Järjekindlus ja kangekaelsus viivad sihile, seda ma teile ütlen! Minu saaga selle paganama kummalise enesetundega, mille perearst kergekäeliselt depressiooniks diagnoosis, sai peale arvukaid analüüse ja erinevaid uuringuid lõpuks ometi vastuse.
Surema ma tõneäoliselt ei hakka. (Arsti sõna selle peale..) Aga päris korras minuga lood kah ei ole. Siinkohal tahaks öelda kohatult "õnneks ei ole", sest jõudsin oma mõistuses juba vaikselt kahtlema hakata, et äkki tõesti kujutangi endale ette, et halb on.
Niisiis - tere rütmihäired! Ainult, et sellised veidi kummalised teised.
Vereanalüüsid ja EKG ei saanud kuidagi näidata, et minu süda hakkab teatud olukordades järsku hoopis liiga aeglaselt lööma ning see säästurežiimile kukkumine tõmbab mul katuse viltu. Kõigepealt hakkab pea ringi käima ja muutub kummiseks, siis jääb õhku väheks ja pilt hakkab virvendama... Kui see "hoog" üle läheb, hakkab süda 2x kiiremini taguma. Ehk kui ma üritaksin piltlikult oma enesetunnet kirjeldada, on mul nendel hetkedel tunne nagu veri jääks koos hapnikuga kuhugi seina taha kinni ja mina olen nagu veest välja tõstetud kala. Kui see kala vette tagasi visatakse, pääseb veri ja hapnik sellise pauguga valla, et süda hakkab peksma ning korraks tõmbab enesetunde teistpidi sassi ning mõnikord on minestamise tunne. Või kui mitte minestamise, siis vähemalt oksendamise. Not khuul, bro!
24h uuringu pealt, mille jooksul pidin "päevikut" pidama, tuli selgelt välja, et minu pearinglused, mis esinesid seistes, voodis lamades, istudes (peamiselt tegevusetult olles), kattusid nende hetkedega, kui pulss langes järsult madalale.
Mis sellega teha, seda öelda ei osatud. Rütmihäired on enamikel inimestel, kuid paljud ei pane seda igapäevaselt tähele. Kui need elu täitsa segama hakkavad, on selle jaoks ravimid, kuid kergekäeliselt neid ei määrata ja minu olukord ei ole ka nii hull, et neid vajaksin.
Arutasime veidi arstiga ning jõudsime ühisele järeldusele, et kuna varem ma ei ole sellise probleemiga kokku puutunud, siis võimalik, et varasemalt hoidis mu südant normaalses konditsioonid stabiilne igapäevane liigutamine, kuid kui trennidele vilistama hakkasin, saabus ka tagajärg. Südamelihas nõrk, vererõhk madal, vereringe kehv...kogu kompott kokku ei pidavat minu pikka kasvu (jah, ta ütles, et 172cm on juba naise kohta pikk :P) hästi soosima.
Mis siis edasi? No arvake ära, kes jälle trennilainel on. Varem ei saanud kuidagi vedama ja miski ei motiveerinud. Nüüd tambin 2x nädalas (ei takista vihm, ei takista tuul) madala pulsiga keppidega paar tundi metsas, lisaks 2x veel jooksen lühemaid otsi ning 3x plangutan ja kummitan, et selg ka jonksus oleks.
Ah, et aega ei pidanud trenni jaoks olema. No vot siis. Õnneks need sõnad, mida ma siin usinalt söön, ei maitse üldse kehvasti :) Saaks ainult oma koledatest rütmihäiretest lahti. See ei ole tore, ausalt!
Siinkohal tervitan oma perearsti ning loomulikult ka kardioloogi, kellel oli piisavalt huvi ja pealehakkamist, et mind Polkovniku lese staatusest välja sikutada.
