Tallinna (pool)Maraton 2018 - võlud ja valud

Ja ongi Tallinna (pool)Maraton joostud. Vaatan, et selle aasta planeeritud võistlusplaanist sai täidetud tubli enamus. Osalemata jäi vaid Jüri Jaansoni kahe silla jooksul (juba teist aastat järjest kahjuks). Mõtlen veel. Võib-olla annab seda viilimist mõne muu jooksuga kompenseerida. Nt oktoobris Tartus 10 km või miks mitte Paide-Türi. Midagi siin ikka tuleb veel. Või äkki hoopis aasta lõpupoole midagi?! Arvan, et poolmaratoni sel aastal rohkem joosta ei taha. Nii, et sobiks midagi lühikest ja kiire(ma)t. 

Sportos.eu ütleb, et olen sel aastal jooksuvõistlustel läbinud 113,7 km. See on absoluutne rekord muideks. Kas pole mitte äge?! Olen vist hoo sisse saanud.

Aga okei, Tallinna Maratonist nüüd.

Fotod: Erakogu/INSTAGRAM

Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis emotsiooniga ma Tallinna Maratonile läksin. Imelik sisetunne oli. Kindlasti oli see natuke mõjutatud ka sellest, et olen eelnevalt jooksnud Tallinna Maratoni 3x ja mitte ükski neist pole päris ootuspäraselt läinud. Ehk siis TM pole minu jaoks võistlus, kus hooaja parimat tulemust teha. See ongi lihtsalt üks suur jooksupidu ja massis kulgemine.  Aga kui hammas verel, siis natuke ikka loodad ju :) Või no...loodad natuke rohkem.. :-/

Ettevalmistused olid samad nagu alati. Siin pikemalt ei peatu. 

Üldine enesetunne oli veits loid, kuid jalad tundusid kergemad kui kunagi varem. Ohumärk?! Loiduse kirjutasin töönädala ja väheste unetundide arvele, sest rabelemist on olnud omajagu. Otseselt muud midagi häda polnud, kuid sisetunne ikka jauras, et ära oma lootusi väga üles haibi. Liigitasin selle tavaliseks võistluseelseks mandrossiks.

Stardikoridoris vahtisin kolmandas stardigrupis. Mass seisis kannatlikult nagu kilud karbis ja ootasid stardipauku. Läks veidi aega enne kui liikuma sai. Aga noh, see on seal keskel ja tagapool alati nii.

Kuna raja esimene pool oli kergem kui teine, sundisin end meelega rahulikumas tempos kulgema (nii 5:20-5:30min/km). Täitsa suutsin plaanist kinni pidada ja enesetunne oli ka okei. Põikasin aegajalt küll "postidest" spurtides mööda, kuid laias laastus püüdsin oma tempos püsida.

Halb oli see, et kuna rahvamass ei hajunud üldse laiali, polnud ka mingit tuult tunda. Seega olemine oli koguaeg piiripeal palav. Õnneks joogipunktis vee seljale ja rinnale kallamine tegi olemise mõnusamaks.

No ja siis see juhtus – kogu mõnuga otse „trepist“ alla. MIS ASI SEE ON? – küsisin mitu korda endalt, kui kogu rahvamass kergliiklusteele suunati ja see muudkui kestis…ja kestis…ja kestis.. Ärge saage valesti aru. Ma ei aja enda hetkevormi ega aeglaselt kulgemist raja süüks, sest ka sellistes tingimustes tegid inimesed oma isiklikke rekordeid, kuid küsimuse küsimine on vast ikkagi õigustatud. Jooksupidu, mida on reklaamitud nii suurejooneliselt ja uhkelt, kuid oli korraldatud tugevalt üle jala ja hädapärastes tingimustes. Sini-must-valged särgid seda jura ei kompenseeri. Isegi edasi-tagasi mööda Pirita teed jooks oli etem. Või siis eelmise aasta rada, kus oli samuti kergliiklusteedel kulgemist, kuid vähemalt oli midagi vahepeal vaadatagi. 

Kuskil Stroomi kandis segunesid poolmaratoni jooksjad maratoni omadega ja siis ei olnud minna enam kuhugi. Kui siis põõsasse. Sel hetkel otsustasin enda jaoks ära, et täna kulgen ja lihtsalt naudin. Saiavorm lihtsalt ei võimaldanud tõmblemist ja läbi liiva spurtimist.

Nautimisest ei tulnud aga midagi välja, sest paha siga, mitu viga :) Olete vast ikka kuulnud sellist ütlemist?! 

Kuskil 12ndal kilomeetril läks mul süda järsku pahaks. Magu valutas ja soolikates keeras imelikult. Ei midagi katastroofilist, kuid enesetunne oli kehvemapoolne. Leppisin endaga kokku, et jooksen kuni 15nda kilomeetrini ja siis luban endal veidi jalutada. Geel ei läinud alla ja vett ka enam ei tahtnud. Mingil hetkel möödus minust 2h õhupall.. Õhh, ei jaksanud endas pettunud olla. Minu ainuke mõte oli kuidagi lõppu jõuda. Ma tahtsin seda medalit, rsk, sest sellist rukkilillega mul veel ei olnud ju :))) Medal silme ees..lihtsalt lohisesin. 

Ära tõin! :D

Kui tavaliselt on viimane kilomeeter minu leivanumber, siis seekord mitte. Enesetunne läks aina kehvemaks ja lihtsalt ei jaksanud. Loivasin üle finishijoone, rebisin numbri särgi küljest ja tuikusin auto juurde riideid vahetama.

Koju jõudes viskasin end kohe voodisse pikali ning suikusin kuskil une ja reaalsuse piirimail. VÄGA paha oli olla. Maos kõrvetas kohutavalt, higistasin, süda oli paha, kõht tuikas ja meeletu jõuetus oli. Kusjuures vahemärkusena mainin ära, et ainsad ihuliikmed, millega mul täiesti okei olukord oli, olid jalad. Need ei jäänudki valusaks. Ka järgmistel päevadel mitte. Täiesti värsked. Pff, milline raiskamine..

Kuskil õhtul kella kuue paiku sundisin end sööma, kuid peale paari ampsu sain aru, et ei lähe ei söök ega jook. Käisin pesus ja kobisin uuesti pikali. Kella kaheksa paiku ei pidanud ma enam vastu ning lõpetasin selle meeletu agoonia oksendamisega. Peale seda läks kergemaks. Kadus ka meeletu valu maost ning kõhus keeramine. Mis kurat see oli???? Mul on vaid kord elus jooksuvõistlusel kõht valutanud ja see oli seepärast, et sõin enne jooksu midagi äärmiselt sobimatut – leiba (idioot, ma tean). No ja siis sai ikka korralikult punasesse pingutatud (kui ma pooliku 1h 51min'ga jooksin). Seekord polnud mingist ülekast juttugi, sest tempo oli pigem mõõdukalt kiire. Kuumarabandus see ka polnud.

Paaril tuttaval oli veel sarnane probleem, kes teadsid veel omakorda kedagi, kes samuti ropsisid või olid muude kõhuhädadega out. Nemad arvasid, et asi geelis, kuid mina tarbisin vaid enda kraami.

Kokkusattumus või sai kuskilt veetopsist midagi üles korjatud?

Eile oli ka veel veidi halb olla. Treeningplaan ütles küll „rahulik 6-7km jooks“, kuid mina ütlesin, et vahetaks õige päevad ära ja rebiks hoopis rahulikult kummi. Ehk siis 45min võimlesin ja siis sain aru, et ka seda liigutamist on liiga palju. Kuna kõik on ümberringi haiged (kas kõhugripp või midagi muud toredat), siis kardan, et äkki peidab minus ka miski viirusekolli alge. Alla veel ei anna. Kütan vitamiine, raviteesid ja üritan meele chilli hoida. Jõuga.

(Kui ma alles hiljaaegu jõudsin tõdemusele, et 30ndad on ühed funnid aastad, siis tööpingeid ritta seades tunnen, et uuesti 10-aastane poleks ka paha olla. Ma lihtsalt… tahaks kuhugi ära. Reisile :) Arvuti kinni panna ja kõik paberid ja kohustused minema visata.)

Aeg: 2h 2min 10sek

Netoaeg: 2h 0min 53sek

Pettunud ei ole ja muud ei kahetse, kui seda, et ma ootasin seda paganama nädalavahetust nii kaua, et midagi toredat teha ja terve pühapäev läks lihtsalt suremise nahka. 

Kuid vaatamata sellele on mott hetkel nii laes, et see väike negatiivne kogemus mind eesmärke püüdes vankuma ei pane ;) 

1h 53min 05sek on ju sel aastal maha pandud punkt, kust hooga edasi minna!

Peetri jooks - uus isiklik

Kui varasemalt vaimustusin vaid poolmaratonidest, siis nüüd olen enda jaoks leidnud veel poolikust pooliku distantsi - ehk siis 10 km. Selline täpselt paras pingutus, mis ei ole liiga pikk, ega ka mitte liiga lühike. 

Olen mitu aastat järjest tahtnud Peetri jooksule minna, kuid olen kas soodusregamised maha maganud (st osaluse suhtes hinnatundlikuks muutunud, sest ma pole nõus maksma 10 km jooksu eest poolmaratoni distantsi hinda) või siis olen täpselt sel ajal Eestist/Tallinnast ära olnud. Sel aastal ei jätnud ma asja juhuse hooleks ning regasin end varakult ära. Kuna sain eelmisest töökohast iga kuu 15 € sporditoetust, mis tuli sama kuu jooksul realiseerida, siis otsisin vanadele ja juba sissetallatud radadele (ja distantsidele) vahelduseks juurde uusi jookse, kuhu raha kulutada.  No ja üheks väljavalituks saigi Peetri jooks.

Arvan, et olen viimase aastaga päris hea trennirütmi sisse saanud. Eks ikka tuleb auke sisse, aga üldiselt üritan suuremalt jaolt oma jooksud ja painutused nädala lõikes ära teha. Lisaks niisama sörkimistele olen hakanud vaikselt ka kiiremaid liigutusi tegema. Tõsi, igasugused fartlekid, lõigu- ja tõusutrennid ei ole küll veel rutiinseks ja planeeritud trenniosaks saanud, kuid kui ajaline ressurss klapib hea enesetundega, siis annan jalgadele valu.

Tegelikult pean trennirütmi all ka emotsionaalset meelestatust silmas. Trenni minek ei ole enam punnitamine või tüütu kohustus. Ma jälle hingan ja naudin treeninguid nagu ma seda kunagi tegin. Tunnen, et eesmärkide seadmine paneb mul silmad särama ning tunnen hinges sellist mõnusat kõditavat tunnet, mis motiveerib uksest välja astuma.
Ilmselt annab indu juurde ka see, et tunnen, et olen veidi tugevamaks muutunud ja pole ehk enam nii lödi.  

Peetri jooksule läksin ma eesmärgiga joosta kasvõi minut kiiremini, kui ma maikuus Raplas jooksin (10km - 56min 10sek). Plaan oli alustada mõõdukas tempos, sest mul on rumal komme ennast kohe algul täiesti kinni joosta ja edasi ei tule asjast enam midagi välja. Olen seal raja ääres küll ja küll rusikad roiete vahel oianud ning üritanud pisteid kõhust välja hingata. Proovin nüüd targem olla. 

Soojendust tehes ei olnud tunne kuigi hea. Selg ja puus valutasid ning jalad olid sõna otseses mõttes tinast. Ainuke asi, mille üle ma siirast rõõmu tundsin, oli ilm, sest temperatuur oli jooksjasõbralik ning meeldiv tuul kirsiks tordil. Olin plaaninud väikse joogipudeli endaga rajale kaasa vedada, kuid otsustasin selle viimasel hetkel maha jätta. Õigesti tegin. Joogipunktidest täiesti piisas. 

Venitasin, painutasin, käisin kaks korda vetsus, sest enne jooksu sai ära joodud pea liiter Borjomit ning ahmisin ka arbuusi sisse. Varem või hiljem pidi see vedelik kuskilt otsast välja tulema, eksole :D See joomine ja arbuusi söömine ei olnud tegelikult üldse rumal mõte, sest joogipunktides võtsin vaid lonksu. Ülejäänud topsid kallasin endale lihtsalt jahutuseks selga. 

Kobisin 10min enne starti stardikoridori ning tegin viimased painutused. Nuusutasin õhku, ketrasin välja sobiva loo ning jäin stardipauku ootama.

Foto: Erakogu/instagram

Stardipaugu järel hakkasin otsima sobivat tempot. Jälgisin pulssi ning pidasin endaga aru, kust ja kellest tasub mööda kihutada ning kus tasuks end pigem tagasi hoida. Pikalt jooksin kahe neiu seljataga, kuni mulle tundus, et nende tempo pole ikka päris see ning kimasin omas rütmis edasi. 

1, 2, 3 km... Tempo oli minu jaoks hea. Liigagi hea. Seega ootasin hirmuga haamrit. Varem või hiljem on see ju alati saabunud sellise kablutamise peale. 4ndal kilomeetril tundsin kaenla all teravat torget. Sirutasin hetkeks käe, et sõrmedega torgitud kohta kobada ning avastasin sealt herilase. Ei no tore, eks! Terve suve olen suutnud ilma sutsakateta hakkama saada ja nüüd siis keset jooksuvõistlust saan oma osa kätte. Hetkeks tõmbas seest kõhedaks, et kas nüüd tõmbab kõri kinni või läheb kaenlaauk paiste, kuid rohkem ei olnud aega oma mõtteid ja emotsioone selle peale kulutada. Niikaua kuni kõik korras, tuli jalgadele valu anda. Mõtlesin, et kui hulluks läheb, saab joogipunktis paluda kiirabi kutsuda vms. Õnneks midagi ei juhtunud. Isegi paiste ei läinud. Ainult punaseks ja kipitas koledasti. (Kusjuures kui mitu aastat tagasi kaela sutsu sain, siis tuli küll kaelale mõnus vorst ja veidi oli kehva olla.)


Järgmine eesmärk oli tempot hoida seni kuniks täitub 5 km. Noh, et siis haamer saabugu. Savi. Vähemalt olen jooksnud pool distantsist kärmemalt kui muidu ning isegi kui peab teise poole kõndima, siis ei ole nii pikk tee koju tagasi. Monoloog peas jätkus. "No ok, 6 km.. kui suudan 6 km ära pingutada ja joosta kiiremini, kui Harkujärve jooksul, siis on see ju võit iseenda üle" (maikuus jooksin Harkujärve jooksul 6 km ajaga 37 min ja 24 sek, nüüd oli ajaks 31 min ja 35 sek). "Hea küll, 8 km... Pinguta 8 km ja siis võid käia kui tahad." Aga 8 km pealt tabas mind hoopis uus särts ja motivatsioonipuhang ning 9 ja 10 kilomeetrid olid mu jooksu kõige kiiremad (5:02 ja 4:57 min/km). Kui Endomondo kinni klõpsasin, oli telefoniekraanil kiri, et olen saavutanud uue isikliku rekordi - 51 min 39 sek. Mul pidi karp lahti vajuma, sest nii kiiresti ei ole ma oma elus veel vudinud. Ametlik aeg oli 52 min ja 15 sek, kuid ka see on kiirem kui mu algselt seatud eesmärk. Ma ju tahtsin joosta minut kiiremini, kuid jooksin lausa 4!!!! Olen siin vahepeal midagi vist ikka õigesti teinud :) 

Mul oli selle pisikese võidu üle nii hea meel, et lasin naeratus näol endale ilusa medali kaela panna ning tuigerdasin oma tulitava kaenlaalusega auto poole.

Minu järgmine eesmärk on joosta 10 km ajaga 50 minutit. Loomulikult tahaks, et kogu progress toimuks nipsust, aga ma annan endale aru, et tibusammudega edasi liikuda on palju magusam. Ja ehk ka mõistlikum.

Esmaspäeval puhkasin ja eile oli kavas 40-50 min pikkune jooksukas, kus trenni keskel jooksen 20 min tempokalt. Ideaalis 5 min/km. No vot, ja sinna mu "kiired" ja kerged jalad kadusid. Võib-olla oli süüdi see, et ma olin juba kella viiest üleval. Et ma ärkasin õudsa peavaluga ja viimased ööd suht kehvasti magatud. Võib-olla on mul veel laupäev jalgades. Või siis see, et söömise ja pingutamise vahele jäi olematu vahe. Ei tea.. Väike pettumus oli, sest 5 min/km tempost polnud juttugi. Kiiremate kilomeetrite ajad said hoopis 5:33 min/km, 5:05 min/km ja 5:24 min/km. Rohkem pingutada lihtsalt ei suutnud. Ebamugav oli olla. Trenni pikkuseks jäi 41 min ja 20 min kiirenduste asemel piirdusin 15ga. Päevad pole vennad.. Siiski loodan, et järgmine laup on vähemalt kaugelt suguluses möödunud eduka laupäevaga :)

"SIIA!"

Koera treenimine on nagu tandemiga sõitmine. Sina annad oma panuse, partner oma ning teie liikumise edukus, kiirus ja teekond sõltuvad omavahelisest koostööst. Peale selle, et sul peavad olema oskused duot püsti hoida, peavad sinna vahele ära mahtuma veel hunnik kannatlikkust, palju usaldust ning suur tahe koostööd teha. 

Tegelikult just mõlemapoolsest soovist kõik alguse saabki.

Koostöö ning omavaheliste suhete loomine algab päevast, millal koer oma uude koju tuuakse. Nunnutamisest mängimiseni ning mängimisest esimeste õppetükkideni - iga liigutus on pusletükk suurde pilti, mis peegeldab teie omavahelisi suhteid ning on alustalaks nendele isikuomadustele, milliseks kutsikas kasvab.

Foto: Erakogu - "Lugupeetud kohtunik!.."/Instagr: Zakulleh

On oluline teada, et kogu  protsess ei seisne vaid kileda häälega platsil ringi kargamises ja koera patsutamises, vaid tähtis on tasakaalu hoidmine keelatu ja lubatu ning kiitmise ja karistamise vahel. Kõik peab tulema teenitult ning olema parasjagu. 

Selle kõige käigus selgub, kui palju tegelikult hoopis ise peab õppima. Ka enda kohta.

Eile sai hr Hundiga kuulekuskoolituse eksamit sooritades esimese taseme õppetükkidele ametlik punkt pandud. 

Tegelikult kahtlesin eelnevalt ikka väga sügavalt, kas mässava pubekaga on mõtet üldse platsile lolli minna mängima. Koolitaja suutis mu siiski pehmeks rääkida, et on, ja nii ma siis meid kiirelt ära registreerisingi. Sellele järgnev (nädal enne eksamit) oli muidugi sünonüüm katastroofile. Koer ei allunud pea ühelegi käsklusele ning improviseeris ise, mis tema arvates kõige õigem teha oleks. Igapäevast trennidest saadud emotsiooni kirjeldas hästi sõna "ahastus".. 

Viimased omavahelised mõttevahetused ja motiveeriv jutuajamine ning minek platsile.. Esimestena loomulikult, kuidas üldse õnn saaks teistmoodi naeratada (iroonia). Alati esimene..

Mina tegin oma väikesed vead, hunt omad, kuid vaatamata kõigele teenisime kokku 82 punkti 100st ning hindeks "hea". Arvestades seda, mis tsirkus seal peale meid lahti läks, siis nende läbikukkumiste, väga heade, rahuldavate ja heade keskel, oleme me oma soorituse üle ikka VÄGA õnnelikud! :) KK-1 tehtud! Ja noh, teenisime vist oma väikese mõisa ikka välja :P

Meil(ja mul) on küll veel väga palju õppida, kuid palju on juba selgeks saanud ja see motiveerib aktiivselt edasi treenima :)

Täitsa naljakas, kuidas eilne väike edukas sooritus oli palju rohkem rahuldust pakkuv ja hasarti tekitav, kui näiteks enda sportlike eesmärkide saavutamine. Ma vist olen nii tüütult kaua üksi mööda spordiradu nühkinud, et vahelduseks on mõnus jälle meeskonnas koostööd teha :)

Piiter ja kevad

Fotod: Erakogu

Kevades on midagi niivõrd meeliülendavat, mida ükski teine aastaaeg ei paku. Jah, sügis on küll võluv oma värivilise lehevaibaga, esimesed lumehelbed, mis on sissejuhatuseks pehmele talvele ning suvi, mille soojusest ei saa üle ega ümber.. Kuid kevad...see on alati justkui täiesti uus algus! Võimalus kõik vana sügavale mulda jätta ning otsast alustada.

Muidugi ei tohi soojas päiksesäras ära unustada teravaid hundi hambaid, mis igas varjus ja tuuleiilis nautijaid varitsevad! :) Kuid, kui sall korralikult kaela ümber ja jalad soojas, oleks vale mitte päikesele vastu naeratada. ..varje endast seljataha jättes.

Ma ei tea, kuidas teiega, kuid mina kipun iseendale küll kevadeti rohkem lubadusi andma, kui 1.jaanuari saabudes. Valgemad hommikud ja õhtud tekitavad sellise lollilt motiveeritud tunde, et täpselt ei teagi mille suhtes, aga tahaks teha ja tegutseda. Tahaks olla igas mõttes parem ja tublim.

Trenniga soojenevad meil samuti suhted aina enam ja enam. Vähemalt ei ole igakord nii kibedat maitset suus, kui tossupaelu kinni seon. Kuigi väike auk jäi eelmisel nädalal neljapäevast kuni pühapäevani jälle sisse. Kultuurimaiguline mikroreis Peterburgi, kus sai hommikust õhtuni ainult jalgadel ringi tambitud ja kunsti nauditud, röövisid minult nii maksimaalselt energiat, et puhkehetkedel jõudsin vaid süüa ja tukkudes energiat koguda. Nii palju siis pilatesest, mida ma suure suuga teha lubasin.. Aga tunnistan, et see päevast päeva kõmpimine väsitas tõesti rohkem, kui ühe poolmaratoni läbimine. Jalad olid päeva lõpuks ümmargused ja lõid tuld välja. Kohe kahju, et sammulugeja samme ei loendanud. Neid sai kogutud hulgim.

Möödaminnes sai kalendrisse märgitud ka poolmaratonid, mis ma sel aastal läbida soovin.

1) Tartu jooksumaraton - 11.mai 2014  - 23km

2) Narva energiajooks - 15.juuni 2014  - 21,1km

3) Rakvere ööjooks - 16.august 2014  - 21,1km

4) SEB Tallinna maraton - 14.september 2014  - 21,1km

5) Tartu linnamaraton - 4.oktoober 2014  - 21,1km

Üks, mis kindel, Tartu rattamaraton (89km) on samuti taaskord plaanis (21.september 2014), kuid kõik ülejäänud on veel täitsa lahtine. 

Lumi on sulanud, linnud laulavad, rumalast koerabeebist on sirgunud iseteadev ja asjalik hr Hunt ning iga päev on täis ootamatusi ja üllatusi. Ootan huviga, mida homne toob!

Päikest! :)

SEB Tallinna Maraton 2013 (poolmaraton)

Ma olen päris kindel, et Tallinna sügisjooksu medal on üks kõige ilusamaid, mille ma kuskilt kaela olen korjanud. Täitsa nagu kohe olekski võitnud :) Näeb stiilne välja, on kõvasti teistsugusem kui teised ning pole mingi odava väljanägemisega metallist plönn. Ilus mälestus ühele harakast spordiarmastajale.

Võit iseenda üle jäi aga seekord saavutamata. Või no kuidas võtta. Iseenesest võib ka seda võiduks pidada, et ma ennast üldse finišisse jaksasin lohistada.

Alateadlikult aimasin juba ette, et head nahka sellest jooksust ei tule. Nii ka läks. Alustasin viimasest stardikoridorist(kui keegi oligi seal tagapool, siis oli neid vähe). Mu ees oli MASS! Tundus, et enesetunne on rahulik. Natuke närviliseks läks siis kui kell lihtsalt keeldus gps'i signaali leidmast. Proovisin päris pikalt ja mitu korda, aga ei miskit. Lõpuks kõrgemad satelliitide jõud siiski halastasid mulle ning andsid mu signaali täpselt stardipaugu ajaks. Väga viis ajastus! Sealt edasi läks ainult hullemaks. Enesetunne muidugi, sest keegi oli jõudnud mu jalad vahepeal betooni valada. Panin lootused esimesele viiele kilomeetrile, et küll siis läheb kergeks. Ei läinud. Hoopis pea hakkas valutama. Ka peale kümpsi oli sama nutune seis. Ehk nutusemgi. Aeg, mida kellalt nägin (57:43) ajas tuju täiesti põõsasse. MIS MÕTTES??? Ma ei jookse isegi kiiremates trennides kümmet nii aeglaselt. Õudselt oleks tahtnud kõik kukele saata ja bussiga koju sõita. Siis tuli meelde, et ma ei ole see esikohti ja eurosid noppiv kerge jalaga Etioopiast pärit poiss, vaid täiesti tavaline rahvasportlane, kes on tulnud liikumisest rõõmu tundma.

Nii ma siis tšillisin. Igas joogipunktis jõin ja täitsin oma väikest pudelit. Mingi hetk proovisin ennast ka geeliga turgutada, aga ka selle võlujõud jäi seekord toimimata. Keerutasin peas mõtteid, mis juhtuda võis, et jooks nii pekki kukkus.. 1) Hooaja lõpp ja lõputult ei saagi vormis olla, 2) halb päev, 3) ettevalmistus rattamaratoniks ja pikad rattatrennid metsas on laastavalt mõjunud, 4) liiga vähe jooksu of course, 5) võimalik väike haigusevimm sees, sest kõik on ümberringi tõbised ja tunnen end ka pisut tatiselt, 6) hommikune pingutus, mis pole mulle kunagi sobinud, 7) väga soe ilm.. No kärss kärnas ühesõnaga ja kohe täiesti. Lõpuks hakkas põlve tagant ka jälle kiskuma ja siis ma andsin vist täiesti alla.

Üritasin läbikukkumisest viimast head emotsiooni välja pigistada ning lihtsalt jooksupidu ja ilusat ilma nautida. See peaaegu, et õnnestus.

Kui finishikoridoris kiirendades ühe härraga võidu hakkasime ajama, sain aru, et tegelikult jaksu ikkagi nagu oli ja ehk oleks pidanud lihtsalt paar kiiremat lõiku vahele tegema, et jalad lahti saada. Aga no mis lõpus enam spekuleerida, kuidas oleks võinud ja kuidas mitte. 

Pealegi! Kui avg pulssi hakkasin vaatama, siis oli selge, et kuskilt ikka midagi logises ja kõvasti. Paar nädalat tagasi sai kiire tunnine jooks tehtud ajaga 5:15min/km ja avg pulss oli 165, eilse aeglase tempsiga oli avg pulss 170(tavaliselt on sellise tempoga ehk kuhugi 150 kanti). Nii, et siinkohal lõppebki minu ving ja hala ning järgmisel aastal on võimalus parem sooritus teha. Kõik on minu enda...jalgades.

Kell läks kinni 2h 1min ja 11sek'i ning hiljem finišiprotokolli sirvides selgus, et selline minu ametlik lõpuaeg oligi :)

Aeg: 2:1:11

Koht: 1112/2440

Koht N: 216/959

Koht vkl: 137/642

10km koht oli 1111 Selle lihtsalt pidi ära mainima, sest tundub, et ma jätkan ilusate numbrite jooksmist(lõpuaeg ja koht :))
Kiireim kilomeeter oli 4:57 ja aeglaseim 6:12.
Kui kogu jooks nüüd lihtsalt lausega kokku võtta, siis ma julgen väita, et raskeks ei läinudki, sest kohe algusest lõpuni oli ühtmoodi ja ühtlaselt nõme :)

Aitäh, kes tulid, olid, elasid kaasa ja pöialt hoidsid! :)

Et siis....järgmisel aastal uuesti!

EMT Rullituuri Pärnu IIZI skate - ehk üle mitme aasta uuesti rullivõistlustel..

Tõestada, et hirm on meie endi valik, registreerisin ennast EMT Rullituuri Pärnu IIZI skate(16km) etapile(Korraks mõtlesin ka pikale minna, aga kuulasin targemaid ja valisin lühikese distantsi.). Tegelikult ei olnud see minu esimene registreerimine. Olin kirjas ka Kohtla-Järve etapil, kuid tol korral valisin hirmu(või hirm minu) ning ei võistelnud. Üks viadukti laskumine friikis mu outi, pluss lubas vihma ja ma otsustasin, et ma ei hakka sõitma Eesti teise otsa selleks, et suhteliselt suure tõenäosusega seal ikkagi mitte võistelda.

Seekord toimus võistlus Pärnu lähedal Audru Auto24ringil. Ei mingit varju tuule ega päikese eest. Neid kahte sinna aga jagus..          ..lisaks 28le soojakraadile. Huhh, palav oli!

Foto: Erakogu

Viimane uisuvõistlus jäi aastasse 2010 ning peale seda on uisud kuni eelmise aasta sügiseni kapis seisnud.

Heiaheia ütleb, et uiskudel olen ma olnud sel aastal(koos paari korra talvise saalis veeremisega) kõigest 21 korda. Seda on halastamatult vähe! Samuti ei ole ma teinud mingeid kiiruslikke treeninguid. Need ainsad lõigud, mis paar kuud tagasi tehtud said, jäid ainukesteks. Olen lihtsalt madala pulsiga mugavustsoonis kulgenud. Seetõttu ei osanud endalt ega endast mitte midagi oodata. Diil oli, et ei lähe sinna võistlema kellegagi peale iseenda hirmu. Võit oli juba starti minek. 

Oh, te ei kujuta ette, kui närvis ma olin(Seda kinnitas ka pulsikell, mis näitas stardis täiesti müstilisi numbreid.). Mu käed värisesid juba paar tundi enne starti  ja söögiisu oli ümmargune null. Nii, et olin ka suht söömata. Anyway, see pole üldse mingi argument. Maratonegi on ainult banaani pealt sõidetud.

Start oli selline nagu alati. Hull siblimine. Jäin totakalt karpi, kui paar ajugeeniust arvasid, et on jube kavalad, kui mu tee ära üritavad blokkida. Eesmärk jäi küll selgusetuks, aga sellega tuleb alati arvestada, et mõni selline segaste motiividega tegelane, kes oma võimeid üle kõrgelt hindab, igale võistlusele end mahutab(Ma ei räägi siinkohal päris algajatest, kes alles õpivad ja kellele eksimused andeks annad!). Paari kiire liigutusega olin siiski neist möödas ja minu sõit võis alata. Tänu toppamisele jäin suuremast grupist maha ja oli selge, et üksinda ma neid kinni ei püüa, kambajõmmi aga võtta ei olnud. Niimoodi ma siis suurema osa ajast üksi lidusin.

Lõpuks leidsin ühe mehe ja naise kellega koos sõita. Tuleb aga tõdeda, et grupisõit on jätkuvalt paljudele võõras. Esiteks ei püsi grupid koos, keegi ei vaheta vedajat välja, kui tagant suurema hooga tuled ja käe eesolevale sõitjale seljale paned, et hoog edasi  kanduks, hakatakse ärplema jne. Aga sellel ma ei viitsi hetkel pikemalt peatuda. 

Ühe järgmise arusaamatu tüübi tõttu, kes ei lasknud mind grupis vahele, aga ise ka vahet kinni ei hoidnud, kaotasin oma kambajõmmid silmist ja jalust. Nii, et jälle tuli tuulega üksi võidelda, kuni hambad ristis pingutades püüdsin kinni ühe Läti neiu, kellega koostööd tehes saime grupil uuesti sabast kinni. Mõne aja pärast tema jõud siiski rauges ja jäi meist maha.

Lõpp saabus ootamatult. Just siis, kui mul uuesti kergeks läks. Lõpuspurt ja..

Fotod: Kaspar Kallip

Üldkoht: 20/98st
N klassi koht: 1/36st 
Km: 16km
Aeg: 35min 10sek 

Pulss: avg 180/max 187
Minust ettepoole jäid veel 5 Eesti noorteklassi(N) eliitsõitjat, kellest esimesele kaotasin 3min ja 30sekki. Vähemalt 1,5min jäid kripeldama, aga kuna oleksid ei maksa midagi, siis ei hakka siin spekuleerima, mis ajaga ma oleksin lõpetanud, kui oleksin saanud selle grupi kätte, kes mul vastutuule otsal lihtsalt halastamatult käest libises.

Emotsioonid on head. Enesetunne oli ka päris hea, kui peavalu mitte arvestada. Jalad ei muutunud süldiks ja pidasid ilusti vastu. Ainult tunda oli, et ei ole harjunud ennast kiiresti liigutama. St kõrge pulsiga pingutama. Avg 180 tegi olemise päris....  ..ebamugavaks :)

Sain palju enesekindlust juurde, mingisuguse aimu, mis vorm mul hetkel on või ei ole jne. 

Kui kõik läheb sammsammult paremuse poole ja planeeritult, siis ühe sõidu teen veel lühikese ja sügisepoole proovin maratoni sõita. 

Jehhuuu!

SEB 31.Tartu jooksumaraton - 2:13:13, kl 13:13, 2013

See oli minu viies SEB Tartu jooksumaraton! Juubel, millega võib ühtlasi kokku võtta ka kogu minu jooksmise teekonna vihkamisest armastuseni. 

2009a käis 23km stardipauk ja ma.. .. ... .. ..kõndisin. Distants stardist finishini oli üüratu ning üle finishijoone astudes olid jalad villis ning lõid tuld välja. Kummalisel kombel ei andnud ma endale lubadust, et ma ei tee seda enam mitte kunagi, vaid vandusin, et teen kindlalt veel, aga paremini! Ja tegingi! Tegin paremini ja siis väikese tagasilöögi tõttu halvemini, siis jälle paremini jne. Aga kuna kasvamise protsess on pikk ja häid tulemusi tuleb kasta kannatlikkusega, võin ma täna öelda, et ma jäin 2013a sooritusega väga rahule. Muidugi oleks võinud rohkem pingutada ja selleks oleks isegi jaksu olnud, aga kui nüüd analüüsida kogu enesetunnet, tulemust ning emotsiooni, siis võitsin ma sel päeval rohkem, kui läikiva osavõtumedali ja parema tulemuse. Mis peamine - ma tean, et ma suudan ja tean, et olen treeninud õigesti! 

Aga, et kuskilt üldse oma jutuga pale hakata, alustan laupäevast, sest laupäeval toimus Heateo jooks, kuhu oli kohale tulnud arvestatav kogus inimesi. Kõik head tegema ja ilma nautima :)

Ma loodan, et see raha läheb kõik ilusti õigesse kohta ning sellisest ilusast üritusest saab traditsioon. Väga uhke tunne oli seal soisel pinnasel "Minu tegu loeb" silt rinnal silgata. Ainult raske. Paganama raske! Jalad olid kinni, õhku ei olnud ja peas arenes õudust täis stsenaarium järgmise päeva jooksust. "Kui need 4.3km juba 43na tunduvad, siis..". Kõige tipuks hakkas jälle see puusa-põlve kombo meelde ennast tuletama ja sellega koos läks tööle häirekell. Ülemäära siiski ei muretsenud. Panin kõik panused õhtusele ja hommikusele venitamisele, sest see on tavaliselt ainuke asi, mis selle valu puusast-reiest-põlvest ära võtab(ortopeedi soe soovitus, et kõik lühenenud pisikesed lihased tagasi töökorda saada). 

Eesmärk - 2h15min!

Kui tavaliselt on enne starti ikka kerge ärevus sees, siis seekord olin täiesti rahulik. Lugesin jooksupartnerile sõnad peale, et esimesed kilomeetrid võtame rahulikult ja siis vaatame edasi. Kahest sai õige varsti viis ja nii me lõbusas seltskonnas naljade ja naeru saatel kulgesime. Olin päris üllatunud, kui esimene tõus mind ei murdnud. Ega teine. Ega kolmas.. Üldse tundusid need "mäed" võrreldes eelmiste aastatega palju väiksemad olevat. Imelikult kerge oli. Suures hirmus vältisin seda muretut mõtet, sest kartsin, et haamer saabub järsku ja hoobiga. 

Tempo tundus vaatamata sellele rahulik, et kõik kilomeetrid said alla 6min/km läbitud(va esimene, siis ei pääsenud kohe liikuma). 

Kilomeeter kilomeetri järel püüdsime sprintereid, kes olid liiga suure kimaga startinud ja nüüd gruppidena selg ees vastu tulid. 

Joogipunktides sai kõigis jooki krabatud ja korralikult tangitud :) Nii see matkamine meil kulges. 

17km oli joostud ja mul oli ikka täitsa okei enesetunne. Natuke küll ähkisin, et hakkan väsima, aga mitte rohkem kui mõnikord mõnes pikemas trennis, kui enam ei viitsi. Olin võimeline kaasa rääkima ja nalja tegema, naerma. Kõik oli super ja tuju hea! 

Tempo jätsime samaks, sest minna oli veel omajagu. Põlv ja puus käitusid korralikult, ei mingit valu. 

Raskeks läks 19ndal kilomeetril(5:21min/km). Siis tundsin, et tahaks korraks seisma jääda või veel parem, istuda ja kogu selle jama pooleli jätta :) Meelitasin ennast mõttega "natuke veel" ja jätkasin sörkimist.

21 oli täiesti surm. Emotsionaalselt rohkem kui füüsiliselt. Aga see, et poolmaratoni aeg alla kahe tunni tuli, motiveeris reipalt edasi silkama. 

Viimasel kilomeetril tõstsin tempot. Püüdsime kinni ühe grupiliikme, kes vahepeal putku oli pannud ning lippasime veel peotäiest inimestest mööda. Jalad olid kerged. 

Enne finishi viimast kurvi lõikas aga ninna nii räige okse hais, et ajas minul ka südame pahaks. Nii, et viimase lõigu kappasin okserefleksidega võideldes. Üle finishijoone jõudes, panin käed põlvedele ja võtsin hetke iseenda jaoks. Läks paremaks. 

Fotod: Erakogu

Tervitan kõiki jooksukaaslasi ja muhedat kaelkirjakut, kes päris pikalt samas tempos kulges :)) Vapper tegelane!

Aeg: 2h13min13sek ja finisheerusin kl 13:13 (2013). Kas pole mitte ilus? :)

Avg 162/max 179

Kcal 1648

Viimase kilomeetri aeg tuli 5.01min/km. Kõige kiirem!

Kuna sel aastal jaksu jagus, siis järgmise aasta eesmärgiks sean joosta alla 2h10min. Äkki õnnestub?! 2h05min oleks ideaal ja 2h unistus. Alla selle juba pisut ulme, kuid ilmselt mitte võimatu. 

Aga enne kui 2014 oma uute eesmärkidega kätte jõuab, on siin mõned jooksud veel, mis ma joosta kavatsen. Järgmisena Ööjooksu poolmaraton. Ei tea, kas pigistab 1h55min välja? See oleks priima ;)