Kuidas kasvatada hunti!?

Samal ajal, kui minu treeningpäevikus laiutab ebaregulaarne treeningrütm ja kohati haigutab ka tühjus/puhkus, ei istu ma siiski niisama käed rüpes ja jalad rippus, vaid kasvatan oma beebihundist korralikku koerteriigi kodanikku. Ok, kõrgusesse laiusesse kasvab ta küll usinalt ise, kuid mälumahu ja selle täitmise eest olen vastutav mina. 

Fotod: Erakogu - 
Saame sõpradeks!?

Natuke imelik mõelda, et uue pereliikme saabumisest on möödas vaid 1,5 kuud, sest aeg tundub palju pikem. Ehk loob petliku illusiooni see, et selle lühikese ajaga on saanud pisikesest beebist täitsa korralik hunt. Jaurab küll tite moodi ja eks ta jätkuvalt käitub ka nagu titt, aga kui poiss vaja sülle vinnata, ei ole tegemist enam beebikilodega. 

Augu, mille vana koera surm südamesse jättis, on ajaliiv nüüd kinni katnud. Eks ta natuke torgib, aga Eddie suhtes on ebaaus sellele tähelepanu pöörata. Treeningvesti küljest sai ära harutatud ka "Helina&Rocky". Aeg liigub edasi.. 

Minu vaba aeg kuulub koerale. Kuna hundikoer on üks äärmiselt kangekaelne ja isepäine tegelane(eriti konkreetne juurikas!), on mõeldamatu lasta tal ise kasvada. Koguaeg peavad olema käpad tööd täis antud, sest kui sellega tegeleda ei viitsi, leiab ta ise endale tegevust. Kõlab ju hästi, et koer saab ise oma aja sisustatud? Ainult, et kui see aeg sisustatakse asjade närimise, lõhkumise või näiteks kaevamisega, on kõigil tuju rikutud. Peremees arvab ülbelt, et koer on eksinud, karistab tehtu eest ning.... siit saab alguse rappa kasvamine. Endalgi on sisse juurdunud harjumusi raske välja kaevata, mis me siis karvakoonust räägime. 

Igasugune "ma praegu ei taha" ja "ei viitsi" tuleb heaga ära unustada. Koer ei saa sellest aru. See tegelikult distsiplineerib tugevalt ka teiste asjadega. Kui ei viitsi trenni minna või muude kohustustega kohe tegeleda, siis lülitad oma laisad mõtted välja ja teed lihtsalt ära. 

Piirid tuleb karmilt paika panna juba maast madalast. Minu käest on algusest peale küsitud, et kuidas ma raatsin sellele armsale pisikesele ei öelda ja asju keelata. Lihtne! Ma olen näinud kasvatamatuid koeri, kes on oma omanikule nelja käpaga pähe astunud ja see on kole vaatepilt. Kergem on pisikesest peale mõista anda, mis on lubatud ja mis keelatud. Lapsi ju ka õpetatakse selle eesmärgiga. 

Kannatlikkust ja kindlameelsust on vaja. Kuhjaga! Mitte ükski loom ei ole loll, temaga tuleb lihtsalt tegeleda. Kui koer ei saa kohe aru, ei ole see koera süü, vaid omaniku tegemata töö. Närvilisus ajab koera segadusse ja lõpuks ei saa keegi aru, mida teha ei tohi või tegema peab. Samuti tuleb endale aru anda, et tegemist on "lapsega". Talle on kõik uus, seega tuleb uusi käsklusi ja korraldusi kannatlikult korrutada niikaua kuni uus sõna selgeks saab. Ma mäletan, et kirjutama oli umbes sama keeruline õppida. Eriti kirjatähti :) 

Aga see kõik on nii põnev. Isegi kui mõnikord on närv päris must, siis iga uue saavutuse pärast tahaks käsi totakalt kokku taguda ning kindel on see, et beebihunt oma kiitusest ilma ei jää. Kohustusliku õppekava kõrvale õpime ka muid trikke ja nippe, millega ajumahtu suurendada. 

Tähtis on olla oma looma suhtes tähelepanelik. Siis jäävad pahandused tegemata ning ajaga luuakse suhtlemiseks oma keel, mida ehk teised ei mõista, kuid asjaosalised ise teavad, millest jutt käib :) 

Koolis oleme ka juba kaks korda käinud ja tundub, et titele väga meeldib. Esimene kord oli küll pea koos kõrvadega laiali otsas, aga teisel korral oli nii asjalik nagu oleks teise koera vastu vahetatud. Enam ei mingit haukumist ega urisemist teiste usinate õpilaste peale ja keskendus käsklustele ning minule. 

Olgugi, et ma ei saa valimatult iga hetk tulla ja minna nii nagu mõte tuleb ja unekontol ripub magamata öödest üks suur võlg, ei kaalu mitte miski üle neid sabaliputusi, rõõmsaid kutseid mängule ning silmnähtav areng ja kasv. Kasvamine sõpradeks. 

Ei, ma ei võta oma sõnu tagasi, et ma pole koerainimene. Võõrad koerad ongi minu jaoks võõrad ja neid ma ei nunnuta. Aga minu oma on minu jaoks teine süda, mis lööb ja hingab minuga samas rütmis :) 

Ja kui kõigest kopa ette viskab, siis ei ole vaja teha muud, kui hunt autosse pakkida ning sõita randa või loodusesse värsket õhku nuusutama. Ja möllama. Positiivne emotsioon on garanteeritud!

PS! Andke andeks, kui kellegi peale ebaviisakalt haukuma juhtume. See on lihtsalt see jänkufaas(ilmselt kaasneb kõrvade kasvuga), kus kõik võõrad on nii hirmsad, et tuleb karv ohtlikult turri ajada ja märku anda, et "Hey, sina seal! Tegelikult olen ma hirmus!". See on lihtsalt süütu beebimöla, mille ühel hetkel välja juurime :) 

Sellest, mida päkapikuga koolis käimine päriselt endast kujutab, kirjutan eraldi postituse. Ma ju ütlesin, et ma ei treeni enam üksi!

Aga kui juba jutt trennile läks, siis....ennast treenida on kohe kindlasti palju-palju lihtsam ;)

Ja täiesti random, aga ohh, kui mul oleks kaamera, millega filmida, siis ma vist ei panekski seda käest :)