Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Wednesday, September 12, 2012

Rattamaratoni ärevuses!

Äärmiselt palju treeningtunde ja spordikilomeetreid on ajarataste vahelt läbi voolanud, kahjuks pole sõnadesse neist midagi jõudnud transformeerida. 

Augustikuule panin pidulikult punkti nädalakese Kreekas puhates. Ei oleks osanud paremat aega, kohta ega seltskonda soovida ega valida, sest puhkus oli lihtsalt võrratu! Ilmad olid suurepärased, merevesi soe nagu vannis ning naerust said ka kõhulihased oma osa. Muidugi ei koosnenud puhkus vaid rannaliival lesimisest, vaid omal kohal oli ka mõõdukas treening. Just nimelt mõõdukas, sest mäest üles-alla kulgev tee ja +40(ja üle) kraadi ei soodustanud väga pikki trenne. Valikus oli ka trenn hilisema peale lükata, kuid kuna pool 9 oli juba kotikas ning võõras kohas ja pimedal maantel üksi väga ringi ei tatsa, tuli energilisemad liigutamised vahetult enne pimedat ära teha. Lõpuks isegi harjus täitsa ära. Ei pidanudki enam enese turgutamiseks vett näkku ega pähe valama :) 

Koju jõudes ootas ees külm ja kõle Eesti kliima, mille üle ma üldsegi mitte ei nurise. Minu jaoks on sügises alati midagi müstilist ja mõnusat olnud. Päikselised varahommikud koos külmakraadidega või hall ilm ning lõpmatul hulgal taevast alla solisev vesi. Selles kõiges on midagi vastikult mõnusat ja paeluvat, mis vahel küll meele mõruks teeb, kuid järgmisel hetkel kummalise rahulolu hinge toob. (Seda juttu ei räägi ma ilmselt pühapäeval, kui sadama peaks..)

Olen vahepeal piisavas koguses rattaga kärutanud ning loomulikult ka uisutanud. Üritan uisutunnetust igal võimalusel jätkuvalt jalgadesse ja meeltesse talletada ning enam mitte sel minna lasta. Kuidas on lood hirmuga? Paremad, vist.. Oled leidnud mooduse, kuidas oma negatiivsed emotsioonid vihaks pöörata ning viha rajal välja elada. Mõni ütleb, et see on halb, mõni  kiidab heaks, mina ütlen, et see oli vist minu ainuke võimalus tagasi kaheksale rattale tõusta ning langusest vankumatu kindlusega alla kihutada. 

Kuna antud hetkel on aktuaalsem teema 16ndal toimuv suur rattapidu, siis otsejoones ma selle teema juurde kütangi. Muust jõuab ka hiljem rääkida. 

Eile käisin pidulikult läbi A&T spordist, kust soetasin endale varuks ühe sisekummi, sadulakoti, termosokid(kuna ma olen jube külmavares ja juba praegu trennis jalad külmetavad) ning geelid. Kummieeblid laenan tõenäoliselt ja pumbaga ma ei ole veel mõelnud, mis saab. Tark oleks vist kaasa võtta, aga ma ei tea, kuhu ma kogu selle nodi topin. Eelkõige loodan, et midagi ei juhtu, aga kui tegijal, nagu ma olen, ikkagi miskit viltu peaks minema, siis loodan vist heade inimeste peale. Või mida teie kogemus ütleb?? 

Kerge närv on igal juhul vahelduva eduga sees. Põnevus ilmselt ennekõike. Ikkagi ju päris esimene start rattaga, 89km(pole nii palju korraga sõitnudki, max on 70km) jne. Stardin viimasest grupist, seega ei kujuta ma üldse ette, mis seal toimuma hakkab. Ajaliselt ei hakka endale mingeid sihte seadma, kuigi alla 5h oleks väga ilus sõita.. Kõik oleneb, kuidas liikuma saan, mis ilm on, enesetunne jne. Peamine eesmärk on suur rattapidu õnnelikult stardist finishini läbida ning järgmiseks korraks üks suur ja rasvane märk maha panna. 

Praeguseks hetkeks olen sel aastal igal võimalikul moel läbinud 3573km, millest 236km kõndi, 630km jooksu, 1575km ratast (maantee, bike ja spinning), 688km uisku, 340km suuska ja 31,73km aerutamist. Eks ole näha kui kaugele ma aasta lõpuks liigutanud olen. 

Kui kellegi on mingeid soovitusi, siis jagage julgesti, kui ei, siis omalt poolt soovin kõigile minejatele vaprat meelt, head tuju ja kerget jalga! :))

Rajal kohtume!

(Fotod: Erakogu)