C'est la vie - Mida sa teeksid, kui teaksid..?

Mida sa teeksid,  kui teaksid, et sul on vaid paar kuud elada? Veedaksid selle aja oma lähedastega? Reisiksid?! Avaldaksid kellelegi armastust, mille jaoks siiani julgust on nappinud? Teeksid midagi meeletut või annaksid alla ja nutaksid hoopis? 

Kas siis enam üldse millekski jõudu jätkuks või just vastupidi? Just nüüd tahaks elada nii nagu ei kunagi varem..

Inimesed võtavad endilt  vabatahtlikult elu, kui kellegi teise suurim soov samal ajal ei ole midagi muud, kui saada veel mõned tunnid oma elupäevade kontole.

Mõnikord tunduvad väikesed asjad maailmalõpuna, kui tegelikult on need vaid uue alguse stardilavaks. Me lihtsalt ei oska end põhjast lahti tõugata või ei jätku selleks jõudu. Oskust?!

Kardame tundmatust ja tundmatut, tänu millele jääb nii palju asju tegemata. Kuid niikaua kuni see hirm pole seotud punktiga ühe elu lõpus, on rumal ennast tagasi hoida. 

                                                                           

Ma ei kortsuta enam küsivalt kulmu nende peale, kes jalutavad paljajalu läbi elu ning tunnevad suurimat rõõmu lillede noppimisest või varahommikusest linnulaulust, sest olen aru saanud, et elus ongi kõige olulisem olla õnnelik ja tunda rõõmu väikestest asjadest. See ei ole rumal naiivsus või lapsik muretus, see on oskus valida jalutuskäiguks just selline rada, kus varjud jäävad seljataha. Oskus end säästa ja hoida.
Sellega võib minna kaua aega. Mõnel terve elu       ..või mitu.

Milline õnn on omada oma elus inimesi, kes hoiavad su  käest, kui sa ei julge astuda järgmist sammu  või usuvad sinu unistustesse ning nende teostamisse rohkem kui sa ise, sest nad teavad, et sa saad hakkama. Nad teavad, et armastus ja poolehoid teevad imesid ja muudavad maailma. Sinu maailma.

Kui tobe on oodata ja aega raisata, kõrvus kell tiksumas, kui tead, et alustada võiks kohe ja praegu. Ükskõik millega. 

Ja kui jälle tuleb nutuklomp kurku, et elu on nii halb ja raske ja otseloomulikult ka täiesti ebaõiglane, on aeg vaadata seda tüüpi videot, mis paneb kõik kaardid ümber mängima. 

Jah, ma tean seda särgi juttu, kuidas oma särk on ihule kõige lähemal ning alati on keegi, kellel on hullem. Aga vahel peab korra kellegi teise särki proovima. Kasvõi niimoodi kaugelt. Korra pilguga puudutama. Et mõista teisi paremini ning hinnata seda kõike, mis sul on, mitte nutta asjade pärast, mida pole ja mida sa ehk enam ei vajagi.

Minu siiras austus nende vastu, kes julgevad, usuvad ja suudavad!
C'est la vie - võta või jäta..