Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Friday, February 20, 2015

Õhus on....elektrit!

Meie treenimisest, koos hr Hundiga, on saanud mõnus rutiin. Oleme saavutanud toreda rütmi tänu millele ei pea enam pikalt hoogu võtma, et uksest välja astuda. Vahet siis polegi, kas lähme hoogsale jalutuskäigule või matkastiilis jooksule. Seltsis on kindlalt segasem! Samuti oleme enam-vähem mõistlikud kompromissid saavutanud, milline post on peatust väärt ja millise peale pole mõtet aega raisata. 

Kuid rääkides postidest... Paar päeva tagasi leidsime posti, millest poleks pidanud mööda jooksma. Rääkimata siis veel väikesest peatusest. 

Minu eestvedamisel(hea küll, sabas sörkides, kuid hr Hunti juhtides) otsustasime tavapärasest teistsuguse ringi valida. Küll ikka Nõmmel, aga natuke teises suunas. Igal pool on lihtsalt nii meeletult libe, et jookseme seal, kus vähegi kannatab. Eesmärk on, et koju tagasi jõuame samuti tervete kepsudega. 

Jalg oli kerge, õhk värske, enesetunne hea, mõlemil mõnus jooksusamm sees.. Hingasin sügavalt sisse, vaatasin korraks kõrvale ja järsku lõikas selle mõnusa heaolutunde läbi MEELETU koera valukisa. Hr Hunt oli küll jalgadel, kuid üleni kõveras ja röökis meeletult. Kartsin, et asi on tema esikäppades ja, et koormust neilt ära saada, võtsin tal ümbert kinni ning tõstsin esikäpad maast lahti. Valukisa hetkeks vaibus, kuid kui sammu edasi tegime, kordus kõik hullemini ning valukisast sai vihane lõrin. Talutasin koera eemale, haarasin värisevate kätega telefoni ja kutsusin meile auto järele. Jäime ootama. Jätsin koera eemale istuma ning valgustasin telefoniga kohta, kus hirmus nutt lahti läks. Mitte midagi kahtlast ei leidnud. Auto peale kõndis koer normaalselt nagu ei oleks midagi juhtunud. Ka lapsik rõõm oli tagasi. Minul värisesid ehmatusest käed veel tükkaega. 

Foto: Erakogu/instagr: Zakulleh
Kaalusin veidi veel võimalikku käpa nikastamist, kuid siis hakkas meenuma, et see reaktsioon on mulle tegelikult tuttav. Olen näinud, kuidas sõnakuulmatuid koeri elektriga dresseeritakse ning mõned koerad reageerivad just täpselt samamoodi. Sellele ei eelne ehk nii meeletut nuttu, kuid vihane urin on just selline. 
Mu koer sai elektrit!!

Ühe ja teise koeraomanikuga lugu jagades tuli välja, et see pole üldse tavapäratu juhtum, et elektripostide juurest võib surakat saada. Enamasti on sutsakas minimaanlne ning koer lihtsalt hüppab hetkeks naljakalt. Inimesed seda ei tunne, sest enamasti on neil kummitallaga jalanõud jalas, kuid loomad lippavad ju "paljajalu". No ja niiske ilm ka otsa.. Ei oska öelda, kas asi oli konkreetses elektripostis või kuskil lähedal katki kaevatud kaablis, sest väidetavalt võib niiske ilmaga 300m raadiuses surakat saada, kui kuskil miskit lühises. Igal juhul edastasin info Elektrilevisse, sest samas aias, kus aia taga see juhtus, haukusid eemal koerad. Mine tea, mis mõne pisema loomaga juhtuda oleks võinud, sest surakas paistis olevat päris tugev.

Kui kellelgi peaks sama juhtuma, siis soovitan loomaga kindlasti igaks juhuks arsti juurde pöörduda. Või siis kindlasti käpad üle uurida ega põletushaavu pole ning kindlasti tuleks ka looma enesetundel silm peal hoida. Väidetavalt võivad sellise juhtumi tagajärjel veel paar tundi hiljem rütmihäired välja lüüa.  
Kui koer rõõmus ja roosa, siis vist läks õnneks. Nagu meil.

Peab vist Eddiele ka tossud muretsema..


5 comments:

Indrek Sarapuu said...

Minule, kunagi füüsikat tudeerinule, pakkus see elektrilöögi värk väga huvi nüüd. Kas elektrilevi reageeris? kui, siis kuidas? on olemas selline asi nagu sammupinge: https://opetaja.edu.ee/112/112/4.htm
Igatahes on asi huvitav ja kui see loomaga nii toimib, siis peaks neid juhtumeid päris palju olema. Füüsikatudengitele oleks paras ette võtta seda uurida.

Helina A. said...

Täitsa juhuslikult jõudis Facebookis minuni veel ühe inimese lugu, kelle koeraga oli samas kohas sama asi juhtunud. No ja siis läks lahti. Me polnud ainsad. Elektrilevi muidugi minu hoiatusele ei reageerinud. Samuti ilmselt mitte ka järgmise inimese omale. Aga lõpuks ikkagi mindi asja kontrollima(ilmselt neid inimesi kogunes) ja tuli välja, et kaabli..hmm..kaitse?! oli murenenud ja tänu sellele jooksis vool maasse, kus ta siis koeri jalust maha niitis.
Vist nüüd on asi ära parandatud, aga ega väga ei julge koeraga enam tänavatel ringi luusida. Eriti postide läheduses.

Ahjude ehitus said...

Tubli oled ;)

Teedeehitus said...

Edu ja jaksu!

Telkide rent said...

Väga tore lugemine, jätka samas vaimus,