Huumorinurk arstikabinetis

Iga jumala kord, kui ma arsti juurde lähen, ei tule sellest normaalne visiit, vaid uus ajuvaba peatükk kogumikku "Arstid ja mina". Ma ei oska öelda, kas see on lihtsalt äärmiselt halb õnn või saatuse vimka, kuid alates sellest hetkest, kui ma siia ilma sündima hakkasin, on arstid muretsenud pigem selle eest, et ma jumala eest terveks ei saaks.

Kuna ma veel siiani eksisteerin, siis järelikult peab mõni neist midagi õigesti ka tegema, kuid rohkem olen veendunud, et vähemalt viimastel aastatel olen terve olnud ja/või haigusi kergelt põdenud pigem tänu enda teadlikkusele. Ja muidugi oma hiina meditsiini arstile, kellele ma vähemalt poole oma tervisest võlgnen.

Alates teisest jaanuarist, kui ma haigestusin, olen ma saanud mitu erinevat diagnoosi ja mitu erinevat ravi. Kõik algas lihtsalt palavikust, millest sai kõri ja häälepaelte põletik. Perearsti juurest viidi mind otse kurguarsti juurde, kes ilma pikema jututa kirjutas välja kaks erinevat õli, mida kurku lasta, antibiotsid ja allergiarohud. Peale nädalast ravi sain küll oma hääle tagasi, kuid köha oli 2x hullem. Kuna kartsin kopsupõletikku, vudisin arsti juurde tagasi. Mu oma perearst puhkab, nii, et igal korral istusin erineva perearsti ukse taga. Arst nr 2 kuulas mu jutu ära, avaldas kiirelt arvamust, et mul on bronhiit ning kirjutas uued antibiotsid. No bronhiit, siis bronhiit. Mis sa teed. Ega ma niisama seal polikliiniku uksi kulutamas ei käinud. Mul oli selleks hetkeks juba kaks nädalat palavik olnud ja maruhalb olla, mis minu puhul ei ole kuigi tavapärane. Vähemalt mitte viimased kaheksa aastat. Küsisin ka tõendit, mille saaksin kooli õppeosakonda esitada, kuid arst oli veendumusel, et peale paari päeva antibiotse olen juba terve nagu noor jumal ja tõendit pole vaja. Uudis meeldis mulle. Olin optimismi täis ja lootused olid kõrged. Kahjuks esmaspäeval, kui olin antibiotse juba kolm päeva söönud, olid lood lubatud heast enesetundest kaugel. Lisaks tõusis peale eksamil käimist palavik üle 37.5. Teisipäevase eksami jätsin vahele ja kuna kolmapäevane eksamil käik oli päris surmalähedane kogemus, seadsin sammud taaskord arsti juurde.

Uus päev, uus arst.

Vestlus prouaga läks üle kivide ja kändude, sest tema ei rääkinud kuigi palju eesti keelt ja minu vene keele oskus piirdub sellega, kui palju kunagi spordipoes töötades külge jäi. Ehk siis heal juhul võiksin talle mõned tossud või ujumispüksid maha ärida, kuid kõik mis puudutab tervist ja hingamisteid, on must maa.

Millegipärast on nii, et kui saad aru, et teine pool sind kuigi hästi ei mõista, siis hakkad kaks korda aeglasemalt rääkima. Mõnikord on sellest kasu, kuid üldiselt, kui ikka sõnu ei tea, siis karju kasvõi tähthaaval kõrva, selgemaks see mõtet ei tee. Nii me siis seal istusime..nagu siga ja kägu.

Uus arvamus oli, et bronhiiti mul küll ei ole. Ma ei tea kas enam ei ole või pole olnudki, kuid arst nr 3 arvas, et mul on hoopis hingetoru põletik. Kordan, täitsa võimalik, et mul on selle kuuaja jooksul hingamisteed alates algusest kuni lõpuni põletikus olnud, kuid mida lause edasi, seda kummalisemaks kõik muutus.

Seletasin, et haigestumisest on möödas peaaegu kuuaega. Mul on IKKA halb olla, IKKA palavik ja ma IKKA köhin. Arst vaatas pettunult aknast välja ja porises omaette: "Päikest on vähe!". Tekkis hetkeline mõttepaus, kuni ta oma tüdinenud punased silmad mu poole tagasi pööras. Ta küll ilmselt lootis, et päikese puudumine on minu jaoks piisavalt ammendav vastus, kuid mulle ei andnud rahu,  mis mind siis ikkagi vaevab. Ongi see nii pika vindumisega haigus? Kui ohtlik see üldse on? Kas seda peab kuidagi teistmoodi ravima? Ja kõige suurem küsimus - kas need antibiootikumid, mis mulle määrati, kas need üldse aitavad ja kas ma peaksin võtma neid ainult nädala või kaks?

Mitte ühelegi küsimusele ma vastust ei saanud. Arst hoopis köhatas paar korda, rüüpas teed ja ütles kaastundlikult, et tema köhib ka juba paar nädalat. Küsimuse peale, kas tal on ka palavik, vastas arst, et mõnikord. Järsku olime rollid vahetanud. Polnud enam minu kord kurta, vaid istusin ja kuulasin tema käekäigust ja tervisest.

Antibiootikumide võtmise kord jäi müsteeriumiks. Arst ohkas jälle ja arvas, et peaksin ise otsustama. Faaaa..... noh, ma küsisin, kas need üldse sobivad? Seda pean ka ise otsustama?? Kui küsisin, et kas otsuse peaksin tegema palaviku või köhimise järgi, viis arst jutu mu pea kolm nädalat tagasi tehtud analüüsidele ning kinnitas, et mul ei saa midagi viga olla, kui analüüsid korras on. Olid korras jah, aga need tehti KOLM nädalat tagasi. ...??? (Ainuke asi, mille üle õnnelik olen, on see, et kilpnäärme analüüsid olid kõik korras. Juba mitmes aasta tabletita. Juhhuu!)

Uusi analüüse ei kirjutatud ning targemaks ka ei saanud. Arst tegi antibiootikumide võtmisest hästi hoitud saladuse ning olin lahkudes sama loll, kui uksest sisse astudes.

Õnneks tõendi ma sain. Selle järgi olen veel paar nädalat kodusele ravile määratud. Tundus ilmselt kindlam võte mind kodus hoida, kui tekitada võimalus, et ma jälle suvalisel hetkel uksest sisse sajan ja lolle küsimusi küsima hakkan.

Pole küll õige antibiootikumikuuri pooleli jätta, kuid kaks päeva enne kuuri lõppu viskasin tabletid minema. Teise kuuriga ei alustanud. Netis ringi surfates leidsin mingi nupukese hingetoru põletikust, mida väidetavalt üldse antibiootikumidega ei ravitagi. Ravib aeg ja... aeg vist.

Täna on enesetunne nõksa parem. Vähemalt selle arvelt, et ei ole neid paganama kõrvalmõjusid, mida antibiootikumid tekitasid. Söön topelt doosi D-vitamiini, C-vitamiini, lasen õli kurku ja võtan oma hiina meditsiini rohtusid, mis loodetavasti nädala või paariga mind tagasi jalgadele tõstavad.

Lausa pool päeva püsis kehatemperatuur ka normipiires. Väike võit seegi

Ja mida ma sellest kõigest õppisin? Et haigeks ei tasu jääda. See ei ole kasulik ei tervisele ega rahakotile. Samuti seda, et kui kunagi õigusnõustamisega peaksin tegelema, siis küsimustele vastamise asemel surun suvalise seaduse pihku ning palun ise mõelda ja otsustada. Hea, et selle selgeks sai. Lolli peaga oleks hakanud veel teiste eest tööd ära tegema..

Ainult üks asi on siiani selgusetu. Miks need arstid nii meeletult kaua koolipinki nühivad, kui nad kunagi midagi ei tea?

Palun, kas ma nüüd saaksin lõpuks terveks, et ma enam kunagi arsti juurde minema ei peaks?!