Kümme päeva Austriat

Pildid: Erakogu - Rohkem pilte instas!

Iga kord, kui kuhugi uude kohta satun, kasvab minu reisikirg natukene veel suuremaks :) Nälg näha, kogeda, klõpsida pilte ja teinekord öelda "jah" asjadele, millele ma enne mõttes vähemalt kolm korda "ei" olen öelnud (nt sõit gondliga :)).

Suunda Austria poole võttes puudusid mul igasugused ootused. Mitte, et ma poleks seda kohta juba ette ilusaks või avastamisväärseks pidanud, vaid mulle meeldib anda igale kohale võimalus end üllatada. Jah, mõnikord on tõesti mõistlik juba enne reisi plaan kokku panna, kuid see ei olnud selline reis. See pidi olema seiklus.

21.06 pakkisime viimased asjad autosse ning sõit võis alata. Mõtled küll, et mis selles autoreisile asjade kaasa pakkimises nii rasket saab olla (noh, et ega käsipagasiga ei lähe), kuid kui sihtkohas on ilm suvest talveni, siis tundub, et vaja võib minna kõike ja selgus, et auto ei olegi kummist :) Täitsa imelik lugu.

Minu kõige pikem autoreis on siiani olnud Eestist Tšehhi, kus ma põhimõtteliselt alates Pärnust kuni sihtpunkti kohale jõudmiseni ainult oksendasin. Kutsuge mind teinekordki autoreisile. Minuga on fun! :)) Õnneks ülejäänud kogemused on olnud positiivsed ja seepärast ma eesseisvat roadtrippi nii väga ei peljanud. Mis siis, et nii kaugele ei olegi kunagi varem autoga vuranud.

Sõidu peale oli planeeritud kaks päeva, mis sisaldas ööbimist Poolas. Mida lähemale sihtkohale, seda enam panid vaated mind ahhetama. Oi, ja Tšehhi oleks napilt mu ühe väikese unistuse täitnud. Olen alati tahtnud näha suurt päevalilli täis põldu. Peaaegu, siis selles mõttes, et põldu nägin, päevalilli ka, aga ainult üks neist õitses :) Üks päevalill sellest lõpmatust põllust.. Close enough või mis selle kohta öeldaksegi. Et siis..järgmine kord. 

Aga Austria. Oeh! Need mäed lummasid mind küll igas suuruses ja nurga alt. Mäetippe neelavad pilved ja lehmakellahelin igal pool. Täitsa nagu filmis. Parem kui filmis, sest ma sain olla selle ilu sees, mitte näljase näoga ekraani taga. Avastasin ennast päris tihti lihtsalt totakalt iseendale naeratamas.

Klõpsisin nagu hull igast vaatest endale pilte mälestuseks. Mine tea, äkki oli esimene ja viimane kord. Kuigi loodan, et pigem mitte.

Kui muid täpseid plaane ei olnud paika pandud, siis matkamine oli meil koos mehisema poolega kindlalt kavas. Kuid nii nagu  nööril on kaks otsa, on ka sellel imevahval reisil kaks täiesti vastandlikku poolt. Üks on see ilusate piltide pool, mida läbi instagrammi sai jagatud, teine loo pool hõlmab endas mitte nii toredat telefonikõnet kuskilt mägedest ja 23.juunil EMOs istumist ning veel korduvaid edaspidiseid haiglakülastusi. Säästan internetti ja ei hakka siia koledaid pilte postitama, kuid kui jalgupidi ühe koleda metallresti vahele pudeneda, siis ei saa sellest head lugu sündida. See oli kole. Ausalt! Ma pole elus nii paistes ja lillat jalga näinud. Varvastest kuni põlveni.. Ma ei julgenud küsida, mis mõtteid asjaosaline ise sel kõige kriitilisemal ajal peas keerutas, kuid mina, hirmu ja murega võideldes, kartsin küll vahepeal siiralt, et see jalg kukub lihtsalt otsast ära.

EMO arstid mingeid ravivariante otseselt välja ei pakkunud. Paranemiseks läheb pikem aeg.. Põhiline, et infektsiooni ei teki ning seda on oluline jälgida siiani.

Et vereringe oleks normaalne ja põletik ja paistetus alla saada, oli meil igal õhtul rituaal punase tiigrisalviga ja kapsalehtede mähisega. Kuna keegi häid mõtteid ei jaganud, tuli doktor Google appi ning proovisime kõike, mis vähegi mõistlik tundus. Woodoo koos rahvameditsiiniga toimisid ning paistetus taandus koos jõhkrama lillaga. Siiski....mingite tüsistuste oht püsib siiani. Vat sulle vahvat reisi! Siinkohal tuletan meelde kõigile neile, kes Euroopa Liidu liikmesriikidesse reisivad - võtke kaasa oma ravikindlustuskaart. Kui pole olemas, siis tehke! Kunagi ei tea, millal seda vaja võib minna.

Kui ma siin vahepeal olen uutele olukordadele "jah" ütlemisega veidi ära vajunud, siis selle reisi jooksul sai küll väga palju "esimesi kordi" ära tehtud. Alustades juba Austriasse minemisest. Näiteks sai käidud järjest kõrgemate mägede otsas - 1950m, 2350m ja lõpuks 3250m. Sai sõidetud mitu korda gondliga (pidin ennast pikemalt veenma, et mul ikka on vaja sinna mäe otsa minna). Sai käidud juulikuus lume peal ja ehitatud üks lumememm :) Sõime sõna otseses mõttes pilvedes hommikust ja nuusutasime mägede hõredat õhku jne jne jne.

Tobe öelda, aga neid pilte uuesti ja uuesti vaadates, mis seal tehtud sai, olen ma natuke iseenda peale kade. Noh, et ma seal olin ja... et ma seal enam ei ole.

Kuidas saab üks koht isegi vihmaga fantastiline olla?? Isegi vähe tummisema vihmaga sai kilejope selga aetud ning rõõmuga trenni mindud. (Nii omavahel öeldes, siis tegelikult ilusa ilmaga vist ei olekski suutnud mäkke ronida. Kole raske oli :))

Õnneks ei varjutanud tumelillad sündmused tervet reisi ning natuke ikka sai matkatud ka. Välja nägi see nii, et sõitsime koos härraga autoga nii kõrgele kui sai ja ma siis läksin tippisin jalgsi natuke kõrgemale ja kaugemale. Korra proovis härra küll kangelast mängida, kuid selle tulemus oli natuke veel rohkem paistes ja lillam jalg (ei kommenteeri. Mehed!).

Reisi kõige vingem osa oli loomulikult lume peale minek. "Juulikuus lumi on maas" oli lihtsalt nii sürr vaatepilt, et seda kogemust on raske sõnadesse panna. Muidugi oli meil mäkke mineku planeerimine ajastatud kõige pilvisemale päevale (nähtavus oli ümmargune null). Kahjuks muid valikuvariante ei olnud, sest sellest järgmisel päeval algas sõit tagasi koju. Mis seal siis ikka. Kui pilves, siis pilves. Olematute küngaste vahelt kohale sõitnud väike eestlane vaimustub ka pilvedest. Või sellest kui reaalselt saabki pea pilvedes seista.

Kui gondliga sõidust rääkida (jah, ma räägin sellest nii palju, sest minu jaoks oli sinna sisse minek ja mäkke sõitmine paras eneseületus), siis on pilt eemalt (ehk siis mäe alt üles vaadates) kindlalt õudsem, kui ise selles kastis istuda. Istuks nagu trammis. Naljakal kombel ei friikinud ma ära kõrguse või natukese kõikumise peale, vaid hoopis siis, kui pilvedesse jõudsime ja kõik ümberringi piimjas valgeks läks. Tundsin, et õhk saab otsa ja nüüd ongi kõik. Täiesti absurdne vaatepilt. Vaatad paremale - valge vatt. Vaatad vasakule - valge vatt. Vaatad otse - ikka sama. Nagu ulmefilmis. Mäe otsa jõudes oli sama vaade. Ehk siis vaadet ei olnud :) Nägid paari meetri kaugusele, tundsid, et lund sajab ja kuulsid, et kuskil lähedal inimesed räägivad. Ma ausalt ei tea, kuidas seal suusatada või lauatada oli võimalik, sest kui nõlvalt laskuma hakkasid, võisid vaid oletada, kuhu sõidad.

Valgus murdus lume peal imelikult. Näete seda sinist lumememme küljes? See pole töötlus. See paistiski silmale sinine.

Vahepeal pilt veidi selgines, st nägid natuke kaugemale, kui enda kõrvale, kuid lumised nõlvad sinise taeva taustal jäid seekord nägemata.

Üks gondli peatus allpool, ehk 2600m kõrgusel, oli restoran, kus sai ära proovitud Austria õunastruudel. Struudel oli hiigelsuur ja maitses imehästi. Meeldis, et see koosnes 90% õuntest ja tainast oli ümber imevähe. Kui aga struudel välja jätta, siis Austria köök üleüldises mõttes millegi erilisega ei jahmatanud. Sellest pole aga hullu, sest juba maeiteamitmendat korda - need mäed noh! Lihtsalt vau :)

Veel, mis tänavapildis vahvat silma jäi, olid käsikäes jalutavad juba kuldses eas paarid, kes nägid kõik väga sportlikud ja vitaalsed välja. Sain kohe treenimiseks motivatsiooni juurde. Tahan ka 70-aastasena nii püss ja reibas olla. Ja kohe kindlasti tahan tagasi sinna matkaradadele!

Kümme päeva Austrias kadus häbiväärselt ruttu, kuid sinna sisse mahtus temperatuuri -0,5 kuni 34 soojakraadini, päikesest äikesevihmani ja seiklusi rohkem, kui oleks küsida julgenud.

Tagasisõit oli loomulikult palju väsitavam kui minek, sest kodu veel ei kutsunud ja hirmus kahju oli ära tulla.

Nüüd juba tagasi töölainel. Kui aga ausalt tunnistada, siis sellisest puhkusest oleks vaja omakorda veel eraldi puhkust :)

Kõik pildid on tehtud iphoneiga ja on 100% minu omad. Küsimata näppamise eest saab vastu  näppe!

Sellest, mis, kas, millist ja kui palju ma seal trenni jõudsin teha, sellest teen eraldi postituse. Ei ole veel tosse nurka visanud ;)