Tallinna (pool)Maraton 2018 - võlud ja valud

Ja ongi Tallinna (pool)Maraton joostud. Vaatan, et selle aasta planeeritud võistlusplaanist sai täidetud tubli enamus. Osalemata jäi vaid Jüri Jaansoni kahe silla jooksul (juba teist aastat järjest kahjuks). Mõtlen veel. Võib-olla annab seda viilimist mõne muu jooksuga kompenseerida. Nt oktoobris Tartus 10 km või miks mitte Paide-Türi. Midagi siin ikka tuleb veel. Või äkki hoopis aasta lõpupoole midagi?! Arvan, et poolmaratoni sel aastal rohkem joosta ei taha. Nii, et sobiks midagi lühikest ja kiire(ma)t. 

Sportos.eu ütleb, et olen sel aastal jooksuvõistlustel läbinud 113,7 km. See on absoluutne rekord muideks. Kas pole mitte äge?! Olen vist hoo sisse saanud.

Aga okei, Tallinna Maratonist nüüd.

Fotod: Erakogu/INSTAGRAM

Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis emotsiooniga ma Tallinna Maratonile läksin. Imelik sisetunne oli. Kindlasti oli see natuke mõjutatud ka sellest, et olen eelnevalt jooksnud Tallinna Maratoni 3x ja mitte ükski neist pole päris ootuspäraselt läinud. Ehk siis TM pole minu jaoks võistlus, kus hooaja parimat tulemust teha. See ongi lihtsalt üks suur jooksupidu ja massis kulgemine.  Aga kui hammas verel, siis natuke ikka loodad ju :) Või no...loodad natuke rohkem.. :-/

Ettevalmistused olid samad nagu alati. Siin pikemalt ei peatu. 

Üldine enesetunne oli veits loid, kuid jalad tundusid kergemad kui kunagi varem. Ohumärk?! Loiduse kirjutasin töönädala ja väheste unetundide arvele, sest rabelemist on olnud omajagu. Otseselt muud midagi häda polnud, kuid sisetunne ikka jauras, et ära oma lootusi väga üles haibi. Liigitasin selle tavaliseks võistluseelseks mandrossiks.

Stardikoridoris vahtisin kolmandas stardigrupis. Mass seisis kannatlikult nagu kilud karbis ja ootasid stardipauku. Läks veidi aega enne kui liikuma sai. Aga noh, see on seal keskel ja tagapool alati nii.

Kuna raja esimene pool oli kergem kui teine, sundisin end meelega rahulikumas tempos kulgema (nii 5:20-5:30min/km). Täitsa suutsin plaanist kinni pidada ja enesetunne oli ka okei. Põikasin aegajalt küll "postidest" spurtides mööda, kuid laias laastus püüdsin oma tempos püsida.

Halb oli see, et kuna rahvamass ei hajunud üldse laiali, polnud ka mingit tuult tunda. Seega olemine oli koguaeg piiripeal palav. Õnneks joogipunktis vee seljale ja rinnale kallamine tegi olemise mõnusamaks.

No ja siis see juhtus – kogu mõnuga otse „trepist“ alla. MIS ASI SEE ON? – küsisin mitu korda endalt, kui kogu rahvamass kergliiklusteele suunati ja see muudkui kestis…ja kestis…ja kestis.. Ärge saage valesti aru. Ma ei aja enda hetkevormi ega aeglaselt kulgemist raja süüks, sest ka sellistes tingimustes tegid inimesed oma isiklikke rekordeid, kuid küsimuse küsimine on vast ikkagi õigustatud. Jooksupidu, mida on reklaamitud nii suurejooneliselt ja uhkelt, kuid oli korraldatud tugevalt üle jala ja hädapärastes tingimustes. Sini-must-valged särgid seda jura ei kompenseeri. Isegi edasi-tagasi mööda Pirita teed jooks oli etem. Või siis eelmise aasta rada, kus oli samuti kergliiklusteedel kulgemist, kuid vähemalt oli midagi vahepeal vaadatagi. 

Kuskil Stroomi kandis segunesid poolmaratoni jooksjad maratoni omadega ja siis ei olnud minna enam kuhugi. Kui siis põõsasse. Sel hetkel otsustasin enda jaoks ära, et täna kulgen ja lihtsalt naudin. Saiavorm lihtsalt ei võimaldanud tõmblemist ja läbi liiva spurtimist.

Nautimisest ei tulnud aga midagi välja, sest paha siga, mitu viga :) Olete vast ikka kuulnud sellist ütlemist?! 

Kuskil 12ndal kilomeetril läks mul süda järsku pahaks. Magu valutas ja soolikates keeras imelikult. Ei midagi katastroofilist, kuid enesetunne oli kehvemapoolne. Leppisin endaga kokku, et jooksen kuni 15nda kilomeetrini ja siis luban endal veidi jalutada. Geel ei läinud alla ja vett ka enam ei tahtnud. Mingil hetkel möödus minust 2h õhupall.. Õhh, ei jaksanud endas pettunud olla. Minu ainuke mõte oli kuidagi lõppu jõuda. Ma tahtsin seda medalit, rsk, sest sellist rukkilillega mul veel ei olnud ju :))) Medal silme ees..lihtsalt lohisesin. 

Ära tõin! :D

Kui tavaliselt on viimane kilomeeter minu leivanumber, siis seekord mitte. Enesetunne läks aina kehvemaks ja lihtsalt ei jaksanud. Loivasin üle finishijoone, rebisin numbri särgi küljest ja tuikusin auto juurde riideid vahetama.

Koju jõudes viskasin end kohe voodisse pikali ning suikusin kuskil une ja reaalsuse piirimail. VÄGA paha oli olla. Maos kõrvetas kohutavalt, higistasin, süda oli paha, kõht tuikas ja meeletu jõuetus oli. Kusjuures vahemärkusena mainin ära, et ainsad ihuliikmed, millega mul täiesti okei olukord oli, olid jalad. Need ei jäänudki valusaks. Ka järgmistel päevadel mitte. Täiesti värsked. Pff, milline raiskamine..

Kuskil õhtul kella kuue paiku sundisin end sööma, kuid peale paari ampsu sain aru, et ei lähe ei söök ega jook. Käisin pesus ja kobisin uuesti pikali. Kella kaheksa paiku ei pidanud ma enam vastu ning lõpetasin selle meeletu agoonia oksendamisega. Peale seda läks kergemaks. Kadus ka meeletu valu maost ning kõhus keeramine. Mis kurat see oli???? Mul on vaid kord elus jooksuvõistlusel kõht valutanud ja see oli seepärast, et sõin enne jooksu midagi äärmiselt sobimatut – leiba (idioot, ma tean). No ja siis sai ikka korralikult punasesse pingutatud (kui ma pooliku 1h 51min'ga jooksin). Seekord polnud mingist ülekast juttugi, sest tempo oli pigem mõõdukalt kiire. Kuumarabandus see ka polnud.

Paaril tuttaval oli veel sarnane probleem, kes teadsid veel omakorda kedagi, kes samuti ropsisid või olid muude kõhuhädadega out. Nemad arvasid, et asi geelis, kuid mina tarbisin vaid enda kraami.

Kokkusattumus või sai kuskilt veetopsist midagi üles korjatud?

Eile oli ka veel veidi halb olla. Treeningplaan ütles küll „rahulik 6-7km jooks“, kuid mina ütlesin, et vahetaks õige päevad ära ja rebiks hoopis rahulikult kummi. Ehk siis 45min võimlesin ja siis sain aru, et ka seda liigutamist on liiga palju. Kuna kõik on ümberringi haiged (kas kõhugripp või midagi muud toredat), siis kardan, et äkki peidab minus ka miski viirusekolli alge. Alla veel ei anna. Kütan vitamiine, raviteesid ja üritan meele chilli hoida. Jõuga.

(Kui ma alles hiljaaegu jõudsin tõdemusele, et 30ndad on ühed funnid aastad, siis tööpingeid ritta seades tunnen, et uuesti 10-aastane poleks ka paha olla. Ma lihtsalt… tahaks kuhugi ära. Reisile :) Arvuti kinni panna ja kõik paberid ja kohustused minema visata.)

Aeg: 2h 2min 10sek

Netoaeg: 2h 0min 53sek

Pettunud ei ole ja muud ei kahetse, kui seda, et ma ootasin seda paganama nädalavahetust nii kaua, et midagi toredat teha ja terve pühapäev läks lihtsalt suremise nahka. 

Kuid vaatamata sellele on mott hetkel nii laes, et see väike negatiivne kogemus mind eesmärke püüdes vankuma ei pane ;) 

1h 53min 05sek on ju sel aastal maha pandud punkt, kust hooga edasi minna!

Peetri jooks - uus isiklik

Kui varasemalt vaimustusin vaid poolmaratonidest, siis nüüd olen enda jaoks leidnud veel poolikust pooliku distantsi - ehk siis 10 km. Selline täpselt paras pingutus, mis ei ole liiga pikk, ega ka mitte liiga lühike. 

Olen mitu aastat järjest tahtnud Peetri jooksule minna, kuid olen kas soodusregamised maha maganud (st osaluse suhtes hinnatundlikuks muutunud, sest ma pole nõus maksma 10 km jooksu eest poolmaratoni distantsi hinda) või siis olen täpselt sel ajal Eestist/Tallinnast ära olnud. Sel aastal ei jätnud ma asja juhuse hooleks ning regasin end varakult ära. Kuna sain eelmisest töökohast iga kuu 15 € sporditoetust, mis tuli sama kuu jooksul realiseerida, siis otsisin vanadele ja juba sissetallatud radadele (ja distantsidele) vahelduseks juurde uusi jookse, kuhu raha kulutada.  No ja üheks väljavalituks saigi Peetri jooks.

Arvan, et olen viimase aastaga päris hea trennirütmi sisse saanud. Eks ikka tuleb auke sisse, aga üldiselt üritan suuremalt jaolt oma jooksud ja painutused nädala lõikes ära teha. Lisaks niisama sörkimistele olen hakanud vaikselt ka kiiremaid liigutusi tegema. Tõsi, igasugused fartlekid, lõigu- ja tõusutrennid ei ole küll veel rutiinseks ja planeeritud trenniosaks saanud, kuid kui ajaline ressurss klapib hea enesetundega, siis annan jalgadele valu.

Tegelikult pean trennirütmi all ka emotsionaalset meelestatust silmas. Trenni minek ei ole enam punnitamine või tüütu kohustus. Ma jälle hingan ja naudin treeninguid nagu ma seda kunagi tegin. Tunnen, et eesmärkide seadmine paneb mul silmad särama ning tunnen hinges sellist mõnusat kõditavat tunnet, mis motiveerib uksest välja astuma.
Ilmselt annab indu juurde ka see, et tunnen, et olen veidi tugevamaks muutunud ja pole ehk enam nii lödi.  

Peetri jooksule läksin ma eesmärgiga joosta kasvõi minut kiiremini, kui ma maikuus Raplas jooksin (10km - 56min 10sek). Plaan oli alustada mõõdukas tempos, sest mul on rumal komme ennast kohe algul täiesti kinni joosta ja edasi ei tule asjast enam midagi välja. Olen seal raja ääres küll ja küll rusikad roiete vahel oianud ning üritanud pisteid kõhust välja hingata. Proovin nüüd targem olla. 

Soojendust tehes ei olnud tunne kuigi hea. Selg ja puus valutasid ning jalad olid sõna otseses mõttes tinast. Ainuke asi, mille üle ma siirast rõõmu tundsin, oli ilm, sest temperatuur oli jooksjasõbralik ning meeldiv tuul kirsiks tordil. Olin plaaninud väikse joogipudeli endaga rajale kaasa vedada, kuid otsustasin selle viimasel hetkel maha jätta. Õigesti tegin. Joogipunktidest täiesti piisas. 

Venitasin, painutasin, käisin kaks korda vetsus, sest enne jooksu sai ära joodud pea liiter Borjomit ning ahmisin ka arbuusi sisse. Varem või hiljem pidi see vedelik kuskilt otsast välja tulema, eksole :D See joomine ja arbuusi söömine ei olnud tegelikult üldse rumal mõte, sest joogipunktides võtsin vaid lonksu. Ülejäänud topsid kallasin endale lihtsalt jahutuseks selga. 

Kobisin 10min enne starti stardikoridori ning tegin viimased painutused. Nuusutasin õhku, ketrasin välja sobiva loo ning jäin stardipauku ootama.

Foto: Erakogu/instagram

Stardipaugu järel hakkasin otsima sobivat tempot. Jälgisin pulssi ning pidasin endaga aru, kust ja kellest tasub mööda kihutada ning kus tasuks end pigem tagasi hoida. Pikalt jooksin kahe neiu seljataga, kuni mulle tundus, et nende tempo pole ikka päris see ning kimasin omas rütmis edasi. 

1, 2, 3 km... Tempo oli minu jaoks hea. Liigagi hea. Seega ootasin hirmuga haamrit. Varem või hiljem on see ju alati saabunud sellise kablutamise peale. 4ndal kilomeetril tundsin kaenla all teravat torget. Sirutasin hetkeks käe, et sõrmedega torgitud kohta kobada ning avastasin sealt herilase. Ei no tore, eks! Terve suve olen suutnud ilma sutsakateta hakkama saada ja nüüd siis keset jooksuvõistlust saan oma osa kätte. Hetkeks tõmbas seest kõhedaks, et kas nüüd tõmbab kõri kinni või läheb kaenlaauk paiste, kuid rohkem ei olnud aega oma mõtteid ja emotsioone selle peale kulutada. Niikaua kuni kõik korras, tuli jalgadele valu anda. Mõtlesin, et kui hulluks läheb, saab joogipunktis paluda kiirabi kutsuda vms. Õnneks midagi ei juhtunud. Isegi paiste ei läinud. Ainult punaseks ja kipitas koledasti. (Kusjuures kui mitu aastat tagasi kaela sutsu sain, siis tuli küll kaelale mõnus vorst ja veidi oli kehva olla.)


Järgmine eesmärk oli tempot hoida seni kuniks täitub 5 km. Noh, et siis haamer saabugu. Savi. Vähemalt olen jooksnud pool distantsist kärmemalt kui muidu ning isegi kui peab teise poole kõndima, siis ei ole nii pikk tee koju tagasi. Monoloog peas jätkus. "No ok, 6 km.. kui suudan 6 km ära pingutada ja joosta kiiremini, kui Harkujärve jooksul, siis on see ju võit iseenda üle" (maikuus jooksin Harkujärve jooksul 6 km ajaga 37 min ja 24 sek, nüüd oli ajaks 31 min ja 35 sek). "Hea küll, 8 km... Pinguta 8 km ja siis võid käia kui tahad." Aga 8 km pealt tabas mind hoopis uus särts ja motivatsioonipuhang ning 9 ja 10 kilomeetrid olid mu jooksu kõige kiiremad (5:02 ja 4:57 min/km). Kui Endomondo kinni klõpsasin, oli telefoniekraanil kiri, et olen saavutanud uue isikliku rekordi - 51 min 39 sek. Mul pidi karp lahti vajuma, sest nii kiiresti ei ole ma oma elus veel vudinud. Ametlik aeg oli 52 min ja 15 sek, kuid ka see on kiirem kui mu algselt seatud eesmärk. Ma ju tahtsin joosta minut kiiremini, kuid jooksin lausa 4!!!! Olen siin vahepeal midagi vist ikka õigesti teinud :) 

Mul oli selle pisikese võidu üle nii hea meel, et lasin naeratus näol endale ilusa medali kaela panna ning tuigerdasin oma tulitava kaenlaalusega auto poole.

Minu järgmine eesmärk on joosta 10 km ajaga 50 minutit. Loomulikult tahaks, et kogu progress toimuks nipsust, aga ma annan endale aru, et tibusammudega edasi liikuda on palju magusam. Ja ehk ka mõistlikum.

Esmaspäeval puhkasin ja eile oli kavas 40-50 min pikkune jooksukas, kus trenni keskel jooksen 20 min tempokalt. Ideaalis 5 min/km. No vot, ja sinna mu "kiired" ja kerged jalad kadusid. Võib-olla oli süüdi see, et ma olin juba kella viiest üleval. Et ma ärkasin õudsa peavaluga ja viimased ööd suht kehvasti magatud. Võib-olla on mul veel laupäev jalgades. Või siis see, et söömise ja pingutamise vahele jäi olematu vahe. Ei tea.. Väike pettumus oli, sest 5 min/km tempost polnud juttugi. Kiiremate kilomeetrite ajad said hoopis 5:33 min/km, 5:05 min/km ja 5:24 min/km. Rohkem pingutada lihtsalt ei suutnud. Ebamugav oli olla. Trenni pikkuseks jäi 41 min ja 20 min kiirenduste asemel piirdusin 15ga. Päevad pole vennad.. Siiski loodan, et järgmine laup on vähemalt kaugelt suguluses möödunud eduka laupäevaga :)

Mina siin!

Ma ei ole blogisse nii kaua kirjutanud, et häbi on. Veel rohkem on häbi selle pärast, et mul oli meelest läinud parool, millega siia keskkonda sisse logida. Selline nali on küll esmakordne. Siiski. Kirjutada mulle meeldib. Jätkuvalt. Mis siis, et lugejad on siit vist juba ammu teadmata suunas kadunud. Ah, pole hullu. Read lähevad kirja nüüd!

Vahepeal on nii meeletult palju juhtunud. Olen sõna otseses mõttes hullu pannud. Põhjust on iseenda üle uhke olla. Naljakal kombel ei tule see avaldus üldse kergelt üle huulte, kuid no päriselt, Hellu, võta kokku ennast. Sul on õigus enda üle uhke olla!

Pildid: Erakogu/ INSTAGRAM

Alates detsembrist on mu elu olnud paras torm. Seda tegelikult üldse mitte halvas tähenduses, sest see torm olen olnud mina ise. Meeletu tempoga olen kihutanud läbi erinevate kuhjunud kohustuste. Uus töökoht koos täiesti uute inimeste ja tööülesannetega ning paralleelselt andsin endast ülikoolis maksimumi, et samm lõpule lähemale astuda. Tempo oli minu jaoks jõhker, kuid kuidagi õnnestus mul trennilainel edasi surfata, mitte üheski eksamis põruda ja kõige tipuks veel tööl ka asjadega hästi hakkama saada. Ma vähemalt arvan, et hästi, sest tänase seisuga vahetasin ma kuuaega tagasi uuesti töökohta. Mitte seepärast, et mulle eelmises kohas ei meeldinud vms, vaid kuna mul oli tähtajaline tööleping ning mingil hetkel oleksin nii ehk naa pidanud edasi liikuma. Siis juhtus nii, et vana tööandja soovitas mind uuele tööandjale ja siin ma siis nüüd olen. Jälle õpin ja hoian kahe käega peast kinni, sest kõik on nii uus, nii uus, nii uus.. Aga tore :) 

No ja kool.. Minu jaoks on olnud ülikool üks paras agoonia-ultramaraton. Just seetõttu, et õpingud kunagi pooleli jäid, vahepeal palju ainepunkte kaotsi läks ning tagasi minemine oli tegelikult peaaegu täiesti otsast alustamine. Kuid nüüd olen jõudnud nii kaugele, et mul on teha jäänud kaks ainet, kaks uurimistööd ja lõpueksam. Kui ma selle paganama baka lõpuks kätte saan, siis luban paar õnnepisarat valada, mitte kunagi enam ülikooli minna ja siis....ikkagi magistris jätkata. Ma ju tean ennast :) Natuke laisk, aga lollilt järjekindel :)

Mul pole õrna aimugi, kuidas mu tervis kogu selle täiskoormusega tsirkuse vastu pidas. Stressi oli omajagu, kuid käisin end regulaarselt nõelravis turgutamas ja tundub, et oli kasu. Kui tundsin, et hakkan uppuma, siis usaldasin voolu ja läksin lihtsalt kaasa. See aitas sisemist ärevust kontrolli all hoida, mis tavaliselt pingega pinnale kipub ujuma. 

Korraks jõudsin puhata ka. Eriliseks lebo-puhkuseks seda pidada ei saa, sest 4. juulil startisime me autoga Itaalia dolomiitidesse, kust sõitsime Austria alpidesse ning 17. juulil jõudsime maruväsinuna ringiga tagasi Eestisse. 18ndal olin mina end juba targalt tööle sättinud.. Nii, et jah. Väss on siiani sees. Aga see reis väärib eraldi postitust (koos piltidega loomulikult, sest neid sai reisi jooksul ohtralt tehtud), sest need kaks nädalat möödusid kui imeilus ja seiklusrikas unenägu. Autoga trippimine võib veidi nüri (et mitte öelda "surmani tüütu") olla, kuid näeb ja kogeb kuhjaga rohkem. See kõik on seda pisikest piina väärt!

Pilte sai tõesti ohtralt tehtud..

Kokkuvõtvalt võin öelda, et olen viimase poole aastaga päris palju muutunud. Kõva kasvuspurdi teinud. Õnneks mitte laiusesse (või noh..mitte niivõrd..) :D Pigem sisemiselt. Mulle täitsa meeldib, kuhu ma omadega välja olen jõudnud. Ja millisena. Ütlen vähem ei, rohkem jah, julgen pisikesi riske võtta (algus seegi) ning olen teinud ka hüppeid täiesti tundmatusse, mida ma varasemalt kindlasti teha poleks julgenud. Eks natuke on jalgu ka väänatud, kuid laias laastus on riskid ja hüpped end igati õigustanud. Olen saanud targemaks, kohtunud väga paljude uute inimestega, leidnud uusi sõpru, õppinud uusi oskusi ning proovinud uusi asju. Mu 2018 aasta moto on olnud "Ah f*ck it, just go for it!". 

Ega see kõik muidugi nii nipsust tulnud ei ole, kui jutust mulje võib jääda, kuid ma arvan, et olen päris hea õppematerjal just neile, kes arvavad, et nad oma mustast august mitte kunagi välja ei saa ning elus kunagi mitte midagi ei saavuta. See, kus ma kunagi omadega olin ning kus ma nüüd olen.. Arvan, et olen endale tiivad kasvatanud :)

Nagu ma juba mainisin, siis trenni laineharjalt ei ole ma maha prantsatanud. Mõnes kuus vähem, mõnes kuus rohkem (vastavalt võimalusele), kuid koguaeg pidevas liikumises. Ikka jooksmine, ratas, jõusaal ning nüüd on lisandunud ka kodused plangud ning kummilindiga harjutused. Ja need viimased ei tulegi enam läbi meeletu punnimise ja enese sundimise, vaid täitsa lõbusalt ja mõnuga. 

Tunnen, et peale pikka pausi hakkab lõpuks mingi põhi tekkima, kuhu peale saaks nüüd järgmist korrust hakata peale ehitama. Olen koguaeg unistanud, et ükskord jooksen selle paganama poolmaratoni alla 1h 50min ära. Sel aastal seda veel ei juhtu, aga äkki järgmisel? Las ma unistan siin isekeskis edasi :)

Nüüd tuleb end töönädalast läbi närida. Hetkel veel ei tea kuidas, aga kohvi ja konditsioneer aitavad. Vapustavalt ilusate ilmadega suvi!

2017

2017 on olnud minu jaoks üks äääärmiselt veider ja omanäoline aasta. Sõit ameerikamägedel. 365 päeva sisse on mahtunud nii palju emotsioone ja sündmusi, mis on mind läbi pisikeste murdumiste tegelikult päris tublisti muutnud. Võimalik, et on juurde tulnud paar halli karva, võib-olla ka kortsu, kindlasti paar armi (nii hingelist kui füüsilist), paarist hambast olen ka nüüd ilma.. Kuid väga palju on juurde tulnud ka siirast rõõmu ja tänutunnet. Ja vot seda ma muutumise all silmas peangi. Tunnen, et hakkan vaikselt seda jama, mida olen aastaid endaga abitult ja vastikustundega kaasas kandnud, lõpuks maha raputama. Lisaks kasvanud suuremaks. Vaimselt. Hingeliselt.

Nagu fööniks saputan oma tuhaseid tiibu :)

Juba aasta algul tundsin, et sel aastal tahan teha asju kasvõi natukenegi teistmoodi. Lubasin endale, et üritan iga kuu midagi uut proovida. Vahet ei ole, kas siis proovida uusi maitseid, lugeda uusi raamatuid, külastada uusi kohti vms. 

100% ma oma lubadust pidada ei suutnud, kuid sellegipoolest - uut sai rohkem, kui algul loota julgesin.

Paneme siis selle hea, mitte nii hea, kõik uue ning pisikesed tehtud julgustükid ritta. Kõike ilmselt ei jõua, aga olulisemad.

1.01.2017 algas ametlikult halvasti. Ärkasin ilma igasuguse hoiatuseta paduhaigena. Ei, ei läinud pidu pikale ega käest ära. Isegi ei mäleta, et oleks külma saanud. Lihtsalt tegin silmad lahti ja BOOM - surnud. Kokku olin haige (kodus) u 1,5 kuud, mille jooksul põdesin läbi raske kõri- ja hingetoru põletiku ning ka bronhiidi.

Tänu haigusele jäi ports eksameid ülikoolis tegemata, sest vaatamata arstitõenditele ei andnud osad õppejõud mulle eksamite tegemiseks pikendust. Sattusin nõmedasse ja abitusse olukorda, kus minu õnnetusest oleks kool napilt hunniku kasu teeninud. Lõpp hea, kõik hea - olukord lahenes mõistlikult. Lõpetamine lükkub küll edasi, kuid sain teada, et vajadusel ronin ka väga pingelisest ja nõmedast olukorrast võidukalt välja. Ja mis peamine sõnum iseendale - lõpeta palun igasuguse jama pärast põdemine! Mitttte kedagi ei koti.

18.02.2017 käisin esimest korda Rootsis, Stockholmis! 

Ma ei tea kuidas mul on õnnestunud nii vanaks elada ja mitte Rootsis käia. 

Ühtlasi oli see ka minu esimene kruiis ning esimene ruleti mängimine. 

PS! Rootsit tahaksin kindlasti veel avastada, kuid siis juba pisemaid ja armsamaid kohti. Stockholm polnud päris mulle.

Fotod: Erakogu/ instagram

08.03.2017 selle aasta esimesed kirsiõied. Ma ei tea kuidas teiega, aga mul on lapsepõlvest selline armas mälestus, kus vanaema tõi alati keset talve kirsioksad tuppa vaasi. Selles on minu jaoks mingi eriline võlu, kui juba veebruaris-märtsis kirsid toas õitsevad :) Meenub muinasjutt "12 kuud". 

Sel aastal tõin üle väga pika aja ise kevade varem tuppa. Kavatsen selle traditsiooniks muuta, sest kirsiõied märtsikuus on minu jaoks midagi tõeliselt erilist.

20.05.2017 esimest korda Maijooksul! 

Vahva oli. Muidugi..olen aus ja ütlen, et peamiselt motiveeris mind sinna minema juubeliaasta medal. Harakas, you know. Seega ma ei ole kindel, kas ma rohkem sellele jooksuüritusele satun. Kuid sel aastal seal osalemist ma kohe kindlasti ei kahetse. Uskumatu kui palju on hakkajaid ja sportlikke naisi. Puhas rõõm!

27.05.2017 minu esimene järvejooks - jooks ümber Harkujärve. Läheb kordamisele!! Vaatamata sellele, et stardinumber oli 13 ning joosta oli kohutavalt raske, korjasin ma kuskilt sealt järve äärest oma motivatsiooni uuesti üles ning siiani on see vaid kasvanud. Ma lihtsalt armastan jooksmist. Ilmselt oli seda vahepealset puhkeaega vaja, et uue energia ja palju parema motivatsiooniga uuesti treenimist alustada.

07.06.2017 kellegi vana on kellegi uus. Omastasin oma elukaaslase vana maanteeratta ning hakkasin asfaltteedel vurama. Mõnus vaheldus jooksmisele. Kui lõpuks ujuma ka õpin, siis kindlalt tahan triatloni läbi teha. Võib öelda, et see on minu päris esimene maanteeratas. Päris minu oma :) Nii, et ka selle võib millegi "uue" alla kirja panna.

22.06.2017 Austria. Huh! Minu elu esimene nii pikk roadtrip autoga ja esimene kord Austrias. Mul lihtsalt ei ole sõnu, mis emotsioonid ma sealt sain ja kuidas tagasi kibelen. Kahe nädalaga sõitsime kokku üle 5000km, kuid ma ei värista õudustundest õlgu, vaid tahaks uuesti minna, olla, sõita, näha.. Jah, kasvõi autoga! Olen avastanud endas tõelise rännusell-junky. Mäed võlusid mind viimse südamesopini ja ilmselt ahmin neid vaateid endasse ka teisel, kolmandal ja viieteistkümnendal korral.

02.07.2017 esimest korda juulikuus lume peal, esimest korda 3200m kõrgusel ja esimest korda ehitasime suvel lumememme. Elus üldse! Minu jaoks oli esimene kord sõita ka gondlitega mäkke. Ma muideks vandusin, et sinna kohutavasse trosside küljes rippuvasse kasti mina oma jalga ei tõsta, sest ma kardan kõrgust ja kuskil maa ja taeva vahel rippumist, kuid.. Siit sündis minu selle aasta moto "ahhhh, fck it! Teeme ära!". Kaalusin plusse ja miinuseid ning jõudsin kiirelt järeldusele, kui paljust ma ilma jään, kui enda lollile hirmule lihtsalt alla annan. Mis eriti rumal. Lõppkokkuvõttes ei olnudki üldse hirmus. Vahva oli! Ainult läbi paksu pilve sõites tuli korraks klaustrofoobia peale, aga see oli pisike tilk tõrva meepotis kogu selle ägeduse kõrval, mida ma seal üleval nägin ja kogesin. 

03.07.2017 esimest korda elus Saksamaal! Meie tee tagasi kulges läbi Saksamaa. Enamasti ma läbisõiduriike külastatud riikide listi ei nimeta, kuid leppisime elukaaslasega kokku, et kui riigist midagi ostad või mõnd vaatamisväärsust külastad, siis läheb arvesse küll. No vähemalt üks pisike peatus. Meie käisime ja vaatasime üle Neuschwanstein'i lossi. Kellel pole aimu, mis lossist jutt käib, siis palun googeldage. Enamus pilte sellest lossist on lihtsalt muinasjutulised. Mina tegin telefoniga ühe klõpsu mälestuseks. Ei midagi erilist, aga hey - pics or didn't happen! ;)

28.07.2017 katsetasin esimest korda tossukatega pildistada. Idee modellilt, minu poolt teostus. Sai väga palju nalja ja väga palju targemaks :)) Noh, et...tuulise ilmaga pole mõtet tossuga jamada vms. Praeguseks on kogunenud veel väga palju ideid, mida võiks proovida teostada.

12.08.2017 Ööjooks. Appi! See on kindlalt siiani üks kõige kreisimaid jookse, mis ma elus jooksnud olen. Esimene jooks äikesemarus. Selle 21,1km jooksul sai ennast nii mitmel moel ja tasandil ületatud, et kaela saadud medalil on samuti väga eriline tähendus. Did it!

19.08.2017 minu esimene Tartu Skechersi Suvejooks. 

Kohutavalt palav oli. Olin päris kindel, et rohkem kunagi enam joosta ei taha. Õnneks läks kiirelt üle :D Stardinumber oli ka kift - 404 error. Varem ei teadnudki, et selline üritus toimub. Nüüd tahaks kindlasti uuesti osaleda.

22.08.2017 reis Lapimaale. 

Teine kord külastada armsat Saariselkät. Nüüd on kaks korda Lapimaa sügist nähtud, järgmisel korral tahaks lumes mütata! Ma peaaegu mõistan neid inimesi, kes oma asjad kokku pakivad, kõik seljataha jätavad ning kaugele põhja kolivad. Pean end küll rohkem soojalembeliseks, kuid seal kaugel on nii eriline vibe, et kui keegi ettepaneku teeks, siis pakiks ka praegu asjad ja paneks uuesti põhjapoole ajama. Küll ajutiselt ja tahaks ikka koju tagasi, kuid sinna tahan ma ka. Virmalisi, põhjapõtru ja lund imetlema.

10.09.2017 Jooksin poolmaratoni alla 2h :) 

Jap, jap, suutsin lõpuks loobuda mõttest, et mu kiireim aeg on 1:51:48 ning tegin endale selgeks, et minevikus elada on pointless. Eesmärgid sean vastavalt vormile. See pisike võit rõõmustas mind tegelikult palju! Näitas, et ma suudan ja, et olenemata sellest, et areng on aeglane, on ta ikkagi olemas. Varsti on aeg panna 2018 eesmärgid kirja.

24.09.2017 Esimene ja viimane kord imetleda kaunist graffityt, mis maha pesti :( Arvamusi on küll erinevaid, kuid minu silmis oli tegemist tõelise kunstiga, millest oleks võinud saada omamoodi turistide magnet. 

13.10.2017 Sünnimärkide eemaldus, millega läks nõmedalt lappama. Plaanis oli kiire ja valutu paranemine, kuid läks vähe teisiti. Õmblus läks lahti, põletik, mädanemine.. Esimest korda elus õmmeldi mind ilma tuimestuseta. Pole küll asi, mida siin eraldi välja tuua, aga kui kunagi peaks uuesti juhtuma, siis tean, et elan üle. Võehh! Jalast mädanes ka lõpuks niidijupp välja. 

Praeguseks olen paranenud. Näol on ilus roosa arm, jalal tumelilla väike latakas. PS! Kui kellelgi on ideid, kuidas see heledaks saada, siis olen üks suur silm/kõrv. 24€ maksnud armikreem sellega siiani imet teha ei ole suutnud.

28.10.2017 esimest korda hiina massaažis. 

Pean tunnistama, et ma ei ole väga suur massaaži fänn. Olen proovinud erinevaid massööre, kes kõik vähemal või rohkemal määral kiidetud, kuid alati lahkun ma massaažist räige peavaluga. Mõned on öelnud, et see tähendab, et mürgid hakkasid kehas liikuma, kuid minu teooria on, et nad lihtsalt masseerivad mu õlavöötme kinni. Miks? Sest see peavalu on täpselt selline nagu siis, kui olen laua taga oma turja kinni kössutanud.

Hiina massöör, kelle juurde sattusin, suutis mu täitsa valust vabaks masseerida. Minu jaoks oli see uskumatu kogemus, sest valutasin siin vahepeal pea kaks kuud oma pead (ikka see kaela-turja-selja probleem) ning hakkasin juba lootust ja mõistust kaotama. Tegin paari kuuga läbi terve kuuri ning kogemus on lihtsalt nii positiivne, et kavatsen uuest aastast veel ühe kuuri läbi teha ning siis edasi kord kuus käima jääda. 

Olen massaaži ka peavaluga läinud ning sealt 50min hiljem selge pea ja energilisena lahkunud. Ma ei tea, võib-olla aitab mind usk, aga lõppude lõpuks loeb hea enesetunne, eks?!

09.11.-12.11.2017 Itaalia, baby! Kuna elukaaslase sünnipäev on 4.11 ja minul 8.11, võttis ta nõuks meid pikale nädalalõpule Itaaliasse lennutada. Jälle - minu esimene kord Itaalias. Esimese poole päevast avastasime Milanot, teisel päeval kihutasime rendiautoga Milanost Šveitsi ja tagasi, kolmandal päeval Milanost Veneetsiasse ja tagasi ning neljandal päeval emotsioonidest ja elamustest silmini pungil, koju tagasi. Lihtsalt I-M-E-L-I-N-E. Ka Šveitsis ja Veneetsias olin esimest korda! Veneetsias meil kahjuks ilmaga üldse ei vedanud. Alates Milanost oli selline paks udu, et kohati oli nähtavus nullilähedane. Üldpilt oli nukker ja hall. Kindlasti tahan sinna ka tagasi, sest usun, et päikseline Veneetsia on hoopis teine muusika. 

Šveitsis saime süüa kõige kallimaid friikaid, mida siiani kunagi söönud oleme, ja natuke trahvi saime ka. Natuke siis selles mõttes, et oleks võinud minna 3x hullemini.  

Nii Itaalias kui Šveitsis oli sügis oma täies ilus. Šveitsis kuldkollased lehised mägede ja lume taustal ning Itaalias värvilised vahtrad ja muud lehtpuud. 

Kahe päevaga sõitsime autoga umbes 1200km..

16.11.2017 Sai minust uuesti MyFitnessi klient. Juhhei! Olen selle otsuse üle nii õnnelik ja kohe kui mu hambad ära paranevad, olen uuesti kohal nagu 5 kopikat ;) Kartsin küll, et pean end vitsaga klubisse sundima, kuid juba esimeses trennis tundsin, et pagan, vot sellest olen ma puudust tundnud.

20.11.2017 Sain oma kilpnäärme analüüside vastused teada ja üle 15a olid mul lõpuks täiesti terve inimese näidud. Kujutate ette?? TSH oli 2,35!!!!!!! Siiani on mind (alates sellest, kui tabletivabaks sain) hoitud (TSH 4+) ülemise piiri ääres, aga nüüd olid analüüsid korras. Kujutate ette??? Mul on diagnoosiks pandud Hašimoto türeotiit, millega ma olen aaaaaastaid vaevelnud ja nüüd..... korras!!! Ma küll ei tea kas see on püsiv, kuid see annab lootust, et olen oma toitumise ja elustiiliga õigel teel. See kõik nõuab lihtsalt veidi vaeva ja kannatust.

07.12.2017 otsustasin olla rebel ja lasin kaks tarkusehammast korraga eemaldada. Kartsin meeletult tõmbamise protsessi, kuid asjata. Panoraampildi tegemise, jutustamise, kahe hamba tõmbamise ja õmblemise peale kulus 50min. Kukepea! Niikaua kui tuimestus kestis, niikaua oli ka veel kukepea. Aga sealt edasi.. Oh mannnn! Olen selle nädala jooksul ära söönud paki paracetamoli, paki ibukat, paki solpadeinei, paki dolmeni ja võibolla veel midagi. Võib-olla isegi kaks pakki ibukat ja poolteist paracetamoli. Ja paki antibiootikume. Paistes ma väga ei olnud, palavikku ei tulnud ja haavavalu tundsin vaid esimesel päeval. Aga....see...kuradi...lõualuu...valu... Mul ei ole sõnu!!!! Ma ei ole oma elus varem sellist valu tundnud. Muidu olla ei saanud, kui iga nelja tunni tagant läks paracetamol+ibukas sisse. Kui tableti võtmise aja üle lasin, siis kiikusin vaikselt nagu hullumeelne diivaniserval ja valasin pisaraid, sest valu oli ebainimlik. Ma isegi ei tahtnud nutta, need lihtsalt voooooooolasid. 

15ndal võeti niidid välja ning arsti sõnul pidi kõik ilusti paranema. Kõik peale selle, et mu lõualuu ikka valutab. Või lihased. Või kõik kokku. Või siis peidab ennast kogu kurjajuur hoopis kolmiknärvis.

Eile öösel ärkasin küll valu peale ja võtsin tabletti, kuid täna on esimene päev, kui tablettide võtmise vahele on jäänud juba rohkem kui 16h. 100% valuvaba küll ei ole, aga laseb elada. 

Siiski, see oli esimene kord, kus ma olin nii rebel, et lasin kaks tarkusehammast korraga teha :)) Lihtsalt mõtlesin "ahhhh, fck it!" ja võtsin ennast kokku. Isegi praegu siin vingudes olen iseenda üle natuke uhke, sest ma olen muidu ikka hull jänespüks.

18.12.2017 uus töökoht. Kõik käis nii ootamatult ja kiiresti, et ma siiani ei suuda seda uskuda. Alustan täiesti uues kohas, uute inimeste ja uute tööülesannetega. Ma olen PÕNEVIL! Ja natuke hirmul ka. Siinkohal võin jälle vist tänulik olla oma aasta 2017 motole, et end kätte võtsin ja mugavustsoonist välja julgesin astuda. Esmapilgul mulle tundus, et sinna ametikohale ma küll ei kvalifitseeru, kuid elu on täis üllatusi. Kui kahtled, siis tee ära! Üritan seda endale ka edaspidi meelde tuletada.

Mis kortsudesse ja armidesse puutub, siis 2017sse mahtus mõttetult palju draamat. Oli reetmist, oli valesid ja arusaamatusi, oli pettumist ja oli ka mingile arusaamisele jõudmist, et lõputult ei saa endast ära anda. Ja, et kõiki inimesi ei saa ega olegi vaja oma elus hoida. 

Teisalt sain teada, et olen mõistlikum, kui arvasin. Et ma suudan andestada või siis jääda viisakaks ka nendega, kellele mul ei ole kavaski nende käitumist andeks anda. 

Proovisin palju uusi toite (ka ise teha) ning tutvusin paljude uute inimestega.

Ma vist ei ole ühelgi aastal nii palju reisinud (4 uut riiki! + mitmed, kus juba käinud) ja kohe kindlasti ei ole minult nii palju käsitöökaarte ja pildistamisi tellitud.

Nii, et jah. 2017 oli....midagi. Rohkem kui need sõnad ja pildid siin edasi annavad.

Nõelutud

Ma ei teagi kuidas alustada. Tahaks jubedalt öelda, et "jooksuhooaeg 2017 on nüüd läbi", kuid aasta ju kestab veel.. Ja olgugi, et hetkel on pisikene pealesunnitud paus, topin ma kohe jooksutossud jalga, kui niidid on välja võetud.

Kui ma 2017 algul uuesti trennidega alustasin, oli minu suurim eesmärk tekitada selline rutiin, mis on parasjagu nii meeldiv, et sealt laiskuse pärast välja ei hakka vingerdama. Noh, et pole kehva ilma ega ajapuudust ja muud sellist jama. Trennitahe kaalub kõik üle ning nui neljaks, jooksen kasvõi 15min, kui rohkem aega ei ole. Või jalutan. Peaasi, et end kuidagigi liigutan :) Olin selle plaani suhtes küll veidi skeptiline, kuid nüüd siin arvuti taga istudes (sunniviisiline koduarest) võin öelda, et olen olnud tubli ja trennipisik on end nii sügavale sisse istutanud, et täitsa raske on mitte midagi teha.

Ilmselt teen ma sellest "aastast" ja arengust terve eraldi postituse, sest mõtteid on. Emotsioone ka.  Praegu aga kirjutan hoopis sellest, miks ma nõelutuna koduarestis istun.

Olen pikalt praadinud ja hoogu võtnud, et kaks sünnimärki lasta eemaldada. Üks kole ja suur näost ja teine väiksem (aga kahtlane) reie siseküljelt (seesama, mille suutsin trennis täitsa katki hõõruda ja mis torkima jäi). Tegelikult oleks vaja eemaldada veel 4-5 (3 neist on pideva jälgimise all), kuid kuskilt tuli algust teha ning viimasest korrast mäletan, et minu jaoks on kaks korraga piir. Õrna vingatsina ma ausõna ei kujutaks ette, et mu kehal valutab rohkem kui 2 kohta korraga.
Kindlasti ei ole ma seda palunud, kuid miskipärast on mind õnnistatud häirivalt madala valuläviga. Nii, et ma-lihtsalt-ei-talu-valu. Sorr!

Foto: Erakogu

Opiajaks sai 13.oktoober. Prrrr....13 ja reede. Isegi kui mul enne mingeid tobedaid mõtteid ses suhtes peas ei olnud, siis suutsid teised soigujad mu kuupäeva suhtes veidi ebausklikuks muuta. Ignoreerisin. Ja õigesti tegin, sest kõik läks lõppkokkuvõttes väga hästi.

Pisikese ääremärkusena mainin ära, et päev varem põikasin oma hiina meditsiini arsti juurest läbi ning lasin julgustuseks nõelad kõrva panna. Jap! Nõeltega on võimalik jänese suurust püksis vähendada. Uskumatu, eks?! On see siis platseebo või mitte, kuid etteruttavalt ütlen, et vaatamata väikesele värinale ja higistamisele, tundsin end seal laual tavapäratult rahulikult. Jah, loomulikult ma tundsin hirmu, kuid see oli kontrollitav. Süda ei tagunud kurgus ja pilt jäi kah ette. Muidu olen ikka meeletu närvipundar.

Kell 9 kästi haiglas kohal olla. Olin! Nagu viis kopikat.

Arvasin, et protseduur on nagu eelmisel korral. Nimelt, erakliinikus tuli lihtsalt püksid ära võtta ja särk üles tõmmata ning lõikus sai käigult tehtud. PERHis aga nii libedalt ei läinud. Kui esimesed paberid said täidetud, suunati mind riietusruumi, kus kästi "one size fits all" pidžaama ja hommikumantel selga tõmmata. Järgmiseks sain festari käepaela. Kolmandaks pidin täitma nõusoleku vormi, et kas ma olen nõus ja mil moel minuga edasi võib tegeleda, kui ootamatult surema peaksin hakkama. Neljandaks pidin eraldi kirjutama, et ma EI SOOVI kanüüli paigaldamist. Viimase peale pööritasid kaks õde teineteisele niimoodi silmi, et hakkasin juba peaaegu ise ka uskuma, et ma ei lähe mitte sünnimärke eemaldama, vaid neeru siirdamisele ja selle kanüüli paigaldamisest keeldumisega võisin oma surmaotsusele allkirja anda.

2h hiljem kutsuti lauale.

Operatsioonisaali minnes täienes minu outfit seksika mütsi ja "sokkide" jagu. Ausalt, mul on kahju, et ma endast outfit of the day selfiet ei teinud, sest sõnadega seda pilti edasi ei anna :) 

Kui aga huumor kõrvale jätta, tundsin end selles riietuses äärmiselt haigelt. Teen ettepaneku haigla patsientide outfit rõõmsamaks muuta. Võib-olla on siis suremus ka väiksem.

Protseduur ise kestis kokku u 20 minutit. Kõigepealt opiti nägu ning seejärel asuti jala kallale. Kummalisel kombel olid näkku tehtud süstid talutavad, kuid reie siseküljel oli nii valus, et võttis niutsuma ja vist üks "raisk" libises ka üle huulte. ..vist kindlasti tegelikult..

Õmblemine oli ka mitte tore. Keda õmmeldud, need teavad. Valus ei ole, aga see tunne, kuidas miskit läbi su naha sikutatakse.. Ökk!! Paari kanavarba võrra olen vist nüüd siledam. Vasakut silma on veider pilgutada. Kisub.

Näkku 7 ja reie siseküljele 4 õmblust. Sees on need 12 päeva ning seejärel ei tohi end kuni kuuaega venitada, et sinna reie siseküljel oleva armi vahele (sisse?!) liigliha ei hakkaks kasvama.

Reie siseküljele tehtud õmbluse kipun unustama, kuid näo haav pakitses kolm esimest päeva küllaltki häirivalt. Vasakul küljel magada ei saa. Paremal ka mitte. Nõelad on sel korral kõrvas kibedad. Nii ma siis veedan oma öid kuidagi selili rullides. Eh.

Kui keegi peaks kaaluma, kuhu minna sünnimärke eemaldama, siis ma peale selle pidžaama ja paberimajanduse ei näe suurt vahet, miks ühte teisele eelistada. Ahjaa, üks tugev argument siiski. Erakliinikus oleks minu op läinud maksma u 500+ €, PERHis maksin 2.50 €. Jubinad saadeti uuringusse ja kohvi pakuti kah.

No vot, ja nüüd me jõuamegi siia, kus mul on tunne, et mind on pudelisse pistetud ja ma ei suuda paigal olla. Kuna eile oli üle pika aja ilm nii vastupandamatult ilus, siis tegin koeraga imepisikese jalutamise tiiru. Kui pead enam valus allapoole ei ole kallutada ja õmbluse vahelt koevedelikku ei immitse, hakkan planke ka tegema. Pinky promise ;) Niikaua kasvatan isu ja vaatan, kuidas teised spordivad.

Uhh, küll tahaks liikuda!

Lapimaa 2017

Lapimaal käidud nigu niuhti. Sel aastal läks aeg veel kiiremini kui eelmisel. Kurb. Aga järelikult oli lõbus.

Startisime Eestist 22.08 lõuna paiku. Kõigepealt laevaga Helsingisse ning edasi autorongi peale, mis logistas meid hommikul kella 7ks Rovaniemisse. Rovaniemist kütsime autoga 250km edasi põhjapoole, kus tervitasid meid vihmane ning juba pooleldi kuldses rüüs Saariselkä ja põhjapõdrad. 

Tegelikult esimese hooga sõitsime üldse oma sihtkohast lihtsalt läbi. Tegime aega parajaks, sest majutusse pääsesime alles peale lõunat. Uudistasime võileibu süües kiviseid jõevaateid ning üks peatus sai tehtud ka omamoodi matkaraja juures, kus puidust trepid viisid keset kivist metsa otse mäkke. Mäe otsas avanes võimalus pugeda väikse ava kaudu ühe eriti suure kivi sisse, mis pealtnäha oli nagu iga teine tavaline hiigelsuur kivi, kuid seest täitsa tühi. Nii, et nüüd võin öelda, et olen käinud ka kivi sees :)

Kuna rongis magada väga ei saanud (kõrval kupee naaber norskas ja peeretas vaheldumisi pool ööd nii valjult, et vähemalt meie seinad värisesid ning vastu seina koputamisele (loe: tagumisele) ta ei reageerinud), siis olime magamatusest veidi tagurpidi. 

Pildid: Erakogu - Kõiki pilte ei hakanud siia lisama, nii et tšeki INSTAGRAM'i ka! :)

Saariselkä asub Helsingist u 1200km kaugusel päris-päris põhjas. Ma ei oska öelda, kui suur see koht maa-alalt võib olla, kuid väidetavalt on seal elanikke umbkaudu 7700. Koht, kus me olime, on tegelikult Soome kõige põhjapoolsem suusakeskus, kus on talvel võimalik sõita mäesuuska või murdmaad, lauatada, uhada koera- või põdrarakendiga, teha lumesõda või lihtsalt lamada lume sees ning nautida kõiki neid talvevõlusid ja -mõnusid, mida meil ei ole võimalik olnud juba aastaid nautida. Muideks, sealkandis asuvad ka need klaasist iglud, kus on võimalik voodis lesida ja läbi klaasist katuse virmalisi või tähistaevast imetleda (vaata pilte SIIT!). 

Praegusel aastaajal võib seal aga ennast ogaraks matkata, ilusa ilma korral virmalistest kaela kangeks vahtida või minna hoopis väikse papi eest kullakülasse kulda sõeluma. Jap, seal tõesti võib siiani kulda leida. Muidugi võib seda ka metsikult ja salaja kuskil ojas/jões teha, kuid siis peab arvestama kuuli või trahvi saamise võimalusega. Kõik kullaotsijad peavad omale maalapi rentima, et võiks ametlikult labida maasse lüüa. No ja võite arvata, kui oluline iga kullaotsija jaoks tema maalapp on.

Päris naljakas oli enne reisi asju pakkida. Hmmhmmm, mis siis kaasa?! Talvesaapad, müts, kindad, sulejope, villased sokid, soe pesu... ja neid kõiki asju läks reaalselt vaja muideks :) Augustikuus!

Kui Eestist tuli vahepeal veidi rahulolematuid sõnumeid, kuidas rannailmadega on selleks korraks lõpp ning õhk on sügisene, siis meil kõikus tunnetatav temperatuur koguaeg seal kuskil 0 ja 4 soojakraadi vahel ning 90% ajast lihtsalt ladistas vihma ja puhus halastamatult külm põhjatuul.. Nagu piltidelt näha, siis oli koguaeg ühtlaselt hall ja udune. 

Praegu on seal muidugi kuni 15 kraadi sooja ja päike. Ma ei tea miks see ilmataat meie vastu nii õel otsustas olla.

Jaheda temperatuuriga olime tegelikult arvestanud (eelmise aasta kogemus), kuid vihma ei lootnud. Nädal enne oli ilus ja loomulikult läks ilm uuesti ilusaks siis, kui olime kotid kokku pakkinud ning sättisime tagasi kodu poole. Vahepeal tuli lihtsalt paratamatusega leppida.

Läbi udu 438m ülespoole..

Ütlen ausalt, et jooksule ma väga rõhku ei pannud (jõudsin jooksma 2x). Peale Ööjooksu ja Tartu Suvejooksul feilimist tundsin, et nüüd on see hetk, kus ma pean laskma jalgadel veidi puhata. Kuna Saariselkäs voolab rada pidevalt kas tõusust üles või alla, siis nende kahe korra jooksmise ja ma ei tea mitme korra jalutamise ja matkamisega sain oma sääred tulivalusaks. Treppe vältisin nii palju kui sain. Muidu lihtsalt ägisesin.

Vajalikud kükid ja kummardused said tehtud mustikaid noppides. Kõik taimed ja puud on seal küllaltki väikesed ja kidurad, kuid mustikad olid suured ja maitsvad. Ja mis peamine - neid oli Eestiga võrreldes palju! Pohli oli samuti lademetes, kuid need mind oma maitselt nii väga ei tõmba. Neid on lihtsalt mõnus mätastel punetamas imetleda.

Nämmm!

Kaasa virutasin veel erinevas suuruses omapäraseid kive. Paar tükki vanematele aeda peenrasse kaunistuseks ja paar pisemat võtsin endale. Mingist hetkest tabas mind see pisike hullus, et nopin igalt reisilt omale mälestuseks ühe omapärase kivi koju kaasa (seekord läksin ahneks). Mälestused ja pildid on kiftid, aga füüsilisel kujul võtta tükike külastatud kohast kaasa, see on hoopis midagi erilisemat :) Minu väike kiiks ühesõnaga :)

Üks nendest iludustest tuli minuga koju :)

Kui kividest rääkida, siis Soomet on üldse eriti vinge loodusega õnnistatud. Ma ei tea, kuidas meil nende naabrina nii kehvasti on läinud. Vahemaa on khm...kiviga visata, aga miskipärast on ainult nende kapsaaed kive täis. Ja mäed, mis näevad ikka juba mäe moodi välja, mitte nagu meie Munamäe muhk.

Mida põhjapoole, seda kivisemaks läheb. Kohati on metsaalused nii kivised, et ma ei kujuta ette kui suur tahtejõud peab nendel puudel ja taimedel olema, et seal kivide keskel ja peal kangekaelselt kasvada. Proovisin pilti ka teha, kuid pilt ei anna üldse seda muinasjutumetsa võlu edasi. Kahjuks. 

Põtradega on lood täpselt nii nagu kõik räägivad, kes seal käinud :) Nad lihtsalt jalutavad tänavatel nagu kassid. Või ma ei teagi mis parem võrdlus oleks. Tuvid pargis?! Vahivad kraavis, külitavad maja taga, seisavad keset teed jne. Osad on küll arglikumad, kuid nendel Saariselkä omadel oli küll jumala kama, kas sa vahid neid lähedalt või kaugelt. Kui sammal vajas mälumist ja kuhugi kiiret ei olnud, siis ei hakanud ennast keegi liigutama.

Väike mõttepaus.

Viimasel päeval ilmataat lõpuks halastas ja näitas meile veidi päikest. Ilma see küll soojemaks ei teinud, kuid juba see, et vihmasadu lõppes, oli piisavalt suur rõõm. Selge taevas andis lootust ja võimaluse ka virmaliste ilu nautimiseks ja seda vist võibki pidada selle reisi kirsiks tordil. Ei kunagi varem ei ole ma nii vinget virmaliste showd näinud, kus terve taevas virvendab. Mõned korrad olid virvendused eriti kirkad ja teravad. Väriseva käega üritasin midagi ka pildile saada, kuid kuna kogemus virmaliste pildistamisel puudub (ja puudus ka statiiv), puudub piltidel ka kõrgem kunstiline väärtus ja kvaliteet. Sellest on kahju :( Aga vähemalt midagigi sai mälestuseks (lisaks vägevale mälupildile).

Esimene õnnetu katsetus virmalistest.

Kohe kindlasti tahaksin ma kunagi veel tagasi minna. Ma ei tea mis selles pisikeses kohas on, mis mind võlub, kuid ma tunnen end seal eriti ästi. Õhk on nii puhas ja värske ning loodus lihtsalt imeilus. Kui ükskord näeks selle punase tundra kah ära ja saaks lume sees sumbata, siis on seoses Lapimaaga kõik väikesed salaunistused täidetud :)

Lisaks tahaks nii 300-400km veel põhjapoole sõita, kus loodus juba päris kiviseks muutub. Ning kindlasti ka Urho Kekkoneni rahvuspargis matkates looduspärleid avastada. Googel andis aimu, et vaatamist ja imetlemist seal jätkub.

28.08 võtsime suuna tagasi Rovaniemisse. Kuna rong väljus õhtul, oli meil veel terve päev aega Lapimaa imelist loodust endasse ahmida, mustikaid noppida ja pildistada kõike, mis ette jäi. Terve öö sai jälle rongis logistada ning lõunaks olime kodus, Tallinnas. Tukkusin küll rongis nii palju kui sai, kuid koguaeg oli mingi müra ning padi just magamisele kaasa ei aidanud. Oli plaan, et kuna puhkus pidi reedeni kestma, saan veel 2 päeva reisist puhata ja korralikult magada, kuid selle plaani lõi sassi töökaaslase ootamatu asendamise vajadus ning siin ma siis nüüd olen. Tööl. Tööd hetkel otseselt ei ole, mis teeb selle laua taga nokkimise veel keerulisemaks. Juba proovisin kohviga pilti sirgemaks saada, kuid ei midagi. Oleks vist pidanud kofeiini otse silma tilgutama.

Kohustuslik "käed üleval" mäe otsas pilt :)

Kui kõik hästi läheb, siis järgmine peatus on Itaalia. Aga seda novembris ;) Vahepeal jõuab veel nii mõnegi jooksu joosta ja töö ning kooliga askeldada.

Muljeid Tartust - Skechersi Suvejooks

Mulle meeldib küll rohkem headest ja toredatest asjadest kirjutada, aga kui ei ole millestki heast kirjutada, siis okei, kirjutame sellest, kuidas laupäeval oli kärss kärnas ja maa täiesti külmand. Võibolla kunagi, kui olen kiirem ja tugevam, siis meenutan 19ndat augustit väikese muigega. Täna mõtlen hoopis hirmuga Kahe silla jooksu peale. Äkki ei jaksa seal ka joosta..

Skechersi Suvejooksule minek oli spontaanne otsus. Ja natuke napakas. Esiteks seepärast, et mul oli nädalaega jutti pea valutanud, teiseks, sest tegelikult on jalad jätkuvalt veits vässud. Mõtisklesin, et miks ning jõudsin järeldusele, et ilmselt ei ole ma lihtsalt veel nii kõva spordimemm, et poolamaratonist kiirelt ära taastuks. Lisaks mulle tundub, et mu menüüs on liiga vähe valku. Viimasel ajal eriti. St lisaks ma seda mingitpidi niikuinii ei tarbi, kuid ka menüü on viimasel ajal valgu suhtes veidi kesine olnud. No see selleks. Parandatav. Võtan luubi alla. 

Jooksust pidin kirjutama. 

Hommik algas täiesti valesti. Mingil kummalisel põhjusel olime härraga mõlemad pannud kella 8:30ks helisema, mis siis, et sel kellaajal oleks pidanud juba Tallinnast Tartu poole startima. Ups.. Avasin silmad juhuslikult kell 7:46 ning siis läks kiireks. Minul polnud probleemi oma kott haarata, kuid selle nädalavahetuse põhiprioriteet oli üldse tema rattavõistlus Rõuges ja see protseduur hõlmab endas alati meeletu kola kaasa pakkimist. Sh...!

Kuskil vahepeal sõin midagi, vahetasin riided, oli väike põõsa peatus...casual :) Tartusse jõudes krahmasin oma stardimaterjalid, number peale ja minek. Nii napilt vist ei olegi kunagi kohale jõudnud. Muidu on alati maa ja ilm stardini.

Ilm oli minu jaoks ebameeldivalt palav. Ärge saage valesti aru. Suvi meeldib mulle ja mul ei ole sellise suvekuuma vastu mitte midagi, aga seda juhul kui ma saan liikumatult rannaliival lamada, mitte ei pea elu eest kuskil jooksma vms. Mul on hea meel, et mul oli oidu oma pehme joogipudel kaasa haarata. Ilma selleta oleks mu motivatsioon vist väga kiirelt lõppenud ja oleksin rajalt vasakule minema haihtunud.

Mõtlesin, et sean endale eesmärgiks joosta 10km 55minutiga. Teoorias ei tundunud mingi ületamatu tegu olevat. Täitsa idikas. Mõtlemata, et õues on 29+ soojakraadi ja lisaks X muud hädad. 

Nii, et jah. Plaanid olid suured (loe: loll jääb lolliks).

Esimesed 2,5-3 kilomeetrit suutsin kimada ja siis oligi kõik. Pea tuikas aina hullemini, jalad olid maa küljes kinni, õhku ei olnud. Väga halb oli. Esimeses joogipunktis kallasin endale mõnuga vett pähe, selga, natuke kallutasin sisse ka. Asusin reipa jooksusammuga uuesti minekule, kuid kuskil 4,5km pealt tundsin, et kui ma nüüd kohe ei kõnni, siis ma ilmselt panen pildi tasku. Jalutasin kuni 5km postini ning hakkasin uuesti jooksma. Suutsin joosta kuni 6km postini, aga siis hakkasin uuesti käima. Kui algul tuli ahastus ja veidi nutt peale, sest halb enesetunne ja enesehaletsus ründasid igast küljest, siis kuskil seal 6 ja 7 kilomeetri vahelisel lõigul tegin iseendaga emotsioonitult kokkuleppe, et saagu mis saab ja vahet pole mis ajaga - ma vean ennast lõpuni. Sai ju kohale tuldud, kurat.

404 - Error. Page not found!
Fotod: Erakogu/ instagram

Vahetult enne teist joogipunkti hakkasin jälle kõndima. Seisin rahulikult laua otsas ning laadisin oma pudelit. Seejärel kõndisin paar sammu edasi prügikastini, kus kordasin esimeses joogipunktis toimetamist. Naljakal kombel mulle need tõusust üles jooksmised jätkuvalt istuvad. Nii, et võtsin taaskord tempo üles ja tegin minekut. Finish motiveeris mind rohkem, kui seal rajal palavuses virelemine.

Vahepeal jäin mingile kurjustavale tädile jalgu, kes ei suutnud kaks sammu minust mööda silgata, vaid pidas vajalikuks hingelt ära kobiseda. PS! Olgugi, et kaotasin ta vahepeal silmist, siis lõpuks kimasin temast mööda. Jäi ikka hingele vist see ta kobin, et jalad tagumiku alt välja kangutasin.

Finisheerisin ajaga 58min ja 14sek. See, et aeg alla tunni ikkagi tuli on päris naljakas, sest ma tõesti jalutasin sellest distantsist vähemalt 1,5km ning viitsin joogipunktides halastamatult kaua aega. 

Peale jooksu kallasin endale veel vett kaela ning suundusin spordikeskusesse pesema, kus külm vesi pildi tagasi ette tõi. Peavalu aga ei kadunud kuhugi. Isegi mitte enam valuvaigistite ega venitamise abiga. Nii, et alates laupäeva õhtust olin ma omadega out. Ka pühapäeval ei saanud minust elulooma, sest tänu valušokile, magamata ööle ning valuvaigistitele olin tuim ja udu sees nagu zombi. Uitasin vihmases ja niiskes Rõuges ringi (niikaua kui teised võistlesid). Kergest jooksust, mida planeerisin, ei tulnud midagi välja.

Peavalude ajalugu on mul üldse pikk ja õudne. Migreeni ja kaelapingest tulevate peavaludega olen ma kimpus olnud nii kaua kui mäletan. Hullematel kordadel on ka kiirabi käinud süsti tegemas, kuna tabletid ei püsi oksendamise pärast sees või siis lihtsalt ei aita. Õnneks on migreenid läinud aastatega kergemaks ning harvemaks. Seda ilmselt suuresti tänu nõelravile ning menüü ümberkorraldusele. Kaela- ja turjapingest tulenevate valudega on aga jätkuvalt veidi kehvasti. Käin küll massööri ja kiro juures ning teen ka harjutusi, kuid laua taga istumine ja rattasõit mõjuvad kohutavalt. Koguaeg peab venitama.. Aga see on hoopis teise postituse jutt.

Ühesõnaga.. laupäev oli pekkis ja pühapäev läks takkaotsa sinna samusesse. 

Tagasisõit oli unine, aga ilus. Koju jõudes viskasime kõik asjad masinasse pessu ja kobisime kohe magama. Hommik oli ikkagi äärmiselt raske. 

Täna siis peale tööd kohustuslik jalutuskäik hr Hundiga, viimased shopingud, asjad pakkida jaaaa....homme Lapimaale. Ei ole kerge see ränduri elu :))

Ööjooks 2017 - Oli(n) Raju Rakveres!

Mõnus elevus oli enne Ööjooksu sees. Esiteks seetõttu, et viimane poolmaraton jäi eelmise aasta septembrisse ja teiseks, sest esimesest (ja ühtlasi ka ainsast) Rakvere Ööjooksust olid muljed ülevad. Jalad sügelesid joooooksma!

Kuna ilm ähvardas palav tulla, tankisin end teadlikult silmini Vytautast täis. Maitseelamus ta just ei ole, kuid õunamahlaga lahjendades kärab küll. Mingeid muid peeneid ettevalmistusi ei teinud, kuid etteruttavalt võin öelda, et tankimisest oli kuhjaga kasu. Muidu oleks vist krampidesse kuivanud. Mulle see kuuma ilmaga rassimine hästi ei istu. Õnneks ei pidanud kaua piinlema.. (siia lõppu võib lisada ühe hästi suure ja irvitava naerunäo).

Mu stardinumber oli...khm...naljanumber - 9. Mingi omamoodi jooksuluuserite motiveerimine vist? :) "Tunne end nagu võitja"


Seisin siis seal stardis koos oma naljanumbriga. Juba 15min enne stardipauku oli stardikoridoris nii kitsas, et paigutasin ennast kuidagi poolmaratoni jooksjate kõige viimasemasse ritta. Tundus võimatu ettepoole trügida. Polnud ruumi. Leppisin olukorraga ja ootasin starti. Ehk siis kuulasin klappidest mussi, näppisin telefoni ning lootsin näpud ristis, et Tallinnas möllav äike puusanõksuga Rakverest mööda läheks. Imagine Dragons ütles aga oma looga "Thunder" kõik ära. Sama kinnitas madalalt tiirutav närviliste putukate parv.

Esimesed kilomeetrid olid vastikult palavad. Õhku polnud ja tundsin, et nahk on tulikuum. Tänu Vytautasele väga juua ei tahtnud, kuid ülekuumenemise hirmus võtsin igas joogipunktis paar lonksu ning kallasin topsi vett selga ja teise pähe. Igaks juhuks. Mõte teadvusetult tee ääres vedelemisest ei kõnetanud.

Mõned kümned minutid hiljem tõi tuul jahutust... ja koos jahutusega peksis ühe hooga suu ja silmad liiva paksult täis. Nipsust saabus öö ning tumelilladest pilvedest rippusid alla kurjakuulutavad mullid. Sel hetkel sain aru, et ei lähe mitte jamaks, vaid läheb väga jamaks.

Välgutamine oli katkematu. Nii mõnedki korrad käis välgule kohe hirmus pauk otsa. Automaatselt tõmbasin pea õlgade vahele ja jõnks käis seest läbi. Natuke kartsin, et põrutab kuhugi posti või puusse. Nägin metallaeda kukkumas ja asju lendamas, tänavad ujusid, riided olid nii läbivettinud, et vahepeal tuli särki ja pükse väänata. Tossudest üldse ei räägi, need kaalusid tonni! Väikese jooksubeibe mure, et äkki voolab kastmispunktis ripsmetušš silma, oli unustatud, sest "ripsmed" pühkisin juba mõni sekund peale kraanide avanemist otse särgi varrukatesse. Edasi oli lihtsalt suva. Peaasi, et ellu jääks.
Kui esimesel ringil oli lärm ja melu, siis teisel ringil jooksime kui mahajäetud linnas. Tänavad olid vaiksed ja pimedad. Loodus oli astunud areenile ja etendas oma võimsamat showd. Publik oli sõnatu. Kogu see värk kokku oli lihtsalt nii paganama ebareaalne.

Esimesed 13km oli jalg kerge ja lippasin täpselt nii kiirelt, kui saiavorm võimaldas (jätkates oleksin lõpetanud umbes ajaga 1h 55min). Oma minekule tõmbasin vee peale tahtmatu enesetapukatsega, kui hakkasin joogipunktis geeli võtma. Olin vist veidi ahne, sest tõmbasin terve suutäie otse kurku. Kõrge pulss, raju tuul ja horisontaalis sadav paduvihm lisasid olukorrale peoga vürtsi. Ma lihtsalt ei saanud hingata. Jäin seisma ja kõõksusin, köhisin, kõõksusin ja köhisin. Kaalusin oksendamist, kuid lämbumistunne mattis igasuguse oksendamise soovi. Komberdasin rajalt kõrvale mingi maja varju, toetasin vastu seina ja üritasin oma hingamist normi saada. Keegi eemalt hõigates küsis, kas kõik on korras, aga mul ei olnud mahti vastata. Olin suremisega busy. Õhku polnud. Jätkuvalt kõõksusin. Isegi hirm jõudis tekkida. Tõmbasin vihmast vettinud särgi üle nina, et tuul näkku ei puhuks ja proovisin rahuneda. Lõpuks oma hinge ja hingamise rütmi saanud, astusin tagasi rajale ning end parasjagu jonksu jalutanud, asusin uuesti missioonile - eesmärk lõpetada.

Foto: Erakogu/instagram

Sinna need mu alla 2h finisheerimise minutid siis läksidki. Lämbumise nahka, kurat. Loomulikult tekitab veidi tuska. Teisalt.. Kiiremini ei oleks vist jõudnud. Jalad küll jaksavad, aga võhm ei tule veel järgi. 1h 55min oleks olnud mu laupäevane lagi. Tunnen, et olen saavutanud mingisuguse põhja, mis aitab diisli kombel rahulikult ja pikalt tuksuda, kuid kui peab hakkama kiiremaid liigutusi tegema, saab küte otsa ning selg annab alla.

Lõpuaeg: 2h 00min 15sek. 

Olgugi, et aega alla 2h seekord ei tulnud, ei nurise ma millegi üle, mis puudutab mu isiklikku sooritust. Mulle meeldis see jooks, sest see näitas hästi kätte minu nõrgad ja tugevad küljed ning seda ma sellest jooksust kõige rohkem ootasingi. No ja lisaks emotsioonid, mida ilm kirsiks tordil pakkus :)) Hingele jääb ehk ainult see geeli jama. Muud mitte midagi. 

Seljaga tegelen, nüüd tuleb süsteemsemalt hakata lõigu- ja kiirustrenne tegema. Sel aastal imesid ei oota. Pigem hoian seda mõnusat jooksumaitset suus ja kasvatan isu. Kui kõik hästi läheb, siis järgmisel aastal saab juba eesmärke seadma hakata.

Mis aga Ööjooksu korralduslikku poolde puutub, siis tooksin välja mõned miinused, mida võtta mitte vingumise, vaid pigem konstruktiivse kriitikana.

1) Joogipunktides valitses korralik mäsu. Nii mõneski punktis tuli oodata kuni topsid täis valati, sest laual valitses tühjus.  Mõned kurtsid ka, et joogipunkte oli liiga vähe. Selles osas ei oska arvamust avaldada, sest tänu Vytautase tankimisele oli minu janu suhteliselt väike. Ja eks ka vihm oli jahutamisel abiks. Kuid kui ilm oleks jäänud sama kuumaks nagu alguses, siis vist oleks samuti joogipunktide asukohtade ja arvu pärast nurisenud.

2) Arusaamatuks jäi, miks stardimaterjalide väljastamine lõpetati 2h enne starti. Nii mõnigi oli mures ja ajahädas, kuidas oma asjad õigeaegselt kätte saada.

3) Siin läheb kindlasti minu arvamus paljude teiste jooksjatega lahku, kuid isiklikult ei meeldi mulle see särgi kandmise kohustus. Kohe üldse ei meeldi. Kui tõesti peab olema selline kiiksuga jooks, siis palun valikusse ka ilma varrukateta jooksusärki. Selle kergelt umbse T-särgi asemel oleksin teinud hoopis teise valiku. Vihm päästis päeva!

4) Stardigruppide paigutus oli ajuvaba. Kuigi tänaval oli ruumi rohkem kui küll, olid erinevate distantside jooksjad kõik tihedalt üksteise otsa topitud. Vabalt oleks võinud stardikoridori pikemaks venitada, et siis konkreetse distantsi stardiaja lähenedes nad ettepoole tuua. Kuuldavasti valitses ka 10km grupis segadus, sest neile jäid ette 4km jooksjad ja jalutajad.

5) Kuhu kadusid inimesed korraldajate tiimist? Osades kohtades ei olnud kedagi suunda kätte näitamas. Saan aru, et tegu vabatahtlikega, kuid minu arusaama järgi peaksid endale kohustuse võtnud inimesed ülesande ikka otsast lõpuni ära täitma, olenemata sellest, kas see on vabatahtlik või tasustatud tööots.

Üritus oli hea, kuid annaks korraldada suurepäraselt. Eriti kui end kõige lahedama ja võimsama jooksuüritusena reklaamida. Praegu jäi tahtmatult mulje, et on veidi laisaks mindud ja lastakse vana "hea maine" rasva pealt.

Kuid, et positiivse noodiga lõpetada, siis elamus saamata ei jäänud. Seda suuresti tänu erakordselt pöörastele ilmaoludele ning veelgi hullumeelsematele osavõtjatele, keda ei hirmutanud välk, pauk, vihm, rahe ega tormituuled.

"Olin raju Rakveres" sai tänu laupäevale hoopis teise tähenduse. Yeah! Oli raju ja olin raju.
Harakas on medaliga rahul ;)