Follow this blog with Bloglovin :)

Follow on Bloglovin

Tuesday, September 13, 2016

SEB 2016

Kui ma pühapäeva hommikul vaikselt köögis laua taga istusin ja väikse vastumeelsusega  makarone mugisin, oli hing ärevust täis. Ees ootas minu väike oma "olümpia". 

Stardinumber, geel, magneesium, batoon, vahetusriided, mp3 player... Geeli muidugi esimese hooga unustasin. Tegelikult tulin veel mitu korda ukselt tagasi asju kokku korjama, mis pidid minuga kotiga kaasa rändama. Pea oli laiali otsas. Imestan, et seda maha ei unustanud.

Jalutasin auto juurest võistluskeskusesse, kus käis hull melu. Kõik hüppasid, kargasid, jooksid, venitasid.. Ma siis ka...natuke painutasin ja venitasin, kuni tuli starti minna.

Instagram
Üks sõber küsis mu käest päev enne, et kuidas selle stardiga on. Noh, et millal liikuma saab. Vastasin, et stardiga on nii, et käib pauk ja....sa seisad. Ja siis seisad võibolla veel natuke. Täpselt nii oligi. Pauk käis, hingasin sügavalt sisse ja....seisin. 

Peale väravaid sai rongiga vaikselt liikuma. Samm oli kerge ja mõnus. Lausa murettekitavalt mõnus, sest  enda arvates hoidsin ennast tagasi, kuid kilomeetrid jalge all lendasid natuke liiga kiiresti. Sättisin ennast vudima 2h gruppi. Tempo tundus sobiv. 

Umbes täpselt nii läkski nagu kartsin. Esimesed 8-10km olid täitsa okei, kuni 15ni kannatasin ka suht okeilt, kuigi tempo langes, sealt edasi 18ni oli juba päris piin ning peale seda saabus haamer. Kohe nutune haamer. Puusad hakkasid valutama, imelik valu kiirgas põlve, külmavärinad...

Päike küttis lagipähe ning tundsin kuidas aju tahab keema minna. Jooksin läbi kastmisala. Mõned härrad olid sinna end pikemalt nautima sättinud. Tekkis endalgi väike kiusatus, kuid otsustasin oma hetke nautimiseks võtta hoopis viimases joogipunktis, kus mitu topsi vett krahmasin ning poole sellest endale pähe kallasin. Kui ma mingeidki  vigu selle poolmaratoni jooksul tegin, siis üks neist oli tund enne võistluse algust banaani söömine(banaanimaitselised krooksud külastasid mind pea terve jooksu vältel - not khuul!) ja teine viga oli ripsmete värimine :) Kuigi pühkisin enda arvates otsaesise veest puhtaks, jooksis see vee ja higisegune soolanire mulle otse silma. Seda valu ma siia kirja panna ei oska, aga vähe puudus, et ma otsa ringi ei keeranud ja joogipunkti tagasi ei jooksnud nägu pesema. 
Ilu nõuab ohvreid, nagu öeldakse. Lollus samamoodi.. 

Peale seda viimast joogipunkti natuke veel sibasin ja siis leidsingi oma haamri. Mul ei olnud enam mõnus ega lõbus. Vastikult raske oli. Rahvas karjus ja keegi tahtis plaksu anda, aga ma olin liiga tuim ja tüdinenud. Üritasin hoopis mp3playerist meelepärast lugu välja kerida, et viimane kilomeeter kuidagi üle elada. Tee ääres lamas keegi maas, kuskilt kiirustas kiirabi.. Kuidagi suutsin ennast kokku võtta ja tegin lõpuspurdi. Mitte, et neid viimaseid välejalgu enda ees noppida, vaid ma lihtsalt ei tahtnud sekunditki enam joosta. Tahtsin istuda ja öelda, et tänaseks on kõik.

Lõppaeg tuli 2h 05sekki ja mõned üksikud sajandikud peale. Mul ei jäänud midagi kripeldama, sest ma võin ausalt öelda, et jätsin sinna rajale kõik, milleks võimeline olin. Nende lühikeste trennide pealt ei  olnud midagi varuks jätta.  
Kas ma täitsin oma eesmärgi ja kas ma olen tulemusega rahul? Absoluutselt! Mul oli mõnus (vähemalt suurema osa ajast)  ja mu selg ei kiskunud krampi, mis oli enne jooksu mu suurim hirm ja mure.

See ilus medal riputati kaela küll poolmaratoni lõpetamise eest, kuid minu jaoks sümboliseerib see justkui tervet aastat, kuhu on mahtunud kõike nii palju ja võibolla mitte alati nii positiivset või toredat.

Need väikesed võidud iseenda üle on ilusad.. :)
Juhhei!

Super suur aitäh toetusmeeskonnale, ilma kelleta oleks vast peale 15ndat kilomeetrit lootusetult alla andnud.

2 comments:

e4fitness said...

Hei!
Tekitasin vist Instas asjata segadust. Loen su blogi läbi Bloglovin' lehe ja sealt kaudu kommenteerida ei lase (viskab lihtsalt tühja valge lehe ette - proovisin kahe erineva browseriga) aga kui läksin blogi enda veebilehele, siis siin lubab ilusti kommetaari kirjutada (:

Kätlin said...

Tore lugeda jälle selliseid poolmaratoni muljeid. Kuidagi valusalt tuli enda ühe aasta mälestus meelde.. :) Lahe, et oled jooksuteemas jälle aktiivne. Endal mul väga tagaplaanil ja teiste lugusid lugedes loodan, et äkki nakatab see pisik mind ka kuidagi möödaminnes.
Järgmine nv Tartus Linnamaratonil 21 peal kirjas. Eks näis mis nalja seal saama hakkab.