Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Friday, August 17, 2012

Meelekindlus - You tell me, don’t try it, I’m warning you that I won’t buy it!

Kõige raskem siin elus ei ole ronida maailma kõige kõrgema mäe tippu, ületada oma hirme või püüda unistusi, mis esmapilgul lootusetult kättesaamatud tunduvad. Ma muidugi ei tea, kuidas teistega on, kuid enda puhul olen aru saanud, et kõige raskem on meelekindluse ja enesekindluse säilitamine. See ju tegelikult kõige alus ongi. Inimene vaimustub millestki, vaimustub nii, et sellest saab tema unistus ning selleks on vaja meelekindlust, enesekindlust ja järjepidevust, et soovitu lõpuks kättesaadavaks muuta. Right!? Aga alati on keegi, kes ütleb, et sa ei saa hakkama, su unistus on mõttetu, tegele millegi targemaga, sul ei ole seda vaja jms, mis meid paar sammu tagasi astuma paneb(või lausa suunda muutma).

On neid, kes lähevad oma unistusi täites läbi tule ja vee, ükskõik siis kui suured või väiksed need eesmärgid ka ei oleks. Püüdjale on need elulise tähtsusega ja teiste asi ei ole kritiseerida. Kuid paljud meist lihtsalt väsivad ja löövad käega. Pigem näeme põhjuseid miks me ei peaks enda aega raiskama ning hoopis tegelema millegi „tähtsamaga“ või milleks üldse üritama hakata, kui lõpptulemus on ette teada – läbikukkumine. Näiteks võtame kasvõi kaalulangetamise. Seisame peegli ees ning vastu vaatavad lisakilod, mis on ennast õige mugavalt puusadele ja igale poole mujale istutanud. Pilt on lausa vastik. Sätime miskit poppi selga, mis üldpildi pisut nauditavamaks muudab, kuid tõde on kusagil seal riidekuhja all jätkuvalt olemas. Nina kirtsutades ütleme, et armastame ennast sellisena nagu oleme ja kõik ei peagi peenikesed olema. Ja ei peagi! Ausalt ei pea, aga ma räägin neist, kes seda ütlevad, kuid tegelikult ei mõtle. Peas painab edasi mõte, kuidas järgmiseks jõulupeoks või rannahooajaks oleks vaja pekk maha saada ning lõpuks ometi endaga rahul olla. Selle asemel möödub aasta ning lisanduvad uued „lõbusad“ kilod. Jah, pidin ennast eelmisel hooajal kätte lõpuks võtma, aga alati on järgmine aasta ja järgmine rannahooaeg ja... Tõsi..

Kindlasti ei tohi unistuste täideviimist alustada mõttega „Ma niikuinii ei saa hakkama..“. See on nagu sõtta minek ilma relvadeta. Ei saagi võita, kui puudub õige varustus – 100% siirast tahet segatuna meelekindlusega!

Sõbrad, ärge kartke vaimustuda mõttest, kui te olete alati tahtnud osaleda mõnel rahvaspordiüritusel, kuid pole julgenud seda teha, sest olete kartnud viimaseks jääda. Kaotajad on need, kes üldse ei proovigi, mitte need, kes on andnud endast parima! Ärge öelge, et need kilod ei kao niikuinii mitte kunagi, kui te ei ole proovinud erinevaid võimalikke võimalusi(Ja näljutamine ei ole lahendus!!!). Ja kindlasti ärge öelge oma sõbrale, et maailma kõige kõrgema mäe otsa ronimine on puhas rumalus, kui ta on selle endale pähe võtnud. Me kõik oleme kõigest inimesed, kes elavad oma lihtsat igapäevast elu. Mõned on meist lihtsalt julgemad ning jäänud vaatamata kriitikale meelekindlaks. See on imetlusväärne, kas teate :)

Mina jäin ka enesele kindlaks(vaatamata kõhklustele ja kahtlustele) ning tänase seisuga olen registreeritud 16.septembril toimuvale Tartu Rattamaratoni 89km sõidule(minu kõige, kõige esimene rattavõistlus!!). Miks mul seda ilmtingimata vaja teha on? Ausalt öeldes ei oskagi ma täpselt öelda. Lihtsalt aastaid on olnud soov kõik SEB Tartu maraton klubi poolt korraldatud spordivõistlused läbi teha. Mulle tohutult meeldib see positiivne emotsioon, mida nendelt rahvaspordiüritustelt alati saan. Ma saan sportida koos sadade või lausa tuhandete spordisõpradega, saan ennast ületada ning proovile panna ning see meeliülendav emotsioon, kui oled jõudnud üle finišijoone ja kaela riputatakse medal, mille oled auga ära teeninud. See ei ole tobe, see on oskus rõõmu tunda pisikestest asjadest :) Sport paneb keha elama ja teeb meeled erksaks. See ei ole tüütu kohustus, vaid elustiil, mille olen vabatahtlikult valinud.

'Sina' seda ehk ei mõista, aga proovi sport ja spordivõistlused kõrvale jätte. Mõtle, mis just 'Sulle' meeldib ja mida alati oled tahtnud teha, kuid pole julgenud.

Täna säilitan meelekindlust pisikestes asjades ja niimoodi ma kasvan!



1 comment:

Anonymous said...

hea laul! :)