Kõrvemaa-Ruila-Rõuge-Tallinn-Rõuge-Tallinn

Fotod: Erakogu /instagr: Zakulleh

Kui ma Endomondosse kiikan, siis haigutab sealt suuremalt osalt jätkuvalt kurb tühjus, kuid mõned erksamad ja ärksamad märgid on siia ja sinna ikka maha pandud. 

Näiteks sattusin ma sõitma Estonian Cup'i Tallinna maratoni avatud raja lühikest distantsi. Nii, et võib öelda, et pool lubadusest olen ma täitsa juba täitnud. Ok, võistlusel ma ei osalenud, aga et juba avatud rajale jõudsin, on võit omaette. Mingit eufooriat ei tekkinud ning motivatsioon kah ei kasvanud, kuid laheda trennina läks sõit kirja. Rada oli igati jõukohane ja mõnus. 

Oleks juba siis rehvid olnud siledamate vastu vahetatud, oleks palju kergem sõita olnud. Aga Oleksile on juba ammu üks keretäis tappa soolas.. :)

Järgmisena läks kirja Marimetsa Kapp/Ruila rattamaraton, kus otsustasin lõbu mõttes pika distantsi läbi loksuda. Kuskil poole peal hakkas mulle koitma, miks valdav enamus naisi lühikese distantsi numbritega kirjas olid.. :) No pole lugu. Võitma ei läinud, ei võitnud ka. Kõik mõisad jäid teistele. Motivatsioon kah pigem kahanes, kui kasvas, ja kõige tipuks otsustas puuk mind näost pureda. Siit moraal: vänta kiiremini! 

Rõugel pole küll võistlemisega midagi pistmist, kuid sinna kanti sattudes, otsustasin teha ühe pikema trenni. Nii, et mäest üles-mäest alla sai lipatud Haanjasse ja tagasi ning sutike peale. Kokku 18km. Suuremad tõusud kõndisin. 

Ilm oli palav, vesi sai otsa. Esimene tund oli kohati lausa ebameeldiv, kuid trenni teises pooles oli juba täitsa mõnus ning jooksu lõpetasin hea enesetundega. 

Sellele trennile moraali ei järgne. Lihtsalt tähelepanek, et pehme joogipudeliga on täitsa mugav joosta. Mul küll taskuid pole, kuhu seda toppida, aga mind ta ei sega ka käes hoides. 

Vaheapeal jõudsin paar jooksu ka Tallinnas teha. Mõlemal korral sain sahmaka paduvihma kaela. 

Laupäeval olin jälle Rõuges ning niikaua kui usinamad metsas ratastel higistasid, tegin mina joostes aega parajaks ning võtsin suuna uuesti Haanjasse. Seekord mööda teist teed ning joostes selgus, et ka palju laugemat. Tõsi, tõuse jagus sinnagi, kuid kõik nad olid sörgitavad. Mõnus ilm, mõnus muusika ja mõnusad 17km. Tundsin ennast motiveeritumana kui viimased kuud kokku. 

Pole moraali ega muid tähelepanekuid, kui vana tõdemus, et Lõuna-Eesti mulle meeldib ja väga!

No ja täna jooksin ka. 

Muusikat polnud, sest järgmised klapid läksid hingekarja, ja jalad olid nagu tinast. Lihtsalt sörkisin. Tuimalt. 

Tagasi koju oli tore jõuda :)

Ilmataat võiks nüüd vihmakraanid tagasi kinni keerata. Küll siis uisutaks. Vähemalt korra :)