Ma mäletan siiani ja õige täpselt, kuidas ma aastaid tagasi meeleheitlikult mööda internetti ringi kaevasin ning üritasin kilpnäärme alatalitluse kohta väärtuslikku infot leida. Ja ma mäletan seda ka päris hästi, et olen sellest korra juba pikalt ja põhjalikult kirjutanud(SIIN!). Nüüd on põhjust uuesti kirjutada!
Nimelt juhtus nii, et novembris hakkasin ennast äkitsi veidralt tundma. Näiteks peksis trennis pulss koguaeg üle, isegi kui ma piinliku hoolikusega madalat tempot hoidsin. Varsti peksis süda ka niisama diivanil istudes ning ei läinud kaua, kui südamepekslemisele lisandus ebameeldiv ärev olek ja täielik unetus. Ma mitte ei maganud halvasti, vaid ei maganud enam üldse. Jätsin paariks päevaks kilpnäärmerohud (50 mikrogrammi L-Thyroxini) ära, mille tulemusena süda ja enesetunne mõlemad maha rahunesid. Nii, kui võtma hakkasin, kordus kõik uuesti. Kuna mul oli ilmtingimata vaja rahulikult eksamiks õppida, helistasin otse oma endokrinoloogile ning kurtsin muret. Ütles, et mul on valida, kas ma võtan 2 nädalat jutti oma doosi ja teeme siis analüüsid, või ei võta, aga analüüsid teeme ikka. Kuna ainuüksi tabletile mõtlemine ajas meeleheitele, siis otsustasin teha inimkatseid ja tabletti mitte võtta. Vähemalt oli enesetunne rahulik.
Analüüse jõudsin tegema 3 nädalat hiljem. Kuna TSH (hormoonide tootlikkus) suurt midagi ei näita ja see oli niikuinii piiri peal normis, siis saadeti mind edasi endokrinoloogi juurde, kes tegi täiendavad analüüsid. Sain veel juppaega ilma rohuta olla. Kokku lausa kaks kuud.
Mõned päevad tagasi sain teada, et minu analüüsid on normis. Ma ei tea kumb rohkem hämmingus oli, kas arst või mina, sest ma olen neid paganama kilpnäärmehormoone söönud pea 10 aastat. Hullemal ajal 150 mikrogrammi, mis on ikka väga hullumeelne kogus, kuni siis doos 50 mikrogrammi peale stabiilseks jäi(peale menüü korrigeerimist).
Kordas veel mitu korda, et ta saab aru, kui ma oleksin aasta ravimeid võtnud või olekski ebastabiilsete näitudega, aga 10 aastat ja nüüd siis järsku.. Ja veel talvisel perioodil, kui keha on niikuinii palju laisem kui näiteks suvel.
Kuidas ma ennast tunnen? - suurepäraselt! :)
Mida ma selleks teinud olen?
Teinud olen seda, et neli aastat tagasi loobusin nisu, odra, kaera, piimatoodete, suhkru ja pärmi söömisest(soodustavad kilpnäärme põletiku teket või süvenemist, kuid mina loobusin sel ajal neist hoopis teisel põhjusel. Antibiootikumid rikkusid normaalse soolte mikrofloora ja sain sooltekahjustuse.). Umbes 2,5 aastat olin täiesti puhas, nii, et ei võtnud ühtegi neist suus sisse. Nüüd muidugi mõnikord patustan, aga vaid ülivähesega. Ehk kord nädalas või kui kordi, siis on mitu nädalat puhkust ja vaikust jälle.
Võimalik, et omal kohal on ka sport, aga sellesse on mul siinkohal vähem usku. Tõsi, füüsiline aktiivsus boostib ka kindlasti organismi, aga teisalt võib see ka tugevasti koormata. Pigem ikka toit. Ahjaa, ja iga jumala päev võtan ühe teelusikatäie rafineerimata kookosõli(soodustab kilpnäärme tööd!) ning linaseemneid.
Nii, et kes ütles, et kehv immuunsus, kaalutõus ja halb enesetunne on kilpnäärme alatalitluse puhul vältimatud sümptomid??? Täitsa rumal, et uskusin ja leppisin. Ei ole!
Minu pikk kogemus selle haigusega, kui nii võib öelda, võiks olla lootuskiireks neile, keda on sama infoga hirmutatud ja kes end sama kehvasti ja lootusetus seisus tunnevad, nagu mina, kui ma aastaid tagasi internetist abi ja lootust otsisin.
Ma ei ole arst ega spetsialist ning ei saa lubada, et kõik inimesed oma tabletikoormast 100% kindlalt lahti saavad, kuid kinnitan, et elustiili muutes muutub tublisti ka teie enesetunne. Siin ei tohi lihtsalt kärsitu olla, sest progress on erinev. Mõnel läheb vähem, mõnel kauem. Tähtis on mitte loobuda ja käega lüüa.
Minu enesetunne paranes küll mõne kuuga, kuid tabletivabaks saamiseni on läinud neli aastat!
Minu enesetunne paranes küll mõne kuuga, kuid tabletivabaks saamiseni on läinud neli aastat!
Tegelikult on jätkuvalt keeruline igapäevaselt karmilt oma menüüd jälgida ning teatud isud alla suruda, kuid mind motiveerib jätkama see hea uudis, mis ma arstilt sain. Ja muidugi hea enesetunne, mida ma enam käest ei taha anda, sest see koht, kus ma aastaid tagasi koos oma meeletult halva enesetunde ja tervisega kükitasin, see oli üks kole ja sügav auk!
Varem ma seda hästi ei tahtnud uskuda, kuid nüüd julgen kindlalt väita, et tasakaalustatud toitumine ning head mõtted võivad teha imesid :)
