Ärkasin hommikul kell 6, et välja lasta oma õigusi ja vabadusi nõudev kass ning hakata vaikselt sättima ja asju pakkima. Ees ootas pikk autosõit Otepääle. Pea tuikas. Kohe päris rõvedalt tuikas ja söögiisu oli ümmargune null. Kuidagi pigistasin endale sisse banaani ja paar peavalutabletti. Sõit võis alata. Jumal tänatud, et ise roolima ei pidanud(SUUUURED tänud siinkohal isale!). Mõned tunnid hiljem valutas pea natuke rohkem kui hommikul. Selge, migreen oskas valida ka õige päeva, millal pähe ronida. Võtsin kotist järgmise tableti, millega tuldpurskav lohe peas vaigistada. Selline see migreeniku elu on. Õnneks seekord tegin õige valiku ning peavalu hakkas vaikselt taanduma. Hullem oli see, et söögiisu oli endiselt null. Kuna oli selge, et ühe banaani pealt ma seda sõitu ära ei sõida, sõin vägisi ühe Snickersi. Ei ole minu igapäevamenüüs just lubatud pala, aga enne suuremat pingutust võin siiski manustada. Lisaks sõin veel ühe banaani, viilu rukkileiba ja jõin mahla. Sellega minu ettevalmistus piirdus. Lihtsalt ei läinud mitte miski alla. Panin lootused geelile.
Kui sihtpunkti jõudes autost välja astusin, tõmbas külm tuul seest õõnsaks. Tee peal oli küll aru saada, et kohati puhub päris korralikult, kuid väljas olla oli hoopis teine tera. Mõtlesin, et arvestama peab tuulekülmaga ja toppisin ennast korralikult riidesse. Paar kilomeetrit hiljem selgus, et ühe kihi pesu oleks võinud vabalt kotti jätta..
Stardis seistes tegin käteringe, sest näpud külmetasid. Muidu oli igati chill. Start anti nii märkamatult, et magasin hetke maha. Sellest muidugi suurt lugu polnud, sest sain starti paigal seistes nautida veel tublid 6 minutit või rohkemgi. Esimese kilomeetri läbimisele kulus üle 14 minuti. Edasi läks olukord pisut paremaks, kuid mitte oluliselt. Kui laskumistel ja tasasel pinnal oli minek juba päris hea, siis tõusudel tekkisid tropid ja seismine.
Rajaprofiil meeldis mulle väga. Tõusud ei olnud tapvad ja laskumised olid parajad. Muidugi algul tahtis aju jälle mõtlemise ära halvata ning andis kerele käsklusi ennast pikali visata, kuid sain iseendast võitu ning ei kukkunud kordagi. Vabandan kõigi ees, kellele sahatades ette jäin või, kes mind imelikuks pidasid, kui laskumisel rajast välja astusin, kuid kui te saaksite tunda minu tundeid sel hetkel, kui laskuma pean, siis mõistaksite mind ilmselt paremini.
(Sättisin küll numbrit nii ja naapidi, aga ikka tõmbas purjena kummi. Ilmselt uhkusest TM'i stardis seista :))
Pulsivööd mul peal ei olnud, kuid enesetunde järgi oli tempo õigesti valitud. Hing ei rippunud paelaga kaelas ja süda ei tahtnud rinnust välja taguda. Koguaeg tundsin, et energiat jagub ja kui hakkas silme-eest pisut häguseks minema või mõte hajuma, tajusin ära, et nüüd on õige aeg geeli võtta ning siis edasi põrutada. Joogipunktides ma ei peatunud, tarbisin enda kraami.
Sõit oli fun! Mis siis, et ilm oli pisut pöörane ja rada kohati päris väsinud või lausa olematu. Suurema osa ajast oli tuul soodsas suunas või liikusin ma liiga aeglaselt, et halba tajuda. Ausalt öeldes pole vahet. Suusk oli lihtsalt suurepärane! Libises nagu pöörane!!! Pidas küll ehk pisut halvemini(just tõusudel), aga ei julge viriseda ja kirjutan selle enda kehva tehnika arvele. Suuuuured tänud A&T Spordile ja Lauri Koortile! :) Järgmisel aastal on nii heade suuskade peal ehk ka palju paremas vormis sõitja.
Kuigi olin juba stardis leppinud tõsiasjaga, et 3h'ga ma sellel aastal ei piirdu, oli peale 1,5h see täiesti kindel. Olin eelnevalt ikka liialt optimistlik ja ei arvestanud sellega kui tagant ma alustan jne. Aga kummalisel kombel ma ei olegi pettunud. Kuigi energiat mul jagus ja finišeerusin ma tundega, et nüüd võiks veel miskit põnevat teha, olid lihased väsinud ja õlg valutas. Lihasvastupidavusest jääb puudu. Ilmselgelt ei ole keha harjunud selliste liigutustega nagu klassikasõit nõuab ning seda ei olnud kuskilt arvelt juurde võtta. Tee siis selle üleliigse energiaga, mis sa tahad.
Olen rahul, et registreerusin, õnnelik, et läbisin ja tore, et varustus terveks jäi(neid murdunud keppe ja suuski seal ikka jagus). Järgmisel aastal uuesti?! Hell yeah :)) Veel ei oska öelda, kas pikale või lühikesele, kõik oleneb, kui pikk saab olema ettevalmistus jne, kuid seda kõike korrata tahan kindlasti!
Kõik, kes te olete mõelnud sellest üritusest osa võtta, aga kahtlete, siis ärge kahelge, vaid tehke ära! See mass pole üldse nii hirmuäratav ja inimesed on üldjoontes palju sõbralikumad, viisakamad ja heasoovlikumad kui igapäevaselt spordirajal. Laskumised on lühikesel distantsil kõigile jõukohased ning kui tekib tunne, et ikka ei ole, võib suusad jalast võtta ja alla marssida. Nägin päris mitut niimoodi tegemas. Lõppkokkuvõttes on see lihtsalt üks suur suusapidu, mitte mõisa peale võistlus ja eesmärk on koguda hunnik suurepäraseid emotsioone. Lisaks kõigele saate medali, šokolaadi, rinnamärgi ja nakkushaiguse seda kõike korrata. Nii, et järgmisel aastal siis rajal näeme jah?! Diil!
Ahjaa, mingeid magusaid jooke ma ei taha nüüd järgnevatel päevadel ilmselt tarbida. Tänagi on veel geelist ja spordijoogist paras liimimaitse suus. Järgmine kord läheb loosi kas mõru greibimahl või puhas joogivesi. Päris mitmel korral tekkis seal põldude vahel rühkides tunne, et tahaks näoli lumme visata ja seda siis kahe käega süüa. Oeh, vesi on NIIII hea!
Täna on täitsa talutav olla. Õlg küll pisut valutab ja teine on ka pisut hell, aga võiks palju hullem olla. Lihased on minimaalselt kanged ja liikuda saan kenasti. Õhtul teen väikse sörgi või miski liigutamise peale, et homme päris Buratiino ei oleks.
Minu esimene TM 31km: Kokku: Natuke üle 31km ja 3h 16min 12sek.
1 comment:
Sa oled tegija-tegija! :)
Post a Comment