SEB 31.Tartu jooksumaraton - 2:13:13, kl 13:13, 2013

See oli minu viies SEB Tartu jooksumaraton! Juubel, millega võib ühtlasi kokku võtta ka kogu minu jooksmise teekonna vihkamisest armastuseni. 

2009a käis 23km stardipauk ja ma.. .. ... .. ..kõndisin. Distants stardist finishini oli üüratu ning üle finishijoone astudes olid jalad villis ning lõid tuld välja. Kummalisel kombel ei andnud ma endale lubadust, et ma ei tee seda enam mitte kunagi, vaid vandusin, et teen kindlalt veel, aga paremini! Ja tegingi! Tegin paremini ja siis väikese tagasilöögi tõttu halvemini, siis jälle paremini jne. Aga kuna kasvamise protsess on pikk ja häid tulemusi tuleb kasta kannatlikkusega, võin ma täna öelda, et ma jäin 2013a sooritusega väga rahule. Muidugi oleks võinud rohkem pingutada ja selleks oleks isegi jaksu olnud, aga kui nüüd analüüsida kogu enesetunnet, tulemust ning emotsiooni, siis võitsin ma sel päeval rohkem, kui läikiva osavõtumedali ja parema tulemuse. Mis peamine - ma tean, et ma suudan ja tean, et olen treeninud õigesti! 

Aga, et kuskilt üldse oma jutuga pale hakata, alustan laupäevast, sest laupäeval toimus Heateo jooks, kuhu oli kohale tulnud arvestatav kogus inimesi. Kõik head tegema ja ilma nautima :)

Ma loodan, et see raha läheb kõik ilusti õigesse kohta ning sellisest ilusast üritusest saab traditsioon. Väga uhke tunne oli seal soisel pinnasel "Minu tegu loeb" silt rinnal silgata. Ainult raske. Paganama raske! Jalad olid kinni, õhku ei olnud ja peas arenes õudust täis stsenaarium järgmise päeva jooksust. "Kui need 4.3km juba 43na tunduvad, siis..". Kõige tipuks hakkas jälle see puusa-põlve kombo meelde ennast tuletama ja sellega koos läks tööle häirekell. Ülemäära siiski ei muretsenud. Panin kõik panused õhtusele ja hommikusele venitamisele, sest see on tavaliselt ainuke asi, mis selle valu puusast-reiest-põlvest ära võtab(ortopeedi soe soovitus, et kõik lühenenud pisikesed lihased tagasi töökorda saada). 

Eesmärk - 2h15min!

Kui tavaliselt on enne starti ikka kerge ärevus sees, siis seekord olin täiesti rahulik. Lugesin jooksupartnerile sõnad peale, et esimesed kilomeetrid võtame rahulikult ja siis vaatame edasi. Kahest sai õige varsti viis ja nii me lõbusas seltskonnas naljade ja naeru saatel kulgesime. Olin päris üllatunud, kui esimene tõus mind ei murdnud. Ega teine. Ega kolmas.. Üldse tundusid need "mäed" võrreldes eelmiste aastatega palju väiksemad olevat. Imelikult kerge oli. Suures hirmus vältisin seda muretut mõtet, sest kartsin, et haamer saabub järsku ja hoobiga. 

Tempo tundus vaatamata sellele rahulik, et kõik kilomeetrid said alla 6min/km läbitud(va esimene, siis ei pääsenud kohe liikuma). 

Kilomeeter kilomeetri järel püüdsime sprintereid, kes olid liiga suure kimaga startinud ja nüüd gruppidena selg ees vastu tulid. 

Joogipunktides sai kõigis jooki krabatud ja korralikult tangitud :) Nii see matkamine meil kulges. 

17km oli joostud ja mul oli ikka täitsa okei enesetunne. Natuke küll ähkisin, et hakkan väsima, aga mitte rohkem kui mõnikord mõnes pikemas trennis, kui enam ei viitsi. Olin võimeline kaasa rääkima ja nalja tegema, naerma. Kõik oli super ja tuju hea! 

Tempo jätsime samaks, sest minna oli veel omajagu. Põlv ja puus käitusid korralikult, ei mingit valu. 

Raskeks läks 19ndal kilomeetril(5:21min/km). Siis tundsin, et tahaks korraks seisma jääda või veel parem, istuda ja kogu selle jama pooleli jätta :) Meelitasin ennast mõttega "natuke veel" ja jätkasin sörkimist.

21 oli täiesti surm. Emotsionaalselt rohkem kui füüsiliselt. Aga see, et poolmaratoni aeg alla kahe tunni tuli, motiveeris reipalt edasi silkama. 

Viimasel kilomeetril tõstsin tempot. Püüdsime kinni ühe grupiliikme, kes vahepeal putku oli pannud ning lippasime veel peotäiest inimestest mööda. Jalad olid kerged. 

Enne finishi viimast kurvi lõikas aga ninna nii räige okse hais, et ajas minul ka südame pahaks. Nii, et viimase lõigu kappasin okserefleksidega võideldes. Üle finishijoone jõudes, panin käed põlvedele ja võtsin hetke iseenda jaoks. Läks paremaks. 

Fotod: Erakogu

Tervitan kõiki jooksukaaslasi ja muhedat kaelkirjakut, kes päris pikalt samas tempos kulges :)) Vapper tegelane!

Aeg: 2h13min13sek ja finisheerusin kl 13:13 (2013). Kas pole mitte ilus? :)

Avg 162/max 179

Kcal 1648

Viimase kilomeetri aeg tuli 5.01min/km. Kõige kiirem!

Kuna sel aastal jaksu jagus, siis järgmise aasta eesmärgiks sean joosta alla 2h10min. Äkki õnnestub?! 2h05min oleks ideaal ja 2h unistus. Alla selle juba pisut ulme, kuid ilmselt mitte võimatu. 

Aga enne kui 2014 oma uute eesmärkidega kätte jõuab, on siin mõned jooksud veel, mis ma joosta kavatsen. Järgmisena Ööjooksu poolmaraton. Ei tea, kas pigistab 1h55min välja? See oleks priima ;)

Tartu (pool)maraton 2013

Minu 17nda veebruari suusasõidu võtavad lühidalt kokku 3h 13min, kuhu sisse mahtusid 4 kukkumist, natukene halba enesetunnet, jutuajamised kaaslasega, pisut hirmu, söömised ja joomised igas toidupunktis, palju naeru, veel rohkem positiivseid emotsioone ning õnnelik finišeerumine. 

Ütlen kohe, et ma ei viitsi sellistele negatiivsetele alapunktidele alljärgnevat kirjutades keskenduda nagu: inimeste ebaviisakus, vähesed teadmised suusatamisest või suusatehnikast, ohtlikud olukorrad(nagu kepid laiali laskumine või keset laskumist vedelemine), korraldatud ürituse plussid ja miinused jne. See on mõne teise korra jutt. Pealegi, need kes käisid, need teavad isegi, mis seal toimus ja kes mitte, nendel on aeg lõpuks ise suusapidu läbi teha ning veenduda, kui toredaks või mitte toredaks see nende jaoks kujuneb!! (Kui kellegi  muidugi küsimusi on, siis küsige julgesti. Eraldi vastamise vastu ei ole mul midagi :))

Aga kõigest pikemalt NÜÜD!

Poslaka tõus. Ühel päeval alistan selle ka suuskadega! (PS! Pildistamise
käigus ükski rajajupp kahjustada ei saanud!) Foto: Erakogu

Kuigi olin endale selgeks teinud, et sel aastal ei oota sellelt sõidult ega endalt mitte midagi, oli närv enne starti ikkagi sees. Päris korralik, kui aus olla. Ilmselt jätkuvalt nende laskumiste pärast, mis tegelikult üldse nii hullud ei ole, ja hirmsad tundusid ka teised suusatajad(Neid on vist suurem põhjus peljata, kui süütuid laskumisi!?).

Nii nagu puudus mul füüsiline ettevalmistus(1kuu põdemist + 1kuu otsa enda hoidmist ja minimaalset liigutamist), ei valmistanud ma ennast sel korral ka kuidagi (üle)süües või juues ette. Eelmisel õhtul ja järgneval hommikul sõin portsu maisimakarone, aga sellega mugimine piirdus. Eelnevad päevad sõin kuidas juhtus ja seda, mis ette jäi(kõike kokku oli aga ilmselgelt liiga vähe).

Klassika kilomeetreid sain kokku kuhugi 25km kanti. Üks pikem(12km) sõit ja teised 8km kanti. Tunne ei olnud tugev..

Ülejäänud kokkupuuted klassikaga piirdusid teiste suuski vaadates ja/või neid pakkides.

Niisiis! Number seljas stardikoridoris seistes, kus ma sel aastal olin lausa 1 grupp eespool, tundsin, kuidas miski mu sees ebameeldivalt närve kõditas.

Stardipauk käis ootamatult ning peale seda hajus kõik ühtlaseks massiks – nii inimesed kui ka emotsioonid. Kõik oli kuidagi kergem(vähemalt alguses), kui eelmisel aastal ja kui ma kartsin. Liikuma sai kiiremini, mass tundus väiksem(kuigi tegelikult oli osalejaid ju rohkem), langused ei olnud nii hirmsad.. Lihtsalt sõitsin. 

Mingist hetkest hakkas aga raske. Tundus nagu liiguksin, aga kilomeetrid möödusid teosammul. Enda arvates olin juba sõidu peaaegu, et teinud, kui selgus, et läbitud on vaid mõned kilomeetrid. Järsku hakkas veel raskem: süda läks pahaks, pilt hakkas silme-ees ujuma ja õhku jäi väheks. Viimased kaks kuud nöörisid kõri ning pitsitasid igalt poolt. Oleksin tahtnud oksendada. Vähemalt tundus, et see teeks enesetunde märgatavalt kergemaks.

Tegin joogipausi ja ukerdasin edasi, kuid enesetunne jäi samaks. Tundsin, et maa jalge all pehmeneb ning käed ja jalad koos nendega. Nüüd sain aru, et asi on hoopis veresuhkrus, mis on omadega liiga madalale langenud.Vastumeelselt loputasin suutäie ülimagusat geeli leige veega kurgust alla. Mõne aja möödudes tundsin, kuidas see magus plögin minusse veidi energiat juurde süstis. 

Tõeliselt paranes mu enesetunne alles peale esimest toitlustuspunkti, kus sai mõnuga rosinaid ja hapukurki pistetud ning tops sooja spordijooki alla kulistatud, mis maitses nagu Coldrex, mida ma senini kunagi juua ei ole suutnud, kuid mis sel hetkel kõige mõnusama joogina tundus!

Peale 12ndat kilomeetrit oli elu minusse täiesti tagasi tulnud ning nautisin igat paaris või vahelduvat tõuget keppidega ja demonstreerisin seda meeldivat enesetunnet enda sees naeratusega näol. 

Ahjaa, need kukkumised.. Kuna ma seda rada nii hästi ei tunne ja laskumiste nimed on võõrad, siis räägime sellest lihtsalt kui ühest suuremast laskumisest, mis gruppide viisi inimesi niitis. Ei pääsenud ka mina.. Napilt oleksin, kuid vältimaks võimalust, et võin kellegi varustuse katki sõita või maaslamajale haiget teha, olin sunnitud ise ka pikali viskama. Reaalselt ei olnud kuhugi minna, sest terve tee oli „langenuid“ täis. Sain just püsti, kui keegi mulle uuesti ette prantsatas ning olin sunnitud koos temaga hetkeks aja maha võtma ning lumeolusid korra veel lähemalt uurima. Varustusele pilk peale visatud ning juba teist korda veendutud, et pääsesin ilma kadudeta, hakkasin just püsti tõusma, kui kahest sai järsku kolmene kohtu seadus ning mind seljatagant pauguga maha sõideti. Õnneks ei saanud ka sel korral keegi viga ning kõik läksid sõpradena oma teed.

Neljas kukkumine oli eriti totakas(ja valus!). Kõik oli ok, tundsin ennast hästi ja julgelt, asend oli sees, jõudsin just mõttes rõõmustada, et saab jälle natuke puhata, kui jäätükk rajas mu jala välja viskas, ootamatult tasakaalu kaotasin ning valusalt külili kukkusin. Kiirelt krahmasin suusad ja kepid kokku, tõmbasin ennast täpiks ning üritasn kiirelt püsti saada. Võeh, peale seda tuli väike hirm naha vahele tagasi, aga õnneks sain sellest suhteliselt kiiresti jagu.

Viimased kilomeetrid läksid lennates. Kui finišisse jõudsin ning medali kaela sain, oli tunne hea ning olin endaga rahul, et vaatamata kõigele osaleda otsustasin.

Ei vaevanud end mõttes, et ettevalmistus puudus, et kukkusin, tehtud puhkepausid või rahulik tempo, sest ma ei läinud sinna kellegi teisega võistlema peale iseenda ja seegi võistlus oli mitteametlik! 

Muideks, omavahel öeldes võin öelda, et lahingus iseendaga, tulin ma siiski võitjaks, sest kuigi ma eesmärke ei püstitanud, sõitsin ma sel aastal mõned minutid kiiremini kui eelmisel! Aga mitte ainult see, vaid ma tean, kui palju ma andsin endast eelmisel aastal(tegemata ühtki puhke- või söögipausi) ning kui palju sel ja kui palju paremas vormis pean ma olema vaatamata vahepealsele haigusele. Vohh! Nii, et ma ei viitsi üldse kuulata neid jutte „Milleks maksta 20-30€, et minna lihtsalt kulgema, kui seda saab teha ka üksi ja tasuta metsas?“. Jah, saabki, ma ei vaidle üldse vastu! Aga siis võiks iga asja kohta küsida, et milleks osta ajalehti, kui neid saab tasuta netist lugeda või milleks süüa maiustusi, kui ainuke „nauding ja hea“, mis me neist saame, on magus maitse keele peal, mitte midagi kasulikku jne.

Minu Tartu Maraton 2013 - 31km - Foto: Erakogu

Leidus üle 8000 hullu, kellega koos pidasin vajalikuks number seljas need kilomeetrid läbida(kes pikal, kes lühikesel). Tunne? – väga hea! Emotsioon? – hindamatu!

Jah, ka metsas üksi või sõbraga sõites võib hindamatu emotsiooni kinni püüda, kuid see on teistmoodi, see on teise kategooria ja kuupäeva emotsioon!

Kel materiaalselt võimalik, soov olemas, kuid senini osalemata jäänud vaid hirmu pärast(ükskõik millisest maratonist või võistlusest me räägime), siis visake hirm võssa, registreerige end mõnele võistlusele ja te mõistate paremini, millest ma räägin.

Seltsis on segasem! Uskuge mind, see motiveerib ka mõnusamalt ja korralikumalt edaspidi trenni tegema. Ei pea sõbrast, naabrimehest või kõikidest kontvõõrastest peajagu üle olema, kuid kui me veendume, et oleme iseendaga võrreldes täna tublimad kui eile või eelmisel aastal, on ka motivatsiooni palju kergem kõrgel hoida!

Küsimusele „Kas järgmisel aastal pikale?“ ma vastata ei oska.. Enne tahaksin lühikese ajaga 2h 30-45min enda jaoks alistada. Plaane ei tee, eks seda otsustan järgmisel suusahooajal jooksvalt :) 

Aga lühikest või pikka, selge on see, et suusapidu läheb kordamisele!

Nii, et siis järgmisel aastal rajal näeme?!

Rattamaratoni ärevuses!

Äärmiselt palju treeningtunde ja spordikilomeetreid on ajarataste vahelt läbi voolanud, kahjuks pole sõnadesse neist midagi jõudnud transformeerida. 

Augustikuule panin pidulikult punkti nädalakese Kreekas puhates. Ei oleks osanud paremat aega, kohta ega seltskonda soovida ega valida, sest puhkus oli lihtsalt võrratu! Ilmad olid suurepärased, merevesi soe nagu vannis ning naerust said ka kõhulihased oma osa. Muidugi ei koosnenud puhkus vaid rannaliival lesimisest, vaid omal kohal oli ka mõõdukas treening. Just nimelt mõõdukas, sest mäest üles-alla kulgev tee ja +40(ja üle) kraadi ei soodustanud väga pikki trenne. Valikus oli ka trenn hilisema peale lükata, kuid kuna pool 9 oli juba kotikas ning võõras kohas ja pimedal maantel üksi väga ringi ei tatsa, tuli energilisemad liigutamised vahetult enne pimedat ära teha. Lõpuks isegi harjus täitsa ära. Ei pidanudki enam enese turgutamiseks vett näkku ega pähe valama :) 

Koju jõudes ootas ees külm ja kõle Eesti kliima, mille üle ma üldsegi mitte ei nurise. Minu jaoks on sügises alati midagi müstilist ja mõnusat olnud. Päikselised varahommikud koos külmakraadidega või hall ilm ning lõpmatul hulgal taevast alla solisev vesi. Selles kõiges on midagi vastikult mõnusat ja paeluvat, mis vahel küll meele mõruks teeb, kuid järgmisel hetkel kummalise rahulolu hinge toob. (Seda juttu ei räägi ma ilmselt pühapäeval, kui sadama peaks..)

Olen vahepeal piisavas koguses rattaga kärutanud ning loomulikult ka uisutanud. Üritan uisutunnetust igal võimalusel jätkuvalt jalgadesse ja meeltesse talletada ning enam mitte sel minna lasta. Kuidas on lood hirmuga? Paremad, vist.. Oled leidnud mooduse, kuidas oma negatiivsed emotsioonid vihaks pöörata ning viha rajal välja elada. Mõni ütleb, et see on halb, mõni  kiidab heaks, mina ütlen, et see oli vist minu ainuke võimalus tagasi kaheksale rattale tõusta ning langusest vankumatu kindlusega alla kihutada. 

Kuna antud hetkel on aktuaalsem teema 16ndal toimuv suur rattapidu, siis otsejoones ma selle teema juurde kütangi. Muust jõuab ka hiljem rääkida. 

Eile käisin pidulikult läbi A&T spordist, kust soetasin endale varuks ühe sisekummi, sadulakoti, termosokid(kuna ma olen jube külmavares ja juba praegu trennis jalad külmetavad) ning geelid. Kummieeblid laenan tõenäoliselt ja pumbaga ma ei ole veel mõelnud, mis saab. Tark oleks vist kaasa võtta, aga ma ei tea, kuhu ma kogu selle nodi topin. Eelkõige loodan, et midagi ei juhtu, aga kui tegijal, nagu ma olen, ikkagi miskit viltu peaks minema, siis loodan vist heade inimeste peale. Või mida teie kogemus ütleb?? 

Kerge närv on igal juhul vahelduva eduga sees. Põnevus ilmselt ennekõike. Ikkagi ju päris esimene start rattaga, 89km(pole nii palju korraga sõitnudki, max on 70km) jne. Stardin viimasest grupist, seega ei kujuta ma üldse ette, mis seal toimuma hakkab. Ajaliselt ei hakka endale mingeid sihte seadma, kuigi alla 5h oleks väga ilus sõita.. Kõik oleneb, kuidas liikuma saan, mis ilm on, enesetunne jne. Peamine eesmärk on suur rattapidu õnnelikult stardist finishini läbida ning järgmiseks korraks üks suur ja rasvane märk maha panna. 

Praeguseks hetkeks olen sel aastal igal võimalikul moel läbinud 3573km, millest 236km kõndi, 630km jooksu, 1575km ratast (maantee, bike ja spinning), 688km uisku, 340km suuska ja 31,73km aerutamist. Eks ole näha kui kaugele ma aasta lõpuks liigutanud olen. 

Kui kellegi on mingeid soovitusi, siis jagage julgesti, kui ei, siis omalt poolt soovin kõigile minejatele vaprat meelt, head tuju ja kerget jalga! :))

Rajal kohtume!

(Fotod: Erakogu)

Meelekindlus - You tell me, don’t try it, I’m warning you that I won’t buy it!

Kõige raskem siin elus ei ole ronida maailma kõige kõrgema mäe tippu, ületada oma hirme või püüda unistusi, mis esmapilgul lootusetult kättesaamatud tunduvad. Ma muidugi ei tea, kuidas teistega on, kuid enda puhul olen aru saanud, et kõige raskem on meelekindluse ja enesekindluse säilitamine. See ju tegelikult kõige alus ongi. Inimene vaimustub millestki, vaimustub nii, et sellest saab tema unistus ning selleks on vaja meelekindlust, enesekindlust ja järjepidevust, et soovitu lõpuks kättesaadavaks muuta. Right!? Aga alati on keegi, kes ütleb, et sa ei saa hakkama, su unistus on mõttetu, tegele millegi targemaga, sul ei ole seda vaja jms, mis meid paar sammu tagasi astuma paneb(või lausa suunda muutma).

On neid, kes lähevad oma unistusi täites läbi tule ja vee, ükskõik siis kui suured või väiksed need eesmärgid ka ei oleks. Püüdjale on need elulise tähtsusega ja teiste asi ei ole kritiseerida. Kuid paljud meist lihtsalt väsivad ja löövad käega. Pigem näeme põhjuseid miks me ei peaks enda aega raiskama ning hoopis tegelema millegi „tähtsamaga“ või milleks üldse üritama hakata, kui lõpptulemus on ette teada – läbikukkumine. Näiteks võtame kasvõi kaalulangetamise. Seisame peegli ees ning vastu vaatavad lisakilod, mis on ennast õige mugavalt puusadele ja igale poole mujale istutanud. Pilt on lausa vastik. Sätime miskit poppi selga, mis üldpildi pisut nauditavamaks muudab, kuid tõde on kusagil seal riidekuhja all jätkuvalt olemas. Nina kirtsutades ütleme, et armastame ennast sellisena nagu oleme ja kõik ei peagi peenikesed olema. Ja ei peagi! Ausalt ei pea, aga ma räägin neist, kes seda ütlevad, kuid tegelikult ei mõtle. Peas painab edasi mõte, kuidas järgmiseks jõulupeoks või rannahooajaks oleks vaja pekk maha saada ning lõpuks ometi endaga rahul olla. Selle asemel möödub aasta ning lisanduvad uued „lõbusad“ kilod. Jah, pidin ennast eelmisel hooajal kätte lõpuks võtma, aga alati on järgmine aasta ja järgmine rannahooaeg ja... Tõsi..

Kindlasti ei tohi unistuste täideviimist alustada mõttega „Ma niikuinii ei saa hakkama..“. See on nagu sõtta minek ilma relvadeta. Ei saagi võita, kui puudub õige varustus – 100% siirast tahet segatuna meelekindlusega!

Sõbrad, ärge kartke vaimustuda mõttest, kui te olete alati tahtnud osaleda mõnel rahvaspordiüritusel, kuid pole julgenud seda teha, sest olete kartnud viimaseks jääda. Kaotajad on need, kes üldse ei proovigi, mitte need, kes on andnud endast parima! Ärge öelge, et need kilod ei kao niikuinii mitte kunagi, kui te ei ole proovinud erinevaid võimalikke võimalusi(Ja näljutamine ei ole lahendus!!!). Ja kindlasti ärge öelge oma sõbrale, et maailma kõige kõrgema mäe otsa ronimine on puhas rumalus, kui ta on selle endale pähe võtnud. Me kõik oleme kõigest inimesed, kes elavad oma lihtsat igapäevast elu. Mõned on meist lihtsalt julgemad ning jäänud vaatamata kriitikale meelekindlaks. See on imetlusväärne, kas teate :)

Mina jäin ka enesele kindlaks(vaatamata kõhklustele ja kahtlustele) ning tänase seisuga olen registreeritud 16.septembril toimuvale Tartu Rattamaratoni 89km sõidule(minu kõige, kõige esimene rattavõistlus!!). Miks mul seda ilmtingimata vaja teha on? Ausalt öeldes ei oskagi ma täpselt öelda. Lihtsalt aastaid on olnud soov kõik SEB Tartu maraton klubi poolt korraldatud spordivõistlused läbi teha. Mulle tohutult meeldib see positiivne emotsioon, mida nendelt rahvaspordiüritustelt alati saan. Ma saan sportida koos sadade või lausa tuhandete spordisõpradega, saan ennast ületada ning proovile panna ning see meeliülendav emotsioon, kui oled jõudnud üle finišijoone ja kaela riputatakse medal, mille oled auga ära teeninud. See ei ole tobe, see on oskus rõõmu tunda pisikestest asjadest :) Sport paneb keha elama ja teeb meeled erksaks. See ei ole tüütu kohustus, vaid elustiil, mille olen vabatahtlikult valinud.

'Sina' seda ehk ei mõista, aga proovi sport ja spordivõistlused kõrvale jätte. Mõtle, mis just 'Sulle' meeldib ja mida alati oled tahtnud teha, kuid pole julgenud.

Täna säilitan meelekindlust pisikestes asjades ja niimoodi ma kasvan!