Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Saturday, June 21, 2014

"SIIA!"

Koera treenimine on nagu tandemiga sõitmine. Sina annad oma panuse, partner oma ning teie liikumise edukus, kiirus ja teekond sõltuvad omavahelisest koostööst. Peale selle, et sul peavad olema oskused duot püsti hoida, peavad sinna vahele ära mahtuma veel hunnik kannatlikkust, palju usaldust ning suur tahe koostööd teha. 
Tegelikult just mõlemapoolsest soovist kõik alguse saabki.

Koostöö ning omavaheliste suhete loomine algab päevast, millal koer oma uude koju tuuakse. Nunnutamisest mängimiseni ning mängimisest esimeste õppetükkideni - iga liigutus on pusletükk suurde pilti, mis peegeldab teie omavahelisi suhteid ning on alustalaks nendele isikuomadustele, milliseks kutsikas kasvab.

Foto: Erakogu - "Lugupeetud kohtunik!.."/Instagr: Zakulleh
On oluline teada, et kogu  protsess ei seisne vaid kileda häälega platsil ringi kargamises ja koera patsutamises, vaid tähtis on tasakaalu hoidmine keelatu ja lubatu ning kiitmise ja karistamise vahel. Kõik peab tulema teenitult ning olema parasjagu. 
Selle kõige käigus selgub, kui palju tegelikult hoopis ise peab õppima. Ka enda kohta.

Eile sai hr Hundiga kuulekuskoolituse eksamit sooritades esimese taseme õppetükkidele ametlik punkt pandud. 

Tegelikult kahtlesin eelnevalt ikka väga sügavalt, kas mässava pubekaga on mõtet üldse platsile lolli minna mängima. Koolitaja suutis mu siiski pehmeks rääkida, et on, ja nii ma siis meid kiirelt ära registreerisingi. Sellele järgnev (nädal enne eksamit) oli muidugi sünonüüm katastroofile. Koer ei allunud pea ühelegi käsklusele ning improviseeris ise, mis tema arvates kõige õigem teha oleks. Igapäevast trennidest saadud emotsiooni kirjeldas hästi sõna "ahastus".. 

Viimased omavahelised mõttevahetused ja motiveeriv jutuajamine ning minek platsile.. Esimestena loomulikult, kuidas üldse õnn saaks teistmoodi naeratada (iroonia). Alati esimene..

Mina tegin oma väikesed vead, hunt omad, kuid vaatamata kõigele teenisime kokku 82 punkti 100st ning hindeks "hea". Arvestades seda, mis tsirkus seal peale meid lahti läks, siis nende läbikukkumiste, väga heade, rahuldavate ja heade keskel, oleme me oma soorituse üle ikka VÄGA õnnelikud! :) KK-1 tehtud! Ja noh, teenisime vist oma väikese mõisa ikka välja :P
Meil(ja mul) on küll veel väga palju õppida, kuid palju on juba selgeks saanud ja see motiveerib aktiivselt edasi treenima :)

Täitsa naljakas, kuidas eilne väike edukas sooritus oli palju rohkem rahuldust pakkuv ja hasarti tekitav, kui näiteks enda sportlike eesmärkide saavutamine. Ma vist olen nii tüütult kaua üksi mööda spordiradu nühkinud, et vahelduseks on mõnus jälle meeskonnas koostööd teha :)

Monday, June 9, 2014

Kõrvemaa-Ruila-Rõuge-Tallinn-Rõuge-Tallinn

Fotod: Erakogu /instagr: Zakulleh
Kui ma Endomondosse kiikan, siis haigutab sealt suuremalt osalt jätkuvalt kurb tühjus, kuid mõned erksamad ja ärksamad märgid on siia ja sinna ikka maha pandud. 
Näiteks sattusin ma sõitma Estonian Cup'i Tallinna maratoni avatud raja lühikest distantsi. Nii, et võib öelda, et pool lubadusest olen ma täitsa juba täitnud. Ok, võistlusel ma ei osalenud, aga et juba avatud rajale jõudsin, on võit omaette. Mingit eufooriat ei tekkinud ning motivatsioon kah ei kasvanud, kuid laheda trennina läks sõit kirja. Rada oli igati jõukohane ja mõnus. 
Oleks juba siis rehvid olnud siledamate vastu vahetatud, oleks palju kergem sõita olnud. Aga Oleksile on juba ammu üks keretäis tappa soolas.. :)

Järgmisena läks kirja Marimetsa Kapp/Ruila rattamaraton, kus otsustasin lõbu mõttes pika distantsi läbi loksuda. Kuskil poole peal hakkas mulle koitma, miks valdav enamus naisi lühikese distantsi numbritega kirjas olid.. :) No pole lugu. Võitma ei läinud, ei võitnud ka. Kõik mõisad jäid teistele. Motivatsioon kah pigem kahanes, kui kasvas, ja kõige tipuks otsustas puuk mind näost pureda. Siit moraal: vänta kiiremini! 

Rõugel pole küll võistlemisega midagi pistmist, kuid sinna kanti sattudes, otsustasin teha ühe pikema trenni. Nii, et mäest üles-mäest alla sai lipatud Haanjasse ja tagasi ning sutike peale. Kokku 18km. Suuremad tõusud kõndisin. 
Ilm oli palav, vesi sai otsa. Esimene tund oli kohati lausa ebameeldiv, kuid trenni teises pooles oli juba täitsa mõnus ning jooksu lõpetasin hea enesetundega. 
Sellele trennile moraali ei järgne. Lihtsalt tähelepanek, et pehme joogipudeliga on täitsa mugav joosta. Mul küll taskuid pole, kuhu seda toppida, aga mind ta ei sega ka käes hoides. 

Vaheapeal jõudsin paar jooksu ka Tallinnas teha. Mõlemal korral sain sahmaka paduvihma kaela. 

Laupäeval olin jälle Rõuges ning niikaua kui usinamad metsas ratastel higistasid, tegin mina joostes aega parajaks ning võtsin suuna uuesti Haanjasse. Seekord mööda teist teed ning joostes selgus, et ka palju laugemat. Tõsi, tõuse jagus sinnagi, kuid kõik nad olid sörgitavad. Mõnus ilm, mõnus muusika ja mõnusad 17km. Tundsin ennast motiveeritumana kui viimased kuud kokku. 
Pole moraali ega muid tähelepanekuid, kui vana tõdemus, et Lõuna-Eesti mulle meeldib ja väga!

No ja täna jooksin ka. 
Muusikat polnud, sest järgmised klapid läksid hingekarja, ja jalad olid nagu tinast. Lihtsalt sörkisin. Tuimalt. 
Tagasi koju oli tore jõuda :)

Ilmataat võiks nüüd vihmakraanid tagasi kinni keerata. Küll siis uisutaks. Vähemalt korra :)