2017

2017 on olnud minu jaoks üks äääärmiselt veider ja omanäoline aasta. Sõit ameerikamägedel. 365 päeva sisse on mahtunud nii palju emotsioone ja sündmusi, mis on mind läbi pisikeste murdumiste tegelikult päris tublisti muutnud. Võimalik, et on juurde tulnud paar halli karva, võib-olla ka kortsu, kindlasti paar armi (nii hingelist kui füüsilist), paarist hambast olen ka nüüd ilma.. Kuid väga palju on juurde tulnud ka siirast rõõmu ja tänutunnet. Ja vot seda ma muutumise all silmas peangi. Tunnen, et hakkan vaikselt seda jama, mida olen aastaid endaga abitult ja vastikustundega kaasas kandnud, lõpuks maha raputama. Lisaks kasvanud suuremaks. Vaimselt. Hingeliselt.

Nagu fööniks saputan oma tuhaseid tiibu :)

Juba aasta algul tundsin, et sel aastal tahan teha asju kasvõi natukenegi teistmoodi. Lubasin endale, et üritan iga kuu midagi uut proovida. Vahet ei ole, kas siis proovida uusi maitseid, lugeda uusi raamatuid, külastada uusi kohti vms. 

100% ma oma lubadust pidada ei suutnud, kuid sellegipoolest - uut sai rohkem, kui algul loota julgesin.

Paneme siis selle hea, mitte nii hea, kõik uue ning pisikesed tehtud julgustükid ritta. Kõike ilmselt ei jõua, aga olulisemad.

1.01.2017 algas ametlikult halvasti. Ärkasin ilma igasuguse hoiatuseta paduhaigena. Ei, ei läinud pidu pikale ega käest ära. Isegi ei mäleta, et oleks külma saanud. Lihtsalt tegin silmad lahti ja BOOM - surnud. Kokku olin haige (kodus) u 1,5 kuud, mille jooksul põdesin läbi raske kõri- ja hingetoru põletiku ning ka bronhiidi.

Tänu haigusele jäi ports eksameid ülikoolis tegemata, sest vaatamata arstitõenditele ei andnud osad õppejõud mulle eksamite tegemiseks pikendust. Sattusin nõmedasse ja abitusse olukorda, kus minu õnnetusest oleks kool napilt hunniku kasu teeninud. Lõpp hea, kõik hea - olukord lahenes mõistlikult. Lõpetamine lükkub küll edasi, kuid sain teada, et vajadusel ronin ka väga pingelisest ja nõmedast olukorrast võidukalt välja. Ja mis peamine sõnum iseendale - lõpeta palun igasuguse jama pärast põdemine! Mitttte kedagi ei koti.

18.02.2017 käisin esimest korda Rootsis, Stockholmis! 

Ma ei tea kuidas mul on õnnestunud nii vanaks elada ja mitte Rootsis käia. 

Ühtlasi oli see ka minu esimene kruiis ning esimene ruleti mängimine. 

PS! Rootsit tahaksin kindlasti veel avastada, kuid siis juba pisemaid ja armsamaid kohti. Stockholm polnud päris mulle.

Fotod: Erakogu/ instagram

08.03.2017 selle aasta esimesed kirsiõied. Ma ei tea kuidas teiega, aga mul on lapsepõlvest selline armas mälestus, kus vanaema tõi alati keset talve kirsioksad tuppa vaasi. Selles on minu jaoks mingi eriline võlu, kui juba veebruaris-märtsis kirsid toas õitsevad :) Meenub muinasjutt "12 kuud". 

Sel aastal tõin üle väga pika aja ise kevade varem tuppa. Kavatsen selle traditsiooniks muuta, sest kirsiõied märtsikuus on minu jaoks midagi tõeliselt erilist.

20.05.2017 esimest korda Maijooksul! 

Vahva oli. Muidugi..olen aus ja ütlen, et peamiselt motiveeris mind sinna minema juubeliaasta medal. Harakas, you know. Seega ma ei ole kindel, kas ma rohkem sellele jooksuüritusele satun. Kuid sel aastal seal osalemist ma kohe kindlasti ei kahetse. Uskumatu kui palju on hakkajaid ja sportlikke naisi. Puhas rõõm!

27.05.2017 minu esimene järvejooks - jooks ümber Harkujärve. Läheb kordamisele!! Vaatamata sellele, et stardinumber oli 13 ning joosta oli kohutavalt raske, korjasin ma kuskilt sealt järve äärest oma motivatsiooni uuesti üles ning siiani on see vaid kasvanud. Ma lihtsalt armastan jooksmist. Ilmselt oli seda vahepealset puhkeaega vaja, et uue energia ja palju parema motivatsiooniga uuesti treenimist alustada.

07.06.2017 kellegi vana on kellegi uus. Omastasin oma elukaaslase vana maanteeratta ning hakkasin asfaltteedel vurama. Mõnus vaheldus jooksmisele. Kui lõpuks ujuma ka õpin, siis kindlalt tahan triatloni läbi teha. Võib öelda, et see on minu päris esimene maanteeratas. Päris minu oma :) Nii, et ka selle võib millegi "uue" alla kirja panna.

22.06.2017 Austria. Huh! Minu elu esimene nii pikk roadtrip autoga ja esimene kord Austrias. Mul lihtsalt ei ole sõnu, mis emotsioonid ma sealt sain ja kuidas tagasi kibelen. Kahe nädalaga sõitsime kokku üle 5000km, kuid ma ei värista õudustundest õlgu, vaid tahaks uuesti minna, olla, sõita, näha.. Jah, kasvõi autoga! Olen avastanud endas tõelise rännusell-junky. Mäed võlusid mind viimse südamesopini ja ilmselt ahmin neid vaateid endasse ka teisel, kolmandal ja viieteistkümnendal korral.

02.07.2017 esimest korda juulikuus lume peal, esimest korda 3200m kõrgusel ja esimest korda ehitasime suvel lumememme. Elus üldse! Minu jaoks oli esimene kord sõita ka gondlitega mäkke. Ma muideks vandusin, et sinna kohutavasse trosside küljes rippuvasse kasti mina oma jalga ei tõsta, sest ma kardan kõrgust ja kuskil maa ja taeva vahel rippumist, kuid.. Siit sündis minu selle aasta moto "ahhhh, fck it! Teeme ära!". Kaalusin plusse ja miinuseid ning jõudsin kiirelt järeldusele, kui paljust ma ilma jään, kui enda lollile hirmule lihtsalt alla annan. Mis eriti rumal. Lõppkokkuvõttes ei olnudki üldse hirmus. Vahva oli! Ainult läbi paksu pilve sõites tuli korraks klaustrofoobia peale, aga see oli pisike tilk tõrva meepotis kogu selle ägeduse kõrval, mida ma seal üleval nägin ja kogesin. 

03.07.2017 esimest korda elus Saksamaal! Meie tee tagasi kulges läbi Saksamaa. Enamasti ma läbisõiduriike külastatud riikide listi ei nimeta, kuid leppisime elukaaslasega kokku, et kui riigist midagi ostad või mõnd vaatamisväärsust külastad, siis läheb arvesse küll. No vähemalt üks pisike peatus. Meie käisime ja vaatasime üle Neuschwanstein'i lossi. Kellel pole aimu, mis lossist jutt käib, siis palun googeldage. Enamus pilte sellest lossist on lihtsalt muinasjutulised. Mina tegin telefoniga ühe klõpsu mälestuseks. Ei midagi erilist, aga hey - pics or didn't happen! ;)

28.07.2017 katsetasin esimest korda tossukatega pildistada. Idee modellilt, minu poolt teostus. Sai väga palju nalja ja väga palju targemaks :)) Noh, et...tuulise ilmaga pole mõtet tossuga jamada vms. Praeguseks on kogunenud veel väga palju ideid, mida võiks proovida teostada.

12.08.2017 Ööjooks. Appi! See on kindlalt siiani üks kõige kreisimaid jookse, mis ma elus jooksnud olen. Esimene jooks äikesemarus. Selle 21,1km jooksul sai ennast nii mitmel moel ja tasandil ületatud, et kaela saadud medalil on samuti väga eriline tähendus. Did it!

19.08.2017 minu esimene Tartu Skechersi Suvejooks. 

Kohutavalt palav oli. Olin päris kindel, et rohkem kunagi enam joosta ei taha. Õnneks läks kiirelt üle :D Stardinumber oli ka kift - 404 error. Varem ei teadnudki, et selline üritus toimub. Nüüd tahaks kindlasti uuesti osaleda.

22.08.2017 reis Lapimaale. 

Teine kord külastada armsat Saariselkät. Nüüd on kaks korda Lapimaa sügist nähtud, järgmisel korral tahaks lumes mütata! Ma peaaegu mõistan neid inimesi, kes oma asjad kokku pakivad, kõik seljataha jätavad ning kaugele põhja kolivad. Pean end küll rohkem soojalembeliseks, kuid seal kaugel on nii eriline vibe, et kui keegi ettepaneku teeks, siis pakiks ka praegu asjad ja paneks uuesti põhjapoole ajama. Küll ajutiselt ja tahaks ikka koju tagasi, kuid sinna tahan ma ka. Virmalisi, põhjapõtru ja lund imetlema.

10.09.2017 Jooksin poolmaratoni alla 2h :) 

Jap, jap, suutsin lõpuks loobuda mõttest, et mu kiireim aeg on 1:51:48 ning tegin endale selgeks, et minevikus elada on pointless. Eesmärgid sean vastavalt vormile. See pisike võit rõõmustas mind tegelikult palju! Näitas, et ma suudan ja, et olenemata sellest, et areng on aeglane, on ta ikkagi olemas. Varsti on aeg panna 2018 eesmärgid kirja.

24.09.2017 Esimene ja viimane kord imetleda kaunist graffityt, mis maha pesti :( Arvamusi on küll erinevaid, kuid minu silmis oli tegemist tõelise kunstiga, millest oleks võinud saada omamoodi turistide magnet. 

13.10.2017 Sünnimärkide eemaldus, millega läks nõmedalt lappama. Plaanis oli kiire ja valutu paranemine, kuid läks vähe teisiti. Õmblus läks lahti, põletik, mädanemine.. Esimest korda elus õmmeldi mind ilma tuimestuseta. Pole küll asi, mida siin eraldi välja tuua, aga kui kunagi peaks uuesti juhtuma, siis tean, et elan üle. Võehh! Jalast mädanes ka lõpuks niidijupp välja. 

Praeguseks olen paranenud. Näol on ilus roosa arm, jalal tumelilla väike latakas. PS! Kui kellelgi on ideid, kuidas see heledaks saada, siis olen üks suur silm/kõrv. 24€ maksnud armikreem sellega siiani imet teha ei ole suutnud.

28.10.2017 esimest korda hiina massaažis. 

Pean tunnistama, et ma ei ole väga suur massaaži fänn. Olen proovinud erinevaid massööre, kes kõik vähemal või rohkemal määral kiidetud, kuid alati lahkun ma massaažist räige peavaluga. Mõned on öelnud, et see tähendab, et mürgid hakkasid kehas liikuma, kuid minu teooria on, et nad lihtsalt masseerivad mu õlavöötme kinni. Miks? Sest see peavalu on täpselt selline nagu siis, kui olen laua taga oma turja kinni kössutanud.

Hiina massöör, kelle juurde sattusin, suutis mu täitsa valust vabaks masseerida. Minu jaoks oli see uskumatu kogemus, sest valutasin siin vahepeal pea kaks kuud oma pead (ikka see kaela-turja-selja probleem) ning hakkasin juba lootust ja mõistust kaotama. Tegin paari kuuga läbi terve kuuri ning kogemus on lihtsalt nii positiivne, et kavatsen uuest aastast veel ühe kuuri läbi teha ning siis edasi kord kuus käima jääda. 

Olen massaaži ka peavaluga läinud ning sealt 50min hiljem selge pea ja energilisena lahkunud. Ma ei tea, võib-olla aitab mind usk, aga lõppude lõpuks loeb hea enesetunne, eks?!

09.11.-12.11.2017 Itaalia, baby! Kuna elukaaslase sünnipäev on 4.11 ja minul 8.11, võttis ta nõuks meid pikale nädalalõpule Itaaliasse lennutada. Jälle - minu esimene kord Itaalias. Esimese poole päevast avastasime Milanot, teisel päeval kihutasime rendiautoga Milanost Šveitsi ja tagasi, kolmandal päeval Milanost Veneetsiasse ja tagasi ning neljandal päeval emotsioonidest ja elamustest silmini pungil, koju tagasi. Lihtsalt I-M-E-L-I-N-E. Ka Šveitsis ja Veneetsias olin esimest korda! Veneetsias meil kahjuks ilmaga üldse ei vedanud. Alates Milanost oli selline paks udu, et kohati oli nähtavus nullilähedane. Üldpilt oli nukker ja hall. Kindlasti tahan sinna ka tagasi, sest usun, et päikseline Veneetsia on hoopis teine muusika. 

Šveitsis saime süüa kõige kallimaid friikaid, mida siiani kunagi söönud oleme, ja natuke trahvi saime ka. Natuke siis selles mõttes, et oleks võinud minna 3x hullemini.  

Nii Itaalias kui Šveitsis oli sügis oma täies ilus. Šveitsis kuldkollased lehised mägede ja lume taustal ning Itaalias värvilised vahtrad ja muud lehtpuud. 

Kahe päevaga sõitsime autoga umbes 1200km..

16.11.2017 Sai minust uuesti MyFitnessi klient. Juhhei! Olen selle otsuse üle nii õnnelik ja kohe kui mu hambad ära paranevad, olen uuesti kohal nagu 5 kopikat ;) Kartsin küll, et pean end vitsaga klubisse sundima, kuid juba esimeses trennis tundsin, et pagan, vot sellest olen ma puudust tundnud.

20.11.2017 Sain oma kilpnäärme analüüside vastused teada ja üle 15a olid mul lõpuks täiesti terve inimese näidud. Kujutate ette?? TSH oli 2,35!!!!!!! Siiani on mind (alates sellest, kui tabletivabaks sain) hoitud (TSH 4+) ülemise piiri ääres, aga nüüd olid analüüsid korras. Kujutate ette??? Mul on diagnoosiks pandud Hašimoto türeotiit, millega ma olen aaaaaastaid vaevelnud ja nüüd..... korras!!! Ma küll ei tea kas see on püsiv, kuid see annab lootust, et olen oma toitumise ja elustiiliga õigel teel. See kõik nõuab lihtsalt veidi vaeva ja kannatust.

07.12.2017 otsustasin olla rebel ja lasin kaks tarkusehammast korraga eemaldada. Kartsin meeletult tõmbamise protsessi, kuid asjata. Panoraampildi tegemise, jutustamise, kahe hamba tõmbamise ja õmblemise peale kulus 50min. Kukepea! Niikaua kui tuimestus kestis, niikaua oli ka veel kukepea. Aga sealt edasi.. Oh mannnn! Olen selle nädala jooksul ära söönud paki paracetamoli, paki ibukat, paki solpadeinei, paki dolmeni ja võibolla veel midagi. Võib-olla isegi kaks pakki ibukat ja poolteist paracetamoli. Ja paki antibiootikume. Paistes ma väga ei olnud, palavikku ei tulnud ja haavavalu tundsin vaid esimesel päeval. Aga....see...kuradi...lõualuu...valu... Mul ei ole sõnu!!!! Ma ei ole oma elus varem sellist valu tundnud. Muidu olla ei saanud, kui iga nelja tunni tagant läks paracetamol+ibukas sisse. Kui tableti võtmise aja üle lasin, siis kiikusin vaikselt nagu hullumeelne diivaniserval ja valasin pisaraid, sest valu oli ebainimlik. Ma isegi ei tahtnud nutta, need lihtsalt voooooooolasid. 

15ndal võeti niidid välja ning arsti sõnul pidi kõik ilusti paranema. Kõik peale selle, et mu lõualuu ikka valutab. Või lihased. Või kõik kokku. Või siis peidab ennast kogu kurjajuur hoopis kolmiknärvis.

Eile öösel ärkasin küll valu peale ja võtsin tabletti, kuid täna on esimene päev, kui tablettide võtmise vahele on jäänud juba rohkem kui 16h. 100% valuvaba küll ei ole, aga laseb elada. 

Siiski, see oli esimene kord, kus ma olin nii rebel, et lasin kaks tarkusehammast korraga teha :)) Lihtsalt mõtlesin "ahhhh, fck it!" ja võtsin ennast kokku. Isegi praegu siin vingudes olen iseenda üle natuke uhke, sest ma olen muidu ikka hull jänespüks.

18.12.2017 uus töökoht. Kõik käis nii ootamatult ja kiiresti, et ma siiani ei suuda seda uskuda. Alustan täiesti uues kohas, uute inimeste ja uute tööülesannetega. Ma olen PÕNEVIL! Ja natuke hirmul ka. Siinkohal võin jälle vist tänulik olla oma aasta 2017 motole, et end kätte võtsin ja mugavustsoonist välja julgesin astuda. Esmapilgul mulle tundus, et sinna ametikohale ma küll ei kvalifitseeru, kuid elu on täis üllatusi. Kui kahtled, siis tee ära! Üritan seda endale ka edaspidi meelde tuletada.

Mis kortsudesse ja armidesse puutub, siis 2017sse mahtus mõttetult palju draamat. Oli reetmist, oli valesid ja arusaamatusi, oli pettumist ja oli ka mingile arusaamisele jõudmist, et lõputult ei saa endast ära anda. Ja, et kõiki inimesi ei saa ega olegi vaja oma elus hoida. 

Teisalt sain teada, et olen mõistlikum, kui arvasin. Et ma suudan andestada või siis jääda viisakaks ka nendega, kellele mul ei ole kavaski nende käitumist andeks anda. 

Proovisin palju uusi toite (ka ise teha) ning tutvusin paljude uute inimestega.

Ma vist ei ole ühelgi aastal nii palju reisinud (4 uut riiki! + mitmed, kus juba käinud) ja kohe kindlasti ei ole minult nii palju käsitöökaarte ja pildistamisi tellitud.

Nii, et jah. 2017 oli....midagi. Rohkem kui need sõnad ja pildid siin edasi annavad.