Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Friday, August 17, 2012

Toidutalumatus - kuidas elate?


Kas keegi teab kui palju toidutalumatusega inimesi on Eestis? Kui paljud üldse teavad, et neil on mingi kindla toidu suhtes talumatus? Kui palju on neid, kes ei talu korraga ei laktoosi ega gluteeni sisaldavaid toite või toiduaineid? Ja kui palju on terveid söödikuid, kes ei mõista neid, kes selle probleemiga silmitsi seisavad?

Mina olen üks nendest „õnnetutest“, kellel on nii gluteeni kui ka laktoosi suhtes talumatus, kuid keelatud on ka pärm ja suhkur(ning mingil kummalisel põhjusel ei saa ma süüa ka riisi. Halb hakkab!). Seega on minu menüü eriti piiratud.

Põhjus, miks ma sellest üldse kirjutama hakkasin on imelihtne.  Kus käivad toidutalumatusega inimesed väljas söömas? Tervisekohvikutes(tervis=öko, toidutalumatusega inimestel ei ole seal suurt midagi teha)? Tavalistes toidukohtades? Jah, ma saan aru, et igast normaalsest toidukohast on võimalik tellida salatit ja suppi, kuid kui ma soovin minna õhtusöögile ja süüa midagi muud peale salati ja supi? Tegelikult, kui aus olla, siis on normaalselt aurutatud või küpsetatud köögiviljad puhas luksus. Enamasti on nad vesised, maitsetud ja näevad mannetud välja. Või hullem veel – neid ei olegi menüüs!

Väljas söömas käies on mul alati pisut piinlik. Piinlik kaaslaste ees, kellega parasjagu toidukohta valin ning piinlik ka toidukoha personali ees. Ei ole ju meeldiv, kui keegi nina kirtsutades menüüd uurib ning vabandades minema marsib, sest „siin ei ole midagi süüa“!

Nii, et tihti seisan ma silmitsi probleemiga, kus ma pean paluma, et midagi minu taldrikult eemaldataks või võimalusel asendataks. Reaktsioon palvele on enamasti pigem negatiivne. Siiani olen hoidnud madalat profiili, kuid olen mõelnud, et peaks julgemalt küsima ning vajadusel ka probleemi selgitama. Minu eesmärk ei ole tekitada tüli või teha sääsest elevanti. Pigem on minu siiras soov einestada sõpradega valitud kohas ning saada söödust ka kõht täis. 

Kas oleks imelik paluda võimalust tellida aurutatud ning kergelt praetud/wokitud köögivilju tükikese kala või lihaga? Kui menüüs on nad valikus, siis idee poolest peaks saama ka endale portsu kombineerida. Hinna dikteerivad niikuinii ju nemad. Jah, ma saan ideaalselt aru, et kõigi soovidele ning kapriisidele ei saa ega peagi vastu tulema, kuid minu „kõhumuret“ jagavad ju nii paljud inimesed veel. Teadlikkus toidutalumatusest vaikselt tõuseb, kuid miks söögikohad sellega kaasa ei lähe? Pakkuge kasvõi võimalust ja teie söögikohta kiidetakse taevani ja külastatavus tõueb!

Minu menüü koosnebki igapäevaselt peamiselt aurutatud köögi- ja juurviljadest, mille kergelt pannilt üle lasen, lihast(kala, kana, lammas, siga), salatitest ja puuviljadest. Vahelduseks vahel ka maisimakaronid.
Jah, mulle on lubatud laktoosivaba piim, juust ja jogurtid, kuid ka nende tarbimine on piiratud, sest ületarbimisel põhjustavad need samuti kõhuvalu.

Tulemuseks on küll ilus sale figuur, kuid eelmise postituse jätkuks võin öelda, et vaatamata sellele, et selline minu igapäevaelu köögis ongi, on jätkuvalt raske vaadata inimesi, kes ajavad endale piiramatult kooke või komme näost sisse. Ma tahan ka! Ja ma ei räägi nendest kookidest, mida ma kodus ise küpsetan. Tahan minna poodi ja süüa mida iganes ma soovin. Seega, iga toidukord pean ma endale sisendama, et toidu eesmärk on toita kõhtu ning toidust saadav nauding tuleb meeltele korjata kuskilt mujalt. See nõuab tugevat tahet ja enesepiitsutamist. Palju lihtsam oleks surra õnnelikuna ja suu kooki täis.. 

Põnev oleks suhelda teiste toidutalumatuse käes kannatavate inimestega. Mida teie sööte, kuidas pere teie toidutalumatusse suhtub, kui palju erineb ülejäänud pere menüü teie omast, on teil nippe või trikke ja kuidas olete leppinud oma „saatusega“? Nii, et kui keegi sama murega inimene satub seda postitust lugema, siis palun võtke ühendust!

15 comments:

Anniki said...

Sattusin Sinu blogisse, kui otsisin tatrajahupannkookide retsepti ja avastasin siit nii palju endaga sarnast, nii ärevushoogude kui kilpnäärme vallas :)

Lisaks siis värskelt diagnoositud laktoosi- ja gluteenitalumatus, millega ma veel elada ei oska.
Tulin just poest, kaasas tatrajahud ja muud uued ning tundmatud toiduained ning ikka avastan, et minu valitud pudruhelbed mulle ei kõlbagi - sisaldavad nisu. Keeruline, väga keeruline.

Sellepärast ole vahva ja kirjuta ikka edaspidi ka toidust, et mina ja veel minusugused saaksid ka aimu, kuidas selles uues ning keerulisena näivas maailmas ellu jääda :)

Helina A. said...

Oi, kuigi toidutalumatuse juures ei ole mitte midagi rõõmustavat, siis tervitan sind ikkagi "klubisse" astumise puhul.

Praeguseks on 3a ja mõned kuud peale möödas, kui alustasin oma uut elustiili, st uutmoodi toitumist. On läinud küll pisut kergemaks, kuid täiesti harjunud ei ole ikka. Avastamisrõõmu ja -põnevust jagub.

Jagan heameelega oma kogemusi, nippe ja retsepte. Või siis väikest hala, kuidas tahaks saia süüa, aga ei tohi :)
Aga ootan ka teistelt põnevaid või lihtsaid(aga maitsvaid) retsepte, kes jagada soovivad. Tuleb tunnistada, et viimasel ajal on neid retsepte küll rohkem hakanud liikuma, aga mõned aastad tagasi eesti keeles neid peaaegu ei leidnudki. Välismaiste retseptidega on aga nii, et kõiki toiduaineid ei pruugi meil poest leida.

Niisiis, jõudu ja kannatlikkust uue menüüga ja kohtumiseni järgmistes retsepte ja toitumist puudutavates postitustes! :)
(Retseptid leiad labelite alt vasakult poolt listist!)

Anonymous said...

Olen 18-aastane koolitüdruk, peenike ja „õbluke“, pealtnäha terve ja töökas, aga tegelikult vaevab mind juba pea kaks aastat suur tervisemure. Kuigi jutt on niigi pikk, alustan ikka algusest, sest just sealt hakkaski kõik kooruma...Mäletan, kuidas alates varajasest lapsepõlvest vanaema mind iga päev noomis, et olen kohutavalt kõhn ja kui sööma ei hakka, tulevad tulevikus suured probleemid. Lühidalt öeldes on mul olnud alates ajast, kui ennast mäletan kuni eelmise aasta kevadeni n-ö vastumeelsus „korraliku“ toidu vastu. Kookidest, kommidest, krõpsudest, limonaadist jne ei öelnud kunagi ära, samas ei saa ka väita, et oleksin neid „sisse ahminud“ – pigem sõin ikka alati vähe, isegi kui tarbisin magusat või rasvaseid krõpse „päris toidu“ asemel. Olen selle „vastumeelsuse“ üle palju mõelnud, võib-olla oli see vanaema, kes pidevalt peale käis, et ma alati korralikult sööks – juba lasteaias oli vanaema minu rühmas kasvataja abi ehk siis "söögitädi" ja olin iga hetk tema valvsa pilgu all :D. Samuti andis ta mulle pidevalt toiduaegade vahel igasugu puuvilju ja mahla, niiet erilist isu enam polnud, kui söögiaeg kätte jõudis...Siiski, piltide pealt vaadates olin täiesti normaalkaalus/-kasvus terve ja elurõõmus laps. Niisis praegu on hilja öelda, kas vanaema minu toitumusharjumusi kritiseerides ka pisut liialdas, eks neil on kombeks alati kõht täis nuumata ja kui pirakas taldrikutäis kartuleid-kotlette alla ei lähe, on pahandus majas. Igal juhul läks tema jutt tol ajal ühest kõrvast sisse, teisest välja. Millest ja kuidas siis toitusin? Esiteks sõin koguseliselt väga vähe, tihti rikkusin söögiisu ära, süües enne toitu kõhu komme täis. Puhast liha sõin ainult n-ö käsu peale, samas igasugused vorsti- ja viineritooted olid kõrgelt hinnas. Juur- ja puuvilju sõin alati hea meelega. Piimatoodetega mul tol ajal probleeme polnud, samuti nisuga. Teismeliseeas läks olukord päris käest ära, sest ema-isa lahutasid ning jäin elama isa juurde. Isa loomulikult sooja toitu ei valmistanud, niisiis hüppasin sageli pärast kooli(kus ma tavaliselt sooja toitu ei söönud, sest lihtsalt isu polnud, vahel harva ostsin mõne saiakese, kui kõht korisema hakkas) poest läbi ja ostsin karbi mõnda kooresalatit, paki krõpsu või küpsist ja limonaadi. Ma isegi ei mäleta, mida õhtuks sõin, võimalik, et mitte midagi. Hommikusöögi jätsin alates algklassidest samuti vahele... Praegu seda kirjutades tahaks tõesti ainult pead vangutada oma rumaluse üle ning kõige rohkem sooviks teada, mis põhjustas selle vastumeelsuse söömise vastu.

Anonymous said...

Tegin jutu kaheks osaks, sest nii pikka kommentaari ei lubatud avaldada :)
Nüüd aga sellest, miks seda blogipostitust lugema sattusin. Aasta-kaks tagasi hakkasid mind lisaks aknele, mis vaevas mind alates 12.eluaastast, kimbutama väga häirivad seedehäired, alguses kõhukinnisus, pärast lahtisus. Olin murest murtud, perearsti/vanemate toitumisalased soovitused ei mõjunud. Otsisin netis informatsiooni ning sealt saadu põhjal eeldasin, et mul on mingisugune talumatus. 2012 augustis käisin Levini kliinikus(Role), et see kindlaks teha. Sain sealt üüratu pika punase nimekirja, kus olid muuhulgas kõik piimatooted, oad, pähklid, suhkur, mesi, nisu; lisasks mu lemmikud: herned, porgand-kaalikas, muna, riis. Seal oli ka gluteen, kuid samas rohelises ehk lubatud nimistus olid peale hirsi, tatra ja maisi ka kaer ja rukis, mis tegelikult ju sisaldavad seda valku. Kuigi lubatud toidu nimekiri oli punasest pea 3 korda pikem, tulin üsna nõutult koju tagasi. Hakkasin jälle iseseisvalt uurima, et mida siis süüa, kuidas valmistada toitu, mis oleks just minu jaoks tervislik. Samuti hakkasin iga päev sööma hommikusööki. Välistasin punase nimekirja ained, kuigi alguses oli teadmatuse tõttu palju libastumisi...Igasugu sukrupomme ma enam lubada ei saanud ja sellega kaasnes päris suur isu kasv – tahtsin pidevalt süüa ja palju! See oli minu jaoks midagi uut, samuti ka organismi, mis oli harjunud saama palju kiirestiimenduvaid süsivesikuid väheses koguses. Ja muidugi sees oli vastik õõnes tunne, sest halb oli mõelda, et pean oma elu nii kardinaalselt muutma ja teistest erinema. Tegelikult oli menüümuutusega alustamiseks kohutavalt halb aeg – algas pingerohke 11.klass ning mul ei jäänud aegagi uude olukorda sisse elada, see tekitas lisaks aknele suurt stressi... Siiski märkasin paari kuu möödudes, et energiat oli oluliselt rohkem – varem olin koolis pidevalt uimane ja pärast kooli pidin saama kohe paar tundi magada, et õhtuni vastu pidada. Kuid kurvastusega pean praegu tõdema, et minu tee alles algab – seedehäiretest(eriti kõhulahtisus) ja aknest ma vabanenud pole. Ma ei kavatse kindlasti alla anda ja nii hea on lugeda, et keegi suudab iseseisvalt oma tervisemured kontrolli all hoida, kuigi arstid tahaks silmapilkselt igasugu mürke välja kirjutada...Seedehäiretega pöördusin gastroenteroloogi poole, kes tegi kõik olemasolevad uuringud, mis tõestasid, et mingi soolehaigust mul pole(samuti pole tsöliaakiat, kuigi tean omast käest, et gluteen põhjustab mulle kiiresti naha ja seedimise halvenemist), laktoositalumatus on mul see-eest päris suur. Arst kirjutas välja igasugu rohte, kuigi ei osanud öeldagi, et mis mul siis lõpuks viga on! Akne vastu taheti mulle anda Roaccutanet, mis on väga-väga kange rohi ja mõjutab üldist tervist. Loobusin sellest, sest olen veendunud, et kõik hädad saavad alguse valest toitumisest ning suurest stressist ja kui neid sümptomeid, mille abil meie keha üritab meeleheitlikult teda anda, et miski on korrast ära, jõuga mürkide abil alla suruda, jõuame ühel päeval surnud punkti. Sulle, blogi autorile palju jõudu ja jaksu! Tea, et Sa pole oma murega sugugi üksi ning ära unusta ikka vahel maitsvaid retsepte jagamast! 

Helina A. said...

Aitäh nii pika kommentaari eest!
See on tegelikult päris õudne, kuidas järjest rohkem ja rohkem diagnoositakse inimestel erinevaid toidutalumatuseid ja allergiaid. Ei tea, kas see on tingitud sellest, et meie toidud on kõik järjest rohkem igasugu keemiat täis või siis varem ei pööratud sellele lihtsalt tähelepanu? Miskipärast panustan esimesele.
Mina ei saanud ka enne aru, kui tähtis on süüa õigeid asju, kui lõpuks tervis täitsa üles ütles. Ega mul väga selliseid klassikalisi sümptomeid ei esinegi. Jah, kohupiim paneb mul kõhu valutama ja jogurt tekitab iiveldust või saialised muudavad ainevahetuse aeglaseks, AGA kõige suurem probleem on see, et kogu keelatud toit nullib kogu mu immuunsuse. Olen mõelnud, et kui asi oleks vaid kõhuvalus, kas ma siis suudaksin keelatud toiduainetega piiri pidada.. Võimalik. Aga motiveerib mind see, et ma ei jaksanud enam haige olla, sest põdesin tõesti koguaeg midagi.
Kui organism ja veri puhtaks saavad, siis mõned allergiad kindlasti taanduvad. Näiteks ei ole ma enam maasikate või apelsinide vastu allergiline. Muidugi meeletus koguses ma neid süüa ei saa(tuleb lööve), aga parem on küll :)
Ja mina vaevlesin ka pidevalt halva näonaha küüsis. Ma vahel ikka laktoosivabasid piimatooteid söön, sest kaltsiumi on kuskilt vaja ja taimne pole päris see(tegin ju eelnevalt kõik selleks, et kaltsiumi kätte saaks, aga hambad ikka lagunesid). Siis hakkasingi uuesti laktoosivabu piimatooteid tarbima. Nendega on aga nii, et kui neid ülemäära palju süüa, muutub mu näonahk jälle koledaks. Isegi kui ei tule suuri punne, on ta kuidagi tuhm, laiguline ja nagu kobrutaks või on imelik. Šokolaad on teine õuduk. Ja saiad. Kel aknega jama, need peaks jahutoodete ära jätmisest alustama.
Muideks minule kirjutati ka nahaantibiootikum välja ja pahaaimamatult sõin neid. Nahal muutusi ei märganud ja soolikatele oli see viimane pauk.
Praegu väldin antibiootikume kuni viimse võimaluseni ja üritan nõelraviarsti juures oma hädadest lahti saada.

Aitäh veelkord kommentaari ja toetuse eest! See tähendab mulle palju :)
Kindlasti leiad endas jõudu ja tahet, et toitumist jälgida ja elustiili muuta. Algul on raske, aga kui ära harjud, siis on see uus energia täielikuks motivaatoriks ja elujõu süstiks! Kõik maitsed muutuvad hoopis paremaks ja maitsemeeled erksamaks.
Jagan kindlasti ka tulevikus retsepte. Nii, et tule vahel ikka piiluma :)
Ja kui Sul on mingeid vahvaid retsepte, siis võid samuti julgelt jagada! :)

Kõike kõige paremat, Sulle!!

Anonymous said...

Hei!

Nägin tegelikult juba ammu, et olid mulle vastanud. Kuna ma olen gluteeni- ja piimatoodetevabalt toitunud ainult aasta, pole mul veel eriti selliseid retsepte, mis oleks ülihead ja teistega jagamist väärt.. Paar päeva tagasi tegin raamatu "Gluteenivabad toidud" retsepti järgi Madeleine'i küpsiseid. Minu enda ja ka pere arvates kukkusid need välja väga-väga maitsvad, seetõttu otsustasin täna sinu blogi lugedes seda retsepti jagada. Äkki meeldivad sulle ka. :)

Kasutasin küpsiste jaoks spetsiaalset merekarbikujuliste aukudega silikoonvormi(sel juhul ei ole vaja pesasid rasvainega määrida).

2 muna
20 g pruuni rafineerimata suhkrut
40 g kookoshelbeid
40 g pruuni riisi täisterajahu
30 g gluteenivaba kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
Poole sidruni mahl
50 g kookosrasva
1 dl kreemjat kookospiima
Peotäis rosinaid

Vahusta munad. Sulata kookosrasv. Sõelu kaussi kuivained ning lisa suhkru-kookoshelveste segu. Sega ettevaatlikult hulka vahustatud munad, seejärlel nirista pidevalt segades juurde kookospiim ja sidrunimahl, lõpuks lisa rosinad. Tõsta tainas lusikaga vormi. Küpseta 170-kraadises õhuringlusega ahjus umbes 15 minutit, kuni küpsised hakkavad pealt kuldpruuniks minema. (Minu küpsised jäid seest mõnusalt pehmed, kuid kui soovid kõvemaid, pane ahi 190 kraadi peale ning küpseta vähem aega).

PS! Pruuni suhkru asemel võib kindlasti kasutada ka tavalist lauasuhkrut, pruuni riisi täisterajahu asemel tavalist valget Veski Mati riisijahu, kuid sel juhul ei saa garanteerida originaalretsepti järgi küpsetatud küpsiste suurepärast maitset.
Parima tulemuse saavutamiseks võta kõik vajaminevad ained vähemalt pool tundi enne küpsetama asumist toatemperatuurile soojenema ning lülita ahi sisse, et see oleks küpsiste sissepanekul piisavalt kuum. Jahu sõelumist ei tohiks alahinnata, sest see lisab sellesse õhku ning muudab küpsised mõnusalt õhuliseks.
Kui panna küpsised 2-3 tunniks sügavkülma, muutuvad nad tahkemaks, ka maitse ei kannata.

Anonymous said...

Unustasin lisada, et tegin originaalretseptis ja samuti valmistamisõpetuses muudatusi, niiet kui peaksid seda raamatust otsima, siis sealt päris sellist ei leia :D

Helina A. said...

Oiiii, tead Sa lugesid peale mu vastuse ja blogipostituse veel mõtteid ka, sest olen päris kaua unistanud küpsiste tegemisest, kuid pole selleni jõudnud.
Aitäh retsepti eest! Proovin kindlasti ära ja siis annan teada, kuidas maitsesid.
Kas sa oskad vihje öelda, kust kõige mõistlikum oleks neid vorme minna otsima?
Ja vabalt võib veel retsepte jagada. Läbiproovitud retsepte on palju kindlam katsetada, kui raamat lahti lüüa ja hakata ise pimesi mässama.
Teen Sinu retsepti järgi ja raamatust otsima ei lähe :)

Anonymous said...

Kui ma ikka õigesti mäletan, ostsin oma vormi Tartu Kaubamaja kodumaailmast, see võis olla aasta või pool tagasi. Mõtlema hakates pole ma kuskil mujal neid küll märganud. Käisin täna ka Prismas, seal seda polnud, kuid avastasin hoopis gluteenivaba lehttaigna, mida lähipäevadel katsetada kavatsen. Rääkides Madeleine'i vormist, siis Tallinnas on kindlasti suurem tõenäosus seda leida, aga kui kuskil siiski märkan, ütlen edasi :).

Helina A. said...

Gluteenivaba lehttaigen?? :O See on küll tänase päeva parim uudis. Ma kas ei ole ammu Prismas kolanud või on see uus toode.. Kas seda peaks otsima kuskilt sealt kus kõik taignad koos või on ta külmutatud kujul?

Anne said...

See oli külmutatud taignate-saiakeste juures, seal leidus veel mitmesuguseid gluteenivabu "leibu" ja saiu, aga need ei paistnud väga isuäratavad. Lisaks oli enamikul kui mitte kõigil esimeseks koostisaineks kas riisi-, maisi- või nisutärklis(gluteenivaba), niiet kodus (täistera)jahudest tehtud sai on palju kvaliteetsem ja ma usun, et tuleb ka odavam, kuigi nõuab natuke rohkem mässamist.

K said...

Hei Helina!

Kas Sul tehti toidutalumatuse väljaselgitamiseks ka mingisugused konkreetsed analüüsid (vereanalüüs, uriinianalüüs vms) või selgus kogu see talumatus rohkem katse-eksituse meetodil (et kui ei söö, siis on tervis hea ja kui sööd, siis halb)?

Küsin, sest meil on väga sarnase taustaga minevik, selles osas mis tervist puudutab.
Ma usun siiralt, et toitumisega on võimalik kõike ravida, kuid erinevad analüüsid on üsna kallid ja nagu olen lugenud, siis tihtipeale ka ebatäpsed.

Samas ei tahaks NII suurt elumuutust ilma kindlate tõenditeta ette võtta.

Jään Su vastust ootama!

Helina A. said...

Hey K!

Anna andeks, et olen vastamisega viivitanud.

Mulle on varasemalt tehtud dr Levini kliinikus toidutalumatuse kohta testid, kuid toitumist hakkasin jälgima ikkagi alles 2010 aastast, kui hiina meditsiini arsti juures käisin.

Osaliselt need soovitused kattuvad ja suuresti kattuvad nad ka nt veregrupidieediga(just, mis piimatooteid, suhkrut ja jahusid puudutavad), aga usaldan just hiina meditsiini arstilt saadavaid soovitusi, sest olen täheldanud, et menüü muutub vastavalt konkreetsele probleemile.

Keelatud toiduainetele küll kohest vastureaktsiooni enamasti ei teki, kuid probleem seisnebki selles, et immuunsus kaob ära ja kilpnääre hakkab kohe jamama :( Seepärast on mul suuremalt jaolt keelatud asjad ikkagi menüüst väljas.

Kui sind huvitab midagi täpsemalt, siis kirjuta julgelt mailile ja vastan sulle täpsemalt ja pikemalt. Siia lihtsalt ei mahu kõik. Maili saad kontaktist :)

sloonik said...

Tere, sattusin selle blogi otsa juhuslikult, kuna otsisin laktoositalumatuse kohta infot.
Jah, kuulun sellesse gruppi ning on tekkinud küsimus, kuidas sellega hakkama saada, sest kohati jääb mulje, et ükski toit ei sobi organismiga kokku. Vahest tekib selline viha, et mul see asi küljes ning, et pole selline nagu ülejäänud, kes saavad oma toitu nautida, mõtlemata, et oh issand jälle on mul see jube kõhu valu ja iiveldus oksendamisega.
Minul tekis laktoositalumatus eelmise aasta jaanuarist diagnoositud sain aprilliks. Kõige jubedam on muidugi see, et paljud tuttavad ei saa sellest aru ning on kohati pilkavad, selle asemel, et toetada. Muidugi on see minu mure, millega peaksin ka ise toime tulema. Kuid siiski, ehk teate, kuidas või mida teha selleks, et lihtsustada oma elu, kuna kõhu valu toob ka hulganisti kõhugaase endaga kaasa, mis tekitavad omakorda spasme kõhus?

Helina A. said...

Sloonik:
Tere,

See viha on täiesti loomulik emotsioon, mis selle kõigega kaasneb. Märtsis saab 4a, kui olen toitunud hoopis teistmoodi, kui varem, ja pean tunnistama, et mõnikord tekib viha siiani.
Otseloomulikult on eriti raske alguses. Kas siis emotsionaalselt või seepärast, et tundub nagu poleks mitte midagi süüa. Eriti näiteks külas või erinevates söögikohtades. Aga sellega siiski harjub ja süüa on küllalt.

Mõni tarbib laktoosivabu tooteid, aga mulle ei mõju need ka kuigi hästi. Nii, et nendest tarbin mõnikord harva vaid laktoosivaba maitsestamata jogurtit(smuutidesse), laktovaba piima(kastmetesse) või siis laktovaba juustu. No, et kuskilt üldse kaltsiumi saaks, sest toidulisandi juurde võtmine mul ei aidanud ning taimne kaltsium on ikkagi taimne. Kuigi taimetoitlased võivad siin tuliselt vaielda.
On ka erinevaid taimsel baasil tehtud koore laadseid tooteid ning isegi juustu. Tuleb lihtsalt poes kullipilguga ringi käia :)
Tuttavad pilgaku, ise on rumalad. Ega sellest ei pruugigi enne aru saada, kui ise ei koge. Pilgatakse mindki, et mu toidulaud nii piiratud on, aga kui see enesetunde heaks teeb, siis mis mul siin ennast rumalalt või halvasti tunda.
Gluteenitalumatust ei ole? Tihtipeale käivad need käsikäes.