Nõelutud

Ma ei teagi kuidas alustada. Tahaks jubedalt öelda, et "jooksuhooaeg 2017 on nüüd läbi", kuid aasta ju kestab veel.. Ja olgugi, et hetkel on pisikene pealesunnitud paus, topin ma kohe jooksutossud jalga, kui niidid on välja võetud.

Kui ma 2017 algul uuesti trennidega alustasin, oli minu suurim eesmärk tekitada selline rutiin, mis on parasjagu nii meeldiv, et sealt laiskuse pärast välja ei hakka vingerdama. Noh, et pole kehva ilma ega ajapuudust ja muud sellist jama. Trennitahe kaalub kõik üle ning nui neljaks, jooksen kasvõi 15min, kui rohkem aega ei ole. Või jalutan. Peaasi, et end kuidagigi liigutan :) Olin selle plaani suhtes küll veidi skeptiline, kuid nüüd siin arvuti taga istudes (sunniviisiline koduarest) võin öelda, et olen olnud tubli ja trennipisik on end nii sügavale sisse istutanud, et täitsa raske on mitte midagi teha.

Ilmselt teen ma sellest "aastast" ja arengust terve eraldi postituse, sest mõtteid on. Emotsioone ka.  Praegu aga kirjutan hoopis sellest, miks ma nõelutuna koduarestis istun.

Olen pikalt praadinud ja hoogu võtnud, et kaks sünnimärki lasta eemaldada. Üks kole ja suur näost ja teine väiksem (aga kahtlane) reie siseküljelt (seesama, mille suutsin trennis täitsa katki hõõruda ja mis torkima jäi). Tegelikult oleks vaja eemaldada veel 4-5 (3 neist on pideva jälgimise all), kuid kuskilt tuli algust teha ning viimasest korrast mäletan, et minu jaoks on kaks korraga piir. Õrna vingatsina ma ausõna ei kujutaks ette, et mu kehal valutab rohkem kui 2 kohta korraga.
Kindlasti ei ole ma seda palunud, kuid miskipärast on mind õnnistatud häirivalt madala valuläviga. Nii, et ma-lihtsalt-ei-talu-valu. Sorr!

Foto: Erakogu

Opiajaks sai 13.oktoober. Prrrr....13 ja reede. Isegi kui mul enne mingeid tobedaid mõtteid ses suhtes peas ei olnud, siis suutsid teised soigujad mu kuupäeva suhtes veidi ebausklikuks muuta. Ignoreerisin. Ja õigesti tegin, sest kõik läks lõppkokkuvõttes väga hästi.

Pisikese ääremärkusena mainin ära, et päev varem põikasin oma hiina meditsiini arsti juurest läbi ning lasin julgustuseks nõelad kõrva panna. Jap! Nõeltega on võimalik jänese suurust püksis vähendada. Uskumatu, eks?! On see siis platseebo või mitte, kuid etteruttavalt ütlen, et vaatamata väikesele värinale ja higistamisele, tundsin end seal laual tavapäratult rahulikult. Jah, loomulikult ma tundsin hirmu, kuid see oli kontrollitav. Süda ei tagunud kurgus ja pilt jäi kah ette. Muidu olen ikka meeletu närvipundar.

Kell 9 kästi haiglas kohal olla. Olin! Nagu viis kopikat.

Arvasin, et protseduur on nagu eelmisel korral. Nimelt, erakliinikus tuli lihtsalt püksid ära võtta ja särk üles tõmmata ning lõikus sai käigult tehtud. PERHis aga nii libedalt ei läinud. Kui esimesed paberid said täidetud, suunati mind riietusruumi, kus kästi "one size fits all" pidžaama ja hommikumantel selga tõmmata. Järgmiseks sain festari käepaela. Kolmandaks pidin täitma nõusoleku vormi, et kas ma olen nõus ja mil moel minuga edasi võib tegeleda, kui ootamatult surema peaksin hakkama. Neljandaks pidin eraldi kirjutama, et ma EI SOOVI kanüüli paigaldamist. Viimase peale pööritasid kaks õde teineteisele niimoodi silmi, et hakkasin juba peaaegu ise ka uskuma, et ma ei lähe mitte sünnimärke eemaldama, vaid neeru siirdamisele ja selle kanüüli paigaldamisest keeldumisega võisin oma surmaotsusele allkirja anda.

2h hiljem kutsuti lauale.

Operatsioonisaali minnes täienes minu outfit seksika mütsi ja "sokkide" jagu. Ausalt, mul on kahju, et ma endast outfit of the day selfiet ei teinud, sest sõnadega seda pilti edasi ei anna :) 

Kui aga huumor kõrvale jätta, tundsin end selles riietuses äärmiselt haigelt. Teen ettepaneku haigla patsientide outfit rõõmsamaks muuta. Võib-olla on siis suremus ka väiksem.

Protseduur ise kestis kokku u 20 minutit. Kõigepealt opiti nägu ning seejärel asuti jala kallale. Kummalisel kombel olid näkku tehtud süstid talutavad, kuid reie siseküljel oli nii valus, et võttis niutsuma ja vist üks "raisk" libises ka üle huulte. ..vist kindlasti tegelikult..

Õmblemine oli ka mitte tore. Keda õmmeldud, need teavad. Valus ei ole, aga see tunne, kuidas miskit läbi su naha sikutatakse.. Ökk!! Paari kanavarba võrra olen vist nüüd siledam. Vasakut silma on veider pilgutada. Kisub.

Näkku 7 ja reie siseküljele 4 õmblust. Sees on need 12 päeva ning seejärel ei tohi end kuni kuuaega venitada, et sinna reie siseküljel oleva armi vahele (sisse?!) liigliha ei hakkaks kasvama.

Reie siseküljele tehtud õmbluse kipun unustama, kuid näo haav pakitses kolm esimest päeva küllaltki häirivalt. Vasakul küljel magada ei saa. Paremal ka mitte. Nõelad on sel korral kõrvas kibedad. Nii ma siis veedan oma öid kuidagi selili rullides. Eh.

Kui keegi peaks kaaluma, kuhu minna sünnimärke eemaldama, siis ma peale selle pidžaama ja paberimajanduse ei näe suurt vahet, miks ühte teisele eelistada. Ahjaa, üks tugev argument siiski. Erakliinikus oleks minu op läinud maksma u 500+ €, PERHis maksin 2.50 €. Jubinad saadeti uuringusse ja kohvi pakuti kah.

No vot, ja nüüd me jõuamegi siia, kus mul on tunne, et mind on pudelisse pistetud ja ma ei suuda paigal olla. Kuna eile oli üle pika aja ilm nii vastupandamatult ilus, siis tegin koeraga imepisikese jalutamise tiiru. Kui pead enam valus allapoole ei ole kallutada ja õmbluse vahelt koevedelikku ei immitse, hakkan planke ka tegema. Pinky promise ;) Niikaua kasvatan isu ja vaatan, kuidas teised spordivad.

Uhh, küll tahaks liikuda!

Kilpnäärme alatalitlus - salakaval kurat kaela peal

See postitus on kõikidele teile, kes te jõuate mu blogisse läbi google'i, kui olete otsingusse trükkinud "kilpnäärme alatalitlus". Ülevaade statistikast reedab, et teid on üllatavalt palju.

Minul ilmnesid kilpnäärme alatalitluse esimesed märgid aastal 2001. Olin siis 16 aastane ja mul ei olnud õrna aimugi, mida need kaks sõna endaga kaasa hakkavad tooma. 2004 oli asi ametlik ning hakkasin võtma L-Thyroxini, mida olenevalt tõusudest ja mõõnadest (doos suurenes ja vähenes) sõin 10a.

Haigusega kaasnesid erinevad tüütud ja ebameeldivad terviseprobleemid, mis arsti sõnul(kelle juures käin alates 2007 aastast) olla tujuka kilpnäärme vältimatu koorem.

- kaalutõus + super aeglane ainevahetus (+12kg - vaatamata sellele, et tegin trenni ja enda arvates sõin tervislikult)

- immuunsüsteemi nõrgenemine (tüsistus tüsistuse otsa)

- keskendumisraskused (põhjus miks ülikool kunagi pooleli jäi; aju lakkas töötamast)

- meeleolu langus (kompasin näpuotstega depressiooni)

- ärevus ja paanikahood (ei olnud enam külalised, vaid elasime koos)

- närvilisus (ärritusin iga pisiasja peale, ka selle peale, et närvilisust kontrollida ei suutnud)

- kuid kestnud lakkamatu peavalu (ei aidanud ükski tablett)

- pidev iiveldus

- külmatunne

- pearinglus

- madal pulss (puhkeolekus langes alla 50 löögi minutis - see on muidugi individuaalne, kuid minu puhul ei olnud see kindlasti mitte normaalne) ja rütmihäired

- kulmude välise kolmandiku hõrenemine (jah, kui veider see ka poleks, on see tõesti üks sümptomitest)

- silmalihaste tõmblus  (kestis kuid)

- juukseid tuli peotäite kaupa ära (PS! see võib olla tingitud ka rauapuudusest!)

- kael läks tursesse (struuma)

- meeletu, meeletu väsimus (olin nagu zombi, ka magamine väsitas ära)

- lõual ja põsel muutus nahk nagu saapatallaks (kuivas meeletult ja kukkus tükkidena ära; kreemid ja niisutamine ei aidanud)

Kuna iga organism on erinev, võivad ka sümptomid erineda. Eriti seetõttu, et see süütuks liblikakujuliseks näärmeks maskeerunud väike kurat me kaelal kontrollib tegelikult kogu meie organismi ja selles toimuvat.

Oma pika põdemise/kogemuse jooksul olen sattunud mitmete erinevate endokrinoloogide vastuvõtule, enne kui leidsin selle päris "oma", keda usaldan ja kellega saan vabalt mõtteid ja kogemusi vahetada (ja kes pooldab ka nõelravi, mis on minu jaoks väga oluline pluss!).
Üks nimekas endokrinoloog (jätan nime siinkohal nimetamata), kes oli üks esimesi, kelle juurde sattusin, raius mulle kindlameelselt, et kilpnäärme alatalitlus on lausa nii mõttetult väike mure, et see lihtsalt ei saa ühtegi häda ega halba enesetunnet põhjustada. Eriti kui veel tabletti võtta. Well, guess again.. 
Algul lõi see mind veidi jalust, et kuidas ma nii kehv eksemplar olen ja minul ainukesena halb on, kuid aastatega olen teadlikuks saanud, et meid, kaaskannatajaid, on häbematult palju. Ilmselt puudusid arstil olenemata spetsialisti nimetusest kogemus ja teadmised, mis oleksid talle andnud kilpnäärme alatalitlusest ja sellega kaasnevatest terviseprobleemidest terviklikuma ülevaate.

Olin omadega päris nirus seisus. Kõik eelnevalt loetletud hädad esinesid läbisegi ning kuidas ma ka ei üritanud sellest kõigest positiivse mõtlemisega üle olla, vajusin järjest sügavamale. Nii, et lõpuks ei suutnud ma muud teha, kui oma elule ja kohustustele käega lüüa ning ainult voodis magada. Olukord tundus lootusetu ja väljapääsmatu. Hull on see, et ma ei räägi siin kuudest, vaid aastatest. Valgust tunneli lõpus ei olnud enam. (Mõistavad vist ainult need, kes ise täpselt samas abitus olukorras olnud.)

Tänase seisuga ei ole ma tablette võtnud juba mitu aastat. Ennast seal normipiires hoida ei ole küll ehk kõige lihtsam, kuid see on võimalik. Ma elan ja saan hakkama nii iseenda kui ka oma kilpnäärmega ning kõik loetletud hädad on minevik.

Olen 173cm pikk ja kaalun 61kg. Võib öelda, et minevikku jäävad ka pekirulli päevad. (Muideks, see on üks esimesi häirekelli väsimuse kõrval, et olukord hakkab mäest alla kiskuma! Nii kui sang on platsis, tuleb menüü karmi pilguga üle vaadata ja igaks juhuks ka analüüsid teha! Ega niisama halvemaks ei lähe, järelikult olen kuskil mingite suutäitega häbematult patustanud... ups :(.....mõned korrad on juhtunud. Isegi kui suudan suhkrust oma näpud eemale hoida, on toored puuviljad mu nõrkus..)

Enesetunne on.. üldiselt hea. Aastatega olen oma keha piisavalt tundma õppinud, et sümptomid vara ära tunda ning ennetavalt tegutsema hakata. Stressirohketest perioodidest on küll raskem end läbi närida, kuid kindlasti mitte võimatu.

Nagu siin korduvalt ja korduvalt nämmutanud olen, siis minu salarelv on õige toitumine. Ma ei tarbi valget jahu (ehk siis võib öelda, et väldin gluteeni), suhkrut (asendan seda mee ja palmisuhkruga), piimatooteid (olen asendanud need kookoskoore, mandlipiima ja taimset sorti koorelistega), pärmi, soja (mõnikord väga harva söön mõne pudingu, kuid üldiselt mitte) ning talvisel perioodil ei söö tooreid puu- ega köögivilju (nii, et igasugused külmad salatid, smuutid ja puuviljad on minu menüüst talveperioodil toorel kujul väljas).

Menüü muutmine ei olnud mulle kerge (äkki lohutab kedagi, kellele sama sammu astumine hirmus raske on), kuid olen sellega leppinud. Just nimelt leppinud, sest ütlen ausalt, et ma just ei hüppa rõõmust, kui pakutud koogitüki tagasi lükkan või taldrikult vaatavad JÄLLE küpsetatud köögiviljad vastu. Aga sellega harjub ning kui natukenegi viitsimist on, saab valmistada väga maitsvaid ja mitmekülgseid toite. Ka kooke!
Mind motiveerib tervis, mille selle pingutuse arvelt tagasi olen saanud :)

Minu teine salarelv on jood. Vaatamata sellele, et seda nippi soovitavad mõned arstidki, olen selle kohta lugenud vastakaid arvamusi. Eriti kui googeldada "kilpnääre ja jood" ning jõuad otsapidi naisteka foorumisse, kus tulisemad arvamusliidrid joodi kasutajaid lausa debiilideks sildistavad. Siinkohal peab selle otsuse igaüks ise tegema, kas ta tahab ja julgeb debiili tiitlit kanda või mitte :), kuid minu peal see nipp töötab.

Joodilahusega (saab osta apteegist) peab olema ettevaatlik, sest osad inimesed on enda teadmata joodi vastu allergilised. Seepärast peab algul katsetades lähtuma põhimõttest "vähem on rohkem".

Enamasti vean oma jooditriibud jalalaba siseküljele, kuid olen vedanud ka otse kaelale. Viimase puhul tuleb jällegi olla ettevaatlik, sest kaelal on õrnem nahk ja lahus võib naha veidi ära kõrvetada ja/või kuivaks muuta (eriti kui selle määrimisega end tagasi ei hoia).

Joodi triipe võiks vedada nahale nii tihti, kuniks triip püsib nahal umbes 24h, siis jätta paar päeva vahele ning korrata.

Alles hiljuti, kui mul kilpnääre suurenema hakkas (struuma - alatalitluse üks sümptomeid), vedasin kaelale lausa 5x päevas triipe, sest mõne tunniga oli nahk täiesti puhas. Nüüd kordan triibutamist iga mõne päeva tagant.

PS! Oma peenikese kaela sain tagasi 3-4 päevaga!

Olen kuulnud, et on ka erinevaid taimseid preparaate, mis kilpnääret normis hoiavad, kuid nende kohta kahjuks kommentaare jagada ei oska, sest ei ole kunagi proovinud ega lähemalt uurinud.

On raske öelda, kui kiiresti mingi nipp või trikk aitab, sest organismid on erinevad. Minul läks kokku 5a korralikult toitumist, enne kui tabletist priiks sain. Üleüldine olukord hakkas paranema muidugi varem. Nt kaal hakkas langema paari kuuga, energiat tuli juurde, meeleolu muutus ja keskendumisvõime tuli tagasi. Samuti vähenes samm-sammult L-Thyroxini doos.

Kahjuks on kogu protsessi lahutamatuks osaks ka tagasilöögid, kuid nendest ei tohi heituda. Võtmesõnaks on järjepidevus ning oluline on märgata ja tunnustada väikeseid edusamme.

No ja kui juhtubki nii, et tabletist täiesti vabaks ei saa, siis nendest nõmedatest ja kurnavatest sümptomitest on küll võimalik vabaneda.
Kas mitte juba see ei ole täielik jackpot!?

Huumorinurk arstikabinetis

Iga jumala kord, kui ma arsti juurde lähen, ei tule sellest normaalne visiit, vaid uus ajuvaba peatükk kogumikku "Arstid ja mina". Ma ei oska öelda, kas see on lihtsalt äärmiselt halb õnn või saatuse vimka, kuid alates sellest hetkest, kui ma siia ilma sündima hakkasin, on arstid muretsenud pigem selle eest, et ma jumala eest terveks ei saaks.

Kuna ma veel siiani eksisteerin, siis järelikult peab mõni neist midagi õigesti ka tegema, kuid rohkem olen veendunud, et vähemalt viimastel aastatel olen terve olnud ja/või haigusi kergelt põdenud pigem tänu enda teadlikkusele. Ja muidugi oma hiina meditsiini arstile, kellele ma vähemalt poole oma tervisest võlgnen.

Alates teisest jaanuarist, kui ma haigestusin, olen ma saanud mitu erinevat diagnoosi ja mitu erinevat ravi. Kõik algas lihtsalt palavikust, millest sai kõri ja häälepaelte põletik. Perearsti juurest viidi mind otse kurguarsti juurde, kes ilma pikema jututa kirjutas välja kaks erinevat õli, mida kurku lasta, antibiotsid ja allergiarohud. Peale nädalast ravi sain küll oma hääle tagasi, kuid köha oli 2x hullem. Kuna kartsin kopsupõletikku, vudisin arsti juurde tagasi. Mu oma perearst puhkab, nii, et igal korral istusin erineva perearsti ukse taga. Arst nr 2 kuulas mu jutu ära, avaldas kiirelt arvamust, et mul on bronhiit ning kirjutas uued antibiotsid. No bronhiit, siis bronhiit. Mis sa teed. Ega ma niisama seal polikliiniku uksi kulutamas ei käinud. Mul oli selleks hetkeks juba kaks nädalat palavik olnud ja maruhalb olla, mis minu puhul ei ole kuigi tavapärane. Vähemalt mitte viimased kaheksa aastat. Küsisin ka tõendit, mille saaksin kooli õppeosakonda esitada, kuid arst oli veendumusel, et peale paari päeva antibiotse olen juba terve nagu noor jumal ja tõendit pole vaja. Uudis meeldis mulle. Olin optimismi täis ja lootused olid kõrged. Kahjuks esmaspäeval, kui olin antibiotse juba kolm päeva söönud, olid lood lubatud heast enesetundest kaugel. Lisaks tõusis peale eksamil käimist palavik üle 37.5. Teisipäevase eksami jätsin vahele ja kuna kolmapäevane eksamil käik oli päris surmalähedane kogemus, seadsin sammud taaskord arsti juurde.

Uus päev, uus arst.

Vestlus prouaga läks üle kivide ja kändude, sest tema ei rääkinud kuigi palju eesti keelt ja minu vene keele oskus piirdub sellega, kui palju kunagi spordipoes töötades külge jäi. Ehk siis heal juhul võiksin talle mõned tossud või ujumispüksid maha ärida, kuid kõik mis puudutab tervist ja hingamisteid, on must maa.

Millegipärast on nii, et kui saad aru, et teine pool sind kuigi hästi ei mõista, siis hakkad kaks korda aeglasemalt rääkima. Mõnikord on sellest kasu, kuid üldiselt, kui ikka sõnu ei tea, siis karju kasvõi tähthaaval kõrva, selgemaks see mõtet ei tee. Nii me siis seal istusime..nagu siga ja kägu.

Uus arvamus oli, et bronhiiti mul küll ei ole. Ma ei tea kas enam ei ole või pole olnudki, kuid arst nr 3 arvas, et mul on hoopis hingetoru põletik. Kordan, täitsa võimalik, et mul on selle kuuaja jooksul hingamisteed alates algusest kuni lõpuni põletikus olnud, kuid mida lause edasi, seda kummalisemaks kõik muutus.

Seletasin, et haigestumisest on möödas peaaegu kuuaega. Mul on IKKA halb olla, IKKA palavik ja ma IKKA köhin. Arst vaatas pettunult aknast välja ja porises omaette: "Päikest on vähe!". Tekkis hetkeline mõttepaus, kuni ta oma tüdinenud punased silmad mu poole tagasi pööras. Ta küll ilmselt lootis, et päikese puudumine on minu jaoks piisavalt ammendav vastus, kuid mulle ei andnud rahu,  mis mind siis ikkagi vaevab. Ongi see nii pika vindumisega haigus? Kui ohtlik see üldse on? Kas seda peab kuidagi teistmoodi ravima? Ja kõige suurem küsimus - kas need antibiootikumid, mis mulle määrati, kas need üldse aitavad ja kas ma peaksin võtma neid ainult nädala või kaks?

Mitte ühelegi küsimusele ma vastust ei saanud. Arst hoopis köhatas paar korda, rüüpas teed ja ütles kaastundlikult, et tema köhib ka juba paar nädalat. Küsimuse peale, kas tal on ka palavik, vastas arst, et mõnikord. Järsku olime rollid vahetanud. Polnud enam minu kord kurta, vaid istusin ja kuulasin tema käekäigust ja tervisest.

Antibiootikumide võtmise kord jäi müsteeriumiks. Arst ohkas jälle ja arvas, et peaksin ise otsustama. Faaaa..... noh, ma küsisin, kas need üldse sobivad? Seda pean ka ise otsustama?? Kui küsisin, et kas otsuse peaksin tegema palaviku või köhimise järgi, viis arst jutu mu pea kolm nädalat tagasi tehtud analüüsidele ning kinnitas, et mul ei saa midagi viga olla, kui analüüsid korras on. Olid korras jah, aga need tehti KOLM nädalat tagasi. ...??? (Ainuke asi, mille üle õnnelik olen, on see, et kilpnäärme analüüsid olid kõik korras. Juba mitmes aasta tabletita. Juhhuu!)

Uusi analüüse ei kirjutatud ning targemaks ka ei saanud. Arst tegi antibiootikumide võtmisest hästi hoitud saladuse ning olin lahkudes sama loll, kui uksest sisse astudes.

Õnneks tõendi ma sain. Selle järgi olen veel paar nädalat kodusele ravile määratud. Tundus ilmselt kindlam võte mind kodus hoida, kui tekitada võimalus, et ma jälle suvalisel hetkel uksest sisse sajan ja lolle küsimusi küsima hakkan.

Pole küll õige antibiootikumikuuri pooleli jätta, kuid kaks päeva enne kuuri lõppu viskasin tabletid minema. Teise kuuriga ei alustanud. Netis ringi surfates leidsin mingi nupukese hingetoru põletikust, mida väidetavalt üldse antibiootikumidega ei ravitagi. Ravib aeg ja... aeg vist.

Täna on enesetunne nõksa parem. Vähemalt selle arvelt, et ei ole neid paganama kõrvalmõjusid, mida antibiootikumid tekitasid. Söön topelt doosi D-vitamiini, C-vitamiini, lasen õli kurku ja võtan oma hiina meditsiini rohtusid, mis loodetavasti nädala või paariga mind tagasi jalgadele tõstavad.

Lausa pool päeva püsis kehatemperatuur ka normipiires. Väike võit seegi

Ja mida ma sellest kõigest õppisin? Et haigeks ei tasu jääda. See ei ole kasulik ei tervisele ega rahakotile. Samuti seda, et kui kunagi õigusnõustamisega peaksin tegelema, siis küsimustele vastamise asemel surun suvalise seaduse pihku ning palun ise mõelda ja otsustada. Hea, et selle selgeks sai. Lolli peaga oleks hakanud veel teiste eest tööd ära tegema..

Ainult üks asi on siiani selgusetu. Miks need arstid nii meeletult kaua koolipinki nühivad, kui nad kunagi midagi ei tea?

Palun, kas ma nüüd saaksin lõpuks terveks, et ma enam kunagi arsti juurde minema ei peaks?!

Süda tuksub tuks-tuks-tuks..

Järjekindlus ja kangekaelsus viivad sihile, seda ma teile ütlen! Minu saaga selle paganama kummalise enesetundega, mille perearst kergekäeliselt depressiooniks diagnoosis, sai peale arvukaid analüüse ja erinevaid uuringuid lõpuks ometi vastuse. 

Surema ma tõneäoliselt ei hakka. (Arsti sõna selle peale..) Aga päris korras minuga lood kah ei ole. Siinkohal tahaks öelda kohatult "õnneks ei ole", sest jõudsin oma mõistuses juba vaikselt kahtlema hakata, et äkki tõesti kujutangi endale ette, et halb on. 

Niisiis - tere rütmihäired! Ainult, et sellised veidi kummalised teised.

Vereanalüüsid ja EKG ei saanud kuidagi näidata, et minu süda hakkab teatud olukordades järsku hoopis liiga aeglaselt lööma ning see säästurežiimile kukkumine tõmbab mul katuse viltu. Kõigepealt hakkab pea ringi käima ja muutub kummiseks, siis jääb õhku väheks ja pilt hakkab virvendama... Kui see "hoog" üle läheb, hakkab süda 2x kiiremini taguma. Ehk kui ma üritaksin piltlikult oma enesetunnet kirjeldada, on mul nendel hetkedel tunne nagu veri jääks koos hapnikuga kuhugi seina taha kinni ja mina olen nagu veest välja tõstetud kala. Kui see kala vette tagasi visatakse, pääseb veri ja hapnik sellise pauguga valla, et süda hakkab peksma ning korraks tõmbab enesetunde teistpidi sassi ning mõnikord on minestamise tunne. Või kui mitte minestamise, siis vähemalt oksendamise. Not khuul, bro!

24h uuringu pealt, mille jooksul pidin "päevikut" pidama, tuli selgelt välja, et minu pearinglused, mis esinesid seistes, voodis lamades, istudes (peamiselt tegevusetult olles), kattusid nende hetkedega, kui pulss langes järsult madalale. 

Mis sellega teha, seda öelda ei osatud. Rütmihäired on enamikel inimestel, kuid paljud ei pane seda igapäevaselt tähele. Kui need elu täitsa segama hakkavad, on selle jaoks ravimid, kuid kergekäeliselt neid ei määrata ja minu olukord ei ole ka nii hull, et neid vajaksin. 

Arutasime veidi arstiga ning jõudsime ühisele järeldusele, et kuna varem ma ei ole sellise probleemiga kokku puutunud, siis võimalik, et varasemalt hoidis mu südant normaalses konditsioonid stabiilne igapäevane liigutamine, kuid kui trennidele vilistama hakkasin, saabus ka tagajärg. Südamelihas nõrk, vererõhk madal, vereringe kehv...kogu kompott kokku ei pidavat minu pikka kasvu (jah, ta ütles, et 172cm on juba naise kohta pikk :P) hästi soosima. 

Mis siis edasi? No arvake ära, kes jälle trennilainel on. Varem ei saanud kuidagi vedama ja miski ei motiveerinud. Nüüd tambin 2x nädalas (ei takista vihm, ei takista tuul) madala pulsiga keppidega paar tundi metsas, lisaks 2x veel jooksen lühemaid otsi ning 3x plangutan ja kummitan, et selg ka jonksus oleks. 

Ah, et aega ei pidanud trenni jaoks olema. No vot siis. Õnneks need sõnad, mida ma siin usinalt söön, ei maitse üldse kehvasti :) Saaks ainult oma koledatest rütmihäiretest lahti. See ei ole tore, ausalt!

Siinkohal tervitan oma perearsti ning loomulikult ka kardioloogi, kellel oli piisavalt huvi ja pealehakkamist, et mind Polkovniku lese staatusest välja sikutada. 

Kuidas ma depressiooni sain

"Elu on seiklus!", ütles Hellu ja läks arsti juurde..

Lühidalt. Mul millalgi hakkas süda oma elu elama. Lõi suvalisel hetkel rütmist välja või siis mõnikord lõi nii aeglaselt ja vaikselt, et tekkis kahtlus, kas ta üldse enam lööb. Käisin igaks juhuks koormustestil, kus selgus, et vist surema veel ei hakka, kuid päris korras minuga lood kah ei ole. Miks aga südamelihas korralikult tööd ei askelda teha, seda ei teatud ja saadeti edasi perearsti juurde analüüsidele. Kuna mul oli ka (on siiani) autojuhilubade vahetamiseks uut tervisetõendit vaja, sai kenasti kaks käiku ühendada. No vähemalt teoorias kõlas see sama lihtsalt kui lastelaul..

Anusin analüüse nagu lunastust. Ma saan aru küll, et käin üks kord mitme aasta jooksul arsti juures ja sedagi on liiga palju, kuid poleks arvanud, et sellest niivõrd lõbus ettevõtmine tuleb. 

Rääkisin probleemist ning palusin kontrollida põletikunäite, kilpnääret ja siis veel nipetnäpet, mis võivad olla südamega seotud. Serveeriti seda aga nii nagu oleksin tahtnud neid seal samas paljaks varastada. 

Peale pikka ja piinlikku enesetõestamist, pressisin neilt lõpuks analüüsid siiski välja. Tõendiga saadeti pikalt puu taha ja kästi tagasi tulla. Päris täpselt ei saanud ma lõpuni aru miks neid kahte asja ühel päeval teha ei saanud. Ilmselt see koleda nimega loom bürokraatia ei lubanud. 

Õhh! Mu graafik on viimasel ajal tõesti väga tihe ja nägin kurja vaeva, et kalendrisse uuuesti kuhugi see paganama perearst sokutada. 

Teisipäev. Tõendijaht vol 2. Nädalavahetusel õnnestus paduhaigeks jääda. Ärkan meeletu peavaluga ja kaalun voodisse jäämist (ja ehk ka suremist), kuid tihe kalendriplaan ja tõend lausa käsivad end voodist püsti ajada. Mis sa teed, tuleb minna! Sõtta.

Läbi häda veeren varahommikul autoga kuidagi ühest linnaotsast teise. Peale pikka ootamist hakkab juba lootus kaduma, kui lõpuks õnnestub perearsti laua taha siiski maha potsatada. Istun seal nagu hunnik õnnetust. Kõik kohad valutavad, higistan, kõri on paistes ja tatti voolab lõputult. Udune pilk ei fokusseeri korralikult, kas korraks kabinetist läbi lipsava kuju näol on tegemist vikatimehe enda või  siiski pereõega. Värisen. No nii kuradi paha on olla..

Teredeni me ei jõua, sest vastuvõtt algab sõimuga. Et mis mõttes mina võtan endale õiguse tellida hunniku analüüse, kui selleks mingit tungivat põhjust pole. Ok, mõistan, Uuringuid, mida pole E-tervises, neid pole olemas ja niisama kurdetud sümptomitel pole niikuinii mingit kaalu. Pobisen midagi, et mina pole midagi tellinud. Rääkisin oma vaevustest, pereõde kirjutas analüüsid ja perearst kinnitas. Kõik tundus olevat loogiline, kuid tänitamine ei lõppenud.. 

Tore muidugi teada, et põletikku kuskil sees ei istu ja muud näidud ka kõik normis, va see kuramuse kilpnääre, mis ikka poole sammuga aegajalt üle ülemise normi kõigub. Aga no mis ütleja või kurtja mina olen. Perearsti sõnul ei tekita kilpnääre üldse mingeid vaevusi ja minu näol on tegemist kõige õudsama simulandiga ja valetajaga, keda maamunal nähtud. 

Ma ei jaksa vastata. Paha on.  Tuima näoga jälgin, kuidas ta midagi vihaselt arvutisse toksib. Ühe sõrmega kusjuures! Ma pole kunagi kedagi ühe sõrmega nii kiirelt üle klaviatuuri tantsimas näinud. Põrnitsen kordamööda teda ja tema kummalist trükkimisstiili ning tunnen, et enam ei taha. Ainuke asi, mis mind veel teadvusel hoiab on see kuramuse tõend, milleni me ikka veel jõudnud ei ole. 

"Stressi on?", küsib vihaselt. Kehitasin tuimalt õlgu ja ütlesin, et no natuke ikka on. Kõigil on. ..vist. Maniakaalne klõbistamine jätkub. Stressi omaks võtmisega tegin ma ilmselge vea, sest juba järgmisel hetkel olin ma napilt psühhiaatria haiglasse vastuvõtule kirjutatud. "Näete jah? Kas te vaatate? Siin lehe peal on see depressiooni test, mille te peate täitma.". Jäin vist vahepeal millestki olulisest ilma, sest järsku ei saanud ma enam hästi aru. Mis depressioon? Mis test? Tundsin, et vaikselt hakkab kogu see vastuvõtt lappama minema ja teha pole midagi. Pilgutasin oma suuri silmi, mis selleks hetkeks olid vist kaks korda veel suuremad ja tundsin, et vaatamata äärmiselt halvale enesetundele, ajab mind meeletult naerma.

"Jah, näen. Mis ma selle testiga peale hakkan?". "No täidate ära ja siis saate teada, kas teil on depressioon ja kas te vajate psühhiaatrilist abi, sest vaadake.. Vaatate jah? Kui analüüsid korras, aga tunnete, et teil halb, ei saa see muud olla kui depressioon. Te mõtlete endale haiguse välja!". Üritasin vaikselt seletada, et mul ei ole depressiooni ja tegelikult olen ma väga õnnelik, aga mu süda... "EI VAIDLEEEE!!! EI VAIDLE!", lõigati mu tagasihoidlik vastuargument nagu terava noaga läbi. "Täidate selle testi ära ja..". No ja siis see juhtus. Ma purskasin täiesti ootamatult ja tahtmatult naerma. Üritasin küll jõuga tagasi hoida, aga ei suutnud. Mõne minutiga olin ma sattunud nagu halba komöödiasse. Hakkas kohale jõudma, et hulluga pole mõtet vaielda  ja uurisin hoopis, et mis siis teha, kui testi tulemus tuleb alla normi ja mul ikka pole depressiooni. Kahjuks sain kiirelt aru, et sellist varianti valikus pole olemas. 

Istusin nõutult ja ei teadnud kas jätkata naermist või proovida natuke nutta. Proua sai ennast täiesti tühjaks bravuuritseda, kuni ma lõpuks laua tagant püsti tõusin ja lahkusin. Ilma tõendita loomulikult, sest jälle polnud mingil arusaamatul põhjusel võimalik seda mulle väljastada. Aga no vähemalt sain depressiooni. Nii, et päris tühjade kätega ma sealt ei lahkunud ;)

Nüüd on vist jälle mõneks ajaks rahu ja oma tõendi lähen nopin 15€ kallima hinna eest hoopis Magdaleenast. Närvikulu maksab ka midagi, eks?! Äkki kolmas kord näkkab.

Mis südamesse puutub, siis loodetavasti piisab Panangiinist, vitamiinidest ja lubadusest, et edaspidi võtan südamesse ainult ilusaid asju. 

Juba ongi natuke parem :)

Olge terved!

Hašimoto türeotiit: Lootust neile, kes on selle kaotanud!

Ma mäletan siiani ja õige täpselt, kuidas ma aastaid tagasi meeleheitlikult mööda internetti ringi kaevasin ning üritasin kilpnäärme alatalitluse kohta väärtuslikku infot leida. Ja ma mäletan seda ka päris hästi, et olen sellest korra juba pikalt ja põhjalikult kirjutanud(SIIN!). Nüüd on põhjust uuesti kirjutada!

Nimelt juhtus nii, et novembris hakkasin ennast äkitsi veidralt tundma. Näiteks peksis trennis pulss koguaeg üle, isegi kui ma piinliku hoolikusega madalat tempot hoidsin. Varsti peksis süda ka niisama diivanil istudes ning ei läinud kaua, kui südamepekslemisele lisandus ebameeldiv ärev olek ja täielik unetus. Ma mitte ei maganud halvasti, vaid ei maganud enam üldse. Jätsin paariks päevaks kilpnäärmerohud (50 mikrogrammi L-Thyroxini) ära, mille tulemusena süda ja enesetunne mõlemad maha rahunesid. Nii, kui võtma hakkasin, kordus kõik uuesti. Kuna mul oli ilmtingimata vaja rahulikult eksamiks õppida, helistasin otse oma endokrinoloogile ning kurtsin muret. Ütles, et mul on valida, kas ma võtan 2 nädalat jutti oma doosi ja teeme siis analüüsid, või ei võta, aga analüüsid teeme ikka. Kuna ainuüksi tabletile mõtlemine ajas meeleheitele, siis otsustasin teha inimkatseid ja tabletti mitte võtta. Vähemalt oli enesetunne rahulik. 

Analüüse jõudsin tegema 3 nädalat hiljem. Kuna TSH (hormoonide tootlikkus) suurt midagi ei näita ja see oli niikuinii piiri peal normis, siis saadeti mind edasi endokrinoloogi juurde, kes tegi täiendavad analüüsid. Sain veel juppaega ilma rohuta olla. Kokku lausa kaks kuud. 

Mõned päevad tagasi sain teada, et minu analüüsid on normis. Ma ei tea kumb rohkem hämmingus oli, kas arst või mina, sest ma olen neid paganama kilpnäärmehormoone söönud pea 10 aastat. Hullemal ajal 150 mikrogrammi, mis on ikka väga hullumeelne kogus, kuni siis doos 50 mikrogrammi peale stabiilseks jäi(peale menüü korrigeerimist). 

Kordas veel mitu korda, et ta saab aru, kui ma oleksin aasta ravimeid võtnud või olekski ebastabiilsete näitudega, aga 10 aastat ja nüüd siis järsku.. Ja veel talvisel perioodil, kui keha on niikuinii palju laisem kui näiteks suvel. 

Kuidas ma ennast tunnen? - suurepäraselt! :)

Mida ma selleks teinud olen? 

Teinud olen seda, et neli aastat tagasi loobusin nisu, odra, kaera, piimatoodete, suhkru ja pärmi söömisest(soodustavad kilpnäärme põletiku teket või süvenemist, kuid mina loobusin sel ajal neist hoopis teisel põhjusel. Antibiootikumid rikkusid normaalse soolte mikrofloora ja sain sooltekahjustuse.). Umbes 2,5 aastat olin täiesti puhas, nii, et ei võtnud ühtegi neist suus sisse. Nüüd muidugi mõnikord patustan, aga vaid ülivähesega. Ehk kord nädalas või kui kordi, siis on mitu nädalat puhkust ja vaikust jälle. 

Võimalik, et omal kohal on ka sport, aga sellesse on mul siinkohal vähem usku. Tõsi, füüsiline aktiivsus boostib ka kindlasti organismi, aga teisalt võib see ka tugevasti koormata. Pigem ikka toit. Ahjaa, ja iga jumala päev võtan ühe teelusikatäie rafineerimata kookosõli(soodustab kilpnäärme tööd!) ning linaseemneid. 

Nii, et kes ütles, et kehv immuunsus, kaalutõus ja halb enesetunne on kilpnäärme alatalitluse puhul vältimatud sümptomid??? Täitsa rumal, et uskusin ja leppisin. Ei ole! 

Minu pikk kogemus selle haigusega, kui nii võib öelda, võiks olla lootuskiireks neile, keda on sama infoga hirmutatud ja kes end sama kehvasti ja lootusetus seisus tunnevad, nagu mina, kui ma aastaid tagasi internetist abi ja lootust otsisin. 

Ma ei ole arst ega spetsialist ning ei saa lubada, et kõik inimesed oma tabletikoormast 100% kindlalt lahti saavad, kuid kinnitan, et elustiili muutes muutub tublisti ka teie enesetunne. Siin ei tohi lihtsalt kärsitu olla, sest progress on erinev. Mõnel läheb vähem, mõnel kauem. Tähtis on mitte loobuda ja käega lüüa.
Minu enesetunne paranes küll mõne kuuga, kuid tabletivabaks saamiseni on läinud neli aastat!

Tegelikult on jätkuvalt keeruline igapäevaselt karmilt oma menüüd jälgida ning teatud isud alla suruda, kuid mind motiveerib jätkama see hea uudis, mis ma arstilt sain. Ja muidugi hea enesetunne, mida ma enam käest ei taha anda, sest see koht, kus ma aastaid tagasi koos oma meeletult halva enesetunde ja tervisega kükitasin, see oli üks kole ja sügav auk!

Varem ma seda hästi ei tahtnud uskuda, kuid nüüd julgen kindlalt väita, et tasakaalustatud toitumine ning head mõtted võivad teha imesid :)

Suhtumisest

Kõik saab alguse suhtumisest – on mul õigus? Kuidas me suhtume asjadesse, olukordadesse, teistesse inimestesse, võimalustesse jne. Kui suure ja millise võimaluse me iseendale ja teistele läbi suhtumise anname ning kui palju ja mil määral millegagi riskime. Olgu selleks siis tõesti ükskõik mis.

Kui suhtud kõigesse ning kõikidesse hästi, elad sa tõenäoliselt suhkruvatiselt mõnusas roosas maailmas ja kui halvasti, saadab sind hämarus, kõle külm ning pidevalt painavad deemonid, kes keelavad sul õnnelik olemast ning teistega hästi käitumast. No vähemalt midagi sinnapoole. Natukene.. :)

Vereanalüüside andmisega on niimoodi, et, kui ma kuidagi neisse üldse suhtun, siis      ...õudusega. Ma võin ju ukse taga ennast tiigriks mõelda, kuid toolile ronides ja kätt lauale sättides, on põu hetkega jäneseid paksult täis ning süda on sügavale saapasäärde vajunud. Tunnen, kuidas mõte hajub laiali, näpud muutuvad jääkülmaks ning hakkavad ebameeldivalt surisema. Läbi närvilise oleku ja sunnitud naeratuse, informeerin alati õde, et olen üks nendest nõrganärvilistest, kes võib poolelt sõnalt ja keset protseduuri „ära kustuda“. Nii ka seekord. Õe ilme reetis, et ei ole ma ei esimene ega viimane "selline", kes mõnikord kabineti põrandale puhkama vajub. 

Toolil mugavat asendit leida oli samuti võimatu. Ka sellesse piinapinki ei oska ma kuidagi suhtuda.  

Õhhh, kui suured silmad ühel "veetleval" hirmul võivad olla.

Õde tundus küll veidi range ning väsinud, kuid tema südamlikkus sai reedetud hetkel, kui ta aeglaselt kolmeni luges ning informeeris, et nüüd torkab. Ei midagi. Mitte mingit valu ega ebamugavustunnet. Võttis paar topsi endale mälestuseks ning oligi kõik. Kogu tähelepanu läks ilmselt vaikselt omaette muigamisele, sest nii hella kohtlemist ei ole ma üheski vereanalüüside võtmise kabinetis veel kohanud. Punkt i'le oli muidugi eriti kiisupehme! „Ma panen sulle laste plaastri, siis on naljakam.. no ja ei ole enam nii hirmus ka!“. 

Vot siis ma enam ei suutnud, suu venis kõrvuni :))

Mõni kohe oskab. 

Mina lahkusin sealt polikliinikust särades. 

Pole üldse palju vaja. Kõik on suhtumises kinni! Piisab lihtsalt killukesest inimlikkusest, mida paljud kahjuks ei jaksa või ei oska jagada. 

Täielik läbipõlemine võib viia vaid..*

Nojah, oligi nii nagu kartsin - minuga on täiesti pekkis. Igas mõttes.

Eilne käik nõelraviarsti juurde andis sellele vaid tõsise kinnituse.

Kuna ühekordne torkimine ei aidanud, sain nädalaks kõrva veel kolm hõbedast naela moodi neeti, mis lokaatori valusalt tulitama jätsid. Kolme nädala pärast kordame seanssi.

Rohud sain ka.

Ja rangelt soovitusliku menüü.

Lugege ja õppige otse elava ja hingava näite pealt, mida teeb stress inimesega, kui sellele tähelepanu ei pööra ning enda põletamisega jätkata.

Jätkuvalt ripub turjal liiga palju kohustusi ja jätkuvalt ripub ka hingel miskit. Kuid olen julmalt võtnud elu ette, et seda enda maitse ja soovide järgi kujundama hakata. Hirmud lükkasin kõik kõrvale. Nüüd tuleb lihtsalt kuuma anda ja.... elada!

Ma loodan, et varsti saan ma jälle normaalselt hingata, sest see augusti lõpus alguse saanud probleem on senini vaid süvenenud. Ja loodetavasti läheb pulss ka tagasi normi.

Trenni võin edasi teha. Vaikselt. Aga seda ma ju teengi :)

Ja seda ka, et..

Mõni päev on selline natukene teistsugusem. Selline, mis eraldab kulla karrast ning päris pärlid võltsidest. Sellistel päevadel saad aru, mis tunne on olla kellegi südames ning kuidas on teisi enda omas hoida. Soe ja turvaline!
 Et maailm võib olla suur ja küllaltki kõle paik, kuid need, kes on valinud sinu oma koduks(ja vastupidi), süütavad põlema leegi, mis muudab varjud sõbralikuks ning soe sirutab oma käed ümber sinu. See tähendab...ümber minu.
 Ma ei oskagi midagi paremat tahta, kui just neid kullatükke ja pärleid, kes läbi õnne on minu teele sattunud ning minuga jäänud. Julgustanud, et mõnikord peab pimesi riskima, lohutanud, kui unistuste püüdmine on lõppenud veriste põlvedega ning õpetanud, et vaid südamega vaatamine avab võlumaailma, kuhu ükski silm nägema ei ulatu. 

See ongi õnn :)

Ma tänan kõiki armsate soovide ja kaasaelamise eest!

Siirus on väärtus ning seda ma hindan :) Kõrgelt!

* ...fööniksina tuhast tõusmiseni! :)

Minu kilpnäärme alatalitlus - Hašimoto türeotiit/toitumine

Kuna mulle on tulnud päris palju kirju seoses kilpnäärmega, siis otsustasin oma loo siia kirja panna. Tegemist ei ole loengu ega õpetusega ning ei pruugi olla kõigi jaoks 100% tõde või päästev õlekõrs. Räägin oma kogemusest tänu millele olen oma tervise paremasse konditsiooni saanud ja äkki on kellelegi sellest veel abi. PS! Järgnev jutt ei sisalda mitte mingit imelugu ega ka imelist paranemist. Lihtsalt üks võimalus, kuidas ennast töökorras ja paremas tervislikus vormis hoida.Vaja läheb kannatlikkust ning natuke usku, sest parenemine ei juhtu üle öö!

Minu diagnoos on kilpnäärme alatalitlus/Hašimoto türeotiit ehk autoimmuunne kilpnäärmehaigus. Organismi autoimmuunne protsess võib häiruda mitmel moel. Geneetilise eelsoodumusega inimestel tekib viiruse, muu infektsiooni, psühhotrauma või mõne teise teguri tagajärjel kehas olukord, kus organismi rakkudele ei meeldi tema enda kilpnäärme rakud, mida hakatakse hävitama. Organismi immuunsüsteem töötab välja kilpnäärmevastased antikehad, millele antakse käsk hävitada kilpnäärme tervet kude. Not cool, eksole! (Kilpnäärme kohta loe SIIT!)

Esimesed märgid sellest, et mul tuleb hakata tulevikus hormoone sööma, ilmnesid 1999a. Kusjuures mingeid sümptomeid mul siis ei avaldunud, kooliarst lihtsalt mainis, et mul on kael imelik ja saatis perearsti juurde. 

Foto: Internet

2004a algaski õudus. Ja just õudus, sest kuigi siin seal kirjutatakse, et kilpnääre ei tekita mingeid olulisi probleeme ega vaevusi ning allub kergelt ravile(!? kui nii võib nimetada), võib ta ka paras peavalu olla. Seda sõna otseses mõttes kusjuures!

Lisaks tüütutele sümptomitele, kaldusin ravimidoosiga äärmusest äärmusesse(Võtan L-Thyroxini.). Kõige hullemal ajal võtsin 150mikrogrammi hormooni päevas, mida on ikka väga palju(nüüd võtan juba aastaid 50). 

Olin küll juba mõnda aega tablette söönud, kuid enesetunne ei paranenud, läks hoopis hullemaks. Väsimusest sai jõuetus, alatasa iiveldas, mu pea valutas üle poole aasta järjest ja kõigele sellele toredusele lisandusid veel meeleoluhäired ning mälu halvenemine. Käisin mööda erinevaid endokrinolooge, kes rõõmsalt sädistades teatasid, et kilpnääre nüüd küll selliseid sümptomeid ei tekita. Võtke vitamiine ja olge terve. Viimane oli nagu mõnitamine, sest mingil hetkel ütles ka immuunsüsteem üles. Lisaks kõigele hakkasid kogunema lisakilod, mis kõvasti trenni tehes ja dieeditades kuhugi ei kadunud.
Olin meeleheitel. Ei osanud kuhugi pöörduda ega midagi teha. Internetis surfates leidsin küll saatusekaaslasi, kuid ka nemad olid nõutud ja kehitasid vaid pea norus õlgu, et ju siis ongi see kilpnäärmehaigete taak - kehv immuunsus, pidev väsimus ja ülekilod jne. 

2006a ütles mul tervis täiesti üles. Elav põrgu, kus elu seisis ja midagi teha ei suutnud. Pidin ülikoolist akadeemilise võtma, tööl käimisest polnud mõtet rääkidagi. Olin koguaeg haige(millest olen ka varem kirjutanud). Tänu sellele haiguste rattas olemisele ja antibiotside söömisele(millest ma põletikulised ja üliärritunud sooled sain), sattusingi ma hiina meditsiini arsti juurde. Mingeid imesid ta minuga korda ei saatnud. Selles mõttes, et ma küll rääkisin, et mul on kilpnäärme alatalitlus, kuid konkreetselt sellega tegelema ei hakatudki. Ta arvas, et alustame kõige olulisemast ning siis vaatame edasi, mis seis tekib. 

Siis saingi toitumissoovitused (keelatud: nisu, oder, kaer, suhkur, pärm, soja ja piimatooted). Jätsin päeva pealt need kõik asjad oma menüüst välja ning jäin huviga ootama, millal paremaks läheb. Kaal hakkas vaikselt alanema. Kusjuures ma sõin nagu loom! Ilmselgelt hakkas ainevahetus kiiremini tööle. Sellega tahan öelda, et kaalutõus EI OLE kilpnäärmega kaasas käiv taak või paratamatus. Samuti ka mitte immuunsuse nõrgenemine, sest ka see muutus tugevamaks. Jäid ära igakuised haigestumised külmetushaigustesse ning sealt edasi koledad tüsistused, mis alati haigustele järgnesid. Tekib vaid küsimus, miks arstid sellele tähelepanu ei pööra, et toitumine kilpnäärme tööd mõjutab? Samas, kui kõik sümptomid muinasjuttude kategooriasse kirjutati, siis ma üldse ei imesta, et sealt edasi eksisteerivadki vaid tabletid. 

Andke andeks minu kibe suhtumine, kuid kogemus(ja seda jagub) on näidanud, et selleks, et haige olla, peab olema väga palju kannatust, ülimalt tugev tervis ning äärmine huvi ise enda silmaringi laiendada, et häda korral abi lähedalt võtta oleks. 

Alates toitumisharjumuste muutmisest(millest on möödas 3a ja mõned kuud), on minu kilpnäärme analüüsid laias laastus paigas olnud. On küll esinenud mõningaid tibatillukesi kõikumisi, aga seda pimedal, külmal ja stressirohkel talveperioodil. Hormoonide doosi pole muudetud. 

Kuigi novembris tehtud analüüsid olid pisikese nihkega, olid näidud märtsiks iseseisvalt korda läinud.

(Pimedatel talvekuudel tarbin D-vitamiini! Hoiab ka organismi aktiivsemalt töös.)

Miks on toitumine ja kilpnäärme töö omavahel seotud?

Mina kuulsin organismi ja sooltesse kogunevast limast esimest korda 2007a, kui sattusin dr Levini kliinikusse toidutalumatuseid väljaselgitavaid vereanalüüse tegema. Tundus kummaline ja arusaamatu.

(Põgusalt kirjutatud limast SIIN!) Lima tekitavad nisu, oder, kaer, suhkur, pärm, piimatooted, soja. Samuti ka näiteks roheline salat, kui seda külmal ajal liiga palju süüa.

Kõigepealt katab see soole seinad, siis võib ladestuda kaelale ning sealt edasi otsmikusagarale, pea küljele või kukla piirkonda. Võimalik, et ka mujale. 

Teadsin küll, mis mulle nö keelatud või kollases-punases listis on, kuid keegi ei öelnud, kui tõsiseks võib minna olukord, kui neid edasi tarbin. Sel ajal ei olnud see teema veel niivõrd aktuaalne.

Mõtlesin, et sellel kõigel on vaid seos kaaluga, ei muud. Aga inimene õpib kogu elu..

Kui lima ladestub:
- sooleseintele - immuunsüsteemi alanemine. Organismi tungivad batsillid ei saa kinnituda sooleseintele ning rändavad sealt edasi hingamisteedesse, kus algab juba haigestumine. Häirunud on ka vitamiinide, mineraalide ja muu vajaliku/olulise imendumine organismi. (Kel nt aneemia vaadake oma menüü üle!)
- kaelale - häirib kilpnäärme normaalset funktsioneerimist
- otsmikusagarasse - nõrgestab lühimälu teovõimet. Raskeneb uute asjade meelde jätmine ning samuti võivad nõrgeneda tunnete mõtestamine ja töötlemine.
- pea küljele(kõnekeskus) - võib põhjustada kokutavat kõnet.
- pea tagumine osa - välise müra filtreerimise ülesanne, et inimene suudaks keskenduda käsilolevasse tegevusse. Tekib rahutus. Üksnes tahtejõust keskendumiseks ei piisa.

Samuti võivad olla üleliigse lima sümptomiteks veel rögane köha, pidev tatine nina või allergiad.

Nalja kilpnäärmega ei ole, sest kui probleemiga ei tegele, võivad tulemuseks olla tõsised tagajärjed(diabeet, lupus, reuma jne).

Sümptomid:
* väsimus/kurnatus
* külmatunne
* ärevushäired
* meeleoluhäired/depressioon
* kaalutõus
* iiveldus
* häälekähedus või kuiv köhimine
* peavalud
* haprad küüned
* kuivad juuksed ja nahk
* kehv immuunsus
* mälu halvenemine
* lihaskrambid
* menstruatsioonitsükli häired
* võib esineda aneemiat
* isutus ja seedeprobleemid
* koormustaluvuse halvenemine

Kilpnäärme erinevaid probleeme saab diagnoosida vereanalüüsidega ja ultraheliuuringuga!

Ma ei oskagi küsijaid muudmoodi aidata, kui oma lugu teiega jagades. On uuritud, et kas hiina meditsiinist oli abi? Mingit imet minuga seal ei tehtud. Ei pandud kilpnäärme jaoks eraldi nõelu ega saanud ka rohtusid. 

Hiina meditsiin aitaski mind nii palju, et andis kätte õige suuna(toitumisega) ning hiljem leidsin seosed, miks nii on(lima teooria). Kuid ravi võib individuaalselt erineda.

Ma ei taha kõlada nagu tüütu ninatark, aga see kogemus on mulle lähedalt näidanud, kui tähtis on süüa õigeid asju. Et tervislik toitumine ei ole kõigi jaoks üheselt mõistetav! Ja, kui mingid asjad on keelatud, siis on nad KEELATUD, kuna võivad põhjustada tõsiseid tervisehädasid.

Ei usuta, kuid teadlased on tõestanud, et isegi unenägude sisu ja söödud toidu vahel on seos olemas(nt kui süüa enne magamaminekut palju suhkrut ja nisu, on suur tõenäosus, et kimbutama tulevad õudusunenäod).

Või näiteks kasvõi ärevus- ja paanikahood. Ka need on otseses seoses sellega, mida endale suhu pista. Ma ei räägiks, kui....Been there, done that! Ausalt.
Vaja on lihtsalt kannatlikkust. Alles peale paari kuud hakkavad organismis suuremad muutused toimuma(vaikselt paremaks hakkab muidugi kiiremini minema. Oleneb jällegi terviseprobleemi tõsidusest.)
Ahjaaa! Boonuseks on mul ka juuksed hirmsa kiirusega kasvama hakanud(isegi juuksur imestab) ja küüned on ka tugevad(enne murdusid ainuüksi peale vaadates).

Et mitte silmakirjalikult kõlada, siis jah, vahel ma söön neid keelatud asju ka. Saia küll mitte, kuid vahel näiteks kommi või kooki.  Õnneks on mul alati peale seda nii paha olla, et harjumuseks see ei saa.

Minge nüüd uurige välja, mis toidud teil enesetunde heaks teevad. Päriselt heaks! Nii, et jagub energiat ja mõnusat olemist kohe päris päeva lõpuni.

(PS! Kel küsimusi tekkis või midagi arusaamatuks jäi, siis küsige julgesti üle! :))