16.Tartu rattamaraton oli minu teine rattavõistlus üldse. Esimene oli eelmisel aastal samal ajal. Ei kõla eriti paljutõotavalt või mis?
Kas ettevõtmine oli õnnestumine, läbikukkumine või paigalseis, selle jätan teie otsustada, sest mina ei ole siiani suutnud seisukohta võtta.
 |
| Foto: Erakogu |
Aeg Otepääl lendas liiga kiirelt. Reede kadus silmapilguga ning laupäev samamoodi takkaotsa. Ei mingit närvi. Ka eile õhtul oli olemine nii rahulik, et kustusin põhimõtteliselt poolelt sõnalt ja palju varem kui tavaliselt. Aga siis hakkas kõik järsku viltu kiskuma. Ärkasin öösel kella nelja paiku meeletu peavaluga. Täpsemalt öeldes koos peavalu ja iiveldusega. Nii paha oli olla, et kuidagi sain tablettideni kakerdatud, need sisse võetud ja tagasi diivanile. Ei läinud paremaks.. Unelesin kuni kella 7ni ja siis hakkasin kella vahtima ning närv puges sisse. Rohkem vist paanika, sest enesetunne oli eluhull ja paremaks ei paistnud minevat. Mõtlesin veel Kätu sõnade peale, et loodetavasti läheb see üritus paremini kui SEB sügisjooks.. Klomp tõusis kurku.
Sõin kolm viinamarja ja tegin teed. Üritasin kõrvale ka võileibu näksida, aga tühipaljas võikude lõhn ajas oksele. Tere migreen.. Nii, et ma piirdusin poole tassi tee ja pooliku banaaniga. Rohkem midagi kurgust alla ei pigistanud. Lonkisin stardi poole, onu Robert visalt kannul.
Tõotasin sõbrannale pühalikult, et kui ikka surm silme ees, siis jätan katki. Ei mingeid hullusi ega enda asjatut tapmist.
Aga täiesti starti minemata ei saanud ma lihtsalt jätta, kuna mu ratas oli nii viimse vindini vingeks tuunitud, et..
Seisin stardikoridoris nagu tõeline tšainik. Loe viimase lõigu viimast lauset ning liida sinna juurde eelviimane stardikoridor ja mina. No ja siis minu "meeletu" kogemus rattarajal. Kuulsin seljatagant kedagi rehvi ja jooksude teemal kommenteerimas ning tahtsin maa alla vajuda. Koos oma kahvliga, mis on siiani nii maha tehtud, et oioioi. Väidetavalt peab selleks maru tugev olema, et maastikul sõita. Well..
Stardiga kaovad alati kõik mõtted ja algab ellujäämiskursus. Unustasin isegi oma halva enesetunde.
Esimesed tüübid olevat kohe stardis külakuhja teinud ja eks neid tuli seal järjest vastu, kelle sõit oli paari kilomeetriga piirdunud. Neid tee ääres lamajaid oli õõvastavalt palju. Kukkumisi niisamuti. Pääsesin nii mõnestki päris napilt.
Kilomeetrid veeresid ja tunne oli juba päris timm, kui mingil hetkel mulle tundus laskudes, et ratas loksub veidralt. Ei pööranud sellele suurt tähelepanu, kuni maastikul rappudes olukord juba päris imelikuks läks. Peatudes selgus, et mu esiratas on lahti. Täiesti..! Beat that. Kaitseingel, kui sa mu blogi loed, siis mõtle välja, mis sa vastutasuks soovid, sest......siit edasi ei taha ma väga mõelda, mis juhtuda oleks võinud.
Edasi kulges sõit rahulikult, sest mul vasardas peas vaid mõte, et pean uuel nädalal tervelt ja ühes tükis kokkulepitud töövestlusele jõudma.
Kui tõusud läksid kergelt, siis langustel pidurdasin ja põdesin igat liivast ja kruusasemat kohta. No mis sa teed, kogemusest ja hulljulgusest jääb puudu. Kahjuks kaotasin ma täna tänu sellele hunnikus väärtuslikke minuteid.
Siinkohal ütlen etteruttavalt, et järgmisel aastal võtan rattasõidu tõsisemalt käsile, sest muidu jääbki see 4h piir alistamata. Ja eriti kurb, kui ta jääb alistamata mitte seetõttu, et ma ei jaksa, vaid seetõttu, et ma lihtsalt ei julge sõita. Ei oska noh.
Olgugi, et tegelikult ma täitsin oma eesmärgi 4h 30min, ei ole ma üldse rahul :-/ Laskumised ja jänes püksis painavad. Ma saan aru, et see kõik tuleb kogemusega jne, aga kuidagi piinlik oli sakkida nii hea ratta seljas :)
Ja teie, kes te minu kahvlit algusest peale siunanud olete ja üritanud selgeks teha, et kõngen sellega ka Tartu rattamaratoni rajal, peate krõbinal oma sõnu sööma, sest ei kõngenud ma midagi. Käed on jumala ok ja mingist meeletust väristamisest polnud juttugi. Muidugi oma suure töö tegi ära ka tubeless, aga ikkagi. Julgen soovitada küll ja väita, et hea kahvel+tubeless on parem kombinatsioon kui halb amort. Nii, et paneme selle teema nüüd lukku ära, eks!
Sellest, millised enesetappurid paljud asjaarmastajad on ning kuidas nad sellega ka teiste turvalisuse ja tervise ohtu seavad, ei viitsi ma hetkel kirjutada. See väärib eraldi postitust. Hetkel lihtsalt ei jaksa.
Sellest, millised enesetappurid paljud asjaarmastajad on ning kuidas nad sellega ka teiste turvalisuse ja tervise ohtu seavad, ei viitsi ma hetkel kirjutada. See väärib eraldi postitust. Hetkel lihtsalt ei jaksa.
Finišeerusin tervelt ja suurepärase enesetundega(kui väike peavalu kõrvale jätta).
Suur aitäh kõikidele, kes pöialt hoidsid ning mu heade soovidega rajale saatsin. Ja eriti suur aitäh läheb Tartu A&T Spordi poistele, sest ilma nii khuuli taustameeskonnata oleksin ma veel hullemini sakkinud :)
Kokku: 89km
Aeg: 4h 22min 44sek (ilusad ajad jätkuvad! :))
Koht: 2539/3115 (seda ka ei parandanud. Sucks..)
Koht N: 103/209
Koht N21: 103/53
Pulss: avg 162/max 182 (selle järgi juba näha, et oli suht mõõdukas kelgutamine)
Konarliku lauseehituse kannan väsimuse arvele. Seekord tundus lihtsalt mõistlik kohe emotsioonid kirja panna, mitte kuuaega hiljem.
11 comments:
Tubli, et lõpuni sõitsid. :)
Mina ei sõitnud üldse, tuli tatitõvi kallale paar päeva enne ja .. ja ei hakanud riskima. Veidi kurb.
Eks järgmine aasta parandad nii aega kui kohta, tuleb lihtsalt vahepeal piisavalt rattaga nikerdamas käia :)
Kahju kuulda. Päris mitmete stardid läksid selle tüütu ja vinduva tatitõve nahka. Aga parem ennast hoida. Alati on järgmine võistlus, kus ennast proovile panna :)
Järgmisel hooajal kavatsen selle asja jah veidi tõsisemalt käsile võtta :) Niisama sõrmenipsuga õhust seda oskust ja julgust kahjuks ei võta :-/
Mis parata, parem tervist hoida kui pärast pikalt rajalt maas olla.
Aga tehnika õppimiseks on sul õnneks harku mets käeulatuses, seal tuleb lihtsalt veidi radu valida - küllap sul keegi tuttav ikka oskab huvitavamaid singleid ette näidata ja ringi vedada.
Lihtsalt laial magistraalil kerides pole seal muidugi midagi eriti huvitavat..
Või kui vaja võin isegi mõnda tutvustada - aga nu, järgmise hooajani veel aega maa ja ilm :)
Õige suhtumine! :)
Harku mets on tõesti käeulatuses ja tihtipeale just sinna satungi. Ainult, et kui olengi seal nii mõnegi singliga kursis, siis oleks vaja kedagi, kes sunniks mind seal ka sõitma ja räägiks nippidest, kuidas oleks tark mingis olukorras käituda ning võimalusel trassi valida, kui rada laiem ja teised võistlejad rajal jne. Vot nendest teadmistest on puudu. Sest rahulikul kiirusel nikerdab ära, aga kui hoog suurem, kukun põdema ja siis on kõik meelest läinud, mida tegema peab või teha ei tohi.
Ja tõesti, järgmise hooajani on nüüd maa ja ilm. Vahepeal jõuab klassikat sõitma õppida hoopis :))
Tubli tulemus, arvestades Su tervise altminekut. Ma imetlen, kes seal sõidavad ja tublilt lõpetavad. Minul ongi vist hirm see, mis mind hetkel maastikuradadelt eemale hoiab. Mul üks väga kurb kogemus ka eelmisest aastast ühe lähedase kukkumisega.
Aga see sõidurõõm on ikka nii suur ju, et tahaksin ka MTB maailma avastada. Peab hirmudest üle saama :)
Jaa, üksi minna radadele ekslema on kuidagi keerulisem kui seltsis. Minu suvine rattatrenn tihti selle all kannatabki, et üksi ei viitsi nikerdamas käia - kuidagi tuim ja mõttetu tunne jääb ja kellegi teisega parasjagu ka ei klapi mis iganes põhjusel kas aeg või eesmärk kokku..
Rääkimine, et mis ja kuidas, see on juba keerulisem. Mingi maani küll, on hulk tavatõdesi mida enamvähem kõik vähem või rohkem teavad.. Ilmselt sellisel puhul mõistlik mõnest rühmatreeningust osa võtta, mis veloclubbersi foorumis aegajalt üles karjutakse, sealt tuleb kogemust ja teadmist kindlasti kamaluga :)
PS: Suusatamine olevat täitsa pädev trenn rattasõidu parendamiseks. Kuigi vist pigem uisk sel juhul. :)
Minu arvates väga hea tulemus, sest võrreldes eelmise aastaga parandasid aega päris palju. Põhiline, et progress on. Järgmisel aastal juba alla 4 tunni :)
Hull üritus. 200 naist mitmetuhande mehe vastu. Väga võimas. Kangelased kõik, kes tervelt lõpuni jõudsid!
Trenniplika: Mind hirmutavad ka teiste kukkumised. On ka nii mõnelgi sõbral päris õnnetult läinud. Saan aru, et ei tohiks neid õnnetusi nö enda omadeks teha, aga ei saa parata, hirmutavad ikkagi.
V2lek: Kindlalt plaanin mõnest rühmatrennist osa võtta. Jutt jutuks, praktikat on vaja.
Ja suusatamise all mõtlesin ikkagi seda, et vaja on klassikat lihvida, et nüüd lõpuks ometi poolmaratonil mingi parem aeg välja suusatada :)
Kätlin: Naisi vist hirmutab see pikk distants..?! Aga kõik need, kes rajal olid ja nagu postist(ka meestest) muidu ja laskumistel mööda kihutasid, ei paistnud küll millegi ees hirmu tundvat. Väga hull!!!
Ja järgmisel aastal(kui ei saja), siis kindlalt alla 4h :))
Tatitõbi,migreen jpm iseäralikke ja ebamugavust tekitavaid :) nähtusi ....see on tüüpiline olulistele võistlustele eelnev (ratturitekeeli) "mandross" (stardieelne ärevus) millele ei tohi järele anda,muidu jäädki vaid pisikesi nurgataguseid võistluseid tegema.
Maratonihommikul PEAB sööma!!! Kui sel hommikul ON isu, siis on midagi natuke valesti.
Kas seda "mandrossi" võib kasutada ainult ratturite keeles ja rattavõistluste kohta või võib selle ka mujale laiendada? :)) Sest ma olen päris kindel, et olen selle loomaga ka varem kohtunud, aga pigem enne uisuvõistlusi.
Ja sööma PEAB, seda tean. No, aga mis sa teed, kui sellise errori sisse viskab. Mõnikord on see vist lihtsalt paratamatus. Kui tuleb kogemust, küll see närveldamine siis ka välja kolib või kõvasti kahaneb. Right?!
Nende 30 aasta jooksul mis ma kõiksugu maratone olen teinud pole mandross kuhugi kadunud,võib-olla õige pisut rahunenud või teisenenud, sedagi rohkem sellepärast, et ma tean ette et midagi üllatavat ees ootamas nagunii ei ole,olgu trennis higi valatud kuitahes palju.
Post a Comment