Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Friday, August 29, 2014

E-treening/päev 1/Läksime!

Foto: Erakogu
Minu käest mõnikord küsitakse, et miks ma ikka nii palju trenni teen, kui ma juba piisavalt vormis olen. Pisut kohmetuks tegev küsimus, sest kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ma kunagi kaalulangetamise eesmärgiga trenni teinudki. Tennises on mulle algusest peale meeldinud kogu mängu ilu, uisutamises kiirus, suusatamises koordinatsioon, rattaga jõuab lihtsalt kiiremini kaugemale ning jooksust on saanud minu jaoks midagi niivõrd vabastavat, et kui ma ei jookseks, saaks minust minu enda mõtete ja emotsioonide vang. Nii, et ma liigun, sest läbi selle ma elan. Ükskõik siis kas välja või sisse.

Küllaltki raske on mõõta iseenda silmaringi laiust või mõttelaadi pikkust. Füüsiliste parameetrite mõõtmisega aga nii kergelt hätta ei jää. Sead endale eesmärgi ning selle püstitamisel võid küllaltki kindel olla, et oled sammukese jälle edasi astunud. Ja vot see mulle meeldibki - silmaga nähtav areng!  Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes nii mõtleb või kellele läbi kõrgele hüppamise ning kaugele maandumise (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) areneda meeldib. 

Mõnikord on aga nii, et pinguta palju tahad, enda mõistus jääb väikeseks ning jalad lühikeseks. Noh, et kuhugi edasi jõudmise asemel tallad tühja tuult ning siis võibki juhtuda nii nagu minuga - motivatsioon kaob. 
Täna ma enam sellele ei keskendu, sest täna pole eile ja mul on plaan! ;) 


Esimene samm selleks on tehtud. Jooks/50-60min/SLS130-140. Ja emotsioon?

Kas te teate kui raske on aeglaselt joosta? Olen harjunud erinevatel ratastel arutult kihutama ning lausa arusaamatu võib olla teo sammul jalg jala ette löntsimine. Õnneks olen sellest rumalast valehäbist üle saanud, et äkki kõik vaatavad ning naeravad kui nõrk ma olen. Keegi ei vaata ja keegi ei naera! Aga kui mõni ikka tunneb, et spordirajal on kõik pilgud temal ning samm tahab paratamatult kiireks minna, tänu millele pulss juba viimased viis kilomeetrit kõrvust välja taob, on minul selleks puhuks üks nipp, kuidas ma ennast kõigest välja lülitan ning sammu tagasi aeglaseks sunnin - muusika! Valin mõne äärmiselt aeglase loo ning süvenen selle rütmi ja sõnadesse. Kui sõnad peas, siis laulan mõttes kaasa, kui mitte, ümisen viisi. Sammu üritan sättida aeglase loo rütmi järgi  ning selle kõige saatel hingan ma sügavalt ja rahulikult.  Tänu sellele ei huvita mind enam, kes minust mööda sõidab, vastu tuleb, hindavalt vaatab või mõttes kommenteerib. On ainult mina ja minu maailm, kus puuduvad spordiraja mees- ja naissoost "konkurendid", kes minu jooksutempo kuidagi sassi võiksid ajada. See on ka põhjus miks mõnikord jäävad tuttavad vastu teretamata ning (tegelikult üldsegi mitte) ülbelt oma teed lähen. 

Nii, et valehäbist rahuliku sammuga üle joostes ja ilusat ilma nautides, tuli täna kokku 60min ja 7.80km/SLS avg 140 ja max 160. Ma ei muretse, kas seda on vähe või palju, sest keegi koduväravas diplomeid ega medaleid ei jaganud.

Ja ma ei näe põhjust miks Sinagi peaksid muretsema. Olgu trenn raske või kerge, kiire või naeruväärselt aeglane, liikumine võiks ja peaks tegema meele rõõmsaks ning kehale head. Kui ei, siis äkki pole Sa enda vastu ikkagi päris aus olnud ning tuleb käik madalamaks vahetada..?
Suur soov üle oma võimete treenida võib selle tähelepaneku küll esialgu üsnagi tähtsusetuks muuta, kuid mõnikord viib just aeglaselt kiirustamine eesmärgile rutemini lähemale. Targemad räägivad ;)

6 comments:

Anonymous said...

Helina, mis see SLS on? Kas keskmine pulsikiirus?

Helina A. said...

SLS on südamelöögisagedus ning sellega märgitakse lühidalt keskmine soovituslik pulsisagedus vastavaks treeninguks :) Mõnikord märgitakse ka avg sinna ette.

Pets said...

jog.fm on hea leht, kust leiab muusikat igale tempole.

Helina A. said...

Pets: Esimest korda kuulen. Aitäh jagamast! Kindlasti uurin järele :)

Anonymous said...

kas see kaunis naisterahvas pildil olete Teie?

Helina A. said...

Meie :)