Essumagnet

Täitsa loll värk. Alates viimasest korrast, kui hästi minemise kohta hõiskasin, olen vaikse hooga hoopis allamäge kelgutanud.

Lühidalt. Mu üks seitsmest näoõmblusest rebenes lahti ja tekkis põletik. Haav läks mädanema. Tore, eksole! Olen käinud iga 4-5 päeva tagant õmblust haiglas näitamas. Algselt määrati joodikreem, kuid kuna see tegi asja juba järgmiseks päevaks väga palju hullemaks, hakkasin end ravima miski põletikuvastase pulbriga. Arst kiitis heaks. Mäda ja põletiku sain välja, kuid niidid on ikka sees. St jälle. Eelmisel neljapäeval läksin arsti juurde teadmisega, et niidid võetakse välja, kuid tutkit. Võeti välja ja tehti kohe kaks uut. Ilma tuimestuseta! Põtkisin küll veidi sellele ideele vastu, et mis me nüüd õmbleme ja pole vaja, kuid arst jäi endale kindlaks. Ikka selleks, et väiksem arm jääks.

Lähme nüüd selle osa juurde tagasi, kus ma mainisin, et seda tehti ilma tuimestuseta. Jap! Arst arvas, et tuimestusega on topelt torkimine :)) Algul oli ok. Ei midagi kohutavalt valusat. Vähemalt mitte võrreldes süstidega reie siseküljele. Aga vot kui niiti läbi naha hakati sikutama, flippis mul ära. Väga ebamugav (pehmelt öeldes). Sundisin end küll julge olema ja hingasin õega sügavalt sisse-välja, kuid järsku läks süda nii pahaks, et ajas oksele. Surusin hambad kõvasti kokku ja õnneks ei oksendanud. Küll aga oleks napilt ära minestanud. Nägin arsti ja õe veidi kohkunud nägu. Ruttu lonks vett, tooli seljatugi alla ja nuuskpiiritus nina alla.Vaikselt imbus vaim kehasse tagasi. Peale veidikest kogumist võtsime jala pealt niidid välja ja sain lõpuks koju.

Ütleme nii, et ei olnud kõige toredam kogemus. Mis mind aga kurvemaks teeb, on see, et minu trenni tegemine lükkub muudkui edasi ja edasi :( Kõndimas tohin käia, kuid ma nii väga tahaks ju joosta. Oijah. Rääkimata shindo venituste tegemisest. Viimastega saan aga alles paari nädala pärast alustada, sest jalga ei ole soovitatav venitada.

Uurisin ka, et miks mu haav mädanema läks. Õmblused ma ilmselt aevastasin lahti, kuna kogu see jama on mul põsesarna päris liikuva koha peal. Aga mädanema võis haava ajada sisemise õmbluse niit, mille vastu mu organism jonnima hakkas. Kuhugi ära ta ei sulanud, tuli koos koorikuga ära. Kogu asja juures on eriti tobe see, et arst tahtis head ja seepärast tegigi sisemise õmbluse. Ikka, et väiksem arm jääks :) Aga no eks me kõik teame, kuidas need "tee teisele head" asjad lõppevad.

13 ja reede, ma ütlen..

Eks siis neljapäeval kuuleb, kas saan oma niitidest lõpuks lahti või tuleb veel üllatusi. Pöidlad pihku!

Nõelutud

Ma ei teagi kuidas alustada. Tahaks jubedalt öelda, et "jooksuhooaeg 2017 on nüüd läbi", kuid aasta ju kestab veel.. Ja olgugi, et hetkel on pisikene pealesunnitud paus, topin ma kohe jooksutossud jalga, kui niidid on välja võetud.

Kui ma 2017 algul uuesti trennidega alustasin, oli minu suurim eesmärk tekitada selline rutiin, mis on parasjagu nii meeldiv, et sealt laiskuse pärast välja ei hakka vingerdama. Noh, et pole kehva ilma ega ajapuudust ja muud sellist jama. Trennitahe kaalub kõik üle ning nui neljaks, jooksen kasvõi 15min, kui rohkem aega ei ole. Või jalutan. Peaasi, et end kuidagigi liigutan :) Olin selle plaani suhtes küll veidi skeptiline, kuid nüüd siin arvuti taga istudes (sunniviisiline koduarest) võin öelda, et olen olnud tubli ja trennipisik on end nii sügavale sisse istutanud, et täitsa raske on mitte midagi teha.

Ilmselt teen ma sellest "aastast" ja arengust terve eraldi postituse, sest mõtteid on. Emotsioone ka.  Praegu aga kirjutan hoopis sellest, miks ma nõelutuna koduarestis istun.

Olen pikalt praadinud ja hoogu võtnud, et kaks sünnimärki lasta eemaldada. Üks kole ja suur näost ja teine väiksem (aga kahtlane) reie siseküljelt (seesama, mille suutsin trennis täitsa katki hõõruda ja mis torkima jäi). Tegelikult oleks vaja eemaldada veel 4-5 (3 neist on pideva jälgimise all), kuid kuskilt tuli algust teha ning viimasest korrast mäletan, et minu jaoks on kaks korraga piir. Õrna vingatsina ma ausõna ei kujutaks ette, et mu kehal valutab rohkem kui 2 kohta korraga.
Kindlasti ei ole ma seda palunud, kuid miskipärast on mind õnnistatud häirivalt madala valuläviga. Nii, et ma-lihtsalt-ei-talu-valu. Sorr!

Foto: Erakogu

Opiajaks sai 13.oktoober. Prrrr....13 ja reede. Isegi kui mul enne mingeid tobedaid mõtteid ses suhtes peas ei olnud, siis suutsid teised soigujad mu kuupäeva suhtes veidi ebausklikuks muuta. Ignoreerisin. Ja õigesti tegin, sest kõik läks lõppkokkuvõttes väga hästi.

Pisikese ääremärkusena mainin ära, et päev varem põikasin oma hiina meditsiini arsti juurest läbi ning lasin julgustuseks nõelad kõrva panna. Jap! Nõeltega on võimalik jänese suurust püksis vähendada. Uskumatu, eks?! On see siis platseebo või mitte, kuid etteruttavalt ütlen, et vaatamata väikesele värinale ja higistamisele, tundsin end seal laual tavapäratult rahulikult. Jah, loomulikult ma tundsin hirmu, kuid see oli kontrollitav. Süda ei tagunud kurgus ja pilt jäi kah ette. Muidu olen ikka meeletu närvipundar.

Kell 9 kästi haiglas kohal olla. Olin! Nagu viis kopikat.

Arvasin, et protseduur on nagu eelmisel korral. Nimelt, erakliinikus tuli lihtsalt püksid ära võtta ja särk üles tõmmata ning lõikus sai käigult tehtud. PERHis aga nii libedalt ei läinud. Kui esimesed paberid said täidetud, suunati mind riietusruumi, kus kästi "one size fits all" pidžaama ja hommikumantel selga tõmmata. Järgmiseks sain festari käepaela. Kolmandaks pidin täitma nõusoleku vormi, et kas ma olen nõus ja mil moel minuga edasi võib tegeleda, kui ootamatult surema peaksin hakkama. Neljandaks pidin eraldi kirjutama, et ma EI SOOVI kanüüli paigaldamist. Viimase peale pööritasid kaks õde teineteisele niimoodi silmi, et hakkasin juba peaaegu ise ka uskuma, et ma ei lähe mitte sünnimärke eemaldama, vaid neeru siirdamisele ja selle kanüüli paigaldamisest keeldumisega võisin oma surmaotsusele allkirja anda.

2h hiljem kutsuti lauale.

Operatsioonisaali minnes täienes minu outfit seksika mütsi ja "sokkide" jagu. Ausalt, mul on kahju, et ma endast outfit of the day selfiet ei teinud, sest sõnadega seda pilti edasi ei anna :) 

Kui aga huumor kõrvale jätta, tundsin end selles riietuses äärmiselt haigelt. Teen ettepaneku haigla patsientide outfit rõõmsamaks muuta. Võib-olla on siis suremus ka väiksem.

Protseduur ise kestis kokku u 20 minutit. Kõigepealt opiti nägu ning seejärel asuti jala kallale. Kummalisel kombel olid näkku tehtud süstid talutavad, kuid reie siseküljel oli nii valus, et võttis niutsuma ja vist üks "raisk" libises ka üle huulte. ..vist kindlasti tegelikult..

Õmblemine oli ka mitte tore. Keda õmmeldud, need teavad. Valus ei ole, aga see tunne, kuidas miskit läbi su naha sikutatakse.. Ökk!! Paari kanavarba võrra olen vist nüüd siledam. Vasakut silma on veider pilgutada. Kisub.

Näkku 7 ja reie siseküljele 4 õmblust. Sees on need 12 päeva ning seejärel ei tohi end kuni kuuaega venitada, et sinna reie siseküljel oleva armi vahele (sisse?!) liigliha ei hakkaks kasvama.

Reie siseküljele tehtud õmbluse kipun unustama, kuid näo haav pakitses kolm esimest päeva küllaltki häirivalt. Vasakul küljel magada ei saa. Paremal ka mitte. Nõelad on sel korral kõrvas kibedad. Nii ma siis veedan oma öid kuidagi selili rullides. Eh.

Kui keegi peaks kaaluma, kuhu minna sünnimärke eemaldama, siis ma peale selle pidžaama ja paberimajanduse ei näe suurt vahet, miks ühte teisele eelistada. Ahjaa, üks tugev argument siiski. Erakliinikus oleks minu op läinud maksma u 500+ €, PERHis maksin 2.50 €. Jubinad saadeti uuringusse ja kohvi pakuti kah.

No vot, ja nüüd me jõuamegi siia, kus mul on tunne, et mind on pudelisse pistetud ja ma ei suuda paigal olla. Kuna eile oli üle pika aja ilm nii vastupandamatult ilus, siis tegin koeraga imepisikese jalutamise tiiru. Kui pead enam valus allapoole ei ole kallutada ja õmbluse vahelt koevedelikku ei immitse, hakkan planke ka tegema. Pinky promise ;) Niikaua kasvatan isu ja vaatan, kuidas teised spordivad.

Uhh, küll tahaks liikuda!

Rahulolematu palub korra veel tähelepanu :)

Ok, mul on natuke piinlik ja natuke ei ole ka. Reklaamisin uhkelt välja, et kolin weebly'sse ja nüüd seal ringi nokitsedes... mulle ei meeldi see keskkond. Ja ei meeldi wordpress ka. Proovisin siin ja seal, kuid mõlemis ilmnesid erinevad probleemid, millest ma jagu ei saanud.

Olen siin bloggeris toimetades nii mugavaks muutunud, et ma lihtsalt ei viitsi uute süsteemide õppimise peale aega ega energiat kulutada. Seeeega....muudan ma hoopis selle blogiaadressi siin ära. Ilmselt saab siit väga palju vanu postitusi kustutatud, et säiliks uuesti alustamise mõte ja energia. Midagi siiski säilitan. Nt erinevatel võistlustel kirjapandud emotsioonid.

Alates 1.novembrist leiab mind aadressilt Minaolenhellu.blogspot.com.

Kuna bloglovini jälgijad ilmselt automaatselt kaasa ei tule, siis ootan teid uut aadressi jälgima :)

Tadaaa blogger! (kolin)

Ma olen siin juba tükkaega peas keerutanud, et tahaks ära kolida. Mitte oma kodust või Eestist, aga siit - bloggerist. See blogi siin ei ole enam mina ja mina ei ole see blogi. Ma olen korduvalt maininud, et ma ei taha kirjutada AINULT spordist, kuid miskipärast ei inspireeri mind see keskkond siin laiemalt teemasid käsitlema või üldse oma emotsioone jagama. Alustan küll, kuid draftist kaugemale need postitused ei jõua.

Olen tükkaega endaga tuliselt arutlenud, et kas ma üldse peaks blogiga jätkama. Kes see loeb ja keda huvitab? Miks ma kirjutan? Kas ma sellest east juba väljas ei ole? Aga siis ma mõtlesin, et kui ma kirjutamisega alustasin, siis ma tegin seda endale, sest mulle meeldib kirjutada. Miks mitte nüüdki?! Pealegi on mõnikord tore "kõva häälega" mõtted endast lihtsalt välja jutustada, pildid kuhugi talletada jne. Kes see ikka viitsib 150ndat korda kuulata, kuidas mul poolmaratoni jooksul läks või mis tundeid rohulible pildistamine tekitas :) Aga võib-olla siia eksib keegi, keda huvitab ja siis on meid kaks ning võib-olla saame isegi jutule ja saame emotsioone või  nõuandeid vahetada. Jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm on topelt rõõm. Teate küll :)

Mis vanusesse puutub, siis sellega tegin ma ka rahu. 30 ei tähenda, et elu otsa saab. Right?! Kuigi mõnikord on küll selline tunne. Ei teagi miks.

Elu nüüd alles algab. Ja vot seal uues blogis algabki. Uue leheküljena. 

Mulle väga meeldiks, kui Teie, mu üksikud lugejad ja bloglovinis jälgijad, koliksite koos minuga. Kuigi ega me siin tihti dialoogi ei pea, olete te mulle ikkagi väga armsad!

Uue kodu aadress on:

http://minaolenhellu.weebly.com/

Lehekülg on veel valmimisel, täiendamisel ja kodusemaks sättimisel, kuid järgmine postitus tuleb kindlasti juba sinna. 

Selle blogi siin sulgen ma ilmselt hiljemalt esimeseks novembriks.