Tõestada, et hirm on meie endi valik, registreerisin ennast EMT Rullituuri Pärnu IIZI skate(16km) etapile(Korraks mõtlesin ka pikale minna, aga kuulasin targemaid ja valisin lühikese distantsi.). Tegelikult ei olnud see minu esimene registreerimine. Olin kirjas ka Kohtla-Järve etapil, kuid tol korral valisin hirmu(või hirm minu) ning ei võistelnud. Üks viadukti laskumine friikis mu outi, pluss lubas vihma ja ma otsustasin, et ma ei hakka sõitma Eesti teise otsa selleks, et suhteliselt suure tõenäosusega seal ikkagi mitte võistelda.
Seekord toimus võistlus Pärnu lähedal Audru Auto24ringil. Ei mingit varju tuule ega päikese eest. Neid kahte sinna aga jagus.. ..lisaks 28le soojakraadile. Huhh, palav oli!
 |
| Foto: Erakogu |
Viimane uisuvõistlus jäi aastasse 2010 ning peale seda on uisud kuni eelmise aasta sügiseni kapis seisnud.
Heiaheia ütleb, et uiskudel olen ma olnud sel aastal(koos paari korra talvise saalis veeremisega) kõigest 21 korda. Seda on halastamatult vähe! Samuti ei ole ma teinud mingeid kiiruslikke treeninguid. Need ainsad lõigud, mis paar kuud tagasi tehtud said, jäid ainukesteks. Olen lihtsalt madala pulsiga mugavustsoonis kulgenud. Seetõttu ei osanud endalt ega endast mitte midagi oodata. Diil oli, et ei lähe sinna võistlema kellegagi peale iseenda hirmu. Võit oli juba starti minek.
Oh, te ei kujuta ette, kui närvis ma olin(Seda kinnitas ka pulsikell, mis näitas stardis täiesti müstilisi numbreid.). Mu käed värisesid juba paar tundi enne starti ja söögiisu oli ümmargune null. Nii, et olin ka suht söömata. Anyway, see pole üldse mingi argument. Maratonegi on ainult banaani pealt sõidetud.
Start oli selline nagu alati. Hull siblimine. Jäin totakalt karpi, kui paar ajugeeniust arvasid, et on jube kavalad, kui mu tee ära üritavad blokkida. Eesmärk jäi küll selgusetuks, aga sellega tuleb alati arvestada, et mõni selline segaste motiividega tegelane, kes oma võimeid üle kõrgelt hindab, igale võistlusele end mahutab(Ma ei räägi siinkohal päris algajatest, kes alles õpivad ja kellele eksimused andeks annad!). Paari kiire liigutusega olin siiski neist möödas ja minu sõit võis alata. Tänu toppamisele jäin suuremast grupist maha ja oli selge, et üksinda ma neid kinni ei püüa, kambajõmmi aga võtta ei olnud. Niimoodi ma siis suurema osa ajast üksi lidusin.
Lõpuks leidsin ühe mehe ja naise kellega koos sõita. Tuleb aga tõdeda, et grupisõit on jätkuvalt paljudele võõras. Esiteks ei püsi grupid koos, keegi ei vaheta vedajat välja, kui tagant suurema hooga tuled ja käe eesolevale sõitjale seljale paned, et hoog edasi kanduks, hakatakse ärplema jne. Aga sellel ma ei viitsi hetkel pikemalt peatuda.
Ühe järgmise arusaamatu tüübi tõttu, kes ei lasknud mind grupis vahele, aga ise ka vahet kinni ei hoidnud, kaotasin oma kambajõmmid silmist ja jalust. Nii, et jälle tuli tuulega üksi võidelda, kuni hambad ristis pingutades püüdsin kinni ühe Läti neiu, kellega koostööd tehes saime grupil uuesti sabast kinni. Mõne aja pärast tema jõud siiski rauges ja jäi meist maha.
Lõpp saabus ootamatult. Just siis, kui mul uuesti kergeks läks. Lõpuspurt ja..
 |
| Fotod: Kaspar Kallip |
 |
Üldkoht: 20/98st
N klassi koht: 1/36st
Km: 16km
Aeg: 35min 10sek
Pulss: avg 180/max 187
Minust ettepoole jäid veel 5 Eesti noorteklassi(N) eliitsõitjat, kellest esimesele kaotasin 3min ja 30sekki. Vähemalt 1,5min jäid kripeldama, aga kuna oleksid ei maksa midagi, siis ei hakka siin spekuleerima, mis ajaga ma oleksin lõpetanud, kui oleksin saanud selle grupi kätte, kes mul vastutuule otsal lihtsalt halastamatult käest libises.
Minust ettepoole jäid veel 5 Eesti noorteklassi(N) eliitsõitjat, kellest esimesele kaotasin 3min ja 30sekki. Vähemalt 1,5min jäid kripeldama, aga kuna oleksid ei maksa midagi, siis ei hakka siin spekuleerima, mis ajaga ma oleksin lõpetanud, kui oleksin saanud selle grupi kätte, kes mul vastutuule otsal lihtsalt halastamatult käest libises.
Emotsioonid on head. Enesetunne oli ka päris hea, kui peavalu mitte arvestada. Jalad ei muutunud süldiks ja pidasid ilusti vastu. Ainult tunda oli, et ei ole harjunud ennast kiiresti liigutama. St kõrge pulsiga pingutama. Avg 180 tegi olemise päris.... ..ebamugavaks :)
Sain palju enesekindlust juurde, mingisuguse aimu, mis vorm mul hetkel on või ei ole jne.
Kui kõik läheb sammsammult paremuse poole ja planeeritult, siis ühe sõidu teen veel lühikese ja sügisepoole proovin maratoni sõita.
Jehhuuu!
