Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Tuesday, October 7, 2014

3.TARTU LINNA(pool)MARATON

Foto:Erakogu/Instagr:Zakulleh
Tartu poolmaraton - tehtud! Läks mitte nii nagu lootsin, vaid nii nagu kartsin. Esimesed mõtted potentsiaalsest nõrgast esinemisest hakkasid kummitama juba siis, kui esimest korda teibid selga sain. Aga noh, siis ma jaksasin veel lollilt loota. Peale teist teipimist oli selge, et motti ja jaksu võib ju jaguda, aga kui kere järgi ei tule, siis pole midagi teha. 

Ega ma ei tea siiani, mis mu seljal häda on. Keegi täpselt mitte. Vaatame ja katsetame, et pinget ja valu kuskilt abaluude vahelt ja alt ära kaotada. Süüdi võib olla lülisamba kõverusest tingitud kahe seljapoole ebavõrdus, nõrgad väiksed seljalihased kuskil abaluude all või vahel või..., liiga tugevad lihased või.. Võimalusi on mitmeid ja väljaselgitamine ning olukorra parendamine võtab oma aja. Massaaž, teipimine, harjutused, venitused.. 
Ühesõnaga oli selge, et mingit isiklikku poolmaratoni aega ma Tartusse jooksma ei lähe. Üritasin mitte kurb olla ning iseendale selgeks teha, et aja parandamisest olulisem on saada hea emotsioon, mis motivatsiooni pigem kasvataks kui kahandaks. 

Lollilt kangekaelne ja järjekindel nagu ma olen, alustasin siiski kõrge lennuga ning ronisin 1h45min tempomeistri sappa. No ega proovimine ju tükki küljest ei võta. Või siiski..?! 
Ise ka imestasin, kui paganama kergelt esimesed kilomeetrid möödusid. Ei mingit raskust jalgades, poomistunnet rindkeres. Nagu ei jookseksi 5min/km tempos. Kahjuks ei kestnud see lõbu kauem kui 3km ja siis algas minu kolgata tee finishisse. Kihutasin, mis ma kihutasin, aga seljavalu sai mu kätte ja tegi kiirelt selgeks, et selle kolme kilomeetriga minu jooks piirdubki. 

Seda jama seljaga on raske kirjeldada. Ühest küljest see nagu polegi õige valu, sest pigem lähevad seljalihased krampi ning see omakorda poob hingamise kinni, kuid teisalt...sellest, et seljasirutajalihased nii pingesse lähevad, hakkab mujalt kiskuma ja nii ongi käes olukord, kus valu kolib edasi roiete vahele ning selle kompotiga tahaks juba tee äärde pikali visata ning jooksmise kus kurat saata. 

Edasi kiirustasin aeglaselt. Alla 6min/km tempost ei saanud juttugi olla, selle piires sörkida oli olukord enam-vähem talutav. Kord hoidsin külgedest, siis masseerisin seljalihaseid. Väga hulluks läks, siis jalutasin ja üritasin ennast küljelt küljele painutada. Kümnendal kilomeetril kiskusin keset jooksu ühelt seljapoolelt teibid maha. Korraks aitas, kuid vaid lühiajaliselt. 

Jooksin kilomeetripunktist järgmise punktini, valetades iseendale, et kohale jõudes seisan ja venitan. Tahtsin küll kangesti katkestada, kuid võtsin vastu otsuse, et kasvõi kõnnin, aga pooleli ei jäta, sest sellest saaks vaid tagasilöök kogu minu kuuajaga saadud motivatsioonipaketile. 
Lisaks seisin kõikides joogipunktides ja jõin kiirustamata. 

Olin endale sihiks võtnud 1h55min, kuid kui mööda jooksis 2h tempomeister, sain aru, et selle jooksuga pole mitte halvasti, vaid puhta ******. Enam ei näinud ma vaeva sellega, et oma seljavalu ignoreerida, vaid pidasin tulist võitlust suure pettumusega hinges. 

Kuskil 14ndal kilomeetril läksin autopiloodile. Lihtsalt astusin jalg jala ette. Kuigi võhma oli, tõmbas see kramp seljalihastes energiast täiesti tühjaks. Ilmselt oli asi hingamises. Viimasele ja kõige jõhkramale tõusule jõudes hakkas järsku pilt virvendama ning tundsin, kuidas kogu maailm minust paar sammu eemale astus. Tuikusin sealt kuidagi rahulikult jalutades üles, viimane lõik läbi pargi ja...kõige viimasem kilomeeter oligi käes. Leidsin endas veel viimase jaksu, et kogu piinale kiire lõppmäng teha - 4:40min/km. 

Finisheerusin ajaga 1.59.55. Siit küsimus - mis ajaga lõpetas 2h grupp, sest uuesti ma kuskil nendest mööda ei läinud(nii deliiriumis ma ka ei olnud).

Mul on siiralt kahju, et ma ei saanud ennast päriselt proovile panna, sest tegelikult oli sellest kuuajalisest plaani järgi treenimisest kuhjaga kasu ja ma tean, et jaksu mul oli. Aga kuna oleksil ja poleksil on mõlemil keretäis tappa soolas, siis alates tänasest ei jäägi muud üle, kui tuleb kogu allesjäänud motivatsioon selja korda saamisele pühendada. Ehk siis - harjutused sabale alaku!

Ühtegi eesmärki kahjuks seekord ei täitnud, kuid iseennast võitsin jooksurajal lausa mitu korda. Asi seegi.
Nii, et.. Pead ma norgu ei lase. Selle ning kõikide järgnevate jooksude/võistluste(ükskõik kuidas need siis ka ei läheks) ühtseks motoks saab Jõgeva SK Tähe meeskonna moto "Sometimes lose and always win!".

Suured tänud Priit Ailt'ile ja E-treeningule selle suurepärase võimaluse ning väärt nõuannete eest! Luban, et selle poolmaratoni distantsi 1h 45min ajalimiidi ma veel alistan ;)

5 comments:

Ätt said...

Kahju kohe... Selline nägu naerul 5min/km sörk peaks ka ilma hullu treeninguplaanita suisa inimõigus olema;)))
Mis selga puutub, siis võiksid need füsiod ja teibid hetkeks unustada ning MRT uuringu lasta teha. Kui Sinu jutte lugeda, ei pruugi see niisama muditav häda ollagi.
Jaksu igatahes, ja ära "üle pane";))

Helina A. said...

Ätt: Oot, mis mõttes 5min/km sörk...suisa inimõigus..? Mõte läks minu jaoks veidi tõlkes kaduma.

Üle ei pane kohe kindlasti. Pigem on probleem sellega, et "ala" ei paneks :)

Kätlin said...

Kahju, et sellised jamad. Loodetavasti saad korda ja vähemalt kevadel uuesti jooksuradadele. Ma vaatasin protokollist, et ilus 1:xx aeg sai. Ja kõige tähtsam on, et lõpetasid. :)
Kuidas rada muidu meeldis?

Helina A. said...

Kätlin: Oi, rada meeldis väga. Väidetavalt sellisel rajal rekordeid ei tee, kuid mulle meeldis just see vaheldusrikkus, et ei jooksnud ühte pikka sirget.
Kui selja jonksu saan, siis olen kohe kindlasti järgmisel aastal jälle kohal!!
Ise olen õnnelik, et vaatamata kõikidele jamadele tuli aeg alla 2h. See ei ole üldse oluline, et vaid loetud sekundid :)

Anonymous said...

2:00 grupi tempomeister lõpetas 1:57:56.