Möödas on kaks pikka kuud.. Möödas on USA reis, mu sünnipäev ja palju muud, mis on kulgenud nagu pimeda udu sees. Palju on vahepeal juhtunud, kuid ma tunnen, et emotsioon on püsinud sama - ma..olen..kurb. Olen vältinud selle postituse kirjutamist, kuid olen otsapidi jõudnud arusaamisele, et kui ma seda endast välja ei kirjuta, siis ma ei kirjutagi siia enam kunagi. Kuigi ma pole stabiilne postitaja, siis midagi mulle selle mõtte juures ei meeldi. Täitsa ära lõpetada - see tundub imelik.
Olen kaks viimast kuud elu peale pahane olnud. Ok, olen aus. Olen elu peale maruvihane olnud. Olen olnud kade nende peale, kellel läheb elus vaid kõik hästi/ludinal ning olen parajal määral ennast haletsenud, sest ma lihtsalt...ei...saa...aru...miks minuga mingid asjad juhtuvad. Miks ma pean nii palju vaeva nägema, et need asjad, mis teistel käigult tehtud saavad, pean mina nina veriseks tõmblema? Iga väike asi on nagu Everesti vallutamine. ("Õpi kannatlik olema, Hellu! Iga asja jaoks on oma aeg." - mitte, et see mõte ise mind närvi ajab või midagi..)
Ja nii nagu ma julgen natukenegi südamest rahul ja õnnelik olla, võtab elu minult midagi ära. Järsku. Lihtsalt nipsust.
Esimese nätaka sain, kui olin 14 ning mu vanaema ootamatult suri. Olin üksi. Mu vanemad olid välismaal reisil. Minu ainuke vanavanem, keda ma elus näinud olen. Koos elanud. Kasvanud. Koos õppinud.
Kuidas ta maas lamas, kiirabi ootamine, elustamine, selle lause kuulmine, et midagi ei saa enam teha, üksi laibaauto ootamine, õõvastav teadmine, mis uudis tuleb vanematele edastada, kui nad ükskord ometi telefonile vastavad.. Olen hingest ja südamepõhjani tänulik oma parimale sõbrannale, kes minu jaoks sel üliraskel päeval toeks ja abiks oli, kuid see trauma kinkis mulle ärevushäired ja ootamatud paanikahood, millega aegajalt pean võitlema siiani.
Mu olematu tervis ja kõikvõimalikud toidutalumatused. See ajab mind lihtsalt marrrrrruuuu, et ma pean jälgima igat lusikatäit, mida suhu pistan. Muidugi ma aegajalt patustan, kuid sellel on kallis hind - minu tervis. Oi, kuidas ma kadestan neid, kes võivad omale valimatult kõike suust sisse ajada. Vaata ja imesta, mitte midagi ei juhtu. Minul aga kaob immuunsus ära. Põhjus miks mul kunagi ülikool pooleli jäi ja miks ma mitmeid aastaid lihtsalt vegeteerisin. Olin jõuetu ja paduhaige. Keegi ei tulnud selle peale, et mu menüüs võiks midagi viltu olla. Arstid lihtsalt soovitasid leppida olematu immuunsusega. Et mõnel lihtsalt on nii ja kõik. Oli ta jee "lihtsalt".
Õnnetused, traumad, haigused.. mille pärast olen pidanud ühest või teisest lemmikust spordialast või hobist loobuma. Koguaeg kohanedes, leppides.. Et noh, elu ongi selline. Tõuse püsti ja ära ulu! Savi, et su parema käe sõrmed ei liigu enam nii nagu varem ja käsi teeb ka 18a hiljem mõnikord põrguvalu. Õpi elama sellega. Saa üle! Ära siis kirjuta ja joonista nii palju.
Ärevus ja paanikahood. "Mõtle positiivselt. Küll üle läheb. Näed, saad hakkama küll juba ju. Täitsa isegi lendad lennukiga ja talud pinget ju."
Ja nüüd, kui ma olin kohanenud, leppinud ja tundsin ennast juba päris hästi, otsustas elu mind veelkord proovile panna. Et noh, vaatame, kuidas selle õnnetundega on kah. Ja ärevusega. Vaatame, mis sa siis teed, kui naljaviluks teeme triki ja su kõige lemmikum koer, kes sul elus olnud on, sureb silmapilguga nuttes su kätevahel. Mitte ühtegi hoiatust.
Ta lihtsalt nuttis, kukkus kokku ja kuigi ma püüdsin teda elustada, tegi ta oma viimase sügava ohke, vaatas mulle viimast korda silma ja sinna ta läks. Süda..vist.
Ma olen meeletult kurb, aga sama palju olen ma maruvihane. Üks asi on surmast teada saada, teine asi on sellega võidelda, teda käega katsuda ja sealsamas lahing kaotada.
Ärme loe mitmel jalal Eddie käis, jätame tähelepanuta, et ta oli üleni karvane ja sabaga ning suhtlemiseks ei kasutanud me sõnu, vaid suhtlesime sõnadeta. Ta oli enda ja mulle endalegi teadmata mu teraapiakoer, kellega tegeledes tundsin end ALATI hästi. Ta nagu ei olnudki koer. Rohkem nagu sõber, aga mingi X faktor veel juurde. Me olime tiim :) Kahju, et meie ühine aeg nii üürikeseks jäi. Liiga üürikeseks.
Tänu sellele kogemusele sain aru, et see väike 14-aastane katkine tüdruk on minus ikka veel kuskil olemas. Oma hirmude, ärevuse ja kurbusega. Arvasin, et ta on suureks ja üle saanud, kuid sellistest asjadest ei saa vist lõpuni kunagi üle?! Kui sulle ei anta aega, et kohaneda ja leppida. Lihtsalt tehakse nips ja..
Teate, mis selle juures on kõige kurvem? Elu läheb koguaeg edasi. Isegi siis, kui tahaks korraks pidurit tõmmata, aja maha võtta ja rahus oma killud kokku korjata. Mõelda selle üle, kuidas ikkagi julgeda olla õnnelik, mõista elu paremini...mitte karta nii paaniliselt. Lasta vihal lahtuda ning hingata sisse puhast rahu.
Võib-olla polegi asi vaid koeras. Võib-olla on asi kogemuses läbi mille uuesti mõistsin, kui habras ja ehku peale üles ehitatud kogu see elu on. Ärkad hommikul üles, kuid iial ei tea, mis kaardid sulle õhtuks kätte mängitakse. Mina selles mängus igal juhul sakin.
Ma ei jaksa sporti teha, ma ei viitsi kirjutada, ma ei tea kuidas ma oma kooli asjad ära teen. Ma ei tea, kuidas ma oma hirmudest vabanen ja õpin südamest armastama uut perekoera, kelle võtmisega kõigil teistel nii kiire oli, kuid kellega kohanemine minul rohkem aega võtab.. Ma ei tea, kuidas ma elule andeks annan, et ta inimestega mõnikord nii südametu on. Mitte minuga, kõigiga. Ma ei tea kust ma võtan selle jaksu, et elu paratamatusega lihtsalt leppida ning unistusi nagu liblikaid edasi püüda.
Tahaks öelda, et mõistan ja jaksan, kuid täna ma lihtsalt...ei tea ja ei taha.
Ahjaa, mõnikord viskab keegi arvamuse õhku, et ma näen ülbe välja ja üleüldse olen liiga tõsine. Ülbusega pole siin mingit pistmist. Elu on mu lihtsalt tõsiseks narrinud.
Kas sa siis ei tea, kui tobe on raamatut tema kaante järgi hinnata?!
