Minu eesmärk ei ole tekitada tüli või teha sääsest elevanti. Pigem on minu siiras soov einestada sõpradega valitud kohas ning saada söödust ka kõht täis. 

Kas oleks imelik paluda võimalust tellida aurutatud ning kergelt praetud/wokitud köögivilju tükikese kala või lihaga? Kui menüüs on nad valikus, siis idee poolest peaks saama ka endale portsu kombineerida. Hinna dikteerivad niikuinii ju nemad. Jah, ma saan ideaalselt aru, et kõigi soovidele ning kapriisidele ei saa ega peagi vastu tulema, kuid minu „kõhumuret“ jagavad ju nii paljud inimesed veel. Teadlikkus toidutalumatusest vaikselt tõuseb, kuid miks söögikohad sellega kaasa ei lähe? Pakkuge kasvõi võimalust ja teie söögikohta kiidetakse taevani ja külastatavus tõueb!

Minu menüü koosnebki igapäevaselt peamiselt aurutatud köögi- ja juurviljadest, mille kergelt pannilt üle lasen, lihast(kala, kana, lammas, siga), salatitest ja puuviljadest. Vahelduseks vahel ka maisimakaronid.

Jah, mulle on lubatud laktoosivaba piim, juust ja jogurtid, kuid ka nende tarbimine on piiratud, sest ületarbimisel põhjustavad need samuti kõhuvalu.

Tulemuseks on küll ilus sale figuur, kuid eelmise postituse jätkuks võin öelda, et vaatamata sellele, et selline minu igapäevaelu köögis ongi, on jätkuvalt raske vaadata inimesi, kes ajavad endale piiramatult kooke või komme näost sisse. Ma tahan ka! Ja ma ei räägi nendest kookidest, mida ma kodus ise küpsetan. Tahan minna poodi ja süüa mida iganes ma soovin. Seega, iga toidukord pean ma endale sisendama, et toidu eesmärk on toita kõhtu ning toidust saadav nauding tuleb meeltele korjata kuskilt mujalt. See nõuab tugevat tahet ja enesepiitsutamist. Palju lihtsam oleks surra õnnelikuna ja suu kooki täis.. 

Põnev oleks suhelda teiste toidutalumatuse käes kannatavate inimestega. Mida teie sööte, kuidas pere teie toidutalumatusse suhtub, kui palju erineb ülejäänud pere menüü teie omast, on teil nippe või trikke ja kuidas olete leppinud oma „saatusega“? Nii, et kui keegi sama murega inimene satub seda postitust lugema, siis palun võtke ühendust!