Kuna eelmises postituses juba uisutamisest juttu tegin, siis otsustasin samal teemal jätkata. Kokku neid kahte postitust siiski panna ei tahtnud.
Rajal loksudes olid emotsioonid ja mõtted nii selgelt järjestatud ja laes, nüüd ei oska kuskilt alustada. Hästi, alustame siis sellest, mis peaks olema elementaarne.
Autojuhtidele kehtivad liikluseeskirjad, millest valdav enamus siiski vähem või rohkem kinni peab. Samad eeskirjad saab edukalt kohandada pisut väiksema maailma järgi, ehk siis kergliiklusteele, kus ei vura ringi autod, vaid jalgratturid, uisutajad ja jalakäijad. Kui hakata suurema liiklusega paralleele tõmbama, valitseb kergliiklusteedel paras kaos. Kummaline, sest usun, et vähemalt 50% seal liiklejatest on autojuhid. Ei, ma ei hakka virisema, kuidas igaühel peaks olema oma koht ja jalakäijad ei tohi kõndida seal, kus sõidavad rattad ja uisutajad jne, AGA..
Mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas on inimestel raske kinni pidada elementaarsetest asjadest või reeglitest. Me ju kõik mahuksime sinna ilusti ära, kui viitsiksime natukenegi teistega arvestada. Koerajalutajaid ei vihkaks keegi, kui nad hoiaksid oma koera enda kõrval, mitte mitme meetrise tamiili otsas üle tee. Jalutajad võiksid rahulikult teel kulgeda, kui nad ei kõnniks meetriste vahedega keset teed üle raja ja oleksid taganttulijate suhtes tähelepanelikud. Armunud, hästi, sõitke kõrvuti ja käest kinni, aga samuti mitte tee keskel, vaid paremal pool tee ääres ja te ei sega kedagi! Ja nüüd lapsevanemad, kes te lasete oma just äsja rattaga sõitma õppinud võsukesel omapäi rattaga ühest teeservast teise tuigerdada!!! See on uskumatult tore, kui laps on õppinud midagi uut ning on sammukese jälle iseseisvam, kuid kas te tõesti ei hooli oma lapsest piisavalt, et talle selgeks teha, kus on ohutu kulgeda?? Kuidas te saate sõita mitu meetrit väiksest lapsest eespool ning mitte seljataha vaadata, kaugel ta on või kuidas "liikluskeerises" hakkama saab??? Mul ei ole laste vastu midagi, aga kergliiklusteel ma kardan neid ja nende pärast. Ma võtan alati hoo maha ja üritan aimata kuhu suunas väikemees järgmisena pöörata võiks, kuid niimoodi iga mõnesaja meetri tagant pidurdades kaob sõidumõnu täiesti. Ma ei taha muretseda võõraste laste pärast, nad ei ole minu omad, kuid lapsevanemaid ei paista ka huvitavat. Paljud ei pidurda, mõtlevad, et jõuavad mööda. Aga kui ei jõua? Isegi kui laps jääks kokkupõrkes süüdi, vastutab ikkagi täiskasvanu, kes on suurema ohu valdaja. Ma ei taha võtta vastutust laste eest, kes ei ole minu omad. Samas, kui ma ikkagi arvestan teistega, siis on mul selline väike ja naiivne(ning ehk kohati isegi rumal) soov, et teised liiklejad arvestaksid minuga ka.
Sõitke, jalutage ja õpetage lapsi rattaga sõitma, aga tehke seda paremalpool tee ääres, et kiiremad saaksid ohutult teist vasakult mööduda! Niimoodi saame kõik sõbrad edasi olla.
Teiseks teemaks on kiivri kandmine. Kõik neiud, noormehed, mehed ja naised, kes te arvate, et te ilma kiivrita sõites khuulid välja näete, te eksite ja rängalt! Teid on isegi natuke rõve vaadata. Ma saan aru, et mõne arvates võib kiiver seksikat soengut rikkuda või ei sobi üldse ülejäänud outfitiga kokku, aga ma võin öelda, et asfaltteel vereloigus lamamine ka just kuigi seksikas ei ole! Arvate, et oskate sõita? Arvake uuesti! Arvate, et teiega ei juhtu? Kust selline rumal arvamus?? Või arvate hoopis, et te niikuinii nii kiiresti ei sõida, et kukkudes midagi hullu võiks juhtuda? Aga kui teie ei põhjustagi õnnetust, vaid hoopis mõni rattur, kes teid ei märka või kiirem rullija? Või hoidku taevas, te põrkate kokku autoga..
Eriti kummaline on see, kui muretsetud on kõik muud kaitsmed peale kiivri. Kullakesed, kiiver on see, millest PEAB alustama! Alati ei ole vaja hirmsat kiirust, et pöördumatuid kahjustusi saada. Mõni õnnetu on lihtsalt seistes(rattaga/uiskudega) tasakaalu kaotanud ning saanud mõra koljuluusse. See ei ole naljaasi ja see ei puuduta ainult lapsi või amatööre.
Palun ärge nähke spordirajal rõvedad välja, teid on valus vaadata! Te ei ole ilusad, kui teil ei ole uisutades või rattaga sõites kiivrit peas!
Ja kui te arvate, et ainult tõsised sportlased kannavad kiivrit, siis te eksite. Ei ole nii! Kõik endast lugupidavad inimesed, kes enda tervisest hoolivad, teevad seda. Nad on tegijad, sest tegija kannab kiivrit!!!
Niisiis: Keset teed ei tölla, lastele elementaarsed reeglid selgeks, koera ei ole vaja kümne meetrise tamiili otsas jalutada ja KIIVER PÄHE!
